neljapäev, august 31, 2006

alasti laevasõit ja seletamatu noorenemine

Ma ei mäleta mis täpselt juhtus aga mäletan nii palju, et veetsin kusklil aega oma emaga kuni ilmus välja kena mees, kes minust huvitatud oli. Midagi meie vahel igatahes hakkas susisema ja kõik oli ilus magus-moosine. Siis juhtus midagi. tüli. Ma vihastasin nii hirmsasti ja nii järsku,et otsustasin kaduda. Mul oli sellega nii kiire, et unustasin isegi oma riided maha.

ma ei teadnud mida täpselt teha aga laeva peale minemine tundus hea mõte. Riideid mul polnud, piletirahast rääkimata. Kuskilt ajusopist meenus aga et õige parooli esitamise korral saab laeva tasuta sisse. seisin siis uksel piletikontrollija juures ja ütlesin "psõkk-psõkk" või miskit sarnast. see järel läksin kõhklemata ja ilma probleemideta laeva. Mõni üksik inimene imestas mu alastuse üle, enamik ei teinud väljagi. siis sain aru, et olen nähtamatu. mõned väga vähesed inimesed välja arvata. peale selle tõe taipamist ei näinud mind enam keegi ja eevakostüümis mööda laeva patseerida oli isegi omamoodi mõnus.

Oligi mõnus kuni järsku sattus mu teele blond musklis mees, kes vahtis mind kergelt nilbe muigega ja kommenteeris: "kena keha" Minu ego soojendas end tema tähelepanu paistel ja juhtus kuidagi, et mees hakkas mulle meeldima. Käisime mööda laeva ringi ja nautisime teineteise seltskonda. kusjuures alastus oli muutunud juba kolmandajärguliseks, täiesti iesenesestmõistetavaks asjaks. Kõik oli hästi kuni laevai lmus minu eks-mees. Nägin teda ja andestasin kõik. jätsin blondi otsekoheselt kõrvale ja pugesin esimese tüübi külje alla. Blond oli ilmselgelt pettunud aga mina tundsin end suurepraselt.

Täna olin mina ja kamp inimesi sattunud kummalisse paraleelreaalsusesse kus väliselt kõik oli samamoodi nagu päriseltki aga ei olnud seda tegelikult mitte. leidsime end järsku metsas krussatee ääres. keegi ei teadnud kuidas tema või teised siia sattunud olid. Otsustasime hakata mööda teed kõndima, et tagasi tallinna jõuda. kõndides selgus üks huvitav tõiasi. mida rohkem kõndida, seda vanemaks muutus inimene. lausa iga meetri peal lisandusid aastad. teisele poole kõndides muutusid inimesed jällegi nooremaks. 500 m läbimisel näiteks oli umbes 30-aastasest mehest saanud 12-aastane poisike. Olime lõksus. kuidas liikuda edasi, kui edasi liikumine tähendab surma(sest oleme saanud liiga vanaks) ja tagasiliikumine kadumist (sest mingil hetkel jõuame punkti, kus me veel sündinud ei ole)...
kudagi seletamatult jõudsime järgmisel hetkel aga vabaduse väljakule söögiplatsile... burgerijärjekorda.

joobnud tartust!

ma jõudsin tartu juba pühapäeval. tädi tõi minu ja mu koli oma punase autoga mu punasesse ühikasse. Käisime veel poes ja linnas jalutamas, Lõuna-Eestis loodust nautimas, sugulasi ja tädi tuttavaid külastamas. Ma väsisin vaimselt väga ära, mul ei olnud väga hea olek, olin pilves ja endassetõmbunud. Ometi salaja sisimas ma naeratasin, sest ükskõik kui kehv mu olek ka polnud lõi mulle aeg-ajalt pähe mõte "ma olen ju tartus! kõik on korras, ma olen ju tartus" See pani mu naeratama, sest kõik oligi korras. olingi ju ikkagi viimaks ometi tartus :)

Tädiga tegime üht-teist aga siis ühel hetkel ma siiski helistasin oma akadeemilisele sõbrale, et temaga aega veeta ja tõelist tartu elu mekkida. mis teha, kannatlikkus ei ole üks neist voorustest, mida mulle omistada võiks. Dorisega me siis käisime vabaõhukinos nautisime seda ja siis veel klaasike siidrit zavoodis kus kohtusime mingise kinnisvaraarendajast udusilmse Margusega :D
Mingi hetk suutsin veidi vastumeelselt alustada kodu poole kõndimist ja....kõrvaklapid peas üksi mööda Riia maanteed kõmpimine oli ka omamoodi tore ja nauditav. vähemalt oli see üks neist harjumuspärastest tegevustest, mida ma tallinnas harrastada ei saanud/tahtnud.

täna vedasin Dorise ühikasse. sõime selverist ostetud valmistoitu, jõime kovi brändiga, veidi veini - saavutasime tõesti juba teatud lõbusa joobumuse astme. läksime siis rõõmsasti kesklinna, et tänagi vabaõhukino nautida. teekond kujunes vägagi meeldejäävaks ja naljakaks :)
ainult tartus tunnen ma end nii hästi kasvõi teepeal õhtul dorisega kakerdades ja kõvasti ning valesti "valgeid roose" lauldes :D

kolmapäev, august 30, 2006

kuidas ma Raheliga teatritalus käisin

Oi see oli juba mõnda aega tagasi kui see juhtus aga ma mäletan siiski veel üht-teist. Oli laupäev, olin tädiga KUMUs näitust imetellemas kui järsku hakkas nii hästi kajavas saalis minu telefon laulma. Ajasin käe veid närviliselt ja piinlikust tundes kotti, haarasin telefoni ja...mida ma näen- helistaja on Rahel. Millal iial on tema mulle helistanud?

Võtsin igatahes kõne vastu ja kuulsin rõõmustavaid uudiseid. teater. õhtul. tasuta :D
pakkumine oli suurepärane ja peale väikest kõhklemist jäin nõusse. Nii saime Raheliga kokku, ronisime teatrisse viiva eribussi peale ja märkasime, et olime ainsad alla neljakümnesed inimesed.
terve buss oli täis elurõõmsaid keskealisi ja vanemaid tädikesi, kes meid uudishimulikult piidlesid.
Ometi saime Raheliga omi jutte rääkida, laskmata end potentsiaalsest kuulajaskonnast segada :)

Buss viis meid kenasti Saueaugu teatritallu, kus Kaie Mihkelson ja Aleksander Eelmaa mängisid kahes J. Kruusvalli lühinäidendis. Suurepärane! Omamata mingisuguseidki ootusi, on nähtu enamasti hea. Antud juhul kohe eriliselt hea. esiteks suurepärane mängupaik- vana ja väike romantiline küün, teiseks sümpaatsd näitlejad, kolmandaks väga hea materjal lavastamiseks, neljandaks kõik need tegurid kokku. Lihtsad lood, lihne keelekasutus, teemaks mis muu ikka kui armastus, aga neis lihtsates lugudes oli nii palju sisu ja sõnade taga oli palju veel peidus...
üksindus, igatsus, ihad, minevik ja tulevik, ootamine ja ootamisest loobumine, saatusega leppimine - trööstitu, karm elu, aga kuidagi kummalisel viisil armas ja soe.
ma ei oska oma tundeid kirjeldada, seda etenduse aurat ei saa sõnadesse ümber panna.
võin vaid öelda, et mulle tol õhtul nähtu väga meeldis ja ilmselt jääb mulle kauaks meelde :)

lihtne, konkreetne, tabav?

nii tore liisi iseloomusts, et... :D
http://berkabloog.blogspot.com/2006/08/reklaamipaus-lbi.html

reede, august 25, 2006

mets, mu sõber

Ma ei väsi kordamast minu jaoks vana tõde- kui vaimen olemine on halb, tuleb end liigutada. Ideaalne oleks ju rulluisutamine või rattasõit, aga üksinda on seda kuidagi kurb teha või...on laiskus liiga suur.

suutsin vähemalt jalutama minna. Armas sütiste mets kutsus mind tegelikult juba eile, aga vähemalt täna suutsin oma kondid kokku korjata ja ka reaalselt metsa minna. Puud, linnud, vaikus, männilõhn - tõesti väga tore ja kena. mets on vähemalt minu jaoks siiski veelgi enamat.

Kuulsin kord üht giidi rääkimas, et ligi 60% eestlastest usub, et puudel on hing ja parim viis lõõgastuda ning stressist vabaneda on minna metsa. Olen sellega täiesti nõus. Puudel on hing ja puudel on võime inimesi rahustada. minul on igatahes alati peale metsaskäiku eriliselt hea tunne. lülitun ümber teisele lainepikkusele, kus miski ei häiri, kus miski ei ole nii nagu tavaliselt. Ühelt poolt on roheluses hea unustada tühised mured ja soovi korral ka mediteerida, teisalt on
ükskõik millises metsas eriline muinasjutuline aura. natuke fantaasiat ja... Põnev on ju mõelda, et vastutulev vanamees on metshaldajs ja kivi, mis taamal paistab hakkab end kohe liigutama. tegelikult kes saab väita, et see tõsi ei ole :D

kui nüüd natuke proosalisemalt asjale läheneda, siis metsas on lihtsalt imetore olla :)

Unenäod

Mul on sama häda mis Liisilgi. Ei jää enam uned nii hästi meelde kui vaja oleks. Enne oli häda selles, et töö tõttu pidin liiga vara tõusma, nüüd magan liiga kaua ja unenäod ununevad. saaks ruttu tartusse tagasi, küll siis saaks täpselt õigel ajal tõusta. Muidugi on kohutavalt oluline see küsimus "mis sa täna unes nägid?", mis sai meie igahommikuse ärkamisrituaali lahutamatuks osaks.

Lugesin salamisi oma vanu postitusi, et meenutada mis siis minu elus jutustamisväärset üldse aset on leidnud. Suur osakaal paljudes tekstides just põnevatel ja eriskummalistel unenägudel. ma pole seda mõtet väljendanud, küll aga kaua kaua juba mõelnud - kuhu said mu blogist kõik unenäod? Ma tean- tuleb kirjutada üles ka kõige tähtusetumad unekesed - küllap siis jäävad paremini meelde ka "pärlid"

Niisiis tänane uni. segane nagu viimasel ajal ikka. Tahtsin minan tartusse ja ööbida ühikas. kuna kool polnud ametlikult veel alanud, pidimn ma ööbimise eest valvurile 118 krooni maksma. Ma olin selleks valmistunud ja mul oli rahagi kaasas, aga sellest hoolimata lootsin, et ma maksma ei pea. Kui sisi valvur raha küsis, ehmatasin ma veidi, aga maksin siiski summa ilusti ära. seejärel roisin lifti ja tahtsin sõita 7. korrusele, aga keegi oli nuppudelt numbrid maha kustutanud ja terve paneeli mingisuguseid kummalisi tekste täis kirjutanud. Lugesin sisi enda arust üsna loogiliselt 7. nupu ja vajutasin sellele.Lift, mis muide meenutas imepisikest wc-d, kaetud üleni siniste karvaste vaibakestega, hakkas liikuma. Mul tekkis klaustroffobia, sest lift oli tõesti piske, mul oli sinna raske ära mahtuda ja hapnikki hakkas justkui otsa saama. Lift tegi uksed lahti, aga 7. korrus see küll ei olnud. terve korrus oli täis kostümeeritud lapsi, kes tähistasid mingit eel-halloweeni ja nõudsid tudengitelt kommi. Kõndisin koridri teise otsa ja proovisin treppide kaudu õigele korrusele saada - enda arvates olin ma 5. korrusel. Läksin siis treppidest üles, aga sattusin hoopis 9. korrusele mis vastupidiselt "viiendale" oli tühi ja üksildane. Kõndisin tagasi liftideni ja lifti oodates nägin aknast imekena erilist-ulmelist vaadet. sellega uni paraku ka lõppes...

paar korda olen näinud unes mehi, korra kuradit, korra juhtisin tagaistmelt autot kuni mõistsin,et see on ju võimatu ja kaks korda olen unes lennanud, mis on minu meelest kõikide unede juures parim :)

minu viimase aja tegemised

noh, tunnengi end juba paremini ja kirjutan hea meelega. Möla, mitte midagi olulist aga ikkagi kirjutamine ja eks teie kullakesed ikka loete, sest kõik mida ma kirjutan on ju kuldaväärt lugemine :)

Nagu krissugi, tegelesin minagi täna oma kapiga. Virutasin kõik riided voodi peale hunnikusse ja hakkasin sorteerima. Ema riided on mu kapi vallutanud. 1/4 riietest riidepuudel olid minu omad, 1/4 kaltsud, mis äraviskamiseks lähevad ja 2/4 tema riided. Mitte et mul kahju oleks. Las ta hoiab oma riideid pealegi minu kapis. ma lähen niikuinii varsti tartusse ja isegi kui ei läheks, oleme ilusti hakkama saanud. Lihtsalt oli hea näägutada selle kallal, kuidas tema minu kapis laiutab :D

vähemalt sai lahti osadest nendest "müstilistest" hilpudest, mis terve mõistuse järgi oleks juba ammu pidanud endale teise eksiteerimispaiga või- viisi leidma, aga mis ikka veel kapis passisid. Nüüd passivad nad kollases kilekotis ja ootavad uusi omanikke, kapis on aga vahelduse mõttes isegi natuke vaba ruumi.
Pakkisin Taru jaoks samuti asju - oi küll mul on riideid tekkinud. Muidugi ei taha ma midagi maha jätta. kole lugu :D
asjad valitsevad mu elu. Ma tean seda, ma püüan sellest võitu saada, aga spartalik eluviis on siiski vist liialt ekstreemne. vähemalt esialgu.

Hiljuti, vist üleeile, käisime vennal külas ja ma nägin veel kord oma imearmsat vennatütart. Kuigi sellises vanuses beebi päev koosneb peamiselt magamisest, oli ta siiski piisavalt suuremeelne ja ärkas mingi aeg üles. Inimesed, nähes tuttavaid beebisid, lähevad sageli lolliks. Mõni silmnähtavalt,(näiteks mu ema) mõni pigem sisemuses (mina)
see on klishee, aga tõesti ta oli nii ilus, nii armas, nii ideaalne :P
eriti tore oli aga näha minu venda oma uues isarollis. see sobist talle hästi ja pani südame sulama, aga oli ka küllaltki kummaline, sest minul on temast kõige erksamad mälestused ikka seoses lapsepõlves toimunud kaklustega. noh, õnneks on need "vägivaldsed" mälestused ajapikku taandumas ja üha enam näen ma teda "inimesena" :)

Eile mölutasin terve päeva kodus. vereandmine ja õhtune "kohting" välja arvata. vereandmisest ei tulnud taaskord midagi välja, kohting ei olnudki päris kohting, vaid pigem "noore pere" shoppamisõhtupoolik.
Käisime kristiines vaatasime arvutikaupu, kingi, püksirihmu kja kõige lõpuks voodilinu. mees nagu mees ikka - armastus tuhmide värvide vastu. Kui ma soovitasin talle särtsakasrohelist t-särki, siis ei tulnud sellest muidugi midagi välja, roosast siis rääkimata :D Kui aga K musti voodilinu vaatama hakkas, siis suutis ta mindki veenda, et voodis on see värv seksikas.
Iseenesest oli see mul teine kord temaga kohtuda. Ta on minust veidi lühem, hea huumorimeelega, aga vb pole me suutnud tabada seda teemat, millest mõlemad kirglikult rääkida tahaksid. on veel mingit kohmetust...
samas, kui ma trolli pealt maha astusin ja teda nägin, siis ma lausa üllatusin tema heast väljanägemisest. ma ei mäletanud, et tema pruunid silmad nii säravad oleksid olnud :D

tükk aega olen olnud tõeline külm kala, meeste vastu olen tundnud huvi vaid tühipaljast harjumusest. Nüüd on väikene ärevus sees (nagu esimeselgi korral) aga nüüd on aeg Tartusse minna....:(

neljapäev, august 24, 2006

uimane olek

Aktiivne suvi on ilmselt läbi. Krissu läks tagasi Iirimaale, Liis põgenes viimasteks päevadeks veel maale... Tegelikult on kogu suvi läbi- sajune, külm, pime. Vabandust, ma tean kui ebaorginaalne on ilma üle viriseda, tavaliselt olen ma rahul kõigega. praegu lihtsalt on ilm mind nii kohutavalt uimaseks teinud.

Selline on minu vabandus. sellepärast ma midagi ei kirjutagi. eks tuleb see hoog jälle peale. võibolla poole tunni, võibolla poole kuu pärast. vabandust, aga praegu kirjutamiseks tuju ei ole :(

neljapäev, august 17, 2006

väike väljasõit

Kui alguses räägiti midagi Narva-Jõesuusse sõitmisest, siis ma polnud vastu, aga ka mitte eriti entusiastlik. Hotellituba broneeriti siiski ära ja inertsist tingituna ma enam vastu ei rääkinud, vaid haarasin lausa Krissu ka endaga kaasa.

Sõitsime viiekesi Tallinnast aina enam itta. Väikene Peugeot oli kitsas aga saime hakkama. Meie ja autokene, kelle jaoks, tõsi küll, sellise massi vedamine on võimete piir. eriti, kui linnapreilist auto veel loodusesse läheb. Summuti hakkas hädaldama, rool vibama...vabandust autokene, aga sina nägid ju ka ilusaid paiku?

Peatusime Turje keldri juures, käisime Juminda poolsaare tipus, mõnes mõisas, Ontikal, muidugi Narva-Jõesuus.
Metsa sees me nägime põtra! Ta ootas, kuni autoga hästi lähedale sõidame ja sörkis sisi graatsiliselt üle tee, ilmselt nautides seda, kuidas linnainimesed teda ammuli sui ja vesistades vaatasid. Kanakulli nägime ka- lendas üle meie peade, küüniste vahel surnud hiir. Metsa sees paistsid hirved ja võsas hüppasid muidugi konnad. Hiljem, pimeduse saabudes, vaatasime Narva-Jõesuu rannas langevaid tähti ja kaugel iga natukese aja tagant välgatavat äikest. ja tähtede all jooksime ujuma ka, ise kogu aeg kiljudes. see ei olnud küll too alasti kuuvalgel ujumine, mida me planeerisime, aga midagi oli see kindlasti väärt. Pealegi, peaaegu alasti me ujusime Krissuga siiski- järgmisel päeval Viitna järves.

Pilte tegime liiga vähe ja ratsutama ei saanudki, aga muidu on muljed head ja eriti head on muljed põdrast :P

laupäev, august 12, 2006

iirmaa muljed

Iirimaal käidud. Nähtud sai seda ja teist. Viis päeva ja palju mälestusi. Mõned veidi halvemad, enamik väga head. Ilus roheline maa lammaste ja hobustega. Inimesed olid sõbralikud ja näib, et ka üsna hea huumorimeelega J Väga kurb, et Estonian Air otselennud lõpetab. Kummaline ka, sest lennuk oli nii tulles kui ka minnes rahvast täis.
Reis algaski muidugi lendamisega. Kui viimati sai lennatud valgel ajal, siis nüüd oli väljas juba pime ja lennukiaknast paistsid külade ja linnade tuled nagu väikesed saare keset merd. Siis kui lennuk hakkas juba maanduma, paistis silmapiirini ainult tulede meri. Dublin on muidugi tunduvalt suurem kui Tallinn.

Vara reisile, hilja voodi…

Krissu tuli vastu, sõitsime tema poole. Rääkisme ja varsti läksime magama, sest kuigi hiline lennuaeg mind suure ärevuse pärast uniseks ei teinud, pidime vara tõusma Tahtsime nimelt kohe sõita kaugele Galwaysse – ca 3 tundi bussisõitu.
Magasime siis ehk 3- 4 tundi ja vast neljanda äratuse peale saime ka üles. Andsime endast parima ning kiirustasime bussile. Ega see varjane hommik ei jäänud sugugi ainsaks, pigem vastupidi. Järgmine päev jälle varajane tõusmine. Belfasti sõiduks pidime lausa pool viis end üles ajama. Kuna me päevad olid nii pikad, kujunes tõusmine ikkagi küllaltki keerukaks. Justnagu mõnes komöödiafilmis magasime sisse ja isegi taksojuhi tuututamine meid ei äratanud Õnneks läks kõik siiski enam- vähem hästi. Bussidest me maha ei jäänud : ) Uni oli kohati , enamasti õhtu poole, ikka väga suur. Õnneks magasime bussides ja unisuse õttu üheltki kaljult me alla ei kukkunud. Pigem itsitasime ja olime üsna ärksad ja jaburad. Ei tilkagi alkoholi muide.

Galway

Ei viitnud me sugugi aega ja kohe hommikul tormasime siis Galwaysse. Linn asub Iirimaa läänerannikul. Kom tundi bussisõitu ja mille nimel? Läksime turismibürosse, kus Krissu oi meile piletid broneerinud. Seal oli üks veider neiu vuntside pitsiliste varrukate ja dresspükstega, kes meie tuurist midagi ei teadnud. Rääkisme veel ühe tädiga, kes vastas ka midagi teha ei saaud. Kella kahest eksursiooni lihtsal ei eksisteerinud. Usalda siis veel internetti broneeri seal pileteid :( Kõmpisime siis niisama ringi. Pahased ja ärritatud sest keegi isegi ei proovinud meid kuidagi aidata või meie ees vaban-dada.

Noh, kõigest hoolimata on Galway tore linnake. Jautasime ringi ja ajapikk me tuju ka paranes. Siis nägime, et tegemist üsna nunnu linnakesega. Üliõpilaslinn nagu Tartugi ja muide vist Taru sõpruslinn ka. Igatahes nägime me tänaval Wilde ja Vildet pingil istumas samamoodi nagu Tartuski. Jõgi oli ka. Katedraal muidugi, palju inimesi ja ufopeldik :D Iirimaal on piletiautomaadid ja joogiautomaadid jms. Mitte midagi erilist. Aga WC-d, mis mündi sisestamise järgselt ukse lahti libistas, sisse lasi ja siis ootas ja ukse automaatselt jälle kinni pani, oli küll veidi sürr kogemus. Noh, mina ja masinad: ma natuke kardan neid J

Dublin
Kui me Dublini bussi peale tagasi läksime, olime otsustanud, et Krissu läheb kohtama Mr C-ga, võtab minu kaasa ja mina suhtlen siis tema sõbraga. Krissu oli kahevahel ja ei suutnud kuidagi otsustada. Mina tahtsin aga veidi ka "kohalikku elu" maitsta ja nii me hoolimata bussiroidumusest ikkagi ka pubisse läskime. Kaks tundi hiljem kui mehed meid ootasid muidugi :D Jõdusime kohale ja pabistamine jätkus. Mina muutsin aga aina uudishimulikumaks. Noh, Mr C leidis meid ise üles ja põgenemine polnud enam võimalik Täitsa kena mees oli. (Natukene Gary moodi) Ta üritas siis Krissut võluda ja minule jäi Mr C mitte-nii-kena sõber, kellel lõppkokkuvõttes siiski ka midagi viga polnud. Kui kasutada head kujutlusvõimet, siis oli ta David Beckhami karusem variant. Rääksime maast ja ilmast. Vaidlesime ja tegime nalja. Kõigil neljal oli loodetavasti tore :) kaasa me nendega siiski ei läinud, kuigi mina naiivselt arvasin, et nad tõesti otsivad kiirtoidurestorani ja mehega jalutades ja juttu rääkides aina kaugemale ja kaugemale sattusin, Krissu oma C-ga kümmekond meetrit tagapool. Ei, tõesti oli põnev juttu rääkida ja kui C poleks Krissu peale solvnud, siis uuriksin tema sõbra kontaktid välja ja lobiseks temaga MSN-s. Täiesti platooniline muide. Või siis mitte ;)

My name is Paddy,hõk!

Järgmine päev oli päälinna päev. Sõitsime linna ja istusime kahekordse katuseta bussi peale, mis tutvustas turistidele linna. Hop on Hop off, on meilgi Tallinnas selline bussituur. Oi, bussijuhid olid väga vaimukad. Tarka juttu ma eriti ei mäletagi. Rääkiti muidugi kirikutest ja postkontorist ja kujudest, O'Connel street olevat Euroopa kõige laiem tänav (Champs-Elisée on avenüü), Dublinis on maailma suuruselt teine obelisk ja siin on elanud palju-palju kuulsaid kirjanikke Johnatan Swiftist Bram Stokerini.
Hästi jäi meelde see, kuidas bussijuht Guinessi õlletehase juurest minema sõites "slaalomit" tegi ja ütles: "My name is Paddy…hõk!"

Majad mulle iseenesest meeldisid. Kitsad ja kõrged fassaadid, aga sisse minnes tundusid ruumid päris suurtena. Muidugi olid siin veel Georgian Style majad ilusate portaalidega. Värve ja kirevust oli palju, aga see häirinud silma mitte põrmugi J
Bussi pealt maha viitsisime meie, laiskvorstid, tulla ainult ühes peatuses. Jooskime kiiresti kiiresti läbi paari moodsa kunsti muuseumi saali ja läksime vanglasse. Jah, vanglasse. Ajaloolisesse vanglasse, kus giidiga koos kondasime paekivikoridorides ja kuulsime mõnda iiri vabadusvõitluse kohta. Giid rääkis muidugi üsna patriotistlikus toonis, ilmselt teen seda minagija nii ei pane ma seda talle pahaks. Vaatasime konge ka. Krissut ma siiski oma hea südame tõttu kuskile kinni ei pannud :)


Ghost Bus

Vanglast tormasime oma järgmisele üritusele. Tuur millel nimeks Ghost Bus. See pidavat tutvustama Dublini kummituslugusid ja vedama meid ringi surnuaedades. Nõrganärvilistele mittesoovitatav. Kui mittesoovitatav, siis peab muidugi katsetama, eksole?
Otsustasin, et enesekaitseks kasutan huumorit. Niisiis, kui läksin bussi nägin, et see üritab kujunduselt meenutada mõnda koledat lossi. Giid tõi kuskilt välja plastmasspea orgi otsas ja ehmatas ühte heausklikku. Võtsin igaksjuhuks oma relva mängu ja hakkasin omaette muhelema. Mees muidugi hakkas siis minuga "kudistama" Noh, ega see plastmasspea midagi erilist ei olnud, aga jah…

Meile räägiti küll kõhedusttekitavaid lugusid ja aegajalt karjatas me giid, et järjekordseid heauskseid ehmatada. Samas tegi ta palju nalja ka nii etkeegi siiski südamerabandust suurest hirmust ei saanud. Pigem vastupidi- nalja sai küllaga.
Eriline oli see, et ühe kiriku varemetes hakkas võti tule lähedal iseenesest keerlema ja minu fotokasse sattus mingi imelik kollakas-oranž pilt, mille ma kahjuks kohe kustutasin, enen kui isegi aru sain, mida tegin. Keegi vist juhtis mind ja takistas pildi uurimist :( see võis muidugi lihtsalt mingi suvaline apsakas olla, aga….enam ei saa ju teada :(

Tagasi Galways
Galwaysse läksime kehvat kogemusest hoolimata siiski tagasi. Tahtsime ookeani ja kaljusid näha ja seda me muidugi ka tegema pidime. Teise firmaga muidugi. (Kui kellelgi on asja Iirimaale reisile, siis Hostelworldiga tuleks olla ettevaatlik.) Nägime paekivimägesid (The Burren), merd ja kaljusid (Cliffs of Mohar)ja dolmenit. Vahemaad on pikad ja enamik ajast kulus just bussisõidu peale, aga nagu öeldud, nalja sai meil palju ja kannatasime ka pikad sõidud välja.

Kaljud olid toredad, aga ma lootsin enamat. Suured ja võimsad küll, aga ikkagi kaljud. Lisaks oli inimesi liiga palju. Dolmen oli tore, aga kuna meile anti seal vaid kümme minutit, siis sellesse me süveneda ei jõudnud. Ainult ruttu-ruttu paar fotot ja bussi tagasi jooksmine :D

The Burren meeldis aga väga. Kuidas seda täpselt kirjeldada, ei teagi. Lihtsalt hunnikute viisi paekivi, mis kõrgus taevasse. Erilist taimestikku seal ei olnud, ainult õhuke kiht rohtu, roheluse keskel hallid kivid. See pilt avanes suuremas osas bussiaknast, aga peatuspaigas oli rohul käies tunne nagu tegemist oleks kivipõranda ja vaibaga. Väga ilus!





Belfast

Meie järgmine eesmärk oli Belfast. Mitte linn, aga ümbritsevad mäed ja kummaline moodustsi mida nimetatakse Giant's Causewayks. Ausalt öeldes me ehmatasime täiesti ära kui me Belfasti nägime. See oli nii erinev Dublinist ja Galways. Eks Belfasti ala on Inglismaa osa, aga ikkagi nii erinev? Kui Dublinis on majad väiksekesed ja armsad, siis Belfastis bussi peal maha tulles nägime esimese asjana kõrgeid nõukogudelikke ehitisi. Kogu linn tundus kuidagi hall ja armetu ja tõesi nõukalik. Nojah, kui me mägedest tagasi jõudsime, siis sõitsime mööda raekojast ja paarist kirikust, mis olid üle ootuste ilusad. No stop unfortuantely :(
Belfasti ennast me peaaegu ei vaadanudki. Kohe mägedesse ja loodust nautima. Eneseõigustuseks ütlen, et minu eesmärk oligi pigem ilus loodus kui arhitektuur. Viimane on küll huvitav aga…no lihtsalt ei olnud tuju eriti ehitisi vatida.

Tuuriga põrutasime kohe linnast välja. Esimese asjana nägime mäge, mis kujult meenutas lamava Napoleoni profiili ja mis jutu järgi andis J.Swiftile inspiratsiooni Gulliveri reiside kirjutamiseks. Siis sõitsime pikalt mööda rannikuäärset teed, meri meist paremal, silmapiiril sinetamas Šotimaa. Edasi tulid jälle mäed. Ja veel ja veel. Piirkonda nimetatakse väikeseks Šveitsiks ja seda täiesti õigustatult. Teatud perioodi sõitsime merepinnast üle 300m kõrgusel. Teed olid küllaltki kitsad ja kurvilised. Mulle meeldis :)

"Itaallastega mina enam ei reisi!"

Jah me oleme vast kõik kuulnud lugusid sellest, kuidas vahemeremaades on ajast hoopis teine arusaam. Sterotüüpne arusaam aga tundub, et täiesti tõene. Bussitäis itaallasi ja mõned eestlased, põhjmaalased ei sobi kokku. Nad hilinesid üle poole tunni, siis jälle, siis jooksid laiali jne jne. Bussijuht oli pahane, mina olin uskumatult ärritunud. Tegin kõigi kuuldes väikese õiendamise ja üllataval kombel see mõjus – kõik jõudsid tagasi õigel ajal. Kahjuks oli meil nii palju ebaõnne, et kõik need itaallased tulid meiega koos Dublinisse kah. Kui muidu inimesed on tsiviliseeritud ja ootavad bussi pääsemist järjekorras, siis antud juhul läksid käiku džungliseadus ja küünarnukid. Halb mälestus Iirimaal, aga õnneks mitte iirlastest :)

Giant's Causeway

Nii me nende itaallastega reisisme. Peaatraktsioon oli paik nimega Giant's Causeway. Kuidas seda kirjeldada? Kuuenurksed korrapärased kivid astmeliselt mere ääres. Tunne oli nagu kõnniksid kivist mesilaskärgede peal. Ometi ei ütle see ju suurt midagi. Tasuks ise vaadata ja turnida. Muidugi on seal võimsad mäed ka ja ookeanile saab isegi lähemale kui Galway kandis :) Mälestused on väga head :)

Enne causewayd tegime me peatuse veel paigas, kus sai käia üle laudsilla. Arvasime muidugi, et see on küllaltki jube aga….ei olnudki. Vetrus mõnusalt aga 1.50 naela paarikümne saamu eest maksta oli ehk liiga palju. Pealegi jälle oli seal suur suur rahvamass ning sillale pääsemise ootamine nüristas me meeli. Vähemalt sai pildistada:)

Otsad kokku

Krissul oli algselt plaanis veel kolmandadki mäed ette võtta. Me siiski loobusime, laiskuse ja une nimel. Viimane päev magasime pikalt, sõime, pesime ja läksime linna šoppama. Ostsin kingitusi ja mestasin, mida kõike on võimalik müa kui sel ainult õige pilt peal on. Iirimaa sümboliteks on Guinessi õlu, härjapõlvlased ja ristikuleht. Neid kolme trükiti nii t-särkide kui aluspükste peale, krussidest-küünaldest rääkimata. Sain oma raha kulutada ja kaasa mõningaid meeneid. Kõik oli ju nii ilus ja maitsekas. Seda enam on kurb, et Tallinnas ostetakse Vana Toomase t-särkide asemel pigem merevaiku ja matrjoškasid :(

Nii see läkski. Viis päeva kadusid kiiresti. Meelde jäi inimeste sõbrlikkusi ja huumorimeel, lugematul hulgal lambaid, lehmi ja lopsakas, tõesti roheline maastik. Vihma, muide, sadas Briti saartele ebatüüpiliselt vaid üks kord. Muidu oli pilves, aga mõnus :)

Piltide üles laadimisele internetti raiskasin rohkem aega kui tunnistada tahaksin. Tahtsin teha eriti ilusat ninnu-nännut ja nüüd..ei näegi midagi ilma programmi laadimata :( Nohjah, rohkem ma vaeva ei näe. entusiastid saavad näha(kui saavad muidugi), teistel pole vaja :) (Külla võib ka tulla vaatama)
www.hot.ee/midnightlady2/Index.htm

kolmapäev, august 02, 2006

suurepärased uudised.

Lihtsalt ja lühidalt - olen nüüd tädi.
Annika, ehk siis venna naine, sai emaks. Tüdrukukene sündis eile õhtul kell kaheksa.
Käisime teda juba vaatamas ja loomulikult heldisime tema armsusest :) Nii nunnu nii nunnu. Nii rahulik ka mide. Teised lapsed kõrvalpalatites karjusid, aga tema ainult magas ja tegi korraks isegi silmad lahti. Muidugi oli see pingutus jah- eks valgus on ju nii ere. Aga sõnu polegi. Pisike, armsake, ilusakene, terve ja...ülitore lihtsalt :)

Eks tehnoloogia on nii arenenud, et lapse esimesedki tunnid on üles pildistatud. Mul on kaa pilt, aga olen kade ja siia seda üles ei pane. Tahan just nimme seda kõigile isiklikult näidata.

Homme õhtul ootab mind siis lennuk. Lähen krissut kallistama. nÄeme siis, kui tagasi jõuan. Musid kõigile