Reede, mai 30, 2008

level up?

Eile oli see asi ja see läks päris hästi hoolimata mittemõjunud palderjanitablettidest, kogelemistest ja punakast näotoonist. Humanitaarid jäävad hiljaks küll, aga ikkagi oli hirmus vaadata, kuidas kõik tegelased justkui minu ettekandeks end kohale ajasid. Ja siis tuli veel kõiki keelde eirates AT ka ja ma arvan, et hoolikast eneseveenmisest, et kõik on hästi,et kõik on vaid formaalsus, ei jäänud alles isegi mitte riismeid. Proovisin kõik oma närvilisuse suunata kaitsmise-eelsesse lõunapausi - vaene Brita, kes mu jaburat lalisemist kuulama pidi. Lalisemisest hoolimata oli kole. Oli küll kole, ükskõik kui rahulik ja ladna ma ka välja ei näinud.

Noh, läks lõpuks väga hästi. Võibolla mitte üksnes ilusate jalgade pärast. Äkki mu akadeemiline vaimusünnitis ikkagi oli ka miskit väärt. Muidugi taktika, et kui tunned end halvasti, tee end ilusaks, tundub väga efektiivne ja seda tuleks vist aktiivselt kasutama hakata...

Ainult et...mingil määral olen ma vist äraneetud. Minu akadeemiline edukus on otseses seoses ettenägematute ebameeldivustega. Maailmakirjanduse A maksis mulle eluaegse lõuaarmi, kohtusin esimest korda elus tõeliselt ebameeldiva inimesega. Ja edukas kaitsmine rikkus summuti. Kas ma peaks siit tegema järelduse, et kui päev on akadeemiliselt edukas, tuleks liiklusest ja autodest eemale hoida? Seda enam, et ARKi eksami eufooria lõppes sellega, et sain möödasõitvalt autolt kaela mõnusa koguse kevadist pori....

Noh, eile me siis läksime tähistama mu kaitsmist ning Anu sünnipäeva ja sõitsime kuskile ilusasse kohta, kus ma sain jälle tõestada oma haledaid autojuhtimisoskusi. Või siis järjekindlat ebaõnne, ma ei tea. Muidugi juhtub selliseid asju kõigiga, aga miks pean mina "kõigi" sekka kuuluma? Et üks kerge põhjakraabe ja auto teeb läbi häälemurde ning muutub traktoriks. Tjah....

Järve ääres oli ikkagi uskumatult ilus. Mina jäin coca-colast sama purju kui teised õlust ja veinist ja siis me tegime jälle tobedaid nalju ja lasime sääskedel end pureda. Ja elu oli tobeilus.
Täna laadisin auto Liisi abiga kraami täis. Palusin traktoril püüda ikkagi need natuke vähem kui 200 km kõige kiuste vastu pidada. Nunnuke pidas vastu. Olime Liisiga tõelised filmi-inimesed, kes üürgasid makiga kaasa laulda ja üldse proovisid võimalikult palju seda road-tripi meeleolu hoida. Mis sellesse kraami puutub- neli aastat paikset elu on kole. Liiga palju asju! Ja raamatud said juba enne tädi poolt ääviidud.... Ma tahaks et mul oleks kolm asja ning uskumatuna näivalt kiire ruumis ümberpaigutumise võime. Aga raamatukoguga vist seiklema minna ei saa. Füüsiliselt mitte. Ja kui ma siis lõpuks otsustan, et ma ei taha olla normaalne inimene normaalse töökohaga isegi mitte ühe aasta jagu ning valin kohe tüüpilise tartu näraka ja töllerdaja elu...Kas ma pean siis oma raamatutega jälle tagasi kolima?

Soovin õnne sellele, kes mind teatud tekstides Madlikeseks nimetab. Teistele ka. See katsumus on nüüd läbi ja viimaks ometi saan ma jälle lugeda igasuguseid toredaid raamatuid, eriti rämpskirjandust, uimerdada-unistada. Ja mõelda sellest, et võiks ju oma andetusest hoolimata luuletada või romaanitseda... NB: ainult mõelda, mitte mingil juhul kirjutada :)

Peaks vist magama minema....
Sellest blogimisest on mul üldjuhul nii kõrini ja midagi arukat mul pole öelda ka, aga kahju on seda vastikut ja ebameeldivat harjumust maha jätta

Pühapäev, mai 25, 2008

maikuu, mu arm

Enne kui ma oma bakaga päris ära pöörasin, kirjutasin nii:

Püha Peetruse varbad! Bussipilet maksab juba 125 krooni! Ma arvan, et ma kogun veidi reisiraha ja lähen elama kuhugi, kus toitu saab puude otsast ja kütte eest maksma ei pea. Läheks näiteks elama Aafrikasse sõnnikuonni. Meheks võtaks endale ühe kauni musta mehe valgete silmamunadega ja mured olekski murtud.

Aga Eestit hakkaksin ma hirmsasti igatsema. Bussisõit on kallis lõbu, aga Põhjast Lõunasse sõita ja vastupidi on lõbu. Vaatan, kuidas maastik mu silme ees lahti rullub ja lõõgastun. Eriti ilus on see maikuus, kus on näha erkrohelisi kaski, mustjasrohelisi kuuski, valgerohelisekirjuid õitsvaid toomingaid, rohelist rohtu, mille sees kirkad kollased võililled. Taevas ja hallid vihmast rasked pilved, millede vahelt piilub päike - minu lemmikud!. Kas Aafrika looduses üldse on sellist õrna erkrohelist?


Maikuu on mu lemmikkuu. Kõik on nii ilus, nii mõnusalt soe. Mitte kuum, nagu suvel. Just mõnus ja mahedalt soe. Ja siis sajab aeg-ajalt vihma. Vähesed inimesed armastavad vihmaseid ilmu. Minu jaoks on need tõeliseks naudinguks, eriti kevadel. See aasta polegi ma neid eriti nautida saanud, sest suur osa minu maikuust on möödunud raamatukogus, kuhu ma õigupoolest nüüd kohe jälle minema peaksin, sest need pisiasjad, mis veel tegemata on, tuleb ära teha. Aga teadagi- kõige väiksemad tööd võtavad kõige kauem aega, sest need on nii pisikesed ja lihtsad, et nende jaoks on alati aega.

Tahaksin kirjutada sellest, kui toredad on inimesed, aga ma kardan muutuda liiga sentimentaalseks. Niisiis, ma parem lähen. Välja. Jalutama. Lootuses, et eksirännakud lõpuks raamatukogu juures lõppevad...

Reede, mai 23, 2008

pudru ja kapsad- juttu ei tule kummastki

Oh mu armas blogikene, minu lemmik, kui oli vaja midagi edasi lükata, ma olen su jätnud hooletusse, sa vaeseke oled pidanud nii pikka aega internetis nii mannetu tekstiga esinema. Nüüd mul on aga see kõige-hirmsam-asi-mu-minu-elus köidetud ja õppetooli viidud ja kuigi mul pole endiselt aega ja mul on endiselt igasugu "asju" teha vaja, on mul vaja lõpetada see kohutav asjalikkus, mis sundis mind raamatukogus tunde veetma.

Nüüd olen ma ikka raamatukogus. Ma olen nädal aega kirjutanud nagu hull orav ja ma kartsin ning tegelikult natuke lootsin, et nüüd hakkabki nii olema- suudan olla palju palju tunde raamatukogus mõistlikke asju tegemas. Ma olen raamatukogus aga hirm suurim motivaator ja hirmu mul praegu ei ole ja nõnda ma istungi siin ja kirjutan ebamõistlikku juttu, sest akadeemiline kirjutamine frustreeris mind nii kohutavalt, et ma pidin siia tulema ja ma ei tea millal see lause lõppeb, sest tõesti olen ma nii palju kirjutanud, et kuigi ma siin blogis akadeemilist laadi enam ei harrasta, siis kvantitatiivne kirjutamine on nüüd nii käpas, et ma võiks üha jätkata, aga kuna ma arvan, et mitte kõik inimesed ei ole maratonlugejad, siis ehk peaks siiski selle lause lõpetama ja nõnda ma seda siis nüüd viimaks ometi ka teen. Vot nii. Tegelikult ei ole mul midagi öelda.

Üldiselt ei olegi mul viimasel ajal midagi öelda, sest ma olen seda blogi nii kaua pidanud et kogu uudsus on kadunud. Ma arvan, et nüüd olen ma selles faasis, et hakkan akadeemiliseks grafomaaniks. Või mis veel parem - hakkan kirjutama romaani! Kohe päriselt must-valgelt, mitte pea sees nagu siiani! Eelmiseks sügiseks pidi see romaan valmis olema, aga ausalt öeldes pole mul praegu veel esimest lausetki kirjutatud....Õnneks on järgmine sügis ka olemas, eksole.

Ma tahtsin veel öelda seda, et ma pole elus kunagi varem nii intensiivselt FreeCelli mänginud. Raamatukogus on natuke piinlik seda mängida, aga see õnnestub seal kuidagi eriti edukalt. Avastasin enda jaoks ka uue mängu: Minesweeperi. Ja selle kõrvalt kirjusin siis seda hirmsat asja. Aga ma sain valmis. Varemalt oli mul ainult üks ambitsioon: saaks kuidagi ära kirjutatud ja vingerdaks kuidagi mingi hindekese välja. Nüüd keegi minu sorkimas käinud ja ma unistan heast hindest. Jube lugu....

Ainult ühest asjast ma ei saa aru. Kuhu kadus meie kass? See teeb mulle tõepoolest muret. Miks ta kodusr ära läks, kuhu ta läks? Kas ta tuleb veel tagasi? Tallinlased, kas olete meie miisukest näinud?

Pühapäev, mai 11, 2008





We can assist with Diplomas from prestigious universities based on your present knowledge and LifeExperience.

No required examination, tests, classes, books, or interviews.

Bacheelor, MasteerMBA, and Doctoraate diplomas available in the field of your choice -
that's right, you can become a Doctor and receive all the benefits that comes with it!

Diploma/Certificate Valid in all countries

No one is turned down
Confidentiality assured
CALL US 24 HOURS A DAY, 7 DAYS A WEEK

For US: 1-309-407-3749
Outside US: +1-309-407-3749

"Just leave your NAME & PHONE NO. (with CountryCode)" in the voicemail

Please call today!!


Kujutage ette- see kiri oli rämpsposti hulka sattunud.

Laupäev, mai 10, 2008

reisist 2

Rooma vaatamisväärsusi sai mokaotsast mainitud. Vaatamisväärsused olid toredad, aga tõesti - liiga palju inimesi. Inimesed mulle iseenesest meeldivad ja seetõttu ma ei saanudki kogu aeg vajalikus annuses kultuurile keskenduda- ikka jäi silma mõni huvitav lõust, mõni kena gigolo, mõni põnev vanaätt. Tjah, põhiliselt nägin ma siiski turiste. Kuigi turistidki on vahel huvitavad, on turistid igal maal tüüpilised turistid (jah, küllap mina ka). Mina tahtsin aga näha tüüpilisi itaallasi.

Noh, sellepärast tundus keskmaale minemine suurepärane mõte. Mingi stereotüübi järgi peaksid itallaased olema ülisuured kodukoha patrioodid. Noh ja nii me siis läksimegi sinna, kus IP pärit on: Abruzzo maakonna pealinna L'Aquila'sse. Enne sinna sõitmist olin ma muidugi juba mitu päeva kuulnud seda, kuidas Itaalia parimat veini tehakse just Abruzzos ja kuidas Itaalia parimat pastat just Abruzzos valmistatakse. Ja nii mõnigi märkimisväärne asi sai teoks just L'Aquilas, tema kodust paari tänava kaugusel. Kahjuks ma kõiki ülistusi ei mäleta, õnneks sai aga IP isegi aru, et selline info kippus absurdseks muutuma. Sõitsime L'Aquila ja Grand Sasso (otsetõlkes suur kivi) poole ja naersime mõlemad.

Grand Sasso otsa pidime ka minema, aga loomulikult oli ilm just sellel päeval ja ainult sellel päeval kogu reisil oldud aja jooksul vihmane. Nii me siis mäe otsa ei roninud. Sest sealt poleks midagi näha. Minu pealekäimise peale ronisime mäe sisse. Grotte di Stiffe. Ja kes algatas idee, et koobas tuleks tavakülastajatele avada? No eks ikka IP isa ja tema sõbrad, kes nooruses usinad speleoloogid olid olnud. Koobas oli vägev. Natuke liiga tsiviliseeritud kõiksuguste lampide ja piiretega, aga siiski vägev. Koobas oli mäesisese jõe säng. Ja koopa sees oli 18 meetri kõrgune juga!

Aga enne koobast käisime L'Aquila linnas, kus turiste eriti pole. Milline rõõm :) Aga vihm oli. Ja Santa Maria di Collemaggio kiriku fassaad oli just minu sealviibimse ajal uuendamisel ning kiledesse ära peidetud! Kiriku sees nägin ma aga paavst Celestius V laibakest. Muidugi oli see tähtis ja oluline paavst pärit just nimelt L'Aquila piirkonnast :) Ja teine kirik oli koht, kus hoiti püha Bernardi surnukeha. Just nimelt L'Aquila linnas oli ta surnud....

Aga peale koopaid käisime pisikeses mägikülas. Mina arvasin, et itaalia külad on rahvarohked ja lärmakad, aga oli esmaspäev ja oli vihmane ja oli õhtu - tänavatel mitte kedagi. Veidi sürr! Aga küla oli väga ilus. Suur ilus inimtühi Fontecchio küla, kus on IP andmete põhjal Itaalia vanuselt kolmas kell. Põhjamaalasena meeldis mulle just selline tühjus, privaatsus. Mis siis, et võibolla piilus terve küla meie kondamisi kardinate vahelt...Veidi kahju on, et "tüüpilised" itaalia vanatädid nägemata jäid...

Kitsad tänavad, hämarus, mahajäetud majad. Vana kirik -alatar ja rist küll, aga katuseta...
Siinkohal ma ei suuda kiusatusele vastu panna.... Sest siin on täiskuu ;)Voilaa, veel üks foto:

See küla meeldis mulle rohkem kui Rooma. Rooma oli ka muidugi tore, aga mulle ikka kuidagi ei meeldi rahvamassid. Vajadusel tulen nendega muidugi toime, kuid siiski-siiski....

Mul on päevade arvestus üsna sassis. Oletame, et see oli järgmine päev, mil "kultuuriturismist" kõrini sai ja mis hoopis rannas vedelemisele kulus. Tegelikult kulus vedelemisele vähe aega, sest ma ei suuda kaua rannas olla. Igav hakkab ja päike on suurtes kogustes liialt uimastav. Siiski võttis rand terve päeva. Nüüd ma siis oskan hinnata Tallinna. Siin on õige mitu randa, kõik linna piires. Ei mingeid suuri muresid kohalesaamisega, bussiga minnes ei mingeid parkimismuresid. Aga vot sinna randa oli küll hirmus inimmass kogunenud. Kõigepealt kulus üksjagu aega, et randa jõuda, siis pool tundi selleks, et parkimiskoht leida. Ja lõpuks tuli auto ikka võssa jätta...

Rannas oli ilus küll. Ja mina sain suure põhjamaalasena sooja vee üle vaimustuda. Väga soe see vesi polnud, aga siiski päris paras. Noh, minu IP ronis ka vette ja üllatus: oh, i didn't realize the water would be so cold. Heheehee :) Minu põhjamaised geenid, ja isa on mul talisupleja niikuinii...Kui üldiselt mulle väga ei meeldi silma paista, siis vees olles ma küll ei hoolinud, et ma ainuke supleja olin. Noh, olgu IP oli ka, aga tema jäi vette ehk vaid selleks, et ka vägev ja kange välja paista....Mina sain vähemalt selle aasta esimese ujumise kirja. Hurraa!

Rannad on Itaalias sageli tasulised. (Jälle võin rõõmustada, et elan Eestis, kus kõik on tegelikult igatepidi parem!) See rand, kus meie käisime, oli tasuta, aga ka riieteta. Vähemalt pooleldi. Ma ei tea kas tasuta randadel ja naturalistidel on seos, aga mina ja nii mõnedki teised kandsid siiski ujumisriideid ja nii jäin ma naljaga pooleks öeldes jälle seiklusest ilma. Need mõningased alastipäevitajad polnud sugugi nii põnevad kui ma arvasin. Hoopis huvitavam oli tegelikult see, kuidas iga viie minuti tagant mõni hõiskav päikeseprilli- või rannalinamüüja minust möödus. Tegemist oli tumedamanahaliste persoonidega, kes ise vist oma elu ja tööga üsna rahul olid. Mina aga mõtlesin, kui tüütu selline pidev rannas kõmpimine võib olla. Seda enam, et ega keegi seda kraami eriti ei osta niikuinii. Vot sulle Lääne-Euroopat ja rassilist võrdsust. Valged inimesed lebavad ja puhkavad, tumedad aga käivad päikeseprille pähe määrimas...

Rand oli tore, aga suurema mulje jättis mulle see, mida ma ma nägin enne randa jõudmist. Veel üks pilt!

See on kunagine vulkaanisuu, mis nüüd järveks on saanud. Siin oli kena kohvikukene, kus me hommikust sõime. Või noh, õigupoolest väikese saiakese vaid. Aga vaade oli toitev! Sellest piisas. Võibolla oli kõht veel eelmise õhtu primost ja secundost* täis, kes teab. Itaallias on nimelt veider komme süüa õhtuks mitte üks, vaid lausa kaks rooga. Lisaks sellele võib tellida eelroa ja magustoidugi. Primo on tavaliselt mingi pastaroog, secundo kujutab endast aga midagi veel rammusamat, liha vms. Liig, mis liig. Eriti mulle, kasina eluga harjunud tudengile. Mõnikord õnnestus mul õgimisest pääseda, mõnikord tulid mulle aga kasinad tudengiroad meelde ja ma õgisin palju. Aga itaallased õgivad...vabandust söövad igal õhtul kaks-kolm taldrikutäit ja paksud nad ju pole...

Nagu juba ennist mainitud, valitseb Itaalias toidukultus. Aga see toidukultus on küllalt konservatiivne. Eriti, kui see puudutab pitsat. Õige pitsa koosneb pitsapõhjast, mozarella juustust ja tomatitest. Kõik. Mitte miski pole hullem, kui pitsa ananassiga (mis mulle tõtt-öelda üsna meeldib). Hea küll - ananassiga pitsast on hullem vaid pitsa virsikutega (mida pakuti vist mingist Tartu pitsarestoranis). Ja mitte miski pole lõbusam, kui lasta lendu mõiste pizza with pineapple. Sest siis läheb IP nägu "õudusest" krimpsu. Teine sama hea viis on mainida Panzani makarone, vabandust pastat. Panzani avastas Liis. Hea pasta. Aga itaalia keeles tähendab Panzani pettust. Võite muidugi aimata, kui populaarne sellise nimega pasta Itaalias on. Ütle Panzani pasta ja näed, kuidas itaallaste näod grimassidesse tõmbuvad... :) Ükskord mainisin Säästumakarone, tulemus oli veelgi parem :) Ahjaa - cappuchinot ei tohi tellida peale kella 11 hommikul. Miks? Keegi täpselt ei tea.

Jälle kiskus toidu juurde. Aga see on tõesti huvitav. Käisime mingis pitsakohas, tulime välja. Vastu tuli võõras mees, kes küsis IP-lt pakutavate pitsade kohta. Mis nad rääkisid, sellest ma aru ei saanud, aga mees muutus lühikese vestluse käigus ülimalt rõõmsaks. Lahkudes surusid nad südamlikult kätt nagu vanad sõbrad ja palju vist ei puudunud, et nad ka teineteist kallistanud oleksid. Pärast sain teada, et mees oli Napolist ja tahtis teada, kas pitsad on roomapäraselt õhukese põhjaga või napolipäraselt paksu põhjaga. Olid napolipärased. Mees oli nii õnnelik. Wow, he touched you like you were his best friend, avaldasin ma imestust. Really? I didn't even notice, vastas IP. Liisi andmete põhjal saab New Yorkis võõra inimese puudutamise eest pasunasse. Eestis ei ole see ka eriti soovitatav. Aga vot itaalias ollakse siis nii päikeselised!

Tegelikult võiks veel mainida seda, et viimasel päeval õnnestus mul ka Vatikani pinda puudutada. See väike maa-ala köitis tegelikult terveks päevaks. Läksime lõuna paiku muuseumisse, välja pidime tulema veidi vastumeelselt siis, kui sulgemisaeg kätte jõudis. Loomulikult oli võimatu kogu seda rikkust väärilise imetlusega üle külvata. Kultuurikraami oli lihtsalt liiga palju. Nägin aga ära ülikuulsa Sixtuse kabeli. Jah, üks ütlemata ülehaibitud paik. Aga tõesti seda haipi ka väärt. Sest reprod ei anna tegelikult kogu seda vägevust kohe mitte kuidagi edasi. Värvidest ma parem ei räägigi!

Ja kohustusliku elemendina muidugi ka Püha Peetruse kirik. Oli see alles pirakas ehitis. Jälle paju inimesi, aga kõik mahtusid lahedalt ära. Sest ruumi oli ju nii palju. Siingi oli üht-teist mida vaadata. Teiste teoste seas ka Püha Peetruse kuju. On kombeks teda varbast katsuda. See pidavat õnne tooma. Minul jäi aga ka see ebausukomme täitmata. Ma ikkagi ei ole päris kindel, kas on viisakas mingil vanamehel varbast haarata. Eriti kui see vanamees on märter ja pühak. Äkki piisab õnneks ka lihtsalt tema vaatlemisest?

Noh, ja siis laskus pimedus. Jõudis kätte tõeline õhtu. Veel natuke jalutamist-ringivaatamist ja siis...finito! Järgmine hommik tuli tõusta varakult ja end lennujaama toimetada. Veidi pabistamist oli küll (sest teel olid ummikud), aga lennukist ma maha ei jäänud. Ja kuigi Itaalia oli väga-väga tore (see vähene, millega tutvusin) oli kojutulemine veel toredam. Eriti tore armas oli meie pisike väike lennujaam, kus pakke tuli oodata, mitte pool tundi, vaid kõigest viis minutit :)

Ja siis tuli mul hakata end reaalusesega harjutama. Päike andis siiski energiat, et bakaga maadelda. Võibolla ei olnudki maailma kõige kergemeelsem samm see spontaanne reis....


____
Siinkohal tervitan Liisi, kes palus, et ma primost ja secundost räägiksin



Reede, mai 09, 2008

reisist

Nonii. Olen tagasi kodumaal ja tungival nõudmisel (samas ka vabal tahtel, et veidikeseks bakatööst põgeneda. Jah, juba esimesel päeval) kirjutan oma seiklustest saapamaal. Ega mingeid suuri seiklusi ei olnudki. Vähemalt mitte selliseid nagu Liisil oma kurikuulsa Saksa Seenioriga. Minu võõrustaja oli hoopis Itaalia Päkapikk. Olen teda siin ennemalt ka nimepidi või initsiaalipidi maininud, aga kuna Itaalia Päkapikk on palju isikupärasem nimi, ja Päkapikul on piisavalt huumorimeelt, et mitte solvuda, siis olgu ta siin ikkagi algupärase nimega. Niisiis.

Kõigepealt tuleb muidugi mainida, et mõningasest lendamiskogemusest hoolimata oli jälle hirmus kuhugi lennata. Seda enam, et tuli teostada üks ümberistumine ja mul polnud aimugi, kas minu kohver ka Rooma jõuab. Roomas ootasin ma kohvrit värisevate jalgadega. Lõpuks jõudis ta siiski kohale. Lennujaam oli muidugi tõeline õudus, aga esimene tähelepanuväärne inimene, keda märkasin, oli üks aafrika matroon kirjus kittelkleidis. See tegi tuju heaks. Et ikkagi suurlinn ja huvitavad inimtüübid või nii.... Siis nägin munka. Pruunis rüüs, nöör ümber vöökoha. Minu võõrustaja jäi muidugi veidi hiljaks. Ma ei tea, kas tegemist oli ehtitaallasliku hilinemiskalduvusega või tuleb tõesti uskuda IP vabandust, et ta jäi liiklusummikusse. Õnneks ma ei sattunud sellest paanikasse, sest kogu minu ärevus keskendus sellele, kas kohver jõuab kohale või mitte.

Nagu öeldud, kohver jõudis kohale. Siis jõudis kohale ka IP. Noh ja siis läksime autosse. Esialgu ei osanud ma midagi karta. Alles hiljem sain ma aru, mida see itaaliapärane autojuhtimine ikkagi tähendab. Tuleks mainida, et IP on vist üsna viisakas ja ettevaatlik juht. Aga juhtus nii, et paar kolmkümmend korda tundus mulle küll, et tagant otsasõit on paratamatu, või et kohe saab kriimustub auto vastu seina või teist autot, või siis saab mõni ülbe rollerijuht surma. Mul siiski vedas ja ma ei näinud ühtegi avariid...

Aga seda hakkasin ma alles hiljem kartma. Sest esialgu jäi pikem sõit ära. Kõigepealt läksime väikese ringiga jäätisekohvikusse. Kuulus itaalia gelato ei olnud esialgu liialt muljetavaldav. Liiga magus ja rammus oli. Alles viimasel õhtul avastasin, et on olemas tõeliselt häid sorte. Metsamarjajäätis oli väga hea. Toidukultus on omane vist kõigile itaallastele, paraku jäi see pika sealviibimise jooksul ka mulle külge ja ma vist ei suuda end takistada toidust kõnelemast. Ärge siis liialt näljasena igaks juhuks edasi lugege.
Noh, ja siis me sõime jäätist ja jalutasime üsna sihitult ringi. Tänavad olid palistatud võlts-Luis-Vuittonide ja võlts-Pradade ja võlts-mis-iganesitega. Kuna minu prillid olid vahetult enne lennukisse astumist katki läinud, tahtsin uued osta. Ma ei tea, kuidas see juhtus, et ma endale võlts-Armani prillid muretsesin. Ühel hetkel proovisin prille ette, järgmisel olid prillid kotti pandud ja rahakotirauad avatud. Ma ei tea kuidas see juhtus. Need prillid mulle eriti ei meeldinud ka. Aga vot juhtus.

Ja siis juhtus see, et päev sai kuidagi ülikiiresti otsa, sõitsime Roomast minema, sinna, kus ma järgnevad päevad ööbima pidin. Vaikne ja rahulik ja ilus. Aias kasvasid oliivipuu ja aprikoosipuu kaugemal sidrunipuu; kohe-kohe olid kirsid valmimas. Ja siis sain ma esimese pasta-annuse. Igal kuradima pastal on oma nimi. Mitte ei suuda meeles pidada, mis nimi mingil pastal on. Õppisin ära kaks juustu - parmeggiano ja pecorino. Hoidku jumal, et sa esimest kahest parmesaniks nimetad. Parmesan on ju Parmeggiano odav koopia, peaaegu, et jumalateotus. Pecorino on aga lambajuust. Mina suudan mõlemat süüa, aga kui ma neid kodustele pakkusin, siis nägin vägevaid grimasse. Ja Liisi suust kuulsin hindamatuid kommentaare. Parmesan (mis siin ikka paremggianoga peenutseda) on päris hea, aga ma kardan, et lambajuust jääb vist aastateks külmkappi nukrutsema. See pecrino, mida ma kaasa ostsin oli palju soolasem ja vängem kui see, mida mulle IP pakkus....

Järgmisel päeval sain ma esimese kultuurišoki. Väga ebaorginaalne, aga seegi oli kulinaarne. Niivõrd-kuivõrd. Hommikusöök kujutas endast nimelt teed ja küpsiseid. Ma arvasin, et küllap on tegemist mingi eel-hommikusöögia. Aga see oligi päris hommikusöök. Ja kui ma sellest aru sain, oli juba liiga hilja....

Siis läksime Frascati linna. Armsad kitsad tänavad, palju purskaevusid, akende all kuivav pesu, inimesed, liiga palju autosid....Jalutasime jälle niisama ringi. Siis läksime vaatama mingit villat, mis asus mäe otsas. Noh, tegelikult muidugi künka otsas. Aga kogu tee kulges tõusujoones ja mina, kes ma olen karastunud pea igapäevase Vanemuise mäest üles rühkimisega, arvasin end küll otsi andvat. Aga ega ma siis ei saanud nõrk välja näha. Neelasin hingeldused alla ja rühkisin ja rühkisin ja siis leidsin õnneks poole tee peal ettekäände peatumiseks. Kassid :) Villa oli muidugi ilus ja tore, aga tegelikult jäi enam meelde (lihtlabane) maastikuvaade. Oh, mountains, ütlesin ma. No! hills, ütles IP.

Järgmine päev läksime Rooma. Autoga metroo lõpp-peatusesse ja siis maa alla. Ei olnud see, metroo nii värvikas midagi. You're not a subway virgin, nagu IP tabavalt ütles. Ei ole jah. Lihtsalt igav oli metrooga sõita. Isegi huvitavaid inimesi eriti polnud. Küll olin aga mina piisavalt huvitav. Tajusin uudishimulikke pilke. Ei tea, kas sellepärast, et nägin välja nagu soojast ilmast eufooriasse sattunud põhjamaalane (kandisn sandaale samas kui teistel oli kampsunid ja kohati sallidki) või sellepärast, et reisisin koos Päkapikuga....Metroo ei olnud midagi erilist, aga metroost välja saamine tekitas küll paanikat. Mingi igikestev tunnel. Kogu elu nagu käikski maa all. Ja kuna ma ei tunne ennast erilise mullamutina, siis tekitas see sumbunud õhk ja kogu tunnelites liiklemine üksjagu klaustrofoobiat, mis paranes maa peale jõudes vaid õige pisut, sest absoluutselt iga ruutdetsimeeter oli inimestega täidetud. Mitte, et ma oleksin nii naiivne ja arvaksin, et rahvast ei ole. Aga ikkagi... Enamasti turistid muidugi. Ei olnud siin mingeid kauneid arhitektuurielamusi. Ma ei näinud lihtsalt inimestest läbi. Noh, tegelikult oli ka veidi lahedamaid paiku, aga Fontana Trevi purskkaevu ma mingit münti küll viskama ei hakanud. Ei viitsinud trügida ja polnudki nii kindel, kas ma üldse tahan siia ülerahvastatud linna tagasi tulla... (Trevit nägin ma tegelikult kolmandal reisipäeval, aga kronoloogia on mul niikuinii sassis.)

Siis tutvusin kohustuslike vaatamisväärsustega - Piazza venezia, Kapitooliumi mägi, Colosseum, riburadapidi kõiksugu varemeid, kirikuid. Katakombidesse läksime ka ....Colosseumi me sisse ei pääsenud, sest kell oli juba kuus läbi (Siis ma veel ei teadnudki, et nii mõndagi paika jõuame nimme liiga vara või liiga hilja). Varemete sest lemmikuiks kujunesid kasside koloonia varemed. Oli mingi suvaline arheoloogiline plats keset Rooma linna, mis kellelegi korda ei läinud. Aga siis tekkis nende varemete vahele kasside koloonia ning varemed muutusid populaarseks. Noh, kellele siis kassid ei meeldiks....Ja kassidele meeldis meeldida....Poseerisid rõõmuga totrate turistipiltide tarvis. Muudest veidrustest Rooma linnas tasuks nimetada püramiidi, mille mingi Egiptuse- vaimustuses Rooma ülik enesele ehitada lasi. Wiki räägib lähemalt. Inimveidrikest jäi silma selline vallatu ja edev vanaonu Marcel, kes oma šõuga isegi Youtube'i jõudnud on (samas, kes ei oleks). Muidugi te mõistate, et viidatud link viib eriti turistikavliteediga videoni. Ja põhiline- selle vanamehe "vana-hobune-tahab-kaeru" vallatud näoilmed ei tule üldse esile. Aga vaadake, kui julgete. Siinkohal avaldan esimese kehva turistipildi vett joovast Vabadussambast. Ta polnud paraku üldse nii põnev kui Marcel...Seistes oli ta eriti igav...igatahes, siin ta on, voilà!


Aga mulle tundub, et ma siiski ei suuda kõike ühte sissekandesse mahutada. Tuleb ikkagi edasibakatada. Ciao ja millalgi tuleb sellele jutule teine osa....