Neljapäev, detsember 28, 2006

et lasteks me muutuks taas...

Sõitsin bussiga rõõmsasti Tartu poole. Kas just rõõmsasti, aga ega ma just õnnetu ka polnud. lihtsalt rahulik. Minu ees istusid mees ja tema tütar. Natukene sai tukkuda, natuke lihtsalt mõelda. Siis hakkas tüdruk üle tooli minu poole piiluma. Vaatasin otsa ja naeratasin. Ta vaatas otsa ja naeratas. Siis piilus mind tema nukk. Natuke veel ja sõprus saigi sõlmitud :) Tundub, et pole midagi lihtsamat. Miks siis täiskasvanutega nii raske läbi on saada?
Ta näitas mulle oma asju ja rääkis veidi oma elust, jutu käigus sain teada, et ta on 4-aastane. Ma ei mäletagi täpselt mis me üksteiselt küsisime ja mida vastasime, aga sõprus edenes meil hästi kogu reisi jooksul. Tüdruk hakkas rõõmust vahepeal kilkama ja siis ei olnud ma enam ainuke, kes heldinud oli. Eks ta ütles neid lapselikke asju, mis täiskasvanuid ikka kergelt ja heasüdamlikult muigama panevad, panid mindki.

Emainstinktid lõid välja? Ei, siiski vist mitte. Lihtsalt lapsed on toredad, siirad ja nende käes on tõesti kõik lapsemäng. Muidugi on paljut, mida lapsed teha ei oska/suuda, aga tähtsad asjad, inimestega läbi saamine, tingimustega armastus, siirus jms õnnestub lastel küll paremini. Kas ka omavahel, ei tea. Küll suudavad aga lapsed oma rikkumatuses neist vanemates inimestes soojust ja rõõmu tekitada. Järjekordselt tekib mul küsimus, mille nimel need "täiskavanud" küll pingutavad? Mõttetud asjad, mõttetu maine, liiga palju muretsemist ja analüüsimist. Lapse moodi avatud ja siiras oleks parem inimesele endale ja eks teistele tema ümber ka.
Olgu, lapse silmaring on ilmselt kitsam kui täiskasvanul, ilmselgelt on tal vähem kohustusi, vähem kogemusi ja pettumusi, aga ikkagi.....saaks ehk kuidagi ühendada täiskasvanu ja lapse parimad omadused? Kas inimesed muutuksid paremateks? Kindlasti. Võibolla oleks elu üks suur ilus mäng. Majandus kukuks kokku ja eiteamisveel, aga kas see oleks tingimata halb?
Muidugi lapsed ja lapsemeelsed ei saaks maailma valitseda- tekiks kaos. Ometi, natuke rohkem laste moodi olla tuleks ainult kasuks...

kuid haigetes lastes on taevalik usk
et elu on elamist väärt
ja meil ei ole neilt midagi küsida
meie ei mõista nende keelt
elavad laibed, nagu me oleme
kahe jalaga maas
ja annaks jumal et siis kui sureme
lasteks me muutume taas

--Kosmikud - Haiged lapsed--

Kolmapäev, detsember 27, 2006

jõululaupäev Pirital


Tuuline ilm, suured lained, päikeseloojang. Aga kõnniteed olid tühjad.
Tõepoolest oli külm, aga vaatepilt oli väga võimas. Tühja sest tuulest...

Teisipäev, detsember 26, 2006

elasin jõulud üle

Hellõu. Mul läheb hästi, tänan küsimast. Olen paks ja laisk ja kogu aeg on pime. Küla peal räägitakse sellest, et ollakse liig palju söödud. Ei ole minagi just dieedil olnud, aga kõhuke tunneb end suurepäraselt. ei mingeid muresid. Söön, saan kõhu täis ja viie minuti pärast võin uuesti süüa, sööngi. Juhhei! Ja siis tulevad igasugused ja kiiduavaldused, et ma olen nii saledaks läinud :D (Noh, tegelikult olid need kiitmised enne söögiorgia algust). Just lõpetasin pähklite ja küpsistega, enne sõin liha ja kartuleid. Varsti võtan mõne mandariini :)
Liikuda muidugi eriti ei viitsi. Ilm on kole ja ebasobilik. Siiski olen ma minimaalselt ikkagi ka füüsiliselt aktiivne olnud. Käisin enne jõule emaga uisutamas, homme läheme perekondlikult bowlingut mängima, täna veetsime aega Kalevi SPA-s. Ujumisega ma ei tegelenud, aga treppidest ülesronimine on ju ka eneseliigutamine? Treppidest ronisin ma üles selleks, et torust alla lasta. Mina ja väikesed lapsed :) Vahepeal mõned vanamehed ka. Küpsemaid daame küll näha ei olnud. Täiskasvanud naisi nägin vaid korra. Mina daamiks ei kõlba, liig palju meeldivad mulle lapselikud lõbud :) Saun oli ka tore, pärlivann ja kosemoodustis ka. Loogiline ju, et ujuma ei jõudnud. Väsinud olen ikkagi. Saun on süüdi.

Jõulud? Olid täitsa toredad. "Täitsa" sellepärast, et jõuluvaimustust pole mul paraku enam aastaid olnud. Küll olen kogenud üha tugevamini jõulupinget, lausa jõuluängi. Käisime jõulude eel Kaarli kirikus kontsertil. Kõik oli ilus ja kena, aga mina mõtlesin terve aja sellest, kui võlts kõik tundub. Inimesed vajavad muinasjutte ja rituaale. Et oleks midagi oodata, et oleks vähemalt midagi kindlat ses maises kaootilises elus. Ehk on see põhjus, miks üldse pühi tarvis? Aga mina tunnen, et seesugused "ettekirjutused" on ahistavad. Olen rõõmus siis kui olen rõõmus, mitte siis kui peab rõõmus olema, st jõulude ajal. Ja kes küll see Jeesus selline oli, et tema sünnipäeva nii vägevalt peab tähistama? Samamoodi võiks ju üleilmselt tähistada näiteks Bhudda või ükskõik kelle sünnipäeva. Mul ei ole vaja jõulu või jaani. Minu jaoks on iga päev püha.

Oma jõulupaanika elasin ma siiski õnneks varem välja kui tavaliselt. Lained lõid pea kohal kokku kaubanduskeskuses, mitte aga enne pidulikku lõunasööki. Ses mõttes läks hästi. Kuigi ma paanitsesin näiteks kinkide pärast (tean isegi, et see on mõttetu), läks lõpuks kõik hästi. Läksin Prismasse ja ostsin kõik kingitused sealt :D Ma mõtlesin et ma suren kassajärjekorda, aga näete- ma elan! Üleüldse tundub, et eesti populatsioon kasvab jõulude ajal mitmekordselt. Täpselt nagu rändrohutirtsud. Lähed tööpäeval varakult poodi ja...kõik kohad on rahvast täis, kõik seisavad ees, parkimiskohti pole, kassajärjekorrad on meeletud, vajaliku kauba asemel laiutab riiulis tühjus....Õudust küll!

Ja siis küsitakse, miks ma jõule ei salli. Kõik lähevad lolliks. sellepärast ei salligi! Mina lähen ka lolliks. Perfektsionist minus võtab võimust ja üritab meeleheitlikult kõigile parimaid kinke leida, aga ei sobi see, sest selle kinkisin eelmine aasta, ei sobi see, sest see on igav, ei sobi see, sest see on liiga kallis. Kägistasin siis lõpuks perfektsionisti ja otsin dušigeele ja kindaid. Armastust ei saa niikuinii esemetes kinkida. Armastust ei saa ka kord aastas kinkida. Loodan, et asjaosalised seda teavad. Tundub, et teavadki, sest keegi pettunud nägu ei teinud, kuigi mina küll nende mannetute kinkide tõttu seda kartsin. Kõik sõid sõbralikult verivorsti ja nagu te võibolla teate, täis kõht teeb inimesed leplikumaks (hea et kingijagamine enne õhtusööki ei toimunud :))
Eriti hea oli veel seegi, et külla läksime meie ja kogu askeldamine jäi venna ja vennanaise kanda. Egoistlik küll, aga mul oli selle võrra jälle vähem stressi :)

Jõululauas kiskus asi jällegi tuliseks. Küll vaidlesid tädi ja isa, küll vend ja isa. Ja kära aina kasvas ja kasvas. Küll see leedu veri on ikka kuum...Peatähelepanu oli neist totratest vaidlustest hoolimata ikkagi Annal. Küll ta ikka on ilus ja nunnu ja seltskondlik. Tähelepanu talle meeldis. Mis sest, et alles 4-kuune, ikkagi Lõvi ju :)

Näib, et olen jõulud üle elanud. Eks see leedukas :) ajab minugi vere keema, aga ma üritan hakkama saada. Iga aastaga muutub see tegelikult üha lihtsamaks. Olen vaimselt tugevam ja iseseisvam :)

Nüüd polegi muud kui hakata valmistuma järgmiste jõulude üleelamiseks. Siiski, sinna on veel küllaga aega. ehk olen järgmine aasta veel paremini kohastunud :)
Nüüd on oodata aastavahetuse tralli. Plaane mul ei ole. Olen seda ikka vaikselt veetnud. Järjekordne must-be pidu, mida mina küll kohustuslikuks ei pea. Olen plaanideta. Kui keegi midagi välja pakub, olen rõõmuga nõus. Kui ei, siis eks lähen peale ilutulestiku magama :)

Praegu veel magama ei lähe. Kallid ja musid :)
Uusaastal vaatan ellujäänud üle :)

Laupäev, detsember 23, 2006

soovin teile ilusaid jõule

Kolmapäev, detsember 20, 2006

Meeleolud 2

Nii kole mees, et hakka kasvõi ilusaks pidama. Nojah, mina ja koledad mehed on omaette teema :)
Mu eesmärk pole arutleda Nicki ilu üle vaid selle üle kui ilus ja südamlik see laul on...
Külaml ja pimedal talveööl, kõrvaklapid pähe, teki alla Nicki armastuslaulude ja magusate unistusetega....
(need agressiivsed aga ka head Nicki lood sobivad teistes olukordades)
Aga kui nii ilusti lauldakse siis... ikkagi ilus inimene, ükskõik kuidas seda nüüd võtta....

vägistatud koopiamasin

Tasa, see millest ma kirjutan on suur saladus. Meie luulekogu.
Mis saladus või asi, aga minu/meie jaoks küll. Iga inimene on oma loomingu koha pealt tundlik, ei ole mina mingi erand. Sellepärast vaid vähesed väljavalitud tevadki minu ja Pireti plaanist võtta oma luuletused, printida, kleepida, paljundada, levitada. Esimene voor oma loominu läbilöögivõime väljaselgitamiseks. Sugulased ja lähimad sõbrad ei tohiks ju kohe nö "näkku lajatada" Harjutan mõtet, et keegi kelle jaoks ma pole anonüümne, loeb mu luuletusi. Mis khmmm, noh ühel hetkel on hästi head ja teisel hetkel ilge pask.

see oli sissejuhatus. Nüüd sisu:

esimene osa:
Plaan küpses kaua aega. Just see ilge pask vs tulevane klassika suhtumine venitas protsessi väga pikaks. Lõpuks saime siiski nii kaugele, et valisime luuletused välja, printisime ja hakkasime paberile kleepima nii, et lehed saaks raamatuks kokku murda. See ei olnud eriti raske. Vahelduseks oli tore käsitööd teha. Liimiplekid ja määrdunud ilme lisavad ju võlu?
Pealegi, me jõime veini. See tegi tuju heaks. Fotokas oli ka mängus. Kuna Ott oli Piretil kaasas, siis tema sai auväärse ametinimetuse. Ott oli veinikallaja-suitsulekutsuja. Miski pidi põhjendama tema kohalolu põhjust minu ühikatoas neil töistel loomingulistel hetkedel.

teine osa:
Luuletused said kokku kleebitud. Läksime pittu. Järgmine päev pidi saama paljundamise päevaks. saigi. Enne kui me aga paljundama asusime, oli vaja veel tiitelleht meisterdada. Jälle käärid ja liim mängus. Istusime raamtukogus ja lõikusime. Et meie kogu veel räpakam väla võiks näha, viskasin ma ühe lehe poriloiku. Mõnus :)
Salaasjadeks on raamatukogu muidugi parim paik. Kleepisime ja lõikusime ennastunustavalt kui järsku ilmus vaatevälja kursavend Mark. Loomulikult ta nägi meid. Eks me olime ju valinud kogu raamatukogu kõige kõrvalisema nurgakese - täpselt kojulaenutusleti ees trepi all diivanil. "Tere, mis te teete siin?" küsis Mark. Ma ei tea, mis tunne oli Piretil, aga mina oleksin küll tahtnud õhku haihtuda.
-"Ee, me siin kleebime ja lõigume niisama. Meil on salaprojekt." Üritasin oma kohmetusest naljaga üle saada.
-"Mis projekt siis?"
- "Kavatseme oma luuletusi paljundada"
-"Oo, kas ma tohin lugeda?"
-"eeee....ei!"
Mark võttis Sirbi, vahepeal ta luges, siis rääkis, siis luges ja siis aeg-ajalt küsis jälle meie luuelt lugeda. Noh, mis ma oskan kosta. Sihikindlus viib võiduni. Pealegi on tegemist sümpaatse inimesega :)
Seal ta siis luges ja luges ja luges... Veidi õudne oli. Siis ta luges ja meie nägime Kaisat. Siis hiljem nägime Kadrit ja veel päris tükk aega hiljem Liisi kursaõde Mailisi. Raamatukogu sobib tõesti hästi salasepitsusteks. Noh, häbi on küll, aga Kaisa ja Kadri eest suutsime oma luulet siiski varjata. Vabandus? Egod on õrnad.

kolmas osa:
Kleepetöö tehtud, läksime paljundama. Kõigepealt lasime koopiad teha "professionaalil", et siis tuleb ilusam ja korralikum ja kahepoolne. Nii nagu vaja. Nojah, mees tegi lohakalt, aga lasime sel olla. Leppsime kokku, et see on Lohakuse Võlu.
Saime juhtnöörid, kuidas kahepooleselt paljundada ja asusime tööle.
Esimene katse: ei ole kahepoolne ju! Midagi läks valesti
Teine katse: kurat, leheküljenumbrid ujuvad, on poolituskohtade peal. Olgu, valgendame need siis maha. Aga nii jääb ju kole? Ahh, suva. Mul on nii kõrini!
Kolmas katse: oota, kas järjekord on ikka õige? Vaata, orginaali. Näe nii. siis on see pilt ja siis on see luuletus....Aga kus siis see leht on? näe siin! Mul on kõik segi! Okei, sain aru.
Neljas katse: Pireti kaardi pealt sai raha otsa. Olgu, ma proovin enda oma. see ei tööta. Oota, ma selgitan asja välja.
vahepala: läksin uurima, miks minu kaart ei tööta.
-"Äkki teil ei ole enam raha"
-"Magnet on kulunud, äkki paneks ID-kaardile"
-"Jah, teil on 5kr miinust isegi. Aga panen raha ID-kaardile?"
-"jah!"
võtab ID- kaardi, see ei reageeri, lõpuks hakkab tööle.
-"Palju ma siis raha panen?"
annan 30 kr
-"miinus see 5kr siis..."
"siis jääb 24.90 teie limiidiks.....Miks te mulle 30kr andsite? Ma lõin 25kr sisse.."
-"?????? aga see miinus?"
-"seda vist ei olnud"
"????"
viies katse: panen ID-kaardi sisse, see ei tööta. Võtan ID-kaardi välja, masin hakkab tööle. Niimoodi mitu korda. Siis jääb paber kuskile masinasse kinni. Appi! leiame paberi üles, paljundame edasi. siis saab raha jälle otsa...
üldmulje: kogu koopiamasina ümbrus on paberitest üle ujutatud. Taustast eristuvad kaks juhmi olekuga hüsteeriliselt naervat neiut.

Irvitame ja irvitame. Siis tuleb Mailis. Piret, kes Markile kohe üldse luulet anda ei tahtnud, pakub nüüd ise meie praakpabereid Mailisile lugeda. "Aga ma ju ei tunne teda." Mina küll tunnen!
neljas osa:
Koopiamasina tujudest saab kõrini. Lepime oma seitsme komplektiga ja poeme veidi varjulisemaase nurka koopiaid jagama. Seda tuleb teha ettevaatlikult. Muidu läheb järjekord jälle sassi. Piret kommenteerib väga teravmeelselt meie toimetamisi. Naerame jälle viis minutit hüsteeriliselt.
saak jagatud, rahaasjad korras(?). Tunnen kergendust, et see jubedus läbi on. Rongile ma enam ei jõua, olgu siis buss. Kes oleks arvanud, et see jant nii kaua aega võtab?

moraal: saatke luuletused mõnele toimetajale, et vältida ränka küljendajatööd, mis neelab aega ja raha. Kõik need praakkoopiad on nüüd mustad plekid meie südametunnistusel(mitu puud me maha paljundasime?)


oeh, ja hullem veel kui seda kõike läbi elada, oli seda kõike üles kirjutada....
pean puhkama,
head aega
aga see, mis on nüüd avalikult välja räägitud, on ikkagi veel saladus, eks?







Teisipäev, detsember 19, 2006

kaks pidu

Mõni õpib, mõni passib niisama. Liisil on veel mingid arvestused ja praksid, aga mina passin juba mitu päeva ilma mingisuguse mõtteta. Lükkasin nagu arukas inimene kõik eksamid jaanuarisse, eks ole ju tore :) Passin niisama ja kui te veel ei tea, siis võtke nüüd ometi teadmiseks- mittemidagi tegemine on väga väsitav :)

Tegelikult ma ikka midagi olen ka teinud. Põhiliselt olen söönud ja maganud, arvuti ees passinud. Siiski käisin kahel peol ka, lisaks sain Dorisega kokku ja Maritiga ka. Lõpuks ometi sain kauaigatsetud Black Booksid. Lumi tuli maha, päike paistab. Kohtun täna veel Piretiga ja siis kolin mõneks ajaks Tallinna - jõulud või nii.

Pidudest niipalju, et nalja sai. Esimene kahest oli Akadeemikute valik Genialistide klubis. Meie tore Mart oli DJ. Kuna ta loengutes ja listis seda üritust aktiivselt reklaamis...noh läksime siis kohale. Meile lubati ju eksamihinded teada anda. Kõigepealt oli eelsoojendus Pirogovil. Reedel veel lund ei olnud ja Pirogov oli üsna mõnusalt kevadine (pimedus välja arvata). Jõime siidrit, mina ja Piret. Ott oli ka ja Ülar :D

Siis läksime Lutsu. Mul oli ISIC-kaart ja ma sain tasuta sisse :p. Esimese asjana nägime Marti lustlikult kepslemas. Siis nägi ta meid ja ladus kohe hinded ette. Peast! Ma sain muide A.
Siis kepsles ta edasi :) Varsti olime meiegi samas seisus. Ott tantsija ei olnud, Ülar kadus varsti mingi tüdrukuga ära, küll aga leidis üks doktorant meie seltskonna meeldiva olevat. Kolmekesi karglesime ja tantsisime nii, nagu ma juba ammu tantsinud ei ole. Tundsin end väga mõnusalt ja vabalt. Mingi mõttetu distants kadus ära. Ei olnud üliõpilasi ja õppejõude, vaid lihtsalt lõbusad joogised inimesed :D

Eile oli meie kursa jõulupidu.(pildid) Läksime sinna ikka triona mina-Piret-Ott. Ei olnud meeletut tantsimist või meeletut joomist. Oli niisama tore. Kuigi ma alguses kahtlesin, kas minust on sinna minejat (inimestel on tujud ja kõhlused), on mul siiski täitsa hea meel, et kohale läksin. Sain näha Marki, kes sõjast puhkust sai. Siis veel Kertut ja Kristiinat ja Gead ja....kõiki kõiki, keda enam peaaegu üldse ei loengutes ei lihtsalt niisama linna peal näha pole. Boonuseks olid kassipojad, keda nunnutada ja jõulukink. Jõulukink pidi olema ise tehtud. Mina tegin ühe maali. Koha peal avastain ma muidugi, et olin ainuke, kes oma kingi ise tegi :D Loodan, et Kadri jääb selle soperdisekesega rahule. Koju jõudsin ma muidugi taaskord liiga hilja. Täna ma eriti kaua ei maganudki, küll tegin ma unerekordeid nädalavahetusel.

Kui mõtlema hakata, sai siiski kõige looderdamise juures ka veidi huvitavamaid asju tehtud. Kuivõrd, aga mõnel meist on ka tegelikult arvuti ette asja, siis lõpetan praegu ära ja räägin teine kord edasi....
Kui õnnestub, siis alustan Tallinnas arvutipuhkust. Esseede meisterdamine- mida ma niikuinii seale ei suuda kirjutada- välja arvata.

Kalli ja musi!
Palju lume- ja armuõnne!

Pühapäev, detsember 17, 2006

kui mu elu oleks film

Kui mu elu oleks film, siis milline oleks selle filmi soundtrack? Praegu on seesugune test blogijate seas popp. ei saa minagi kehvem olla:
IF YOUR LIFE WAS A MOVIE, WHAT WOULD THE SOUNDTRACK BE?
So, here's how it works:
1. Open your library
2. Put it on shuffle
3. Press play
4. For every question, type the song that's playing
5. When you go to a new question, press the next button

Opening Credits: Ursula - Ujuja
Falling in love: Dagö - Armastan sind kaugelt
Sex Scene: Texas - I don't want a lover
Breaking Up: Rammstein- Stein Um Stein
Life’s OK: Aerosmith - Angel
Mental Breakdown: Deep Forest Marta's Song
Driving: Kate Bush- Somehere in between
Final Battle: Vennaskond - Oi te poisid
Death Scene: Sõpruse Puiestee - Allverelaev
Funeral Scene: Era Ocean
End Credits: Joe Dassin - Les Champs Elysées
EDIT:

The Movie Of Your Life Is A Black Comedy

In your life, things are so twisted that you just have to laugh.
You may end up insane, but you'll have fun on the way to the asylum.

Your best movie matches: Being John Malkovich, The Royal Tenenbaums, American Psycho

Laupäev, detsember 16, 2006

I love beer


Ühikas on meil uksele kleebitud seesugune plakat... Posted by Picasa

Reede, detsember 15, 2006

vähe und ja palju nalja

Inimesega on kogu aeg üks suur häda. Nii harva on see olend millegagi rahul. Mina olen ka inimene. Rahulolematu ka muide. Passin ühikas, olen üksi. Liis läks maale ja mul on nii igav. Ei ole isegi tungivat vajadust õppida sest eilsega said detsembri eksamid otsa ja jaanuarini on veel ülipikk aeg. Et mis ma siis nüüd peale hakkan? Mulle meeldib üksindus, aga sellega häälestumine võtab aega. Nüüd olengi siin ja igatsen oma "teispoolt" Liis, kurat küll, tule kohe tagasi! Ma ei oska enam ilma sinuta olla :D
Lohutuseks lähen Piretiga lõbutsema ja jooma. Täna on siis see paljuoodatud Akadeemikute valik 3. Meie armastatud õppejõud esineb seal ja loomulikult me peame minema - ta ise on piisavalt reklaami teinud ja isegi eksamihinded lubanud teatavaks teha just selsamal peol....Kindel minek siis!

Magada pole ma eriti saanud. Üleeile "õppisin" ma eksamiks -vaatasime Liisiga hilisööni youtube'st Võluväge. Hommikul tõusin siis ülivara ja hakkasin õppima. Selline tunne oli, et ega ikka ei oska küll. Eksam ise? Noh, ei saa kurta. Peale eksamit? Peavalu ja erakordne uimasus.
Sellegipoolest läksin ma veel Katrinile külla. Tal oli sünnipäev, kus sai kommi ja porgandit ja paprikat ja dipikastet :) Veini sai ka ja see oli olulisim, sest see kaotas mu peavalu.
Sellegipoolest ma teistega Maasikasse trallima ei läinud, sest mind ootas eest ARK-i sõidueksam, mille ma suurejooneliselt läbi kukkusin :)

Aga enne seda sai ka nalja. Olin veinijoomisest unine ja uimane. Ma ei viitsinud jala koju kõmpida. Otsustasin, et võtan marsa. Õnnekombel need veel liikusid. Kell ei olnud veel palju. Just sel hetkel kui ma peatusese jõudsin, tuligi marsa. Istusin peale ja nägin et....et ju vist on vale marsa. Ta sõitis aina kaugemale ja kaugemale õigest marsruudist. ma ei kaotanud lootust kuni marsajuht mind noomida sai: "Alati tuleb enne peale istumist küsida, kuhu sõidetakse." Jaa tuleb küll, aga ma olin nii kindel et marsa oli just see nr 32, mida ma vajasin. Seda ma talle siiski ei öelnud. Passisin marsas ja sain peale auringi Tartu linnas samas kohas maha minna, et ikkagi jala ühikasse marssida. Mõnus :)

Siis, peale 7-tunnist und (minu jaoks ilmselgelt liiga vähe, teist korda järjest ka), tõusin üles ja läksingi ARK-i. Võtsin takso. Neil on see hea omadus, et nad sõidavad täpselt sinna kuhu öeldakse :) Jõudsin veidi varem kohale, ootasin. Iga hetkega läks ilm aina koledamaks. Vihm ja tuul ja filmilik stseen kuidas ARK-i eksamineerija paberid tuule käes laiali lendavad ja ta neile järgi jookseb. Siis ootamist ja ootamist ja ootamist. Ilm läks veidi paremaks. Meid oli neli. Kõigepealt läks üks neiu linnasõidule (et ehk on pärast platsisõiduks paremad tingimused), sai läbi.(peale neljandat katset vist) Üllatus, ilm läkski vahepeal paremaks. Siis algas platsisõit. Naine minu ees sõitis tagurpidiboksi posti otsa.

Siis oli minu kord. Olin rahulik ja keskendunud. Sättisin peeglid paika ja alustasin. Tagurpidiboks õnnestus peaaegu ideaalselt. Siis estakaad. Väga edukas. Siis külgboks. Esimese katsega ajasin end liiga risti ja alustasin uuesti. Teisel katsel jälgisin küll hoolega poste ja postikesi, aga midagi arvestasin ma valesti. Olin liiga lähedal. Vaatasin, et millimeetrine vahe küll, aga mahun läbi. Ei mahtunud. traagika missugune -postile sain ma pihta mitte autoga, aga autorattaga! Ma läksin liiga julgeks. Mina?!? Noh, mis teha, eksam läbi. Vähemalt suurejooneliselt :D

Autoõpetaja oli muidugi pahane. Vene hing vist. Ta elab mu meelest küll seda kõike minust enam läbi. Nojah, 2 läbikukkujat pole just mainele hea. (Kolmandast ma midagi ei tea, aga temalgi polud see esimene kord) Ta tänitas ja tänitas. Appi, küll see käib närvidele ja mingit kasu sellest ka pole! Nii tüütu. paluge minu eest saatust, et ma see nädal uue aja saaksin. Muidu on asjalood kohe eriti tüütud.

Avastasin muide aga seda, et täiesti üksi autos olles, tunnen end palju enesekindlamalt. Ei mingeid närve, ei mingeid vigu (see post välja arvata palun :D). Ema või autoõpetajaga see-eest olen nagu kana. Järelikult saaksin täiesti üksi sõitmisega hakkama küll, kui tunneksin teed. Siiamaani olen ma just mõelnud, et üksi ma küll kunagi sõita ei julgeks... egole oli see avastus hea.

Uni oli mul ka väga egosõbralik. Nägin nimelt unes seda, et andsin kursaõdedele oma luuletusi lugeda ja kõik kiitsid mind taevani. Et ma olevat väga andekas jne jne. Äkki peaks siis tegelikult näitama ja kiidulaulu ootama? Samas, Liisil selle lotounenäoga täppi ei läinud...


noh nüüd olen ma küll kirjutanud...
varsti tuleb sättima ka hakata.
bai ja pai!

Teisipäev, detsember 12, 2006

olen kuu

ja oma iseloomustusega rahul :)


You are The Moon


Hope, expectation, Bright promises.


The Moon is a card of magic and mystery - when prominent you know that nothing is as it seems, particularly when it concerns relationships. All logic is thrown out the window.


The Moon is all about visions and illusions, madness, genius and poetry. This is a card that has to do with sleep, and so with both dreams and nightmares. It is a scary card in that it warns that there might be hidden enemies, tricks and falsehoods. But it should also be remembered that this is a card of great creativity, of powerful magic, primal feelings and intuition. You may be going through a time of emotional and mental trial; if you have any past mental problems, you must be vigilant in taking your medication but avoid drugs or alcohol, as abuse of either will cause them irreparable damage. This time however, can also result in great creativity, psychic powers, visions and insight. You can and should trust your intuition.


What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

kahekordne rong

Perekonnal oli puhkus ja nii me otsustasime järjekordselt Maale sõita. Mina muidugi virisesin, et miks me alati just Maale läheme. On ju palju teisigi toredaid planeete, kus me kunagi käinud ei ole. Ema vastas siis mahedalt, et Maal on meil sugulased, keda külastada. Osustasime seekord rongiga tulla(nähtavasti käib universumi keskelt rong Maale). Rong oli kahekordne. Olin vist üsna lapsemeelses tujus, jooksin rongi mööda ringi. Trepi peal peatas mu kontroll (teist ööd järjest?),andsin talle pileti ja nägin et "otsa" hind oli 200kr.
Siis olin ma juba Eesti kirjandus kaks loengus. Samaaegselt tegelti seal kunstiga ja väljaspool loengusaali märatsesid tulnukad. Me pidime nendega võitlema hakkama, aga meie jõud oli otsakorral - niisiis põgenesime läbi auditooriumi alla kaevatud tunneli Hiinasse.
Ja algklasside õpetajat Kolli (ta nimi oligi päriselt Koll) nägin ka unes. Mõlemad õpperuumid polnud küll klasside moodi. Eesti kirjandus toimus vanas küünis ja Koll õpetas katedraalilaadses ruumis.

aga uni ei olnud see, et ma kell 2 öösel kõne sain. Imelikul kombel võtsin ma isegi vastu. Mulle tavalisel nii hilja ei helistata. See oli tema. Kahtlane. Kuidas seda võtta? Pooleaastastest suhtlusvahedest on saanud aja jooksul aina lühemad. kas ma loodan liiga palju, mõtlen liiga palju? Tegelikult minuga viimasel ajal nii, et need kellest intensiivselt mõtlen, need endast märku annavad. Telepaatia või kokkusattumus? Aga kui ma nüüd oma mõttega vaese inimese endale öösel helistama panin? :D Kas mul lubatakse avalikult armuda? temaga seoses tulevad ikka meelde need sõnad: I said I’d be your lover./You laughed at what I said./I lost my job forever./I was counted with the dead/..../ And when the hunger for your touch/Rises from the hunger,/You whisper,/“You have loved enough,/Now let me be the Lover.” (Leonard Cohen- You Have Loved Enough)
Tegelikult ei ole siin võibolla üldse erilist seost, mulle lihtsalt meeldivad selle laulu sõnad. Kõige labasemadki tunded võib muuta poeesiaks :) ja tegelikult....ma ei ju ei tea muud kui seda, mis on m i n u peas....

aga minu peas on kahekordsed rongid ja universum ja lendamine ja müstika ja.... :)

Esmaspäev, detsember 11, 2006

arvake ära...



arvake ära kumb pilt on tehtud 6.novembril ja kumb täna. Posted by Picasa

Laupäev, detsember 09, 2006

laupäeval

Ma olen olnud laupäeva kohta eriliselt tubli. Noh, oli tarvis. Käisin raamatukogus ja tõlkisin prantsuse keele vastamise jaoks raamatut. Siis tulin koju, tegin süüa ja lugesin eesti kirjandus kahte. Kindlasti aitas mu usinusele kaasa see, et Liis siin arvutis omi loenguid luges.
Nüüd olen ma ise arvuti ees ja...tegelikult ei ole siin midagi erilist teha, aga lugeda ma rohkem praegu ei taha. Väsisin ära. Eks ma siis passin niisama :)

Sündmustest olen ma loobunud. Pole eriti loenguid, pole olenguid. Alkohol praegu eriti ei tõmba (kuigi eile otsin poest siidrit), pidutuju ka pole. Õnneks läheb see varsti mööda :)
Eile avastasin ma, et internetist on võimalik alla tõmmata ööülikooli loenguid. Gunnar Aarma oli mu esimene valik. Liis magas, aga mina kuulasin pimeduses jutustust sellest, kuidas saavutada rahulolu. Aitas. Täna tunnen end väga õnnelikuna (mitte eufoorilisena). Raamatukokku ma mitte ei kõndinud, vaid hõljusin.

Samas, unenäod olid küll imelikud. terve päeva pidin nende peale mõtlema. Esiteks olin ma mingi perverdi korteris vangis, sest ma ei pööranud hoiatustele tähelepanu. Siis põgenesin, olles ise poolalasti. Järgmisena olin Leedus, sõitsin trolliga ja kui ma Vambola peatuses Tallinnas, Mustamäel maha astusin, tuli mu juurde kontroll, kes mult leedu keeles piletit küsis. Aja võitmiseks ütlesin inglise keeles, et ma leedu keelt ei mõista. Selle peale hakkas kontrolör saksa keeles pikka monoloogi pidama. Ich spreche keine deutsch, ütlesin ma. Siis tuli meelde, et mul ikkagi o n pilet. Andsin selle kontrollile, kes nüüd inglise keeles rääkis. Vana ja kortsunud nägi see pilet küll välja, aga kõlbas. Astusin muretult kodu poole
ja siis see mis mind mõtlema pani. Läksin tema (J) poole. Korteriuks oli lahti (või oli mul võti), astusin sisse. Vatasin kööki ja leidsin ta seal laua ääres suures seltskonnas istumas. "Oih, vale ajastus sul, Greta," ütles ta. "Meil on siin üks projekt käsil." Märkasin, et riiete kandmise asemel olin ma mässitud suure teki sisse. J tuli siiski köögist välja, läksime teise tuppa rääkima ja suudlema. tekk kukkus ümbert ära ja just sel hetkel hakkas sinna tuppa inimesi tulema. Kuskilt ilmusid välja ka mu riided. Tahtsin riietuma hakata (mingid teised naised samuti), aga tuppa tuli üks mees, kes lahkuda ei tahtnud. Tema juuresolekul tundus vähem kohmetu alasti olla, kui aluspükse jalga ajada :D Siis läks ta ära, aga poolalasti ma jäin, sest ma hakkasin kahtlustama, et ta armastab kedagi teist. Unenäoloogika kohaselt paistab armastus välja inimese silmist. Vaatasin talle otsa, pilk oli täiesti tuim. Siis läks ta selle teise naisega minema ja mina ärkasin üles...

lähen nüüd muud tegema....

Reede, detsember 08, 2006

luuleõhtust

Aga mina käisin eile luuleõhtul. Carolina Pihelgase esimese kogu esitlus.
Oli selline klassikalist tüüpi küünlavalgus ja vaikne mõtlik etlemine. See on tõesti ehk veidi kulunud, klišee, aga mis teha - mulle mõjub. Nii kole kui see ka poleks mingi hetk ei ole mulle enam isegi tähtis see, mida ette loetakse. tähtis on vaid meeleolu. eile oli meeleolu muidugi eriti teatraalne. Ei mingeid suuri emotsioone või traagikat, aga....
pime kohvik ja punased kardinad. Lambid, mis heitsid üle inimeste nägude pikki ja intensiivseid varje. Nagu teatris. Ja teater, on üks asi siin elus, mis kõige enam sarnaneb maagiale.

Muidugi ajas kõik natuke ka muigama. Nii palju on see totter asjalikkus minus sees, et lõpuni muinasjutu ära eksida ei saa. Pealegi: täpselt vastupidised luuleõhtud meeldivad mulle ka -sellised kus küünlavalgusõhtute üle ironiseeriakse. tasakaal peab olema.

Siisiki siiski. Seesugused klišeed(?) toidavad minu teistmoodi olemist. inspireerivad. Ühelt poolt on kõik nii eriline ja sügavmõtteline ja maagiline ja...teisalt, need on ainult ilusti ritta seatud sõnad ilusalt kujundatud raamatus. Ainult sõnad, mis ometi ananvad nii palju, et vastuvõtlikule inimesele mõjuvad kui loitsud. Luule abil pääseb teise dimensiooni, fantaasia hakkab tööle ja...tegelikult on siin palju, kui vaid luule korda läheb.

Miks siis mina ei oska sõnu seada. Oskan küll kui natuke harjutan....

Kolmapäev, detsember 06, 2006

meeleolud

Liiga tihti tunnen minagi end nii. klaaskastis...
see on seotud armumistega ja tunnetega ja eluga ja....
üleüldse...muusika, kunst üleüldse, on viimasel ajal hakanud üha enam minuga kõnelema. Nii paljud laulud on kasvõi osaliselt minu elust justkui maha kirjutatud....

Niisama

Liis pahandas, et miks ma küll kirjutanud pole. Noh, ma täpselt ei teagi. Vahepeal tundus mulle, et tuleks "aru pähe võtta"- keda see minu loba ikka huvitab. Aga näe, ikkagi huvitab. Vähemalt ühte-kahte. :) Tegelikult rõhutan jälle -kirjutan eelkõige enda jaoks. Trükivigadega, irooniaga, plagieerides Liisi. Mis iganes :) Tilgake edevust muidugi ka, olgem ausad.

Nii. edasi?

ähhh, ma mõtlen järgmises postis edasi, mida maailmale öelda :)

Esmaspäev, detsember 04, 2006

unedest ka

Kõigepealt oli üks põnev kampaania, mida korrldas Tele 2. inimestele pakuti tasuta massaaži. Ma tahtsin ka ja ootasin kenasti kuni järjekord minuni jõuab. Massööriks oli üks suurte ja tugevate kätega kääbus. Ootasin, mil ta vabaneb, aga vabanes hoopiski massöör tema kõrval. Läksin siis sinna. eni kuni mulle massaaži tehti, otsis klienditeenindaja välja minu andmed, uuris välja kui maksujõuline ma olen, millised võlad mul on jne. Selle põhjal valis välja, millise mobla ma tasuta saada võin. Minule pakuti siis 1400 kr maksvat küllatki igavat ja tavalist mudelit. Ega ma eriti ei tahtnud. Olin oma telefonigagi rahul. Siis nägin Helikat. Vot temale pakuti huvitavat telefoni! Selline ilus ja värviline kaks kummalist jullat rippus ka küljes. Tuli välja, et üks julladest on kokku pakitav pehme ekraan, millelt saab vaadata videosid. ooo, kui põnev! Ainuke häda oli selles, et ma ei osanud ekraani uuesti kokku pakkida. Isegi klienditeenindaja ei osanud. Hakkas hoopis vanduma :D Ma ei tea, mis vahepeal juhtus, aga siis tahtis Helika raadiosaatjaid osta. Oli mingisugused juba väljagi valinud. Ma küsisin kaugele raadiolained levivad. "Siit Tallinnast täpselt sinnamaani, kus Liis elab." Liis elab Läänemaal Nõva läedal :D Tundus päris võimas raadiosaatjate komplekt. Seda kummalisem oli, et kaustuamiseks oli vaja vaid kahte AA patareid ühe saatja kohta :D

Täna tahtsin ma Evaga matkama minna. Pakkisme asju ja puha. Tundsin kergeid süümepiinu, et ma Helikat ei kutsunud. Samas, viimasel minutil ka kutsuda ei tahtnud, sest siis poleks ta kindlasti tulnud ja pealegi ma ei teadnud, kuidas Eva sellesse suhtuks. Viimasel hetkel me otsustasime siiski mitte minna, sest ilm oli ikkagi liiga külm (talv ju siiski). Me ei läinudki.
Siis juhtus aga selline asi, et ma muutusin meriseaks ja kõndisin mööda maanteeäärt, üritasin hääletada. Vahepeal isegi õnnestus. Läksin/sõitsin kuskile kaugele. Kuhu täpselt, ei tea.

Koolis olin ka. Seal oli mingisugune häda seoses sellega, et pedagoogid tahtsid spordiväljakul kedagi leinata. need olid vanemad pedagoogid. Nooremad õpetajad arvasid, et see on tobe ja nõme. Midagi polnud siiski teha - pool spordiväljakust sai hõivatud pikkades mustades rüüdes õpetajate poolt. teine pool jäi õpilastele palli mängimiseks. Üle keskjoone minna ei tohtinud. Häda, kui pall üle keskjoone veeres. Sellele ei tohtinud järgi minna, sest siis võis mõni "vana" õpilase koolist lausa välja visata. Ma ületasin suures mänguhoos keskjone ja kui ma seda märkain, ehmatasin hirmsasti. Mul läks siiski õnneks. Meie mängisime jalgpalli edasi ja vanad mustades rüüdes õpetajd seisid terve päeva liikmatult spordiplatsil.

preili Iroonia tegutseb jälle (4. lõigus:) )

Hommikud passivad mulle palju paremini. Viimati vingusin ilma üle. Täna on ka kehv. Isegi vihma sajab. Ikka on pime ja lumetu, aga kohvi aitab. Ma võiksin end isegi, et särtsakaks pidada?
Ja mis mul öelda oleks? Endielt suurt midagi, aga siiski: kõik mida ma eile tahtsin öelda, jäi kirjutamata, sest ma võimetu olin. Liis küll natuke kirjutas, aga minu vaatepunkt on ju ka oluline :) eksju?

reedest. Õigemini reede õhtust. Minni ja Anneli kutsusid külla. Läksime õigeks ajaks kohale ja tervituseks öeldi: "Sina! Mida sa siin teed?" Tuli välja, et peo algusaeg oli tunni võrra edasi lükkunud. Olgu, proovisime mõne aja pärast uuesti ja läks õnneks :) Ega minu jaoks see kellaeg eriti oluline polnudki. Põnev oli näha aga Minni ehmunud nägu kuivõrd ta oli "teolt tabatud" - koristas. Vabandused olid siiski üleliigsed, Minni. Kõik oli korras ju. Ronisime tunniks jälle korruse võrra ülespoole. No problem!

Pidu ise? Viin ja vein. Natuke küpsiseid. Seltskondlikud rotid, natuke twisteri mängimist, palju fotokaga klõpsimist, ja eelkõige purjus inimesed. Õumaigaad, mis lõustu me digikasse püüda suutsime. :D Tore oli. Minni oli selline, nagu ta ikka on. Doris ka. Ülejäänud kolm vist samuti.
Mingi hetk sai see lõbu otsa. Ronisime jälle oma tuppa tagasi. Veini mõjul oli minusse ja Liisi veel küllat huumorimeelt jäänud. tegime nalja edasi ja....asi lõppes sellega, et ma lõhkusin kuidagi Liisi trussikud ära. Urr! :D Ma ehmatasin küll ära, aga iseenesest on see nii naljakas.

Laupäeval tekkis meil briljantne plaan. PLANEERISIME. Otsustasime Liisi ja Dorisega Pöffile minna. Liis eriti ei tahtnudki, aga tuli ikka. Läksime korralike inimestena pool tundi varem kohale, ostsime piletid. Jalutasime ringi kuni alguseni kl 11. Siis läksime tagasi ja selgus, et film lükkub tunni võrra edasi ja....need kel veel piletit pole, saavad tasuta sisse! No kuhu see kõlbab? Muidugi olin ma päris vihane. Doris ka. Et ikka preili Iroonia end meie ellu segab. Olgu, otsustasime siis sööma minna. Saime Illekast oma pannkoogid kätte. Sõime kiiresti, et ikkagi filmile õigeks ajaks jõuda. Tormasime Jaani kiriku (ehk kino) poole, kusjuures Liis tegi ilusaid tantsiskelvaid liigutusi, et mitte auto alla jääda :) Jõudsime kohale ja....film jäi üldse ära. No tõesti braavo, Iroonia! Olgu, sel hetkel oli kõik juba päris naljakas. Üleüldse on täis kõhuga inimesed leplikumad kui need, kel nälg. Hea siis, et me seda uudist näljasena teada ei saanud :)
loo moraal? Me EI PLANEERI! kui planeerida, siis on P-s! Nüüd on mul ära jäänud filmi kompensatsiooniks pöffi kinkekaart. Mitte mingil juhl ma ei planeeri. Hüppan mõnele seansile ja kõik!

Pärast ärajäänud filmi saime raekoja platsil veidi noorsoo kombel hängida. Dorise kursavennad tulid ja tegid nalja. Siis ronisime Illekasse tagasi ja jätkasime oma mõttetut eksitentsi. Vahepeal sai nalja :) Aga Liis näis end humanitaaride seltskonnas veidi võõrana tundvat ja ma otsustasin, et ega minagi päris oma ei ole. Läksime siis hoopiski koju. Koju ja magama!

siis tuli pühapäev,
nüüd tuli juba esmaspäev kah....

Pühapäev, detsember 03, 2006

ei viitsi

Mnjah. Pühapäev. See ütleb kõik. Pühapäev on tõesti kõige hirmsam päev üldse. Raske seletada miks. Lihtsalt on, uskuge mind. Täiesti tühi. Reedel oli vähemalt mingisugunegi mõte, laupäeval ka. Aga pühapäev? :S Õudne. Et veel natuke vinguda. ma olen sammukese kaugusel buliimiast. Muidugi ei ole mina süüdi selles, et mul ei ole iseloomu, ega üldse mitte milleski. Süüdi on muidugi ilm. Samamoodi nagu suvel on ilm süüdi minu täielikus isutuses (see on muidugi sulaselge vale :D)
Aga tegelikult ka, mis elu see on? Ärkad üles ja väljas on pime. Lund ei ole, päikest ei ole. Hoopis kuu passib Biomeedikumi katusel ja tsillib. Kuu ongi unemati. Terve päeva olen olnud une ja ärkveloleku piiri peal. Liis samamoodi.

noh, ja ma kirjutakisn nii palju, aga lihtsalt ei viitsi. vabandust

Laupäev, detsember 02, 2006

sügavmõtteline...

Ühikas

Reede, detsember 01, 2006

reeded lähevad raisku

Reeded lähevad raisku. Vabad päevad, iseseisva õppimise päevad. hahaa. Reeded lähevad vähemalt kolm korda kiiremini kui muud nädalapäevad, sest enne kui ma arugi saan on väljas juba pime ja... Tegelikult on reede vist ainuke nädalapäev, mil Liis enne mind ärkab. Eks põhjus on väga sageli selles, et neljapäevad väga pikaks kisuvad. Eile niisamuti.

Suurt midagi. Keemiaringis oli "Põrgupõhja uus Vanapagan", film mida ma väikesena väga kartsin. praegu, kus ma juba nii "suur" olen, film mulle meeldis. Kuigi jah, kinnitas seda arvamust, mis mul enne ülikooli eesti kirjandusest oli - kõik on pime, rusuv ja lootusetu. Sellegipoolest ma sain isegi, võib öelda, elamuse. Kindlasti aitas hästi kaasa see, et filmi autor Jaan Tooming natuke enne filmi algust teost kommenteeris. ma ei oska ta isikut hästi kommenteerida. Oli selline, et mulle meeldis. Julgelt teistsugune. Midagi sellist, mida ma ise võibolla tahaksin olla. Ainult mul ei jätku ehk "hullumeelsuste" väljaütlemiseks julgust.

Ja pärast oli Zavood-Illekas-Maailm-Zavood. Ajaloolastega. Üks õlu on täiesti piisav, et mind terve õhtu rõõmsana hoida. Äkki peaks seda teadmist edaspidi rakendama, et vältida liigpiinlikke situatsioone avalikes kohtades ja auke eelarves? Vaevalt :) Mõtle oli lihtsalt selles, et tore oli ja ma polnud eriti joonud. ja koju liikudes ei olnud mu pea sassis nagu tavaliselt. Oli hoopis kuidagi õnnis ja ebamaine tunne. Tartu ööd mulle meeldivad.

Noh, siis mingi hetk jõudsin koju ja millalgi ärkasin jälle üles. Nüüd on kell peaaegu kolm. Pime, tüütu. Viimased puhtad aluspüksid. Kõik sokid on augulised ja ükskõik kuidas ma oma asju korda ei sätiks, ikka nad laiutavad ja ülbitsevad mööda tuba laiali. keskmise astmega korralagedus. Reede on, muud midagi. Reeded lähevadki raisku, arvestades, et ma ei tegele kasulikuga.

Heiddegeri lugesin viis minutit. Piiksusin ja mühatasin. Möirgasin ja värisesin. Stseen oli selle sarnane. Siis ma ei pidanud enam vastu ja hakkasin hoopis jalgu epileerima. Aga aeg, mida veedad meeldivalt pole kunagi raisku läinud :) Luuserdan edasi ja naudin siis :) Muusika on mõnusalt mahe ja paljutäenduslik. Eneseiroonia aitab vaimse ebakindluse vastu ja kõik ongi korras. Tasakaal on tagasi.

just praegu lendas akna taga üks kilekott mööda :)

tore :)

Your Life is 70% Perfect

Your life is pretty darn perfect. You don't have much to complain about.
Of course, your life is occasionally less than perfect. But you're usually too happy to notice.

Neljapäev, november 30, 2006

vait, kell!

Ma pean midagi lolli või naljakat kirutama. Siis te kommenteerite. Muidu on mul null kommentaari ja ma tunnen end üksikuna. Üksikuna ja hirmul suures laias internetis. Ja minu sõnad on nagu tühja valge seina peal kuskil, kus keegi neid ei näe. Nagu karjuks vaakumisse :(

Nagu ma ütlesin, läks mul masendus üle. Väga hea, sest asjad kippusid juba liialt veidraks. Peale selle, et ma Tartusse tulles oma pangakaardi ja ID-kaardi koju unutasin, suutsin ma ilma mingi põhjuseta esmaspäeval lihtsalt tund aega varem kooli minna. Kõndisin ja vaatasin ringi - kuidagi liiga vähe inimesi oli. Kõndisin edasi, jõudsin raekojani. vaatasin kella. Kell oli üks. Vaatasin kella, siis pikaldaselt jõudis mulle teadvusesse see, et ma olengi kuidagi seletamatutel põhustel tund aega varem linna jõudnud. Mida ette võtta? tegin pisiringi kesklinnas ja nagu peata kana ringi sibades, maandusin lõpuks Wernerisse. Viimase raha eest (pangakaarti ju pole) jõin tassi kohvi ja olin natuke liiga hämmeldud selleks, et end isegi kiruma hakata. Äkki oli saatus mängus?

Saatus muide o n mängu tulnud viimasel ajal. Eks igaüks põhjendab omamoodi seesuguseid asju aga....no kuidas on nii, et absoluutselt kõik viimatised raamatud ja filmid oleks justkui spetsiaalselt mulle muredest lahti saamiseks tehtud? Mõtlen omaette mingit probleemist või küsimusest, teen ajalehe lahti ja sama probleemi kohta on seal artikkel krjutatud. hmmm...
Isegi paljude laulude sõnad on nii paljutähenduslikuks muutunud....
Kummaline on, teinekord tundub, et elul ongi mõte ja keegi juhib mind :D

Aga nalja mul praegu meelde ei tule. terve elu on suur nali. Ses mõttes, et ma elan ju Liisiga koos ja ega teisedki mu ümber vähem koomilised ei ole. Saan naerda ka keset masendust. Suurepärane :)

Eile sain ma Aimariga kokku. Ta läheb varsti Paikusele õppima ja enne lahkumist tahtis veel oma tuttavaid näha. jalutasime ringi ja rääkisime juttu. Alguses oli kohmetu, aga see läks üllatavalt kiiresti mööda. Põnev oli rääkida. Teinekordki. Mälestused eriti meelde ei tulnudki. Tore, et ma vähemalt ühest lummusest oma elus täiesti vaba olen. Veel enam - naljakas, et ma üldse kunagi tema lummuses olin. Tõsi, meil on sarnane filosoofia, on mille üle arutleda aga...
ükskõik kuidas ka ei püüaks, ikkagi kahjurõõm. Mina olen nii ilus ja vaimukas (iroonia muidugi) ja suurepärane, naudin elu. Tema on kole ja hall. hehehehehehehee.

Ma sain Aimarilt kiita ka oma avameelsuse/otsekohesuse üle. jah, ammu enam ei viitsi udutada ja oma tundeid ja seisukohti näitan ma ikka välja. Enamasti jutub siis, et potentsiaalsed mehed ära ehmatavad ja ära kaovad. Nojah...Las siis lähevad. Olen kes olen (õrn olen ikkagi) ja mingit ebakindlat ullikest naisterahvast ma tõesti ei viitsi mängida.
Näitan intensiivselt välja oma tundeid -põgenetakse. Tunnen ükskõikust - meelitatakse ja otsitakse kontakti. Tüütult irooniline.

Lõpuks on nii, et ma peaksin rohkem väljas käima ja endale päris mehe otsima. isegi ema ütles elutargalt, et armu ometi. Siis läheb masendus ka üle. Tõsiasi on aga see, et mingieid baarimehi ma ei taha, internetimehi veel vähem, tänaval vastutulijaid lihtsat vaatan. Ah, olen vaba ja enesega rahul. Tean küll kes nendes õhkamistes ja unistustes süüdi on- va bioloogiline kell. Aga praegu ma teda ei kuula. Vait! :D (Kui praegune meeleseisund ära tüütab, eks siis jälle.)

Teisipäev, november 28, 2006

mõned mõtted....

Mõmm mõmm, mis ma ütlen? tegelikult on mõtteid ikka nii palju. Mul on nii palju öelda ja sellepärast on raske kirjutada.
Masendus on praegu magama jäänud. Katsun teda mitte enne järgmist sügist üles äratada (parem muidugi kui ta alaliselt magama jäks, aga see vist ei õnnestu). Olenjälle...kui mitte just ülevoolavalt rõõmus, siis vähemalt kuidagi rahulik ja kerge on olla. uskumatul kombel sain ma sellist head tunnet just kohast, mida terve eelmise nädala edukalt vältisin. Just nimelt koolist. Ju ma vajasin puhkust. Puhkasin end välja ja eile-täna tõesti nautisin kirjanduse loenguid. kahju, et need viimased olid. prantsuse keelt ma atuke kartsin. Nii palju puudumisi jätab jälje, mida on raske likvideerida. Polnud väga hull. Tegi totra vea kui mind küsiti, aga selle asemel et põdema hakata selgitasin ma välja midagi väga olulist. Tuleb lõpetada enese võrdlemine teistega. Olen mina ise, teen mida teen iseenda nimel. Teiste halvustused (kui ma poppi teen) või kiitmised(mis on muidugi mõnusad) ei tohiks tegelikult korda minna. Asi pole ülbuses, asi on isiklikus tugevuses. Tugev inimene ei saa rajada oma elu teiste arvamusele. Nii ma mõtlesin ja tundsin rahu ja isegi rõõmu. teised kaeblesid selle üle kui palju neil on teha vaja jne. Palju olid nad muidugi ka juba ära teinud. klassikalisel juhul oleksin ma pidanud tundma häbi või alaväärsust selle üle et olen looder, aga vähemalt üks kord suutsin ma sellest vaba olla. Ei mingeid muresid. Tundub ehk veidi egoistlik, aga mida vähem lasta end teistest mõjutada, seda parem. Kõigil on oma arengutee, individuaalne, teiste tublidus ja looderlus on ebaoluline....

selle mõttega pean ma praegu lõpetama. Liis hakakb tubliks ja teeb oma powerpointi nüüd...
(jaaa Liis on väga tubli :))

Esmaspäev, november 27, 2006

what kind of blogger are you?

You Are a Life Blogger!

Your blog is the story of your life - a living diary.
If it happens, you blog it. And make it as entertaining as possible.

nädalavahetus sai kiiresti otsa

Olen Tartus tagasi. Nädalavahetus kulus veel kiiremini kui tavaliselt. Reedest ma suurt midagi ei mäleta. Oli kodune olemine, lugesin veidi raamatut ja viitsin niisama aega. Siis saatsime Liisi täditütra Laura linna, passisime veidi raamatupoes ja tulime tagasi.
Laupäeval pole ma väga ammu niiiii vara tõusunud. kell helises pool kaheksa. Mul oli vaja ARK-i minna. See tähendab aga tunniajalist jalgsimatka. Sain ilusti üles, õigel ajal liikuma. Marssisin mööda tühje ja ilusaid varahommikusi tänavaid. Mõnel pool juba toimetati ka :) Jõudsin ARKI-i kohutavalt vara, passisin inimesi ja kella. Siis läksin eksamiklassi ja tegin oma teooria ära. Mitte hiilgavalt, aga viga ka pole. eriti kuivõrd ma üldse õppida ei viitsinud :D Siis matkasin mööda Turu tänavat bussijaama poole. Jõudsin kohale, varsti istusin bussi ja asusin Tallinna poole teele.

Õhtul läksime teatrisse. Draamas näidati "Kuu aega maal". Täitsa meeldis.Lugu ise oli klassikaline, vb isegi veidi klišeeks kalduv vene lugu. Olen näinud ka paremat, aga lavastus oli siiski väikese põneva kiiksuga, mis hästi meelde jäi. nalja sai, kostüümid olid iluad ja nagu ikka, jäi mulle hästi meelde lavakujundus- väga mõjus oli. Teatris nägin ma muide Britat :) Brita on minu teatrihaldjas vist - juba mitmendat korda näen enne etendust just teda :)
Meie kunagist kursaõde Viivet nägin muide ka. Vilksamisi peale etendust tänaval. Väga ahju, et ma temaga vestelda ei saanud. Oleks olnud huvitav teada, et mida ta sisi teeb ja kuidas läheb.

Muidu oli unine nädalavahetus. Kui veel midagi oli, siis külaskäik venna juurde. Vaatasime veel ilusat ja imenunnut Annat, kes naeratas ja kilkas, sõime võileiba ja... siis ma juba rongi peale kiirustasingi. napilt jõudsin. Justnagu mõnes filmis jooksin rongi poole. Tablool vilkus juba "VÄLJUB" ja kustus siis ülsegi. Jooksin ja pingutasin. Oleks tobe olnud maha jääda. Õnneks jõudsin! :) Rongis avastasin ma, et muidugi olen ma oma pangakaardi koju unustanud :) Eks nüüdki peab Liis mind, hädalist, aitama.
muidu midagi eriti ei juhtunudki...

Reede, november 24, 2006

mina olengi idioot :D

Oli ilus plaan ujuma minna. Panin koti kokku, kontrollisin et kõik kaasas oleks (ma ju tunnen end). Kõndisin kesklinna, enne Aurat tegin peatuse pangaautomaadi juures. Võtsin rahakoti, kaarti ei ole. Kaart jäi koju laua peale.
Eile ma nimelt raamatukogus kasutasin kaarti, siis panin püksitaskusse. Kodus panin kaardi laua peale, et kindlasti kohe rahakotti panna. Nojah siis. Kui kaart oleks püksitaskusse jäänud, oleksin ujuda ka saanud. Vanarahvatarkus: kui pole mõistust siis on jõud(st jõud jala kõndida)

Ja hiljuti käisin ma jälle nii poes, et rahakotti ei olnud kaasas. Õnneks oli kaasas Liis.
Vahel lähen raamatukokku, annan mantli garderoobi ja küsin tagasi, sest ramaatukogu kaart jäi koju laua peale. Säästukaart on ammu kadunud.
Loo moraal: pane oma asjad alati täpselt samasse kohta. Moraal ei tööta, ikkagi ei pane.
vahel ma tõesti igatsen taga aegu, mil ma olin pedant (ema jutu järgi 2-aastaselt), sest igapäevane millises-taskus-mu-telefon/rahakott/prillid-on-sorime-kõik-läbi, on kohutavalt tüütu.
Ja helkureid kaotan ma sama edukalt kui eelmine aasta. Kinnaste ja kõrvarõngastega on praeguseks hästi läinud.

Hihii

Ega siis reede hommikul mõistlike asjadega tegeleta. Oh ei. Palju mõistlikum on lihtsalt aega viitan. Nii ma siis taasavastasin MyHeritage saidi. Seal on nüüd seesugune HTML-koodijupike, mida bloogi ka panna saab. Loomulikult tuleb siis panna. Et asi täiuslik oleks, siis otsisin ikkagi seesuguseid staare, keda ma ka ise tunneksin(mis tunneksin, isiklikult ei tunne ju :D Ikka teaksin). Proovisin palju pilte ja naljakaid tulemusi oli palju. Kord sarnanesin Britney Spearsile, siis David Beckhamile ja Leonardo DiCapriole. Oi, ja isegi Enrique Iglesias hüppas korra ette. Suur osa minuga sarnanevatest naistest olid tundmatud või ebailusad, aga küll ma olin alles ilus mehena :) Isegi Ewan MacGregoriga olin sarnane.
Jah, ilmselt peaksin ma tõesti meheks hakkama :D

Üks variantidest....

Kolmapäev, november 22, 2006

Päikesekiired pimeduses

Vabandust, et kui pealkiri liigpoeetiline sai, aga pealkiri peabki olema põnev :) Ehk on sisugi liigemotsionaalne, aga lugege edasi. ehk andestate :)
Päikesekiiri mu elus õnneks on. Päikesekiired on mu kullakallikesed, kes mu elu ja olu märksa kergemaks teevad. Eriti sellistel aegadel nagu praegu. Tuleb tõesti tunnistada, et ilma sõpradeta oleksin ma ammu kadunud hing. On Liis kellega saab õhtud läbi lolli mängida ja poole ööni itsitada.
Vahel kiusan Liisi, esinen talle, siis kallistan, siis kiidan. Minu naine, minu kullake. On Doris ja Minni, kes mind loengu eel hoopis kohvikuse kutsuvad. Dorisega saab alati nalja, itsitame ja oleme sarkastilised vaheldumisi. Pole vist kohvikut tartus, kus me liiga kõvasti naernud ei oleks(enamasti ikka mina olen süüdi). Täna jälle. Saab koos elu üle viriseda ja looderdada. Minnigagi saab nalja kuhjaga. Abivalmis ka :) On Helika, kes on enamasti üdini positiivne ja mu masendust alati leevendada suudab. Tema jutuvada on tore, tema amburlikkus lööb sageli välja ja jälle nalja päris palju :) ideaalne matkakaaslane ka :) On Krissu, kes on küll kahjuks viimasel ajal ainult nimi arvutiekraanil, aga seda armsam ja toredam, kui ta füüsiliselt lähedal on. samamoodi lõbus ja mõnusa kiiksuga :P Krissu ütleb otse ja see teeb tuju heaks. (kui õppida muidugi asju mitte isiklikult võtma) iirimaal oli nii tore eesti keeles vadistada ja ikka itsitada :)
Tiina on ka kullake, veidi liiga kaugel kahjuks. Igatseme Liisiga Tiina suuremeelseid šokolaadikoogikülastusi, tema tähelepanu osaliseks saada oli au :D Samas, eks saime natuke lõõpida ka Tiina kallal. Tiina on lihtsalt Tiina. tõeline Lõvi :D
On ju veel ka Piret, mu kaunilokiline kursaõde. Räägime enda meelest hästi tarka ja haritud jutu. Sageli me muidugi kahtleme oma jutu väärtuses, aga õnneks on meil abistav eneseiroonia :)

Teid kullakesi on päris palju. Kõiki ei jõua nimepidi nimetada, aga olulised olete mulle ikkagi, sest igaühes on midagi, mis mu elu rikastab. Lihtsalt juba oma ainulaadsusega :)

Mul on must masendus, mis vabandab muidugi ideaalselt minud logardlust :), aga kui poleks teid, siis ei saaks ma sellest masendusest kunagi välja.

Aitäh, et olete olemas. Tuhat kallit kõigile!

Nädala nõmedus

Oli kord üks väikene riik päris põhjanaba lähedal. Ometi tuiskudest ja tuultest hoolimata käisid kõik neiud miniseelikutes ja olid alati lihtsameelsed ja kerglased. Paljud rändurid seitsme maa ja mere tagant tulid siia paarituma. Orgiad kestsid nädalaid ja nädalaid. saateks trance ja palju odavat viina- alkoholi...

tataa! Miks ometi küll kõik välismaalased eestisse seksijahile tulevad? Sest ka ilusad tibid tantsivad rõvedate vanameestega ja piiksuvad, et nad on seksikad eesti tüdrukud :D
Mina kuulun siis teise liiki. nojah, ma ei ole ju täiseestlane ka :D see tähendab? Mina ei tööta bordellis ja ei armasta rõvedaid kiimaseid välismaalasi.
http://www.youtube.com/watch?v=Xsv4EtigDEI

kummaline autosõit

Hommikust, latsekesed. Teist päeva järjest jätan esimese loengu ära. Väljas on pime ja nii ma õigel ajal ärgata ei tahagi. Magan natuke liiga kaua ja siis ei saa ma enam rahulikult kooliks häälestuda. seega - jääb minemata :D Joon kohvi, tarbin ära viimased leivajäänused, pesen, panen riidesse. Aega ju veel oleks, jõuaks ilusti...ei-ei. parem laisklen :)
Tegelikult olen ma üsna särtsakas. Ujumine mõjub mulle lihtsalt ülihästi. Eile ma käisin nimelt Auras. Nüüd olen ma nii optimistlik ja energiline. Eile peale ujumist, tõsi küll, oleksin bussis peaaegu magama jäänud :D

Eile oli ka väga nunnu hommikupoolik. Hakkasin luuletusi lugema. Kõva häälega. Esiteks saab diktsiooni parandada ja teiseks saab luulesse paremini sisse elada. Lugesin Sõnarine-kolme. Liis kuulas kõrvad kikkis :D Ilusaid luuletusi oli päris palju. Huvitavaid habemikke luuletajaid oli ka päris mitmeid. Vot võibolla mina inspireerisn oma hommikuse etlemisega Liisi luuletama (a).
Ja õhtul kuulasime klassikalist muusikat ning gregoriuse koraale. rahustav ja omamoodi stiilne õhtu oli. Isegi Helika tegi lühikese külaskäigu koos küpsistega :)

Eile päeval aga kirjutasime Piretiga toda arvustust. Koostöö on ikkagi raskem kui ma ette kujutasin. Häid mõtteid saab mitmekesi rohkem, aga mi saab siis kui tekivad eriarvamused. Meil ii väga õnneks ei tekkinud. Ometi tundub mulle, et me oleks ka parema asjaga hakkama võinud saada....noh, eks seda arvan ma kõigi oma kirjutiste kohta elu lõpuni :) Eks te võite selle arvustuse varsti kuskilt välja nuuskidagi, aga meil on õnneks siiski pseudonüüm. Elu ei saa teile liialt lihtsaks teha :D

Unes nägin ma üht õppejõudu, kes eesti keelt õpetas. Ma pidime lahendama mingisuguseid eriti raskeid üleasandeid, mis põhinesid sellel kui mitu täishäälikut saab kõrvuti kirjutada. Üks sõna oli õedede vms. Väga keeruline oli, ma ei mõistnud suurt midagi ja kartsin, et vastan talle valesti.
Sõitsin autoga ka, aga mitte eriti enesekindlalt. Aeg-ajalt näen unes ikka seda, kuidas ma jään tagaistmele kedagi ootama ja siis hakkab auto liikuma. Ma üritan küll autot seisma sundida, aga ei see õnnestu. Tänases unes pidime emaga Annika kuskile bussi peale viima vms. Nemad tahtsid veel ksukilt läbi käia. Mina jäin autosse ootama. Siis hakkas auto liikuma. Panin käsipiduri peale ja proovisin tagaistmelt kuidagi ka pidurit vajutada, aga auto eiras seda täielikult. Pidin rooli haarama(käed peavad ikka pikad olema) ja vaatama, et ma vähemalt kellelegi otsa ei sõidaks. Auto tahtis koju minna - sõitis kogu tee koju tagasi. Lõpuks natuke enne meie maja, õnnestus mul auto peatada. Just politsei nina all. Algues i teinud nad minust väljagi, aga siis märkasid nad, et peatunud auto oli justkui ilma juhtita. Märkasid siis mind ja hakkasid rääkima kuivõrd määrustevastaselt ja ohtlikult ma sõitin. kartsin, et nad küsivad juhilube, mida mul ei ole, ja teevad trahvi, aga uni lõppes siiski enne ära.
tõlgendus - kontroll elu üle on kadunud? kõiges on muidugi see kohus süüdi :D

ega mul suurt midagi muud öelda polegi. Eks ma varsti kirjutan jälle....

Esmaspäev, november 20, 2006

Kafka teadis..


Olete "Protsessi" lugenud? Ütleme nii, et oma kogmuste kaudu muutub raamat palju arusaadavamaks ja südamelähedasemaks. Ma tõesti ei saanud suures osas aru sellest, mis siis ikkagi toimus. Kuidas nii selge asi niimoodi pea peale pöörati. Kuidas sai üldpildist tähtsamaks tähenärimine? Kuidas on üldse võimalik, et inimesed üldse vaevuvad selliste tühiste asjade pärast kohtusse kaebama, seejärel kompromissidest keelduma. Aeg on kallis, aga mõnele on siis ilmselt olulisem tõestada oma õigust, mis lõppkokkuvõttes ei ole midagi väärt... Lootust on mul ikkagi veel, lõppude lõpuks ei mõjuta otsus (kas minu kasuks või kahjuks, vahet pole) mu elu mitte kuidagi, aga mõttetused, oo mõttetused. Ja ühel heal päeval viiakse mind ühegi selgituseta ära.... Posted by Picasa

minu hingesugulane?

Marit pole mulle veel ikka toonud seda lubatud komöödiasarja. Õnneks, olgu õnnistatud internet, sain paari osa youtube'st näha. Ma leidsin endale nüüd hingesugulase ja eeskuju. Jah, ma tahan olla nagu Bernard- jooa meeletult kohvi, juua end oimetuks, ja pidada räpakat väikest raamatupoodi, kus kliente ei sallita :D Noh, vähemalt selles stseenis tunnen ära enda ära. (arvatavasti on meiesuguseid veel)

Pühapäev, november 19, 2006

niisama

Ma peaksin arvustust kirjutama. sellepärast ma tulingi siia. Kirjuta möla ja siis tuleb kuskilt mõni pärl ka välja, mis arvustusse kirjutamiseks sobib? Mõtteid on, aga jälle sunnikud, mässavad. Ei taha liigenduda ja loogiliselt rivistuda. Virvarritsevad mu ajus vaid. Ei, ma ei hakka siia raamatu kohta midagi ütlema. Ma tahaks ikkagi enne midagi arukat välja mõelda kui arvamust avaldama kipun.

Iseenesest on raamatud toredad. Väikesed ja suured. ma ei teagi kumbad mulle nüüd rohkem meeldivad. Väikeseid on hea kaasas kanda, rongis läbi lugeda. odavamad on ka. Suured jällegi tulevad kasuks - panin toolile Silveti sõnaraamatu ja Eesti kirjanduse ajaloo - siis ulatasin lambipirini vahetama. See pirnivahetus on muidugi üks omaette nali (pilt), sest teatavasti on nõukogude toodang alati hiilanud oma loogilisusega. Üks kuppel, mis katab elektripirne ja kinnitub kolme kruviga? nojah, redeliga polekski eriti keeruline nõnda seda kuplit eemaldada ja taaspaigaldada, aga kui paljudel on linnainimesetel on redel? Noh, vähemalt sain end sirutada proovides neid kruvisid(ega nad kõige koostööaltimad ka polnud) kuplit hoidma panna. Aga emantispeerunud nagu me Liisiga siin oleme, töömeest ju ka kutusma ei hakka (ei olegi enam kedagi kutsuda muide) Sain hakkama ja valgust sai juurde :)

Unes nägin ma väga rahuldustpakkuvat asja: kohtuprotsessi võitsin mina. Kuidas päriselt läheb, eks see selgub. Uni võis olla mõjustatud sellest raamatust. Sealgi toimub kohtuprotsess. Head muidugi võidavad. On ilmselge, et mina olengi see hea :D Siis oli veel mingisugune pseudolapsepõlvemälestus ja nostalgiline kohvik nõukogudelikus stiilis, kuidagi punamütsikesega seotud. Siis ülikool, kus üks õppejõud hõiskas, et ta oli sunnitud haiguse tõttu tsölibaati pidama ja taas "asja" kallale asudes, hüüdis ta halleluuja. Siis olin jälle mälestusi täis kohvikus, vaatasin telekat, jooksin mere äärde, kus järsu nõlva peal sõid lambad rohtu ja ütlesid "mää"

Nüüd tegelen juba teiste asjadega ja pole mahti enam kirjutada

Laupäev, november 18, 2006

kirjutasin!

Naljakas. Ma olen viimasel ajal bloogi kirjutamisest samamoodi kõrvale hiilinud nagu tavaliselt esseede kirjutamisel juhtub. et kirjutan paar rida, vaatan netis ringi. kustutan laused, kirjutan uuesti, tegelen arvutis muuga, kirjutan-kustutan veel. siis panen hoopiski wordi kinni. Nüüd siis sama bloggeriga? Sellepärast mu grafomaania natuke taandunud ongi.

(Oli vahepaus. Vähemalt ma ei kustutanud ära, mis juba kirja sai. Tõsi küll- veidi kärpisin.)

Millest siis üldse rääkida? Elust üldiselt? Olgu. mainimisväärsetest asjadest meenub esimesena see, et käisime jälle Brital külas. vaatasime filmi, jõime veini ja hakkasime jälle kirjandusest rääkima. Vein mõjub mu aju- ja keeltepaeldele väga soodustavalt. Kui muidu hoian ma oma suu kinni ja olen pigem kuulaja, siis veinijärgselt tunnen end piisavalt targalt, et oma veendumusi ja tähelepanekuid välja öelda. ( Teine võimalus on, et muutun väga flirtivaks, aga antud juhul polnud kellegagi flirtida) Väljaütlemine on hea, sest siis ütleb keegi midagi vastu ja kõik saavad enamasti natuke targemaks :)

Peale Brita juures käimist, ajas vana saatan Piret mulel pähe mõtte minna Maailma. Noh, õppetoetus oli tulnud ja minu askees lõppes enen kui ta alatagi oli jõudnud. Läksime Maailma. Ott ja tema sõber tulid ka. Oi kui kahju oli mul 45kr piletist. Tuli välja, et DJ-de tehnika polnud kohal, passisime niisama, sest juua ka eriti ei tahtnud. Siis tuli tehnika, aga muusika, mis alguses tundus lahe ja mõnusalt omapärane, muutus üsna kiiresti täiesti mittemidagiütlevaks tümpsuks. Ja ometi oli algus nii paljutõotav! Muusika oli taustaks, inimesed unised, istumiskoht ruumi pimedaim nurk. ei olnud muud teha kui passida. Passisimegi siis. Jägisime näiteks kõrvallauas toimuvat- mees ja kaks naist. Üks püüdis mehele meeldida, teine meeldiski. kahju oli sellest püüdis, aga edutult. Näha oli, et ebamugavus temas üha kasvas ja samas ta veidi nagu ka närtsis, samas kui teine oli meelikust tähelepanust õhetav ja õitsev. Huvitav oli jälgida kõrvalt situatsiooni, mille sees on korduvalt ise oldud - rohkem närtsijana, aga õitsejana siiski ka. Mõtlesin, et äkki peakski hakkama oma aega niimoodi veetma. Valida pimedaim nurk ja hakata jälgima inimkäitumist. Saaks õige mitu romaani kirjutada :)

Eile käis Doris mul külas. Marit tuli hiljem järele. Sõime pitsat, jõime kergelt joovastavaid jooke. Mängisime eelkõige lolli (teate, youtube's on eesti karaoke!), aga pärast vaatasime filmi ka. Midagi erilist ei olnud, aga oli tore ja on siiski mida meelde jätta :)
Täna külastas mind Lalaa. (Jah, ma suhtlen temaga ikka veel. Enamasti ikka kirja teel, aga vahel siiski ka silmast silma.) Rääkisime tühjast tähjast ja siis läks jutt üha enam süvitsi. Kole lugu, ma hakkasin pisaraid poetama. Ei teagi kas see oli hea või halb. Mingi kergendus siiski on. hea kui saab rääkida ka asjadest, mis ajavad nutma. Iseasi kellele neid rääkida. Usaldust ei jaga ma enam sugugi nii kergesti kui vanasti. Võibolla vääriksid inimesed seda enam, aga olen ettevaatlik. Liiga palju sai öeldud? Aga eks elu ongi üks suur risk.
(Muide kui te mõistate, mis see küll olla võis, siis tegelikult ei midagi erilist. Lihtsalt minevik, mis aeg-ajalt esile kerkib ja natuke painama hakkab.)

Muide, Martinilt sain ma kirja. Mitte mina üksi, aga siiski. see oli täiesti ootamatu ja väga rõõmustav. Ta kirjeldas oma esimesi seiklusi. Oli kaos lennukitega. vahepeatus, sest ilm oli halb. siis edasi sekeldused, sest kõigile jäi ebaselgeks, millal ja millise lennukiga edasi saab ja kas saab.
Njah. Mina olen ohutult Tartus, mitte Afganistaanis. Elan seiklustele (loodan, et kirju tuleb veel) passiivselt kaasa, aga tahaks tõesti ise kuhugi minna. Mitte Afganistaani, aga näiteks Indiasse või Austraaliasse. Hea, kui on millest unistada :)

Reede, november 17, 2006

Tallinn oli selline


Eelmisel laupäeval Pirital... Posted by Picasa

Kolmapäev, november 15, 2006

niisama

Tulin bloogi kirjutama, sest esimesse loengusse ma ei jõudnud ja prantsuse keelt ma ka ei viitsi praegu teha :( Teisisõnu- looderdan. Selleks, et natukenegi midagi teha, kirjutangi bloogi Rahukevade lugesin läbi. Läks üsna ladusalt, mis on natuke imestamapanev, aga mitte väga. Imestamapanev, sest kui kuuendas klassis raamat meile kohustuslikuks tehti, ma üle kolmekümne lehe lugeda ei suutnud. Lihtsalt tundus nii kohutavalt igav. Õnneks õpetaja unustas oma antud ülesande ära ka- ei olnud vaja end sundida. Ongi seega tõsi, et raamatute jaoks on oma aeg. Lugeda siis, kui oled juba teatud vanuses ja tasemel. Praegu mulle nimelt raamat meeldis. Huvitaval kombel leidsin seoseid "Raadioga" mida ma ka alles hiljuti lugesin.

Viimasel ajal on mul tekkinud tahtmine kogu eesti kirjandus läbi lugeda :D Mõni loeng, näete, on ka inspireeriv ja mõjub vaimule hästi :) Tegelikult peale skandinaavia kirjanduse kursust tahtsin hästi palju taani ja rootsi raamatuid lugeda. Kahjuks mu plaanid ei läinud täide. Raamatute nimekiri on see-eest alles ja muidugi täieneb pidevalt. masendav tegelikult kui palju on huvitavat teksti ja kui vähe minusugune suudab sellest läbi lugeda. (Eks jah, bloogid jms on ju ka huvitavad ja võtavad oma aja)

Eile võtsin julguse kokku, surusin häbelikkuse maha ja läksin õppetooli. Rääkisin, kergelt vist punastasin, aga sain endale ikkagi juhendaja. Seminaritööks ja võibolla siis sellest arenevaks bakatööks ka. Ei olnudki üldse õudne. Uurimustöö kogemus mul puudub, aga ainuke viis seda saada, on lihtsalt alustada? Sain juhtnööre, nüüd on lihtsam. On isegi põnev seda kõike tegema hakata. Nüüd tuleb millalgi julgus jälle kokku võtta ja ka kirjandusmuuseumi minna. Eks ma seal tunnen end samamoodi kohmetult ja ignorantselt, aga...õnnestub ikka :)

Eile tegin oma autokoolis teooria lõpuks ära. Ega ma õppida eriti ei viitsinud, aga läks õnneks. napilt sain läbi. Nüüd korjan paberid kokku ja jalutan ARK-i. See autojutt on tüütu juba mulle endalegi, aga varsti saab loodetavasti läbi. Siis saan teile kõigile viina välja teha. (njah rahaline seis on kehv, aga kiiret ju pole?)
Tegelikult võiks mul load olla, et mul oleks vabadus auto võtta ja üksinda sõita kuskile kaugele kaugele. Kuulata head muusikat ja lihtsalt sõita. (Njah, peab ema mõjutama, et ta neljanda autoraadio ostaks, ja seda ära varastada ei laseks- st ei unustaks paneeli ette)
Mulle lihtsalt meeldib aeg-ajalt kuskile minna. Kohalejõudmine on hoopis teine asi :D Siis tekib õige pea jälle rahutus ja on vaja taas liikuda. ma imestan, et ma olen suutnud siin ühes toas kolimata juba nii kaua elada. Mõtlen unistan ikka millestki uuest ja paremast, aga seni on see vaid mõtteksc jäänudki. Ettevõtlikkust pole ja...eks uus koht tüütaks jälle varsti ära ju. Huvitav kuidas mul tulevikus töökohtadega olema hakkab?

Und ma päris täpselt ei mäleta. Tean, et mingi hetk pidin riidid vahetama. Võtsin siis pluusi seljast ja... hommikul ärkasingi ilma pluusita :D Ju siis oli voodis väga palav :D Aga kui sellised asjad juhtuvad, siis kas mul võib siis tõesti ka seksomnia olla? :D

Teisipäev, november 14, 2006

öösel hilja kirjutan bloogi....

Käin vist Liisile närvidele, sest minul pole enam öösiti und. Istun netis ja olen enda meelest väga ontlik. Kirjutan luuletusi ja puha. Mis teha, tõesti und ei ole. Üleüldse olen täna väga energiline - vesi on hea. Käisin nimelt ujumas.

Tasa sõuad kaugele jõuad, öeldakse. Nojah, ma siis "sõudsin" lõpuks eesmärgini -läksin ujuma. Njah, iseenesest olen seda planeerinud alates septembrist. Täna siis ometi lõpuks. Päris huvitav oli, kuidas minu rahuldavast füüsilisest vormist oli alles jäänud ainult sült. Ujusin kaks-kolm otsa ja olin võhmal. Tõmbasin veidi vett kurku ja olin kergelt hädas. Ma ei teagi kumb oli hullem, kas oht kopsud vett täis tõmmata ja uppuda või köhida ja näidata oma haledat ujumisoskust. vedasin end ikkagi päästva basseiniääreni välja :D Hiljem selgus, et säherdune asi nagu kehamälu ongi päriselt olemas. Harjutasin natuke ja siis tuli juba ujumise moodi välja. Vahepeal läks rütm juba eriti heaks, aga siis jälle väsisin. Veetsin veel natuke aega saunas, kaalumise unustasin. Üldiselt valisin hea aja ka - inimesi oli vähe.

Raha on otsakorral, seega on joomisel lõpp. Tulebki ajaviiteks sport valida (kõlab üsna kohutavalt kas pole) sest ujumine on 30kr kord, joomine see-eest on kaootiline rahaneelamine. Rohkem ikkagi kui 30kr kord :D Pealegi efekt on mõlemal puhul üsna sarnane - ajab jooma (tihti ka sööma), viib une, teeb rõõmsaks, ekstreemsetel juhtudel ajab näost punaseks...
Ujumine see-eest jätab aru pähe ja paneb kloori järgi lõhnama (on see parem kui alkohais?)


Aktiivne esmaspäev on pöördvõrdelises seoses vegetatiivse nädalavahetusega loomulikult. Sõitsin koju, sõin, magasin, lugesin, sõin, magasin, ärkasin, lugesin, vaatasin telekat, sõin jne.
Tegelikult käisime korra Pirital merd vaatamas ja korra Annal ka külas. Julgesin teda isegi katsuda. Oli mõnus pehme ja soe :P Nunnu, kuni nutma hakkas. Siis muutus mu vend nunnuks, sest isaroll tuli tal nii loomulikult välja. (Minu jaoks ikkagi natuke imestamapanev kuna ma mäletan teda rohkem siiski purjakil ülbe teismelisena :D, tore et see mulje muutuma hakkab :))

Ja Martin (me üüriline) läks nüüd lõplikult ära. Tühi tunne jäi. Seda enam, et ma ei osanud öelda ei midagi mõistlikku, ei midagi ilusat. See oli selline lahkumine nagu ta tuleks tagasi. Ootamatult nagu ikka- päev või kaks nädalat peale uksest väljumist. Ma ei oskagi midagi mõistlikku öelda. Eks ma teadsin seda juba ammu, see oli mõistetav ja loomulik asjade kulg. Ega ma eriti üle ei ela, aga kurb on ikkagi . Vaikselt, tühjalt, pigem sõnadeta. Lihtsalt, sellised asjad tabavad ikka ootamatult, seda enam, et nende saabumine on teada.

Nüüd hakkab lõpuks uni ka tulema. See on ikka hea. kasvõi eelmise lõigu jätkuks- unes juhtub nii mõndagi põnevat, asjad on hoopis teistmoodi. see lohtutab ja vahel sellest piisabki :) Veidrusi ja nalja on ka palju :P Täna näiteks pidin ma lugema kooliaula laval Alliksaare luuletust. Mul oli mingine trükitud luulevihikukene. lavale minnes kaotasin järje ja hakkasin paaniliselt õiget lehekülge otsima. Otsisin laval publiku ees, kaua otsisin ja ikkagi ei leidnud. Pärast tuli välja, et võtsin vale vihiku...Eile nägin unes kunagist klassivenda Karli. Ostsime kohvi ja hakkasime juttu rääkima. Istusime toolidel, aga siis võtsim ma lamava asendi. "See on ju ok," ütlesin ma, "see on ju uni, ma võin lamada küll" Siis hajus karl uduvineks. Mina ärkasin üles.

Nüüd aga ärkamise asemel vajun sügavasse unne :)

musisid kõigile

Neljapäev, november 09, 2006

õnn tuleb kahe nädala pärast

Täna unes käisin ma ennustaja juures. See oli ilus valgete vuntsidega vana mees. Ta rändas mööda ilma ringi ja pani kaarte. Tundus, et tema juurde minemine on väga popp, sest telgi ees oli pikk järjekord noori naisi. Mina tahtsin ka üht alkeemikust(?) halli vanameest näha, seda enam- et ta minulegi tulevikku ennustaks.

Meil oli tema juurde lausa mingit sorti klassieksursioon. Nagu öeldud, oli tema telki suur tunglemine, aga lõpuks olin mina ekskursiooniseltskonnast ainuke kes temaga konsulteeris. Olin natuke pettunud. Õnneks oli ennustus ise ikkagi tore:

Läksin telki ja millegipärast olin võtnud kaasa oma kaardid. Neid siiski vaja ei läinud. Vanamehel oli oma tarotipakk. Ladus siis mulle kaarte, jutt jäi segaseks, aga kahekümnekonna laual asuva kaardi seast vähemalt kolmel-neljal olid koerapildid. Ma küsisin ka küsimusi oma tuleviku kohta. Ikka segane. Lõpuks küsisin, et kas saan õnnelikuks. vastus oli jaatav. Küsisin millal. Tuli välja et kahe nädala pärast.
Väljusin telgist rõõmsa südamega. Kuivõrd keegi teine enam ennustamist ei soovinud, tuli vanamehele ära maksta. Meie seanss kestis lausa terve tunni, tuli välja. Ja tunni taks oli 27kr. Maksin ära ja mõtlesin, et kuidas küll see härra toime tuleb. Ise nii kenades värsketes rõivastes, ja rändab veel ringi ka....

Muud tegevustikku ma unest ei mäletagi. Ei kurda. Ennustaja juures käik oli nii ilus ja mõnusalt muinasjutuline....

neljapäeva pärastlõunal

Hmm Mõned päevad on möödunud kirjutamata. Ometi ma alles hiljuti hõiskasin oma grafomaniakaalsuse üle. Ma olen mõelnud mida öelda. Asi ongi selles, et öelda on nii palju ja nagu sellistel puhkudel ikka, on raske valida millest siis rääkida ja kuidas. (Mingisuguse mõtiskluse kirjutasin sinna teise bloogi)

Esiteks olen ma üritanud korralikult osa võtta kirjanduslikust seltsielust. Teisipäev ja kolmapäev möödusid ikka Kirjanike majas. Teisipäeval loeti ja lauldi Viivi Luige luulet. Kolmapäeval arutleti ilu ja koleduse üle eesti kaasaegses luules. Mõneti täiesti vastandliku iseloomuga üritused, aga toredad mõlemad. Kolmapäev meeldis küll rohkem(isegi kuigi mul ajupaus oli), sest hirm-läiladest lauludest sain teisipäeval küll üledoosi.

Eile ma zavoodis ei käinud, küll aga teisipäeval. Pühapäeval ka. Tore oli seal nagu ikka. Eriti jällegi pühapäeval, mil ma täiesti hoogu sattusin ja Dorisega veidi ebamaistel teemadel rääkima hakkasin. Seda kõike, mis öeldud sai, on võimatu taasesitada, aga tore oli nähe, at Doris minuga suures osas nõustub. ka siis kui jõudsin selleni, mis paljude jaoks juba liiga uskumatu tundub.

Muidu on nii, et ma olen ometi endale suutnud ühe sõltuvuse soetada. Kohvijoomine. Kohv pole isegi eriti hea maitsega, aga temas on midagi erilist. Mudugi suudan ma täiesti normaalselt funktsioneerida ka ilma hommikuse tassitäieta, aga kui kohvi ei saa, siis on midagi nagu puudu...
Kohv annab signaali, et nüüd on aeg ärgata. Kusjuures see töötab väga hästi. Väga hästi hoiab ka sessiöödel üleval. Viimane ongi muide ainuke põhjus miks ma seda jooki tarbima hakkasin. Aga nüüd...Õudne. Nüüd on mul sõltuvus(kerge), naudin seda kuni ära tüütab. Siis üritan lahti saada :) Ja musta kohvi ma siiski juua ei suuda(annab sõltuvust veel arendada)

Praegu on kell pool neli, aga väljas on juba nii hämar, et panin laualambi põlema. Lund veel natuke on, aga muidu on väljas märg ja porine. (ja kohati jäine). Ma pole kunagi arvanud, et selle koleda Eesti ilma eest peaks kuhugile kuurortisse põgenema, aga äkki peaks? See lõpetaks ära selle kohutava pugimisrefleksi, mis mul külmade ilmade saabudes ikka tuleb...

varsti lähen Tallinna. Pole nii ammu käinud. Kiisu ootab ja emme ka. saan magada oma laial voodil, võibolla mere äärde minna... Varsti hakkan tagasi tahtma, aga praegu isegi ootan kohalejõudmist....(Kõige toredam tegelikult on muidugi alati sõit ise)

Teisipäev, november 07, 2006

No tere talv!

Lumi on maas, nagu teada. Lume all on jää, mis on loogiline - enne olid ju lombid. Loogilist mõtlemist ei ole, ainult oma nahk on. Eile astusin ühika uksest välja ja käisin külili. Umbes kaks tundi hiljem asutsin von Bocki majast välja, kõndisin paar sammu ja käisin külili.


Nüüd on lörts.

8.11:
ei jää kaks kolmandata. Täna hommikul tahtsin ruttu rohelisega üle tee kalpsata, aga kurvis käisin kummuli. Oleks siis valge lumi. Oh, ei räme sopp. Nii ma siis läksingi kooli katkise ego ja poriste püstega :D

Pühapäev, november 05, 2006

tuled öös...


Ma ei oskagi suurt midagi öelda. Olgu parem pilt. Õues on kole külm ja ega toaski väga hea olnud - igavus ja spliin. Pimedus mõjutab rohkem kui tunnistada tahaksin....vähemalt on öine linn ilus (meenub kohe Vennaskonna laul)

Tegelikult on tore, et ka üsna mõttetutest piltidest saab kokku sättida midagi enam-vähem kena. Picasa on lihtne ja lollikindel(muidugi oma kapriisidega) Orginaalpilti ei pane. Võrdluseks oleks tore, aga see rikuks maagia? Posted by Picasa

Laupäev, november 04, 2006

vegeteerime...

Ma ei ole täna midagi teinud. Eile ei teinud ka suurt midagi. Noh, loomulikult olen ma elanud veidi sisukamalt kui paljas vegetatsioon, aga ainult veidi. Käisin õues jalutamas, tegin natuke pilte. Kaugele siiski ei viitsinud minna, ainult Lõunakeskuseni. Siis läksin muidugi ostuparadiisi. Sealne aura mõjus otsekohe - hakkasin ka vaikselt ringi tuiama ja kõigi lettide vahelt midagi otsima. Tegelikult tahtsin ainult küpsiseid ja kartulisalatit. Mõlemad on täiesti "istutatud" ihad. Helika viimasest blogi sissekandest küpsised, "Raadiost" neelud kartulisalati järele.

Siis ma seal tuiasingi ringi. Sain jälle tõestust oma sotsiofoobia kohta. Kui mulle tuleb vastu pooltuttav inimene, siis loomulikult ütlen ma tere (vähemalt tahan öelda), aga see "tere" on peaaegu hääletu ja ükski normalane inimene seda ei kuule. Inimestel on üldse omad mõtted peas ja kui nad mind ei märka, siis ma kõva valju häälega endast märku ka ei anna. Lipsan nägemisulatusest kaugemale ja mõtlen siis, et miks ma niimoodi peitu pugesin. Äkki see isik ikkagi nägi mind ja peab mind nüüd eriliseks veidrikuks või ülbikuks. Veidrik olen ma küll. Väga kummaline kiiks. Seekord oli tegemist mu prantsuse keele õpetajaga, kes mind (ei) märganud.
Pfff, nõme küll. Käisin siis riiulite vahel ringi ja põdesin, rahunesin maha ja läksin kassasse.

Üldse, Lõunakeskus nädalavahetusel on see koht kus kõige rohkem neid pooleldi tuttavaid näeb. Piinlikkust kui palju. Eelmine juhtum oli selline, kus meie Liisiga saia ostsime ja kuulsime, et mingi mehehääl kommenteerib. Leib pidavat tervislikum olema. Ma ei vaadanud selja taha, aga naljaga pooleks ütlesin, et mina ostan tervisele rõhudes seemnetega saia. Kõndisin edasi ja siis nägin, et see on mu tädi klassiõe mees. Seega inimene, keda tunnen. Oi, kui küll mul oli ebamugav. Liisi väitel värvusin ma täiesti tulipunaseks....Oi, kole koht on Lõunakeskus :D

Tulin tagasi. Sõin salatit, küpsist, mandariini ka. Siis vegeteerisin edasi. Siiamaani. Raamatu lugemine ei edene eriti kiiresti (tahan nautida?), muu õppimine tundub kole. teha on niipalju. Ei, ikka homme. Ja peale homset on jälle homne. Tõesti, mind tuleb saata raamatukogusse pagendusse, seal tuleb mul alati õpivaim peale.(Aga sinna on ju nii pikk maa ja laiskus on suur)
ma võtan end kunagi kokku. Natuke süüdistan ma kõiges ikkagi ilma. Mõjub, raisk, see pimedus...

Vähemalt on mul alati mu grafomaania...

Reede, november 03, 2006

täheteadus ja kummaline WC

Viimasel ajal olen näinud segaseid unekillukesi. Igatsen terviklikku lugu. Mida pole, seda pole. On õnneks midagi põnevat siiski.

Palju inimesi olid kogunenud öösel muruplatsile. Pingid olid rahvast täis ja kõik passisid taevast. Too öö oli eriline kuivõrd Maalt saadetud rakett jõudsi naabergalaktikasse ja saatis sealt mingisugust infot. Infot teadlastele, silmarõõmu kõigile teistele. Kuigi taevas oli ka palja silmaga vapustavalt ilus, sai näha midagi veelgi uskumatut, kasutades teleskoopi. Hmm...mina puust pikksilma, mis on vett täis küll teleskoobiks ei peaks. Ometi just läbi sellesama puust toru vaadates nägi selgelt naabergalaktikat. Vaatasin ja vaatasin. siis sai vesi otsa. Et veel näha, tuli toru jälle vett täis valada. Ma vist ei viitsinud. Pissihäda oli hoopis.
WC-d otsides leidsin end laeva pealt. Leidsin ka naiste WC, mis vähemalt minu uneloogika järgi oli jälle paksult rahvast täis ja liiga madalate kabiinidega. Mõnel kabiinil polnudki uksi. Igal juhul kehtis loogika -häda ei anna häbeneda. Kõik oli näha. Mina küll häbenesin. Pealegi polnud WC-s üldse ruumi. Läksin otsima mõnda teist WC-d.

Leidsin ka. Alguses oli seegi lihtsalt avalik käimla, aga ühel hetkel muutus see luksuslikuks vannitoaks. Otsustasin vanni võtta. Olin vees naudisklemas kui uksest tulid sisse kaks meest. Üks pikk šatään ja üks sile ja sale neeger. Juba tähistaevast vaadeldes olid nad mulel silma jäänud! Eriti too neeger. Kutsusin nemad enesega vanni. Nad tulidki, olles muide väga siivsalt ujumispükstes (erinevalt minust :S) Aga vann oli ääreni vett täis ja nüüd läks palju vett põrandale. Muretsesin väga, et ilus sinine karvavaip saab rikutud. Ajutiselt muidugi. Siis pööruds mu tähelepanu tollele neegrile - oi ta oli ilus. Ainult väga häbelik kahjuks. Valge mees oli märksa julgem, aga tema mind ei huvitanud.
Siis ärkasin üles....
(jätkuvalt on mul hea tervis :D)

uni on ja lumi on

Õues on ilus, aga üldse mitte november. Lumi on maas ja kole külm on. Parim, mida teha, on istuda soojas toas ja kuuma jooki juues aknast välja vaadata. Vaatangi. Kohv on juba ammu joodud kuigi bloogi tulin kirjutama värske tassitäiega. Olen unine ja peale massiliste kirjavigade tegemise (prandan ära kui märkan) olen ka hajameelne.

Loodan, et uni läheb ära. Suurt lootust muidugi pole kuivõrd magada ma suurt ei saanud. Käisin külas (temal) ja seal oli küll märksa põnevamaid asju teha kui magada. Ohtlikke mänge tegelikult ei mängitud, turvaline oli :D Minul erinevalt Liisist telefon ei helisenud, hoopis sokk kadus ära :D Kõrvarõngaid ma ettenägelikult kõrva ei pannud, sest need kaovad mul ALATI seesugustes situatsioonides ära. Soki leidsin diivani alt üles. Tolmune oli :D
Meil Liisiga need bioloogilised rütmid ikka suuresti kattuvad...

Liis läheb maale ja ma jään nädalavahetuseks üksi. Seda ma tahtsin, vajan üksiolemise aega. Praegu on mul aga natuke kahju. Tahan hoopis seltskonda ja palju nalja :D Loodan siiski, et ma päris loodriks siin üksi olles ei muutu. "Raadio" on tore lugemine, kui ära tüütab, ootavad "Seitsmes rahukevad" jpm.

Kolmapäeval käisime Brital külas. Meid oli kokku neli- Brita, Diana, Piret, mina. Jõime veini ja rääkisime kirjandusest. Klatšist kuni kõrgeimani....Tore- ja see tunne tuleb iga kord vastavas seltskonnas viibides - et ma pole ainuke kirjandusentusiast. Tore, et ka teised mõttekaaslaste omamisest rõõmu tunnevad.

Ja ometi viivad kõik teed Zavoodi! Sinna me peale olengut Brita juures suundusimegi, mina ja Piret. Vein oli heaks baasiks, lisaks veel pooteist õlu ja.... jutt jooksis imehästi. Rääkisime avameelselt, peamiselt armastusest ja seksist. Oli tore veidi viriseda ja vinguda nähes, et keegi ka tegelikult kuulab ja kuulasin muresid ka vastu. Jõudsime jälle selleni, mille üle viimasel ajal palju pead olen murdnud: mis on moraal, kuidas käituda, mis on õige, mis vale....

Piretiga käisime joonistamas ka. Hea, et on keegi kellega midagi koos teha. See tundub tühine, aga koos tegutsedes on motivatsioon suurem. Tundub, et Piretile hakkas joonistamine meeldima. Mulle hakkas jälle meeldima. Olin sellest nn õpijoonistamisest üsna tüdinenud, aga õnneks on TÜ joonistusstuudios just õige vaba õhkkond. Pealegi, olen nii kaua joonistamist õppinud, et ühelt poolt oleks kahju end täiesti käest ära lasta, teiseks tuleb teatud puhkuse järel alati meeletu soov jälle midagi paberile kritseldada (oi, ja millised on minu konspektid - sigrimigrisid täis)


ma olen juba liiga kaua seda teksti kirjutanud. Hakkan üles ärkama ja varsti ka tegutsema :)

Kolmapäev, november 01, 2006

kaks filmi

Kaks filmi, mõlemad jäid nii hinge. Ängistavad ja tumedatoonilised, aga milline muusika! Miski igatahes mõjus nii võimsalt, et nüüd nädal-kaks hiljem on nad ikka veel nii sügavalt mu mõtetes. tahtsin midagi öelda, aga ei oskagi. Ängistavad filmid, aga neiski on mingisugune vabakssaamine, lootus ja leppimine. Ja milline muusika!

Trois coleurs: Bleu (1993)



Crash (2004)


mis hetkel toimub...

Magasin sisse. Liis pidi minema kooli kella kaheksaks ja tõusis seega juba kell seitse. Ma ju alati ärkan üles kui keegi toimetama hakkab. Teadsin seda ja ei hakanud endale äratust panemagi. Palju mõnusam on loomulikult hommikuste helide peale ärgata.
Tegelikult ma ärkasingi. Tegin silmad lahti, aga panin uuesti kinni. Noh, korraks :) See "korraks" tähendas muidugi kahte tundi. Ärkasin üles - tuba vaikne, Liisi mitte kuskil.
Vaatasin kella, üheksa oli. Pingutades oleksin ma jõudnud ilusti kooli, aga laiskus käskis muidugi venitada. Nüüd ma istungi siin ja naudin hommikut. Kohe peaks hakkama sättima, et jõuda kaheteistkümnesesse loengusse, aga kiusatus siia jääda on ju nii suur....

Vahel on hea üksi olla, omi mõtteid mõelda.

Ma olin eile nii tubli. Istusin neli tundi raamatukogus, lugesin "Piiririigi" läbi, vaatasin natuke ka Sõnarinet, tutvusin K. Ehini luulega, lauale võtsin ka Uku Masingu, aga temani järjekord kahjuks ei jõudnud. Õhtul käisin veel Kirjanike majas ka. Seekord oli päevakangelaseks Jaan Pehk oma uue luuleraamatuga. Neile, kel luulest klassikaline arusaam, raamat vist ei meeldiks. Minu meelest jälle päris vaimukas. Naljameheks olen ma teda küll varemgi pidanud :)
Otsin raamatu, sain isegi autogrammi. Jõin natuke veini, vestlesin Pireti ja Britaga. Nii tore ja kasulik oli. Loodan, et suudan jääda järjepidevaks.

Kuna maailmas, vähemalt minu maailmas kehtib radikaalne tasakaaluseadus, ma täna ei viitsi küll õue minna. Masendav lausa. Saatan minu sees võimutseb. Istun parem siin, teen endale kohvi, vaatan netis ringi (loodetavasti kõrgemal tasemel kui orkut-youtube) ja mingi hetk võtan end kokku, lahendan pr keele üleasandeid, loen Tode "Raadiot", mille eile pooleldi õnne peale Apollost ostsin. Kuus esimest peatükki tundusid huvitavad :)

Mis muusse puutub, siis... Suuremalt jaolt olen ikka äraootaval seisukohal. Minu armas deemon (saaga algus, saaga jätk) pingutab ikka kõigest väest. Mis saab, ei tea. Vähemalt natukenegi on elus põnevust? Vastik asi, aga väga õpetlik. Ja jälle mõtlen ma tagantjärgi sellele kuidas kõhutunnet tuleb usaldada, kuidas inimesi ei tohi usaldada :( Võibolla peale tuhandendat eksimust saab see elu mängureegel ka selgeks?

Liisiga oli meil paar päeva tagasi väikene tõsisem jutuajamine. Pika pinnimise peale rääkis ta veidi sellest, mis teda meie kooselus häirib. Enamasti pisiasjad muidugi, aga kuidas need suutsid mind tasakaalust välja. Ma ei hakanud karjuma, ei ärritunud, võtsin etteheited vastu, neis oli tõde, mida ma niigi juba teadsin. Siiski, ma polnud neid asju endale vist teadvustanud ja...nüüd miski mu sees närib mind. Olen ma muutunud egoistiks? Seda pole ma kunagi soovinud. Praegu aga tunnen end liiga nõrgana, et end kokku võtta ja parandada :(

Minu nn kirjasõbra Lalaaga on ka kahtlased lood. kas see mäng hakkab end ammendama, või alles hakkab põnevaks muutuma? Targad inimesed hoiaksid end tulest kaugemale, aga mina trotsin idiootliku põnevusihaga ohtu, riskides liigagi paljuga. Ma loodan, et mingi selgus tuleb varsti....

Ühte suhtesse sai vähemalt veidi selgust? Hiline msn-vestlus Liisi uneaja arvel, kus küsisin otse mida tema tahab ja miks ta ikka üle paari kuu minuga vestlema tuleb. Mina olen oma liigromantilisusest praegu üle saanud, seega on mu ootused väiksemad, kattuvad tema omadega (või on siiski veidi suuremad?). Saime midagi selgeks, tulevik toob kindlasti segadust juurde. Tõsiasi on aga see, et ükskõik kui suureks jobuks või mühakaks ma teda ka ei peaks, tõmme ei kao. Ometi...see tõdemus saabus ju juba aasta tagasi? Jälle ohtlik mäng ???

Samas, mis mul üle jääb. Head poisid minuga mängida ei taha, hoiavad eemale. Või pole minu minu maitse järgi :D

Esmaspäev, oktoober 30, 2006

kestaajamine

Pimedus on midagi muud kui valgus. Mitte halb, mitte hea. Lihtsalt teistsugune. Aga muutused on ikkagi veidi hirmutavad sest mulle tundub, et alateadlikult me kõik soovime mingisugust stabiilsust, või kontrolli asjade üle.
Aastaaegade vaheldumine on väljaspool inimvõimeid. paratamatus, millega tuleb leppida. Kuigi võib kuulda virinat koledate sügiste pimedate ja külmade päevade arvel, on ikkagi hea et aastajad vahelduvad. Muutus on ju vajalik? kasvõi selleks, et elu igavaks ei muutuks?
Ilmade muutumine, on paraku ka meeleolu muutumine. Ei tea kui paljudel, aga vähemalt minul tähendab see siiski mõningast depressiooni. Kõik lihtsalt muutub. Väljaspool ja sees ka.

Ma vahetan jälle mao kombel kesta. Iga uus kest sarnaneb vanale, aga on kuidagi tihkem. Tihkem kogemuste ja maailmavaate poolest. Absoluutset tõde pole olemas, selge see, aga iga kestaajamisega tundub jälle, et miski on natuke teistmoodi. Vanadest arvamustest tuleb loobuda, sest uued tunduvad tõesemad. Võibolla polegi need uued arvamused, võibolla on nad tükk aega aju taganurgas kasvanud, nüüd esile tunginud.

Raske on kirjeldada protsessi ise protsessi keskel olles. Samas on protsess sama pikk kui inimelu. Ma vist ei saa surnuna kirjutada. Pean leppima ebatäiuslike märkmetega. Üks lühikeelu(periood) on jälle möödas, alanud on uus. Nii värske, et raske seletada. Ma loodan, et saan sellest sotti....
Märksõnadeks on dualism ja moraal. Nende ületamine ja vabaduse leidmine....pikk tee :D