Pühapäev, november 23, 2008

lumetorm



mulle meeldib!

Reede, november 21, 2008

reisijutt Londonist

Et siis Londonist või? No mis seal ikka, väga tore oli. Arvestades, mis ilm praegu väljas on, meenub mulle esimese asjana see, et Londonis valitses ehe oktoober - värvilised lehekesed päevitasid rõõmsasti sügispäikse käes. Selle tõestuseks panen esimese pildina siia üles ühe lehtede sees poseeriva rõõmsa oravahärra. Vot nii! Vaadake!




Vihma sadas suhteliselt vähe ja olek oli eesti ilmaga harjunule suisa troopiline. Neliteist Celsiuse kraadi ilma Tallinna tuulte ja niiskuseta!Mitte kuskilt polnud tunda seda nõnnanimet halba inglise ilma. Vahepeal ju tõesti veidi sadas, aga ainult natuke. Küll on hea, kui ilmaga veab :)

Ilmaga vedas, aga toit oli lausa jube. Kas siis inglased toituvad tõesti sularasvast ja kolesteroolist? No vaevalt küll. Ometi oli selline mulje kerge tekkima, sest kõik mõistliku hinnaga road mõnes pubis olid rasvahunnikud. Ja see hotelli hommikusöök, no taevas halasta - muna, oad (kas ma olen piisavalt rõhutanud, kuidas ma ube ei salli), peekon, ja mumifitseerunud vorstike. Parim osa hommikusöögist oli röstisai. Kõik muu tuli lihtsalt alla neelata teadmises, et nii pea midagi muud hamba alla ei saa.

London Underground jättis mulle aga sügava mulje. Kes võinuks arvata, et isegi minusugune orienteerimispuudega värd saab seal hakkama. Tegelikult sain ma seal nii hästi hakkama, et tundsin end tõelise metrookunnina. Ja i did indeed mind the gap. Ausalt öeldes mööduski suur osa Londonis veedetud ajast metroos. Igasugused ümberistumised, pikad tunnelid ja nii palju treppidest üles-alla liikumist, et aitab terveks eluks. Metrooga sõitsid muideks ainult ilusad ja hästiriietunud inimsed. Igast rassist ja rahvusest oli neid küll, aga paksusid inimesi ma praktiliselt ei näinud. Ometi pidi just Suurbritannia euroopa riikide seas olema esikohal suurima ülekaaluliste arvuga. Tundub, et kõik pontsikud on pagendatud väljaspoole pealinna.

Eks me vaatasime neid vaatamisväärsusi muidugi ka. See on nagu see
kohustuslik osa ükskõik kuhu reisides. Kuivõrd aga reisi eesmärk oli miski muu,
siis ega need vaatamisväärsused nüüd nii väärtuslikud polnudki. Jah, eks me vaatasime Towerit ja käisime Picadilly Circuses ja Trafalgeri väljakul, aga nende maailmakuulsust ma eriti ei mõista ei oska. Ma olen näinud palju palju ilusamaid väljakuid. Tower on põnev oma ajaloo poolest küll, aga mida see siis nüüd nii väga erilist suudab pakkuda sellele, kel peaaegu pidev võimalus Tallinna vanalinnas hulkuda. Aga vot Toweri sild, see Londoni üks sümbolitest, meeldis küll väga. Eriti veel õhtuhämaruses.

Parlamendihoone oli tegelikult ka siiski eriliselt ilus. Tõeline pitsehitis. Midagi nii peent, mida võib ju püüda pildistada, aga mis tegelikult muljet ei jäta, kui oma silmaga ei näe. Suur Ben oli ka päris kobe. Puhtjuhuslikult, peaaegu täielikust inersist, läksime ka parlamenti sisse. Nägime seda, kuidas alamkojas saadikud rohelistel toolidel lösutasid ja miskit arutasid ja kuidas lordid punastel sofadel ka mingit tarka juttu rääkisid. Kõik muidugi ei kuulanud ja neid, kes haigutasid või muidu ebatähelepanelikult käitusid, oli muidugi huvitavam vaadata. Nagu loomaaias ju :)

St Pauli katedraali tahtsin väga näha. Kunagi kunstiajaloos pähetaotu jääb ju kummitama. Nägingi, aga kahjuks ainult väljaspoolt, sest nagu ikka, saabun mina ühte või teise kohta ikka siis, kui seda hakatakse kinni panema või ta juba ongi kinni. Väljast oli see ilus küll, aga seest oleks ju ikkagi ka näha tahtnud. Õnneks oli Millenniumi sild ka piisavalt põnev :)

British Museum on ka üks neist must-see kohtadest.
Käisime siis sealgi. Aga kunst ja vanavara võib hulluks ajada. Nii tegime ainult lühivisiidi. Nagu muuseas tuletasin meelde (väga kehvade tulemustega) seda, mida ma kunstiajaloos kreeka templitest ja skulptuurist mäletan ning vaatasin suure vaimustusega hoopis Asteekide kunsti. Üldiselt olen enda üle lausa uhke, et nii vähe muuseumites käsin. Kummaline küll, aga nii see on. Kahju natuke ka, aga kõikjale ju lihtsalt ei jõua.



Aga teate, mis oli eriti tore? Eriti tore oli Petticoat Lane, mis oli midagi sellist, nagu kunagine Kadaka turg. Ainult, et vene onude-tädide asemel olid seal mustanahalised onud ja tädid. ja ühe seesuguse onu käest ostsin naela eest kaks paari kõrvarõngaid. Veel toredam oli selline koht nagu Camden market, kus müüdi tohututes kogustes teravmeelsete loosungitega t-särke. Lisaks sellele oli seal ka tohutult muud põnevat kraami. Ja seal läksin ma täitsa hulluks. Lihtsalt kõike oleks endale tahtnud (ma ei aimanud, et ma nii ahne võin olla). Aga mitte ainult kaup ei olnud huvitav. Kogu see kant - Camden town- oli kuidagi eriline. Mingi huvitav tundmus, nagu täitsa teine linn oleks olnud. Ja palju huvitavam linn....

Aga siis juba saigi reis läbi. Veetsime veel ülimalt "hubase" öö lennujaamas, et sõita viimaks ometi tagasi sinna helgesse paika, kus ei pea igal hommikul praemuna sööma :)

Teisipäev, november 18, 2008

London



Tegin ligi nelisada pilti. rahul olen muidugi vaid mõne üksikuga. Aga Picasa kollaažina mõjuvad reisipildid täitsa söödavalt. Küllap jõuan peatselt ka reisijutuni. Kõigepealt tuleks end siiski korralikult välja magada.

Esmaspäev, november 17, 2008

kontsert


Jah, see oli täiesti vapustav kontsert. Mõtlesingi, et tuleb lavale 75-aastane vanamees, veidi hädine ja pikast tuuritamisest täiesti ärakurnatud. Aga ei - Leonard tuli lavale lausa joostes ja hiljem lahkus lavalt rõõmsalt kekseldes. See hääl on jätkuvalt vapustav ja kõik need laulud elavas esituses oli nii võimas kraam, et siiamaani võtab sellele mõtlemine lausa hinge kinni. O2 mahutab 20 000 inimest, saal oli puupüsti täis, kuid sellegipoolest mõjus kogu kontsert nii isiklikult. Saalis oleks olnud pigem nagu 10 inimest....

Laulud olid muidugi vapustavad. Ega ma viimastel aegadel tema muusikat nii väga ohtralt ju kuulanud polegi, kuid ometi tundsin enamiku repertuaarist ära pärast paari esimest takti. Muusika kõrval oli vaimustav aga see kuivõrd austusväärselt suhtus Cohen oma bändi ja publikusse. Peale iga laulu kõlas aplaus ja tema kummardas ja kergitas kaabut. Ja aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Ja kui see siis lõppes ja Leonard midagi ütles, siis oli selles nii palju huumorimeelt ja elurõõmu ja....mind on alati võlunud see tema eripärane ülimalt rafineeriud eneseväljendusviis. Noh, mulle pole kunagi meeldinud ühegi prominendi üleidealiseerimine, aga seal saalis oli tõesti maagiline õhkkond. Noh, kui kõik nii vaimustunult plaksutasid, tegin seda ka mina ja sugugi mitte vastumeelselt. Ka peale seda kui kaval Leonard oli juba kaks-kolm korda teeselnud kontserti lõppemist ja siis kekseldes tagasi tulnud. Ja siis kõige-kõige viimase lauluna laulis ta: I tried to leave you/.../Goodnight my darling, I hope you're satisfied /.../And here's a man still working for your smile. Sobis nagu rusikas silmaauku.

aga pärapeo asemel oli hoopiski soojenduspidu. Süüa anti hästi. Mida see eelroog endast kujutas ma ei tea, aga kogu einestamine oli parim kogu Londonis viibimise aja, sest vähegi mõistliku hinnaga mõistlikku toitu küll ei anta - ainult rasva sai. Toit oli hea, aga palju põnevam oli see toitumise protsess. Istusine nimelt üheksakesi lauas, üldse oli laudades nii 9-10 inimest. Eelroog toodi kohale, aga keegi sööma ei hakanud. Pime oli, kibelevaid või mittekibelevaid pilke ma ei näinud, kuid peale veerandtunni möödumist tundus siiski naeruväärne see, et mitte üheski lauas polnud veel keegi sööma asunud. Noh, ja siis pidi loomulikult välismaalane, mats, barbar, sovieetnaine - minu ema - initsiatiivi enda kätte haarama. Asuski sööma ja seejärel alustasid kõik teisedki. Vanem daam tema kõrval oli tema algatuse üle eriliselt tänulik olnud. Hiljem selgus, et britid, kui üliviisakad inimesed ei saa kuidagi näidata välja kannatamatust. Noh, ja siis oleksidki kõik kannatanud ja kannatanud ja kontsert oleks enne ära lõppenud? Õnneks siiski mitte.

Kontsert kestis aga lausa kolm tundi. Tõeline kingitus Coheni poolt. Olen käinud kontsertitel, kus üle tunni aja laulda ei viitsita. Aga tema aina laulis ja laulis ja laulis. Ja ta oleks võinud ju veelgi laulda, sest peaaegu kõik tema laulud vääriksid kontsertil ette kandmist....aga üleküllastumus pole ju ka hea....Noh, siis tuli ikkagi metrooga lõpuks sellest suurest O2-nimelisest "telgist" hotelli sõita.....

Kolmapäev, november 05, 2008

november

Zavood ja Doris. Z ukse ees kriiskab rastapatsidega noormees heleda plikaliku häälega. Melu näikse olevat suur. On ju tõepoolest juba teisipäeva õhtu. Sees tekib kerge pettumus: Z on tühjavõitu, olek on unine. Mainstream rokk, õlu ja friikartulid. Is there reality without dream, küsib postkaart. Ma ei oska vastata. Ma ei tea ja ma ei viitsigi mõelda. Kõrvallauas habemega õigeusu preester ja temaga vestlev kergelt tibi moodi ajakirjandustudeng. Sellised Tartule nii omased kummalised kooslused üllatavad siiski ikka ja jälle.

On november. Tervitan karget jahedust, kuid närbun pimeduse käes. November on raske kuu. Tahan ainult magada. Ei taha lugeda, ei taha mõelda, ei taha ei taha. Tahan kirjutada, aga Wordi valget paberilehte silmade ees nähes satun krampi. Mida rohkem pingutan esseede ja ettekannete kallal, seda enam kumab läbi soov kirjutada mõni ükskõik kui kehv luuletus. Aga tegelikult kirjutaks siiski parem esseesid. Need ei lähe ju mulle nii väga korda. Kesine anne paberile valatuna on aga valus.

Kasutasin olemise parandamiseks tuntud ja nii läbinähtavat nippi: juuksed on nüüd teist värvi. Komplimentide tulev nagu ei lõppekski otsa, aga hoolimata kõikidest tähelepanuavaldustest on tuju täpselt selline nagu ta on. Ei halvem, ei parem. On stabiilne eihalbeihea tuju.

Ees ootab reis. Unistuste kontsert. Midagi sellist, millest poleks unistada osanudki. Ja nüüd tuleb see justkui hõbekandikul kätte. Ei, ma ei kurda sugugi mitte. Aga tõepoolest- is there reality without dream? Ükskõik kui võltssügavmõtteliselt see ka ei kõlaks....