pühapäev, veebruar 10, 2013

Iga teekond saab alguse südamest

Ma ootasin seda raamatut juba ammu. Kristeli blogi oli mulle juba ammu tuttav ja vägagi südamelähedane. Ja siis ma sain teada, et ta tegeleb millegi hoopis mahukamaga.....

Kui kuulsin sellest, et raamat on valmis, olin suures õhinas kuni hetkeni, kui sain teada, et lugeda saab seda teksti vaid elektrooniliselt. Veidi ma kõhklesin, aga õige pea olid selle raamatu leheküljed kumamas minu küllaltki pisikese telefoni ekraanil. Arvasin, et selline lugemine on tüütu ja väsitav, aga tekst sai minu üle võimust ja ma ei pannud enam vahet tähelegi. Paberraamat tähendab füüsilist sidet, lisaks lugemisele on mängus raamatu lõhn ja raskus. Digiraamatuga sellist sidet tekkida ei saa. Või nii ma vähemalt arvasin.  Võib-olla see on tõsi teiste raamatute puhul, aga selle konkreetse raamatu puhul jäi meedium just selleks mis meedium on - vahendajaks. Sõnade jõudu see ei vähendanud.

Enne, kui ma midagi muud ütlen, pean hoiatama - kõigile see raamat ei sobi. On inimesi, kes Itaaliast lugedes tahavad kinnitust oma väljakujunenud arvamusele, lõbusaid lugusid kultuuride erinevustest väljakujunenud rahvuslike stereotüüpide esitluses.  Selliseid raamatuid on tegelikult palju ning kes midagi sellist otsib, kindlasti mõne sellise teose ka leiab. Aga nagu autor isegi ütleb on klišeesid täis raamatuid palju kuid seda, mis  Itaalias elavale inimesele tegelikult äratundmisrõõmu valmistaks, peaaegu nagu ei olekski. Ja sellest ka soov kirjutada raamat, mis vaatleks Itaaliat teisiti...

Selles raamatus stereotüüpe ei ole. On inimesed, isksused. Igaüks neist on erinev. Lihtsalt juhtumisi on kõik need inimesed itaallased. Just itaallaseks olemine neid ka ühendab ja lõimib kokku raamatu peatükid. Sellegipoolest on nad eelkõige siiski inimesed, igaüks omamoodi, ja alles seejärel itaallased. Ometi on igaüks neist oma tegude ja olemusega lisanud midagi suurde ja  hoomamatusse kultuurikogumisse, kõigepealt Itaalia ning seejärel Euroopa ja maailma kulutuuri.

See raamat ei anna ühest vastust küsimusele, milline on Itaalia ning millised on selle riigi asukad. Pigem annab see raamat vihjeid ja pusletükikesi, mille kaudu luua ise pilt sellest maast ja selle inimestest. Mina küll eelistan seda lahendust etteantud või mõnikord isegi pealesurutud vastustele, mis ei jäta ruumi alternatiivideks, mis ei võimalda edasisi küsimusi ja arutlusi.

Muidugi, ka selle raamatu puhul on võimalik leida seda, mille üle nuriseda. Teksti  on jäänud itaaliakeelseid sõnu, mis  keelt mittevaldavale huvilisele kaikaid kodarasse loobib.Näiteks ferragosto - ma tean, mis see on, sest olen itaalia kultuuriga juba piisavalt tuttav, aga kas seda keskmine eesti lugeja siiski teab? Ehk oleks võinud mõned mõisted paremini lahti seletada?  Sellistes kohtades on valida tundmatust sõnast üle libisemise ja lugemisega jätkamise või peatumise ja sõna täheduse sõnaraamatust välja otsimisega.   Kumbki ei ole just täiuslik lahendus. Samuti on kohati tunda, et keeleliselt ei voola tekst just alati päris sujuvalt - üle kahekümne aasta teises keeleruumis elades on see täiesti arusaadav. Siiski, ehk oleks olnud abi sellest, kui toimetaja oleks veidi otsustavamalt teksti üle vaadanud ja itaalia keelest omaselt, kuid eesti keeles võõralt kõlavad laensõnad mõne lihtsama sünonüümiga asendanud. Aga see on muidugi valikute küsimus. Teisalt on ju need veidi võõralt kõlavad sõnad just eksootilised ning lisavad isikupära autorile.

Muidugi on see eelnev lõik tegelikult lihtsalt kerge normine. Nokkimine pisiasjade kallal. Tõsiasi on see, et raamat on hästi kirjutatud ning, mis kõige tähtsam - see on tõepoolest südamega kirjutatud. See ei ole pealiskaudne  turisti reisikiri. See kirjutis, mis läheb süvamale. Ei ole see raamat üheselt positiivne või üheselt negatiivne. Nagu juba ennist öeldud - vastuseid ette ei anta. Räägitakse heast ja räägitakse halvast, aga armastusega. Ja just selline see tõeline armastus on: häid palakesi ei saa lihtsalt kõigest muust välja sõeluda. Ka kibedad tükid tuleb alla neelata! Oluline pole hinnangute andmine, vaid proov mõista ja tõepoolest kõike südamega näha.

Südamega nägemine ei ole kerge. Ümbritsev peab inimesse imbuma aeglaselt, see nõuab palju aega. Ja pärast  seda on vaja veel palju aega, et kogemused saaksid settida. Mitte kõigil ei ole võimalust veeta Itaalias 20 aastat. Isegi kuu aega on liialt pikk aeg. Ma ei arvagi, et keegi seda tegema peaks. See raamat oleks justkui kogumik lihtsaid elulugusid aga.... Aga kes tahab Itaaliast natuke rohkem teada ja kelle hing on avatud teistmoodi nägemisele saab kasutada Kristeli raamatut teejuhina, et jõuda natuke lähemale tõelisele tähendusele.

PS: lingid e-raamatu ostmiseks ning katkendeid raamatust leiab siit: http://teekonditaaliasse.blogspot.it/


veidi muudetud 11.02.2013


neljapäev, jaanuar 31, 2013

Mulle on osaks saanud....

...suur publikumenu ja üleüldine heakskiit blogi taasavamise eest. Sellest innustatunda ma kirjutan kohe veel. Aga ärge ometi edaspidi oodake, et lausa kaks kirjutist nädalas tuleb. Järgmine kes teab millal tuleb.

Sel nädalal olen vähem vampiir, kui eelmisel. Kujutage ette, käisin lausa Roomas. Käisin raamatukogus oma inglise keele grammatikat värskendamas, sest järgmine reede ootab mind ees eksam. Eksam on selleks, et selgitada välja, kas olen piisavalt tasemel, et osaleda koolitusel CELTA sertifikaadi saamiseks. Asjad on muidugi veel lahtised - ma pole otsustanud, kas see peaksin selle sertifikaadi hankima või mitte. Inglise keelt arendaks kohe kindlasti, aga.... Rahaline investeering on päris suur ja...
ja ma ei tea kas tasub ära
On ehk kellelgi on kogemusi, soovitusi?


Muidu on nii, et olen üsna kimpus ajaga. Ei saa sellest aru :) Helistan päev varem ilmunud töökuulutuse asjus ja selgub, et see koht on juba võetud (või valetatakse, et on). Siis on aga vaja teha mingisugust tööd koduses ringis ja aega on küll ja küll. Noh, tuleme G-ga tema vanematekoju. On vaja kaste tassida. Aeg juba ka üsna õhtune. Siis aga üks inimene seal loeb lehte, teine vaatab internetis ringi, kolmas teeb kolmandat asja. Ja mina mõtlesin, et tuleme kohale ja teeme selle asja kohe ära. Eriti kuivõrd rõhutati,  et sellega on üsna kiire. Vot ei saa ma selle ajatajuga kuidagi järje peale.

Autoga sõitmisega ei saa ka järje peale :D Hakkasin täna supermarketisse minema, teadsin isegi, kus see asub, aga ikka võtsin ringristmikult vale tee, jõudsin siis kerge ringiga õige teeotsa peale, tahtsin parklasse sõita, aga vot ei tabanud seda õiget parklasse sissesõidu kohta ära ja... mis siis ikka. Otse edasi 4-5km, sest käänulise ja kitsa tee peal mingisugust mõistlikku ümberpööramise kohta ei ole. Lõpuks sain jälle järje peale, aga et mitte riskida, parkisin kaugemale ja kõndisin poodi! Kas kujutate ette :) Peaaegu täiesti mõeldamatu arvestades, et kui üks kord vihma sadas ja ma kiiresti 20 m autoni kalpsasin, siis oldi üllatunud - ma oleksin ju võinud autoga lähemale sõita, et sa märjaks ei saaks!

Ütleme nii, et ega ma Eestis ka just mingisugune supernavigeerija ei ole, aga siin minu ebakompetents võimendub kohe mitmekordselt. Tiirutan nagu pistrik ümber oma sihtmärgi, aga ründamiseks sobivat momenti ei leia :D
See supermarket oli veel lihtne lugu, sest ma teadsin, kuhu ma välja pean jõudma. Üks teine kord oli aga vaja automehhaaniku juurde sõita. Töökoda asus kiirtee kõrval. See tähendab, töökoda paistis ilusti välja, aga kiirteelt mahasõitu ei paistnud kuskil.  Nii lähedal oli see töökoda, ja nii võimatult kaugel. Panin aga navigeerija telefonis tööle ja pärast ilmatumasuuri ringe jõudsin sinna ka kohale. Siis palusin G-l et ta näitaks mulle, kuidas sinna siis ikkagi kergesti sõita ja - me eksisime ära!





esmaspäev, jaanuar 28, 2013

Teised panevad blogisid kinni...

...aga mina mõtlesin, et teeks vahelduse mõttes ta hoopis lahti.

Nüüd on eluke jälle natuke teistmoodi ja see tähendab, et nagu natuke ehk oleks ka midagi öelda. Minu ambitsioonideks on muidugi suured sügavmõttelised arutelud, aga alustame siiski tagasihoidlikult ja argiselt.

Niisiis, olen jälle Itaalias. Seekord on asi päris hirmuäratav, sest kui varem, ka pikkade perioodide puhul oli mul mingi tähtaeg ja tagasisõidu piltet, siis nüüd pole mul kumbagi. Kuigi ma olen siin veetnud üksjagu aega, siis nüüd mul jälle teistmoodi tegevused ja seega tundub, et koht kuhu ma sattunud olen, on ikkagi midagi peaaegu täiesti uut.

Tuleb askeldada, ringi käia, küsida, organiseerida, planeerida ja..... noh, te ju tunnete mind. Pole midagi tülgastavamat ja tüütumat kui kirjutada ametlikku laadi e-maile ja helistada tundmatutele inimestele, et mingisugust infot saada. Aga sellega on kuidagi vaja toime tulla ja oma lohutuseks ma siis ütlen endale, et see aitab mul iseloomu kasvatada. Ohjah....

Siiamaani olen ma siiski saanud päris hästi kõrvale vingerdada. Nagu taevane õnnistus langesid mulle üksteise järel kaela mitmed tõlketööd ja pühendudes  neile sain mugavalt kogu asjaajamise veidi tahaplaanile jätta.

Tegelikult olen ma need paar nädalat peaagu nagu vampiir elanud, sest toas töötades pole olnud erilist mahti õues päevitamas käia. Seda enam, et ega seda päikest siin praegu ülekülluses niikunii ei ole. Sajab hoopis vihma ja aeg-ajalt ka rahet. Ja mõnikord tuleb taevast äikest. Jaanuarikuus on see küll üks kentsakas asi.

Ma oleksin justkui aklimatiseerunud, ära harjunud selle suure õnne, päikesevalguse ja suhtelise rohelusega, kuid siis sõidame teise linna - L'Aquilasse, kus lumi on maas. Ja siis on ikkagi natuke õigem tunne, sest jaanuaris peab ju lumi maas olema vaatamata sellele, et tänu sinisele taevale ja päikesevalgusele on ikkagi selline tunne nagu oleks märts, mitte jaanuar.....