Neljapäev, detsember 31, 2009

fotograafia-hala


Liisi eeskujul pean minagi veidi halama. Minu halamisteemaks on..ta-damm!....fotograafia!

Enne hala alustamist väljendan ülisuurt rõõmu selle üle, et sain oma neli kuud Itaalia elu nautinud fotoka tagasi. Nüüd ma veedan muidugi peaaegu kogu oma aja igasuguseid klõpsututusi tehes. Tõeliselt tore mänguasi: oo- milline optika, oo- milline lainurk, ooo - milline suum*, siiani parim ese, millele raha olen kulutanud! Aga...

Ja alaku nüüd hala!

Lugesin meeldetuletuseks fotoka kasutusjuhendit ja mulle meenus igasugu väärtuslikke nippe kuid mõned asjad jäid mulle selgusetuks.

Kuidas kasutada AF-i ja MF-i? Ma oskan nupule vajutada küll, aga ma ei ole päris täpselt aru saanud, mis tingimustes need erinevad funktsioonid kasuks tulevad?

Siis on menüüs valida AF ja AE lock'i vahel? Ja mis vahe neil siis on õigupoolest?
Ja mis vahe on quick AF-il ja constant AF-il? Noh, et mis tingimustes ikka teatud funktsiooni kõige parem kasutada on?

Ja siis tahaksin ma veel väga väga teada, kuidas tõlkida eesti keelde sõna "aperture"!




Au auu, aidake! :)

Et hala liiga lühikeseks ei muutuks, siis halan selle üle kah veel, et teen ühest kohast viis pilti, et lõpuks teoreetiliselt suurel ekraanil parim välja valida, aga tegelikkus? Noh, kes neid pilte nii väga ikka sorteerida ja kustutada viitsib? Ja nii ongi mul igast puust ja igast linnukesest sada pilti :) Kui mõnda pilti tahaks lasta paberile trükkida, algab kogu see sorteerimise-kustutamise-valimise jama otsast peale. Ja nõnda olengi ma oma uue vinge fotokaga tehtud tõesti ilusatest piltidest vaid kümmekond paberpiltideks teinud. Ikka tundub ju, et tegelikult saaks sama asja veel paremini pildistada ja.....no miks seda siiski paberile panna?

Ikka tundub, et filtrid... oo, jumalikud filtrid päästaksid mind kõige hullemast. Et kui mul oleks filtrid siis....No siis oleks taevas sõna otses mõttes sinisem! Aga filtrid on kallid ja neid minu fotokale sobivaid filtreid Eestis vist ei müüdagi.

Ja kõige võimsam kriitika on siiski enesekriitika. Kõik minu pildid on sellised...no kehvavõitu ja igavad. Sellegipoolest tegin pooajutises korras ka fotoblogi, sest isegi neid kehvakesi tahaks näidata suurematena kui see konkreetne blogi võimaldab. ...

Aga kaunist Vana-aastat ja fotograafia-alased usaldusisikud, andke end üles!

Piltide allikas ja natuke asjalikku juttu selle mudeli kohta: siin!

_____
* kas "zoom" on eestindatult suum?

Teisipäev, detsember 29, 2009

peaaegu läbi

Jah see aasta...peaaegu läbi. Veel rikkalikum kui eelmine ja väga raske on seda 365 päeva lühidalt kokku võtta. Aga mulle tundub, et elu läheb ainult huvitavamaks. Tõesti oli väga huvitav aasta, oli väga õnnelik aasta ja oli samas ka küllaltki keeruline ja masendusmeeleoludega täidetud aasta. Eelkõige aga väga õpetlik ja arendav aasta.

Mitmekesine ja rikkalik aasta tõepoolest, aga milline kergendus, et see aasta otsa saab. Sümboolselt on jälle üks peatükk läbi ja saab hakata kirjutama uut. Ning igal vana aasta lõpul on tunne, et kõik eelnev on olnud vaid sissejuhatus ja kõik on alles alguses....

Võin ju ajada selle astroloogia kaela, aga minu tiigriloomus tahab saavutada kõike kiiresti ja suurejooneliselt ning kui see ei õnnestu siis...häda ning hala! Aga praegu, neil viimastel päevadel on minus nii palju rahu, et mul on endalgi raske seda uskuda. Naudin asjade aeglust ja ükskõik kui palju need inimesed minu ümber ka ei karjuks või hädaldaks - minu peas ei liigu mitte ükski juuksekarv.....

Neljapäev, detsember 24, 2009

Stressivabad jõulud?

Jah, peaaegu!

Laud oli lookas, kingituste hankimine läks lihtsamalt kui iial varem ja kõige lõpuks sain rahuldada uudishimu - mängisime Ussisõnade mängu.

Täiesti õnnestunud õhtu!

Kolmapäev, detsember 23, 2009

Seisan kõnniteel ja ootan kannatlikult, millal suur universaalkerega auto pisikesest kangialusest lörtsisele tänavale tagurdab. Näen, et tänava teisest otsast sammub minu poole üks noormees. Kui ta natuke lähemale jõuab, taipan et tegemist on vana tuttavaga, keda pole vist oma viis aastat näinud. Ta jõuab pooleldi kangialgusest väljas oleva autoni ja temagi on sunnitud seisma jääma. Mina naeratan, ja lehvitan tervituseks käega, sest mul on paraku komme tuttavaid inimesi nähes neile süüdimatult naeratada. Selle poole minuti jooksul, mil auto tagurdab, jõuan kiiresti mõelda, et ütleks talle tere-kuidas-läheb-häid-pühi. Ikkagi selline aeg ja mina hakkan ka "vanaduses" jõulude suhtes üha leebemaks muutuma. Aga peale nende paari sõna muud polegi, ega ma omal ajal ühes "kollektiivis" toimides niikuinii väga omavahel ei rääkinud.

Aga enne veel kui ma suudan oma kergest naeratusest pingul olevaid suulihased lõdvendada selleks, et tere öelda, on tema mulle öelnud väga konkreetselt ja väga selgelt, liigseid sõnu kasutamata, et tema ei saa rääkida, sest temal on väga kiire. Enne kui ma toibuda jõuan, on ta oma väärikate sammudega ja oluliste mõtetega teab kuhu kaugustesse jõudnud. Minu häälepaelad ona aga ülipikana tunduvaks minutiks täiesti liikumatuks üllatusehmatunud.

Pärast mõningaid pikki mmmmmmme ja eeeeeeeeesid olen jälle täiesti mina ise ja jätkan oma kaaslasega vestlust justkui polekski midagi juhtunud. Aga nii palju siis jõululikust rahust ja rõõmust ning mõningatest vanadest tuttavatest.

Või kas kogesin täna tõepoolest esimest korda seda legendaarset Tallinn-Tartu vastandumust?

Pühapäev, detsember 13, 2009

niisama

Pärast kahte seminarides esinemist, mille pärast ma ebaproportsionaalselt muretsesin; peale eksamit, milleks üldse õppida ei jõudnud ja mille tulemuste pärast siiamaani muretsen; ning peale ajukrigistamist nõudvat tõlketööd olen niisuguses seisus, et kohe üldse ei tea, mis täna eluga peale hakata.

Liiga palju šokolaadi- ja mandariinimugimist, aga ilm siin Tallinnas on imeilus.
Oodata on väga toremõnusat nädalat. Jaaa - kohe väga toredat!





Kolmapäev, detsember 09, 2009

Meie igapäevast kohvi anna meile....

Inspireerituna äsjaloetud kohvi-teemalisest postitusest ja selle postituse heast ajastusest, ütlen sel teemal ka mõne sõna sekka. Kui ma muidugi mõne sõna juures pidama suudan jääda. (Ja kuidas üldse defineerida "mõnda sõna"?)

Noh, igatahes ei olnud see mitte kauem kui kolm-neli kuud tagasi, kui endale rõõmsalt tõdesin, et ei juhtugi midagi koledat, kui hommikul kohvi ei joo. Kogemus näitas, et hoolimata mitmete aastate pikkusest hommikurituaalist, ei hakkagi selle ära jätmisel pea valutama. Hehe, või nii?
Täna küll hakkas! Mitte, et ma nüüd põrgupiinu oleks läbi elama pidanud, aga meeldiv see tunne küll ei olnud. Pärast loengut kiirustasin muidugi kohvikusse ja sain peavalust lahti, aga tuhm ja natuke imelik tunne on siiamaani.

Ma olen ka mõelnud, et peaks selle kohvi joomise siiski kõrvale heitma. Asi pole minu jaoks ju mitte niivõrd kofeiinis (või nii ma vähemalt tänaseni arvasin) kui lõhnades ja maitses ja atmosfääris, mis vastavalt kontekstile on peen ja šikk või lohakalt elegantne. Aga see analüüs läheks juba semiootikaks kätte, sest kohvi joovad filmides ja seriaalides igasugused "lahedad" onud ja tädid.

Tegelikult tekitab minus vastakaid tundeid hoopis kohviäri. Tunnistan, et ma nüüd väga hoolikalt selle koha infot pole hankinud, aga kuuldu ja loetu põhjal on see kohvikasvatamine üks suur keskkonna vaenlane ja vaesed kohvikasvatajad saavad oma toodangu eest sandiveerinugid samas kui meie seda suhteliselt kalli hinna eest ostma peame. Aga 75kroonist fair-trade ökokohvi nagu kohe kuidagi ei raatsi osta. Ja see on veel see kõige odavam ökokohv...

Niisiis jätan endale selle süümepiinadega segatud naudingu esialgu alles. Praegu joon Kulta Katariinat, millel on veel eriti hea lõhn. Selline magusmõrkjas ja kauapüsiv. Oo, mis rõõm see on ja nii need pakid aina tühjenevadki. Esimesel aastal nii umbes üks pakk kolme kuu kohta ja nüüd juba üks pakk ühes kuus. Lisaks sellele mitu tassi teed päevas, sest muidu ma seda pimedust ja külma ühikakambrit taluda ei suuda. Ja voilaa - kofeiinik valmis!

Eriti hea on aga veel see mokakohv. Oo, Tallinnas on mul espressokann ja veel üks viimane pakk Lavazzat otse Itaaliast. "Mis p*sk see on?" küsis mu vend, eesti mehe tüüpnäide Lavazza- pulbrit nuusutades. Aga minule meeldib. Ja ma olen siiamaani kergelt solvunud selle barista peale kes minu un caffe, per favore peale inglise keeles küsis: do you want american coffee?
Ma vaffan...! Ei, ma olen veel vingem kui itaallased ise. Nemad joovad espressot oma minitassidest (mis siis et kuni kaheksa korda päevas), aga mina joon korraga ikka kahe-kolmetassilisi koguseid! Ah, ja ma mäletan, kuidas mu soomlasest sõbranna cappucinode pärast lausa ekstaasi sattus ja jõi neid kõikide konventsioonide vastaselt ka pärastlõunati. Tjah, Helsinki €3.50 Rooma €1.20 tassi kohta vastu võib vist igaühe hulluks ajada...

Ja muide, päkapikud võiksid mulle tuua neid Kaubamajas müüdavaid hirmkalleid kohviube šokolaadis. Aga ma kardan, et eks ma ikka ise enda päkapikk pean olema.



Esmaspäev, detsember 07, 2009

Eero ja Nunnu*

Nii. Ma peaksin praegu tegelema hoopiski millegi muuga ja nõnda on iseenesestmõistetav, et tulin siia bloogi kirjutama. Nii on see ju alati olnud. Oo, milline loba kirjutamise tahe mind alati valdab nii pea kui mõni ettekanne, uurimusekene või essee tähtaeg kohusetundeelundit pitsitab.

Liisi Eero (tema arvuti) on nüüd tervena tagasi perenaise manu jõudnud. Eile kui mind tabas järjekordne kompulsiivne meilboksi kontrollimise iha, otsustasin seda teha Liisi arvutist. Lihtsam on ju kiiresti sisse logida (veendudes, et uusi kirju pole) ja siis välja logida kui teine arvuti, minu Nunnu sisse lülitada, Eero firefoxist välja logida ning juhe Eero küljest ära võtta, juhe Nunnu külge ühendada ja firefoxi sisse logida. Noh ja nii ma siis vaatasin e-maili, tuli soov ka blogi kirjutada. Aga....Eero ei tunne täpitähti! Võtsin endale ülesandeks kirjutada üks selline piisavalt korralik ja pikk eestikeelne postitus, kus poleks kasutatud ühtegi täpitähte. Jõudsin kirjutada neli-viis rida ja sattusin täiesti lootusetusse olukorda. Tahtsin nimelt kirjutada sellest, kuidas me Liisiga täiesti ühesugusteks oleme moondumas. Aga mis võiks olla sõna "ühesugune" täpitähtedeta sünonüüm? Vaadake kui palju on täpitähti juba selles eelnevas lauses! Ükspäev me Liisiga arutlesime oma ühtekateks olemist. Neid "elemente" tuli üpris mitu. Ooo, kui suurepärane teema, kilkasin ma! Reserveerin selle teema ja luban sellest kirjutada ühe toreda blogiissekande.

Igatahes, Eero ei tunne täpitähti (veel). See-eest on Eero kenasti kukekestega ehitud. See on nii tore ja mõnna, et iga kord kui ma sellele mõtlen, tuleb muie suule. Ja nii lihtne ongi mind rõõmustada! Ostsin nimelt eile või üleeile maisihelbeid. Maisihelveste keskel oli väike kilekotike mingisuguste helendavate kleepsudega. Mina, igavene neljaaastane, rõõmustasin niisuguste glow-in-the dark kleepsude üle väga ja hakkasin kohe elegantselt väikeseid päikeseid (jah just - väikeseid päikeseid) oma arvuti külge kleepima. Nunnu ja Eero on nimelt kaaaa ühtekad, mõlemad ühe mudeli Asuse eee pc-d. Tahtsin teda kuidagi isikupärastada ja arvasin et just neid päiksekesed mind ses osas aitavad. Aga kleepsude lehel olid ju kukekesed ka! Ja ma ei tea kuidas see täpselt juhutus, aga juhtus ikkagi nii, et ühe Corn Flakesi poster-boy kukekese Liis enda arvutile, otse trackpadi kõrvale kleepis. Kukekesi oli aga kokku kolm ja kuna üks kukeke nii suurejooneliselt vasakule poole trackpadi sai, soovitasin esteetilise sümmeetria huvides ka paremale poole ühe kukekese kleepida. Seda Liis ka tegi. Ja nüüd ongi tal kaks kukekest: üks ühel, teine teisel pool trackpadi, sama kaunid ja suurejoonelised nagu kivist tahutud lõvid mõlemal pool treppi vanades mõisaparkides. Mis puutub kolmandasse kukekesse, siis see helendab meie külmkapiuksel.

Ja mis puutub sellese ühteka teemasse, siis see vajab ju täiesti omaette postitust. Järgmine kord siis ehk...

Tsiteerides Bernard Blacki: "Now then, that's all of my socks paired, back to the accounts."
____
* Tegelikult oli Nunnust küll minimaalselt juttu, aga noh mis ma tema kohta ikka nüüd nii väga öelda oskan. Ma pole veel isegi sel gust saanud selles,kas ta on mees, naine, androgüün või hermafrodiit.

Neljapäev, detsember 03, 2009

Hooked on a Feeling



Elutõde

Pole olemas ühtegi probleemi, mida ei saaks lahendada , noh vähemalt leevendada šokolaadi ja uinakuga.

Kolmapäev, detsember 02, 2009

heietusi

Tjah, peaks vahelduse mõttes miskit bloogi kirjutama, ütlesin Liisile. Noh ja millest sa siis kirjutada kavatsed? küsis Liis. Ah, heietan niisama...

Praegu sajab lörtsi ja ma pean tunnistama, et võrreldes vihmaga, on see samm paremuse poole, sest see on ju vähemalt pooleldi lumi. Soe sügis on tore küll, aga lumi oleks veel parem. Eriti praegu, kui hommikuti on isegi kell üheksa veel liiga pime selleks, et oleks mingisugustki entusiasmi end voodist välja ajada. Oleks vähemalt lumi....

Lisaks sellele on mul veel nii palju "asju" teha vaja, et tunnen, kuidas ma kohe paanikast plahvatada tahan. Kui natuke veidi sügavamalt hingata ja maha rahuneda, siis ütleb kaine mõistus küll, et tegelikult pole siin midagi ületamatut. Aga depressiivikust hakkan ma muutuma hüsteerikuks :) Jälle midagi uut ja ilusat (?)

Noh, tegelikult ma muidugi liialdan. Elu on väga ilus. Ja kõikide totrate äparduste ja viimasel ajal liiga tihedalt juhtuvate punastamiste kiuste on tore pingutada selle nimel, et end õnnelikuks mõelda. Lollakas, totakas, rumaluke, ullike, ütleb kiuslik sisehääl. Sa ei saa millegagi hakkama ja kõik mida sa siiski teed on kohutavalt kehvake. Ah, jää vait, ütlen resoluutselt ja mõneks ajaks ongi kõik korras. Sest tegelikult ongi kõik ilus. Näiteks teeb Liis praegu minu lõbustamiseks toredaid totraid nägusid ja mina muigan mõnuga. Eile tuli jälle titeuudiseid ja kuigi ma ei teadnud, mida täpselt arvata, olin siiski pigem rõõmus. Ja muu selline...

Loomulikult hakkab see sisehääl hädaladama ka selle üle, et kogu see postitus ja kogu see bloog on tobe ja totter. Ja võibolla ongi, aga mis vahet sel on? Tegelikult pole see ei selle hädaladava sisehääle ega ka mitte kellegi teise asi, eks? Ja kui see hääl lõpuks kasvõi ajutiselt vaikima on sunnitud, läheb esseede kirjutamine nagu lepase reega. Sest ilma selle pideva küündimatuse meeldetuletamiseta tulevad kindlasti säravad ideed ja entusiasm :)

Siiski-siiski pean ma tunnistama, et peale terve semestri kestnud korralikult 19. sajandi kirjanduse lugemist, paelub lihtlabane sokikikudumine mind märksa rohkem kui mõni Zola või Balzaci suurejooneline romaan....

Ja praegu meeldib mulle see laul:


Kolmapäev, november 25, 2009

Elu tõi mulle kontrolöri!

Kui me ühel palaval õhtul Roomas seltskondlikult ringi jalutasime, siis tekkis seltskonnal mõte, et oleks igati paslik üks gelato süüa. "Liis, kas sa jäätist tahad?" küsis keegi, ilmselt mina. Liis, nagu ikka, vaatas vastuse andmise asemel sügavmõtteliselt kaugusesse. Aga itaallased ei ole vist flegmaatikutega harjunud ja sügavmõtteline kaugustesse vaatamine jäi väga lühikeseks sest üks silmapilk hiljem oldi nelja jäätise eest juba makstud ja Liis pidi kiiresti reageerima ja ütlema millise maitsega jäätisepalle ta soovib. "Oih!" ütles Liis. Aga ta toibus kiiresti ja teatas, et tema soovib nocciolo-palli. Siis sai ta oma jäätise kätte kuid ta nägi endiselt veidi vapustatud välja. "Näe, ise sa otsustada ei suutnud, elu otustas sinu eest. Elu tõi sulle jäätise!" teatasin ma iroonilis-võidukalt. See lausung hakkas meile väga meeldima ja edaspidi täheldasime, et elu on meile toonud veel šokolaadi, kaheksajalgu, mozzarellasid, bussijuhte, kes jätavad maha oma bussi, et Liisi kohvile kutsuda ja veel palju muud.

Minule tõi elu eile kontrolöri. Ja nagu ikka oli see lugu äärmiselt totter. Mulle ei meeldi piletita sõita, sest kontrolöri pärast närveerimine on minu meelest asjatu närvide kulutamine seega ostan ma alati pileti. Jah, välja arvatud mõni üksik kord kui mul on väga halb tuju ja kõigest, ka võimalikust trahvist täiesti ükskõik. Aga üldiselt ma bussiga eriti ei sõidagi. Ainult selleks et trenni minna ja tagasi tulla. Seega neli korda nädalas ja alati piletiga. Kogu Tartus elatud aja jooksul pole ma siiski ühtegi kontrolli kohanud. Seega, millised on teie meelest statistilised võimalused, et mulle trahv määratakse? 0,0000001? Noh, kui te oleksite ükskõik kes, välja arvatud mina. Sest mina sain täiesti loogikavastaselt eile trahvi! Hurraa! Ja mis on kõige toredam? Pilet oli mul olemas! Aga üliõpilaspiletit see üks ja ainus kord mitte.

Täpselt sama totter kui see üks ja ainus kord, kus ma pühapäeva hommikul Tallinnas kell kaheksa ühe peatuse trammiga sõitsin. Ning just selle ühe ja ainsa peatusevahe ajal kontrollis mingi tädi umbes viie trammisõitja pileteid. Noh ja kuivõrd pühapäeviti on R-kioskid nii varjasel kellaajal kinni, siis.... Nojah!

Aga vot kui tore! Viimastises postituses kurtsin, et ei olegi midagi millest kirjutada. Näete nüüd kui tore, elu tõi mulle kontrolöri ja kohe on, millest kirjutada!

Esmaspäev, november 23, 2009

23. nov

Vaikus ja rahunemine. Ja porca miseria*, laiskushaigus! Olengi nii kaua nii tublilt vastu pidanud. Nüüd aga eksib pilk raamaturidadelt üha enam kasvõi tapeeti imetlema. Tahaks ainult magada magada magada...aga nõnda tunneb end praegu vist küll vähemalt pool Eestimaa elanikkonnast...

Muidu on nii, et endine "kooselu" Liisiga on taastunud. Palju rumalaid nalju, ällimäkbiilid ja rammusad võileivad kell üheksa õhtul. Kogu aeg on pime! Külm nii väga enam ei olegi - on meil ju praegu ka värdnovember 6 kraadiga.

Ja veel? No praegu ei olegi nagu midagi....




___
* Ja ma kasutangi seda hüüatust üsna aktiivselt. Kõlab ilusti ja võõrkeelne vandumine on ikka pehmem kui emakeelne. Pealegi - kas see päris vandumiseks klassifitseerubki?

Kolmapäev, november 18, 2009

Interneedus

Nüüd on meil Liisiga ühikas internet ja ma olen täiega mandunud juba ää-ää-ää...
Eile oli mu aju täis igasuguseid ultrafilosoofilisi mõttekäike ja elulisi tähelepanekuid ja kogu see mõttetegevus koormas mu aju nõnda läbi, et kui ma peale kooli bussis kodu poole sõitsin, siis proovisin paaniliselt leida lahendust, kuidas ajule "restart" teha. Noh, enne kui ta plahvatab. Tundub, et see toimiski, sest nendest suurejoonelistest elutõdedest ja blogimisväärsetest mõttekäikudest pole praeguseks miskit alles. Vot nii!

Praegu pean ma valima juutuubitamise ja "Paani" vahel. Tegelikult tegelikult...."Paan" on parem valik.

Üks elutõde siiski: Ära tee mitte kunagi midagi olulist, kui kuskile kiirustad. Ma astun sel kuul juba teist korda samasse ämbrisse.

Laupäev, november 14, 2009

nojah...

Eile rongilt maha astudes
tundsin end kui provintsist tulnu.
Pimedus, neoonreklaamid
ja pagariäri suured puhtad aknad,
mille kaudu paistis kätte
saiakest mugiv Kati Murutar,
kelle lahutusest lugesin
pooltahtmatult bussipiletijärjekorras
R-Kioski kollaselt SL Õhtulehe plakatilt.
Enne seda üks kerjus Balti Jaama tunnelis
pärast seda - turistideta Raekoja plats
(ikkagi november).
Üle kõige aga Portisheadi laulud nii kõvasti üürgamas,
et trummikiled olid purunemas.
Vaatasin Viru keskuse ja Solarise kiiskavaid reklaame
ja tundsin, et võiksin käia lõpmatult
kõrvadest veri nirisemas või
seni, kuni kukun kurnatusest maha
Või midagi sellist nagu siis,
kui astusin maha bussist suures võõras ähvardavas linnas
et kõndida varamärtsipimeduses seitse kilomeetrit
sinu poole mööda lõpmatult pikka prospekti,
teadmata siis, mida see tähendab.


Kunagi ma küll lubasin endale, et ma siia blogisse luuletusi nüüd küll rohkem ei kirjuta, aga nojah...

Teisipäev, november 10, 2009

Colosseumi-uni

Eelmise unenäo jätkuks leidsin end jälle Roomast. Seekord ei suutnud mina ja minu ebamäärased kaaslased (sest ma ei mäleta, kellega seal olin) otsustada, kas minna Colosseumi või mitte. Lõpuks otsustasime mitte minna, aga et oma teed ebamäärasesse sihtpunkti lühendada, otsustasime sealt läbi minna. Nimelt oli üks Colosseumi ümbritseva tara väravatest avatud ja kauguses paistis veel teinegi avatud värav. Nii me läksimegi sealt läbi. Selle peale tulid meid carabinierid taga ajama. Nemad ju ei teadnud, et me kavatsus polnud piletita Colosseumi minna vaid lihtsalt oma teed lühendada.

Tegelikult ei tahtnud nad meid mitte niivõrd noomida pileti puudumise kui reaalse ohu eest. Nimelt oli seal mingi väga järsk betoonist kallak. Ega nad ei pidanudki meid hoiatama. avastasime selle ise kui nende eest ära jooksime. Veeresime sealt ilusti alla. Siis sattusime mingisse moodasse kompleksi, mis kõik Colosseumiga seotud oli. Seejärel keskendus kogu tegevus ühele itaalia keelt mitte mõistvale professorile, kes ühte kompleksi hoonetest oma seljakoti ära kaotas.

Mitte et see nüüd eriline uni oleks, aga mulle tundub, et kui ma neid siia rõõmsasti kirja paneb, mäletain neid varasemast rohkem. Quindi....

Esmaspäev, november 09, 2009

argielulisemat...

Ühikas on - teate - tohutult külm. Eile enne magamaminekut jõin kolmveerand liitrit teed, et sooja hoida. Kell neli varahommikul pidin ma muidugi selle tagajärjel üles tõusma, sest nii täis põiega magada ju ei saa. Käisin ära, pugesin tekkide alla tagasi ja....uni ei tule. Lihtsalt ei tule ja kõik. Külm. Ajasin hommikumantli ka selga ja ronisin tekkide alla tagasi. Ikka on külm. Ja uni ei tule. Siis tuli uni, aga siis ärkasin ma üles, sest liiga palav oli. Noh, ja kõigi sekelduste tagajärjel oli mul kõige parem uni kella 9 paiku. Ja nii ma järjekordselt esimesse esmaspäevasesse loengusse ei jõudnudki....

Aju on vähemalt värske? Suudan tõepoolest ilma erilise vaevata nädalas tuhatkond lehekülge lugeda....Aga krrrrrrrrdi külm on!


Pühapäev, november 08, 2009

Unenägu Via Ottavianol

Rooma, paari sammu kaugusel Vatikanist. C, tema tiim ja mina - ikka pigem turist, mitte kohalik. Jalutasin sealkandis ringi, proovisin muidugi neid Vatikani eksursioonide pähemäärijaid vältida. Aga sattusin just nimelt C ja tema neiude otsa. Kartsin, et nad tunnevad mind ära. Tundsidki ja mul oli ebamugav. Kõik neiud olid riietatud nunnakostüümidesse ja see tundus minu jaoks juba liig. Müüa eksursioone Vatikani muuseumidesse nunnadeks riietatuna! Olin väga kohmetu ja et midagi öelda, siis ütlesin, mida ma sellisest äri tegemise viisist arvan. Ta vaatas mind väga väljakutsuva pilguga ja mina kohmetusin veelgi enam. Ütlen ma ju elus ja uneski väga harva sirgjooneliselt oma arvamuse välja. Isegi unes ei tulnud mulle õige sõna meelde. Kogelesin pikalt, vaatasin maha ja... I was just...eee...provoking you, ütlesin viimaks oma lause välja. Siis ärkasin ma üles.

Selline segipööratud mälestus sellest, mida Marit nimetab "üheks teiseks eluks". Olen veel kerges šokis. Kuidas küll ajaliselt lähedal seisev nii ruttu nii kaugeks jääb?

Mõistusega ei pea ma mitte kedagi halvaks või vastikuks. Ütlen endale, et tegemist on lihtsalt iseloomude erinevusega või proovin end mingil teisel viisil veenda, et inimene on tegelikult hea. Kui see inimene siis tõepoolest ilmutab mingisuguseid heatahtlikkuse märke- naeratab, räägib lahkelt, proovib sõbralik olla - siis ütlen endale näed, tegelikult on ta tore inimene. Hoolimata sellest jääb siiski mingisugune sisetunne, mis ütleb, et tegemist on ebameeldiva inimesega. Mingisugune ettevaatlikkus ja torkiv tundmus, mida ükski mõistuse hääl ei summuta. Nii on ka lood sellesama C-ga. Õnneks on niisuguseid inimesi mulle väga vähe ette sattunud, aga see unenägu tuletas meelde, et nad on olemas ja millegipärast on mul nüüd tunne, et mõnega neist ristuvad mu teed peatselt...Unenägudele ei tohiks liiga palju tähendusi anda. Või siiski? Eriti kui nad aeg-ajal kipuvad olema just niisugused.



Laupäev, november 07, 2009

lumi

Elu on ikka ilus, need mõned ebailusad perioodid välja arvata. Praegu on elu eriti ilus, sest valge puhas värske lumi on maas. Tjah, natuke kisub juba lörtsiseks ja lögaseks, aga sellegipoolest on mul eelkõige silme ees pilt eilsest õhtust, kus ümbrus oli tõesti imekaunis ja jõululine selle sõna kõige paremas tähenduses. Praegu on mul tõesti kahju, et mu armas fotokas Itaalias peab redutama. Nii ilusaid pilte oleks võinud saada....

Ja ikka ja alati hämmastab mind see lume tulek. Õigemini inimeste reaktsioon. Lumi on siinkandis igati tavaline nähtus, aga ikka tuleb ta iga aasta suure hurraa ja suure arvu liiklusõnnetustega. Hurraa karjuvad need, kes autoga ei sõida. Ja need kes sõidavad...noh, ikka on iga aasta neid kes paraku esimese lumega mõne posti või kraavi üles leiavad. Lühidalt: lumi tuleb alati ootamatult.
Kummaline.
Ilus.
Ja mõne tunni pärast ka kuskil linnast kaugel metsas puutumatu ja valge

Laupäev, oktoober 31, 2009

pimedus

Pimedus, pimedus, pimedus, aga nüüd on juba natuke parem. Tore, et ma sain siiski veidi seltskondlikumasse olustikku. Suurepärane, et me rääkisime, et ütlesin välja selle, mis mind nii väga närib, aga mida ma pole maininud kellelegi peale ühe, kartuses, et keegi ei mõista.... Mul hakkas tohutult palju parem. Aitäh sulle.



pilt

Esmaspäev, oktoober 26, 2009

Kuigi see ilmselt eriti kellelegi korda ei lähe, teatan siiski pidulikult, et vaatasin ära Babylon 5 viienda hooaja 22. episoodi - selle sarja kõige kõige viimasema osa. Natuke jah, kiskus ikka pisaraid ka. Aga oluline on hoopiski see, et terve see sari oli nii hea. Küünilise mätta otsast vaadatuna ehk küll liialt ilusaid klišeesid täis, aga minu jaoks väga nauditav ja heas mõttes kõige sügevmõttelisem TV-sari, mida olen jälginud. Aga see selleks, sest ega see teema vist väga kedagi ju ei huvitagi :)

Aga millest muust mul nii väga ikka ongi rääkida? Eelmistele sissekannetele mõeldes tundub mulle, et olen läinud sellisesse suunda, mis mulle ei meeldi. Tahaks justkui endast rääkida, aga mitte kõige olulisemast ja nii räägin sellest, mis on nii banaalne või siis sellest, mis just seetõttu, et ta siin kirjas on, tohutult banaalseks muutub....

Elu on peamiselt pime. Kella keeramisest hoolimata. Jah, muidugi elan ma üle ka selle sügise ja selle talve ja saan hakkama petliku märtsikuuga, aga 22 aastaga pole ma selle poolelus, poolsurnud hooajaga ikka veel ära harjunud ja vist ei harjugi kunagi. Tegelikult läheb see pimeduse ja külmaga kohandumine iga aastaga üha vaevalisemaks Mis siis, et liialt palavas päikeseküllases Roomas selle järgi salamisi ja väga ettevaatlikult isegi igatsesin...

Kolmapäev, oktoober 21, 2009

tjah...

Tjah. Hooaeg alles algab, aga mina olen juba kaotanud ühe kinda, ühe helkuri ja ühe ISIC-pangakaardi ja võimalik (see on alles selgitamisel), et ka ühe USB-pulga. See asjade kaotamine on tohutult tüütu, aga kuskilt jäi kõrva taha mingisugune rahvauskumus, et kaotatud asjad on kaotatud probleemid. Ja kui ühe helkuri või kõrvarõngaga kaob mingi hinge närib mure, siis...helkureid võin ju optimismi meeleolude säilitamise nimel loovutada küll.

Aga igasugused tüütud olemured on ikka alles ja kadunud mälupulgast on tegelikult tohutult kahju.
Sellegipoolest, üldjoontes domineerib ikkagi optimism ja see, mu kallid, on väga tore. Iga aasta mind süstemaatiliselt ja paratamatult tabava piinava masenduseni pole enam väga palju aega jäänud, ja kurat võtaks, õnne ja rahulolu kavatsen praegu küll täie hooga nautida.

Kolmapäev, oktoober 14, 2009

Nüüd on külm ja pime ja ma võiksin tõepoolest magada nii neliteist tundi järjest. Tahaksin panna raamatud padja alla ja loota, et kõik mis seal kirjas on imbub minusse läbi kõrvade. Siis oleks niivõrd palju lihtsam, sest jõudu ei ole. Entusiasm esialgu veel on, aga kauaks seda jätkub, kui jõudu ei ole. 1000 + n lehekülge nädalas kõlab väga jubedalt, aga kummalisel kombel on see täitsa nauditav, sest kui seminarides tõesti diskuteeritakse, siis saan ma tohutul kombel targemaks. Ja targemaks (isegi kui see on rangelt võttes ebapraktiline tarkus) olen ma alati saada tahtnud.

Soov kirjutada Maailma Parimat Romaani on jälle suureks paisunud. Arvan, et täna õhtul, peale seda, kui ma viimaks olen lõpetanud selle ülimalt raskeks ja tüütuks osutunud kirjatükiga, teen endale tassitäie teed ja jõllitan pikalt tühja valget Open Office writeri akent.

Sügis on nii melanhoolne, nii piinav-pime ja selles on nii palju masohhistlikku naudingut. Eriti veel kui kuulata niisuguseid laule ja mõelda sellest, kuidas asja eest teist taga tahaks nutta ämbritäie pisaraid....Ometi on alles oktoober.

Neljapäev, oktoober 08, 2009

Vahetevahel on peale mõne raamatu läbilugemist tunda, kuidas see tekst ikka kumab ja kumab edasi ja kui miskit ise kirjutada, siis oleks kõigel kirjutatul justkui selle raamatu autori hääl. Ei, mitte perfektne, kuid ometi nii mõjus, et ka kõige tühisem vastav stiilis kirjutatud lause mõjuks tõelise briljandina muidu nii hallide ja igavate lausete seas.

Niisuguseid raamatuid jääb üha vähemaks. Sellist laadi sisseelamisel on lapsik maik juures. Aga mina arvan, et need keskealised blaseerunud isikud lihtsalt ei suuda olla piisavalt empaatiavõimelised ja nii muigavadki nad irooniliselt, kui keegi vaimustatult mõnest äsjaloetud romaanist räägib. Eks ma muigan nõnda isegi, kui keegi räägib mulle sellest kuidas ta lausa vihastab selle peale, mida või kuidas autor miskit kirjutanud on. Ja nüüd, häbi küll, olen end ise lasknud ära petta ühel romaanil, tundes tugevaid antipaatiaid ja sümpaatiaid ning pettumust loo lõpu suhtes, vihastanud, kurvastanud, vahepeal autori stiilist surmani ära tüdinenud, siis jälle naernud, kurvastanud, rõõmustanud...


Kolmapäev, oktoober 07, 2009

ilus hommik

Teate, täna oli nii ilus hommikupoolik. Selline väga väga filmilik. Puhus tugev tuul, minu juuksed ja pikk must seelik lehvisid ning sadas kollaseid lehti. Tundub küll väga klišee, kui ma seda kirjeldan, aga tegelikult ei olnud see seda üldse mitte. Lihtsalt olid mõned väga ilusad erilised hetked ja ma loodan, et tänane päev jääb tükiks ajaks meelde. Ja nii tuli juurde üks rida sellele luuletusele, mida ma juba mitu aastat mõttes kirjutan ja mis vist kunagi valmis ei saa...Idee luuletused on ikka ilusamad kui paberile kirjutatud luuletused. Aga prosaism on jällle muutunud luulekummardamiseks ja teisiti vist selliste kirjute ilmadega ei saagi. Elu ise on niikuinii liialt proosaline praegu. Ja liiga kiire... ja nii ongi, et oo, mu fännid, mu tuhaded fännid, peate ootama veidi paremaid blogimisaegu...Praegu on keskpunkt kuskil mujal.

Pühapäev, september 27, 2009

Võta mind Vanemuises

ehk mõningaid populaarseid märksõnu minu blogisse jõudmiseks.
(Sest seda on nii popp teha, eks?)


  • babuulja ohver
  • "seksomnia"
  • 12 aastane alasti
  • alasti jooks
  • anna laenu ja saad vihavaenlase
  • avalikult alasti
  • barista sureb välja
  • geelküüned mustamäel
  • iidne tunneli kaevamise masin
  • inimestel ei ole maja remontimiseks raha
  • kes on hästi märkamatuks jäänud, on hästi elanud
  • kreetale seksima
  • käiguvahetaja turist
  • kõndisin kord mööda teed , kui järsku nägin lamavat naist
  • liis oi põleb
  • liis randus
  • maasikast luuletused
  • prussakad ja ita ever
  • põrgupõhja pildid 2007
  • rasvapõletus ujumine
  • suitsiidjas ahv
  • sukkpüksid leedu keeles
  • tahaksin seksida koeraga
  • toimus metamorfoos
  • võta mind vanemuises

Neljapäev, september 24, 2009

nägin unes et...

Täna hommikul nägin ma unes, et Edgar Savisaar suri ära. Oli nii, et kuulasin unes uudiseid ja siis uudistes öeldi, et Savisaar läks mingisugusele troopilisele saarele ja sai seal surma. Mida mu alateadvus mulle proovib mõista anda?

Siis nägin unes veel seda ka, et ronisime ema ja tädiga mingil põhjusel Pika Hermanni torni. Torn polnud sugugi kivist, nagu arvata võiks. Oh, ei! Tegelikult olid trepid pehkinud puust. Ja siis üks meist komistas ja torn vajus viltu, muutus väga ebakindlaks. Jällegi - mida ma alateadvus mulle proovib mõista anda?

Teisipäev, september 22, 2009

Hea aeg

Unenäod tulevad suvepuhkuselt tagasi. Või siis ei osanud nad mind otsida, kui teistes kohtades rändasin. Nüüd on aga viimaks ometi jälle need lossides ekslemised, kummalised inimesed ja unistused, mis teispool ärkvelolekut on võtnud hoopis veidra vormi.

Lugesin "Alkeemikut". Ei tea, kas sellist asja üldse tohib avalikult tunnistada. Liiga paljude "mittekirjandusinimeste" lemmik ja liiga lihtne ja mis kõike veel. Vähemalt lugesin ma seda inglise keeles. Teist korda oma elus (See on veel hullem ülestunnistus). Rongis lugesin kolmveerand raamatut läbi ja ega rohkem polnudki vaja, et see miski, mis seal raamatus oli, toimima hakkaks. Heh, võib-olla see tekst pole ilukirjandus, vaid eneseabi, aga lootust ta andis ja ma ei tea, kas lugemisest tingituna või oli tegemist lihtsalt juhuste kokkulangemisega. Igatahes lootus. Ja siis midagi veel, mida ma päris täpselt sõnastada ei oska ja ega tahagi. Mõte on aga selles, et hoolimata kogu ebasobivate asjaolude armeest miski siiski toimib ja....

Väljas on ilus sügis ja minul on tunne, et olen jõudnud sammukese lähemale...eee...(parema sõna puudumisel) taipamisele. Ma arvan, et ma tean praegu täpselt, mis on kõige suurem jõud üldse ja ma tunnen seda iga oma keharakuga. Aga mis see on, seda ma muidugi välja öelda ei saa. Homseks võib kõik kardinaalselt muutunud olla hoolimata sellest, et mulle tundub, et nüüd on mul see, mis hoiab mind sihil tubli mitu aastat. Ja see miski kasvab. Praegu on hea aeg ja ma tean täpselt seda kohta, kus terves Tartu linnas olen kõige lähemal Kõiksusele ning ajatusele. See on see väike tänav seal ja selle nimel võib ka väga väsinuna koju minna väikese ringiga. Poleks iial arvanud, et Kõiksus redudutab väiksel, ja ebaolulisel kõrvaltänaval. Aga tundub, et just seal ta redutabki. Vähemalt see minu Kõiksus. Või nimetage teda kasvõi Jumalaks, kui tahate.

Muidugi ma ei taha, et see aeg lõppeks. Roosad prillid ja nii edasi....

Teisipäev, september 15, 2009

700

Ma ei tea, kuhu küll kaob aeg. Nõnda öeldes tõestan ma muidugi oma vanainimeselikkust, aga tõesti ma ei mõista, kuidas aegadel, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, suvepäevad aina venisid ja venisid ja juba juulikuus oli selline tunne, et tahaks ometi kiiremini kooli minna. Aga praegu kaovad suved ühe silmapilguga ja sügised lähevad veel kiiremini. Kui jaanipäev möödas, võib tõesti juba jõule ootama hakata. Ja nii aastast aastasse.

Isegi siin Tartus, kus aeg voolab aeglasemalt kui kõikides teistes kohtades, kus olen kunagi viibinud, on kuidagi kiire hakanud... Aga nii on see muidugi igal koolisügisel, mil pakatan entusiasmist ja energiast. Jah, talveks on kõik rahulikumaks muutunud. Sellegipoolest, mulle tundub, et pikk vegeteerimine Itaalias on mulle mõjunud erakordselt hästi ses mõttes, et energiast ma pakatan tõepoolest. Jõuaksin kõikjale, teeksin kõike, oskaksin kõike ja kui miski ei tuleks välja, siis kuidagi ikka tuleks. Aga... Sügis on ikkagi nii eriline aeg. Noh, eriline nagu kevad ja suvi ja talvgi, aga see sügisetunne on mul mõnusasti südames ja kuidagi hea ja mõnus on olla. (Novembrile ei mõtle enne novembrit ja siis on mu elu täielik idüll.)

Ja muud nii väga ei olegi. Või tegelikult....tegelikult on absoluutselt kõik: mured ja rõõmud ja igatsused ja- jumal tänatud- sõbrad ja tuttavad ja unistused ja armastus, mis on mulle luba küsimata roosad prillid ette kleepinud, mis siis et veidi määrdunud. Ja eelkõige on muidugi kõikide asjaolude ebatäiuslikkus, mis häirib aga mis mulle mingil masohhistlikul viisil isegi meeldib. Muidu oleks lihtsalt liiga igav, eks?

Jah, auväärne seitsmesajas blogisissekanne.

Esmaspäev, september 07, 2009

september

Jälle Tartu, eksole. Pikad kiired sammud Riia maanteel, Pauluse kirik, Lotmani kuju ja raamatukogu. Õhtuti ikka seesama seitsmes korrus ja viimane uks koridori lõpus. Jälle unenäod. Ja kuigi see materiaalsus ja argimured, mis vanemaks saamisega paratamatult kaasnevad, pole päriselt vaikinud, karjuvad nad siin sellegipoolest kuidagi vaiksema häälega.

Turvaline harjumuspärasus ja mõningad kummastused: Meie perifeeriasse on tekkinud tsivilisatsioon kõnniteede ja parklatega. On tekkinud uus funktisoneeriv keemiahoone, kuhu viib uus ja sile tee, mis lõppeb vahetult enne ühikaid ning sealt edasi viib seesama vana ja enamasti porine rada. Avastus, et kõik uued tudengipoisid on ikka aastast aastasse kaheksateistaastased. Ja Doris, kes kolis oma viis aastat Narva maantee pappkast-toast kollasesse majja palju huvitavama ja ilusama nimega tänavale.

Vihm ja päike vaheldumisi. Intertekstuaalsus ja kultuuriteooria ja tüvitekstid ja metafoor ja fiktsioon ja kõik närvidele käiv, mis on jälle kasvõi natukenegi aega tohutult huvitav ja kõik raamatud, mida tahaks läbi lugeda, aga niikuinii iialgi ei jõua.

-"Kas nüüd, kus sa oled Roomas olnud, on Tartu liiga väike?"
-"Ei"
-Aga kumb siis ikkagi parem on?"
-"Ei üks, ei teine. Nad on lihtsalt erinevad"

Aga eesti tõekspidamiste järgi pehmeks keedetud pastaga ma võibolla enam ei harjugi...

Esmaspäev, august 31, 2009

Aklimatiseerun

Tuul, vihm ja hämarus varjasel pärastlõunal. Vahepeal veidi päikest, aga õhutemperatuur oluliselt üle kahekümne kraadi ei tõuse. Keeduvorst, must leib ja paksult võid. Valged klaarid mädanevad, aga kuldrenetid pole veel valmis ja ega neid see aasta eriti vist ei tulegi. Kaevasime mädanenud õunade tarvis suure augu. Enne seda jõudsime teineteise peale vihastada ja vihal lahtuda lasta.

Veel üks grupp turiste ja mõniteist dollarit jootraha. Igatsus millegi nimetamatu järele. Itaalias igatsesin seda igatsust. Naljakas, millest inimene võib puudust tundma hakata. 29kraadistes öödes unistasin niiskest ja pimedast novembrist ainult selleks, et kõiksugu depressiivsete laulude kuulamiseks oleks õige (ja harjumuspärane keskkond). Oleks pime ja ma istuksin lambivalgel oma toas, laual aurav teetass. Kuulaksin näiteks Anathemat ja vaataksin aknast, kuidas plingib Soinaste raadiotorn.

Kohver pakitud. Õhtul sõidan bussiga Tartusse. See on teine reaalsus. Ootasin naasmist peaaegu terve suve, aga nüüd, kus see hetk on käes ei tea ma enam täpselt, mida arvata või mida oodata.

Üks paar korralikke kingi, liiga vähe sügiseks sobilikke riideid ja tuultes kõveraks paindunud vihmavari....

Esmaspäev, august 17, 2009

50 mila

Aga mulle meeldib see laul nii väga!

Pühapäev, august 16, 2009

Inimesed....

Suured linnad on siiski väga huvitavad. Jah, arhitektuur; jah, põnevad muuseumid; jah, kõrgtasemel näitused, millesarnaseid Eestis näeks ehk kord kümne aasta jooksul....

Aga eelkõige siiski inimesed. Eriti huvitavad on metrooinimesed. Ükspäev nägime Liisiga nii umbes sajakilost blondeeritud tädi, kes kandis punast sätendavate litritega nabapluusi ja teksaminiseelikut. Noh, ja kui ta seal metroos siis seisis, siis nägi ta profiilis välja nagu disko-lumememm. Esimene pallike oli tema pea, teine tema sätendavad rinnad, kolmas paljas kõht, neljas alakeha miniseelikuga, mille ümber oli pluusiga klappiv sätendav punane vöö. Üks teine kord nägime aga soonilist meest. No tõesti oli sooniline. Just niisugune, nagu mõni koomiksimees. Selline, nagu see kivimees Fantastilisest nelikust, ainult palju kõhnem. Mina vaatasin lihtsalt oo, kui huvitav. Liis ütles aga maia häälega, et see mees meeldis talle väga, sest tema peal oleks nii lihtne olnud kanüüli panemist harjutada.

See ei olnud küll Roomas, vaid hoopis L'Aquilas, kus nägime filmistaar-munitsipaalpolitseinikku. Oli selline pikkade blondide juustega rinnakas habras ja superseksikas naispolitseinik. Eelistan mehi, aga seda tädi nähes jäi küll suu lahti ja ila oleks ka peaaegu tilkuma hakanud. Mina mõtlesin, et sellised naised "töötavad" ainult Hollywoodi seriaalides. Aga võta näpust, Hollywood on saanud inspiratsiooni tegelikkusest! Mehed, iseenesest, on siin väga ilusad ja väga lühikesed. Tööpäeviti kannavad kõik mehed polosärke ja igal kümnendal ikka midagi lillat seljas. Ahjaa, ja siis need mehed sisisevad ja karjuvad "Ciao, bella" ning need kellel on auto, ilmtingimata tuututavad, sest naiste nägemine on nende jaoks vist niivõrd erakordne :) Mõnikord on see isegi tore ja naljakas, aga kui mingisugune tüüp tuli jalgrattal vastu, vahtis mu büsti ja tegi mingit määgimisele sarnast häält, siis olin küll lihtsalt äärmiselt segaduses.

Kõige rohkem judinaid tekitas aga kakaopruun roosimüüja, üks neist tüütutest tegelastest, kes turistidele iga hinna eest roose üritavad pihku suruda ja pärast selle eest raha küsida. Roosimüüja annab kolm roosi ja sirutab tühja peo välja. Lõksupüütud mees või naine annab talle näiteks ühe euro. Kakaopruun onu hakkab protesteerima ja võtab ühe roosi tagasi. Antakse talle raha juurde, aga ikka ei kõlba, võtab ka teised kaks roosi tagasi. Ja raha jätab muidugi endale. Mõni algajam või heasüdamlikum tüüp jätab ehk ühe roosi siiski alles kah. Igatahes, see oli selline vana kakaopruun roosimüüja valgete juustega (huvitav kontrast iseenesest), kelles nii mina kui Liis eelistaksime näha mingit suvalist vanaätti. Aga siis ilmub see vanaätt oma roosidega Liisi ette ja ütleb: "Hello, sexy!" Uhhhh! Jube-jube!

Aga mittetuututavad itaallased on toredad. Mina, vana parnoiline inimene, arvan enamasti, et inimesed on minu vastu kenad lihtsalt moepärast ja viisakusest ja mõtlevad minust minu selja taga hirmsaid asju. Sellegipoolest on inimesed siin ikkagi avatumad ja kuigi iga "è stato piacere"* pole tõsiseltvõetav, tundub mulle ikkagi, et tuttavad inimesed tunnevad siiralt heameelt, kui mind näevad ja võibolla nad ei mõtlegi salaja eiteamida.

Paar päeva tagasi tõi majaomanik-naabritädi meile õhtul lihtsalt niisama parmegianat
(Gino oli kaugel, olime Liisiga kahekesi). Kohe üldse ei teadnud mida teha või kuidas olla. Noh, tegelikult ikka võtsin selle kohe vastu ja sõime selle hea meelega ära ka (mõtet, et ehk on see toit mürgitatud, hoidsin peas täpselt viis sekundit). Aga ikkagi oli meeldiv ja veider. Eks Eestis toovad ka naabrid teineteisele mõnikord (kord kümnendis?) head ja paremat. Sellisel juhul tean ma ka umbes-täpselt, kuidas käituda. Aga võõras riigis ja kultuuris tundub ka kõige lihtlabasem situatsioon nii teistsugune. Naabritädile viisin pärast taldriku muidugi tagasi. Lisasin sinna paki Kalevi komme. Huvitav, mida ta seal teisel pool seina oma abikaasaga neist arvata võis?

_____
* tõlge: Oli väga meeldiv. No kuidas sai väga meeldiv olla, kui mina pool-umbkeelne väljamaalane olin terve õhtu vait ja vestluses peaaegu ei osalenudki?

Pühapäev, august 09, 2009

Suur matk Monte Aquila otsa

Eile käisime Liisiga mäe otsas. Muidugi, IP ja tema sõber tulid ka. Oh, oli see vast raske ja vaevarikas ettevõtmine! Alguses oli tõesti kõik ilus ka tilulilu. Mehed istusid ees ja rääkisid mingisugused tarku itaaliakeelseid jutte. Meie, tibid, istusime tagaistmel ja siutsusime eesti keeles. Küll oli vaja teha "oi!" järjekordset lamba- või lehmakarja nähes, küll oli vaja itsitada, kui Liis jälle käänulisel mägiteel pöördekohas autos külili vajus. Siis jõudsime aga alguspunkti (Campo Imperatore), kus autosid oli parklas nii palju, et oleks võinud arvata, et tegemist on väiksemat sorti laulupeoga. Ka arrosticini- ja suveniiriletid olid turistide nimel avatud.

Noh, ja siis algas muidugi meie matk. Esimesed sammud olid tõesti reipad. Need esimesed sammud võrdlemisi tasasel pinnal. Seejärel agas aga tõus ja peale tosinat sammu ülesrühkimist, mõtlesin endamisi "õufakk", sest olin juba kergelt väsinud, aga tõusul ei tundunud lõppu tulevat. Siis käskis Liis mul lambaid pildistada ja mina olin rõõmuga nõus, sest nii sai hetkeks hinge tõmmata.


Aga jah, ainult hetkeks. Sest siis tuli edasi rühkida. Õnneks oli näha, et veidi kaugemal muutub rada tasapinnalisemaks ja see šokeeriv tõus kohe esimese ehmatajana esimest korda mägedes matkajale on meil õnnestunud läbida. Olime Liisiga juba higised ja punased kui peedid. Aga vaade oli tõesti ilus. Sellele siiski keskenda ei saanud, sest teerada oli umbes ühe inimese laiune, ühel pool mäekülg, teisel pool peadpööritav langus ning jalge all lahtised kivid. Mõned pildid ma siiski suutsin klõpsida.


"Näete, me lähme sinna!" ütles IPi sõber ja viipas vasakule (järgnevalt pildilt jääb too mäetipp napilt välja). Selle peale tundsin mina, kuidas see jõunatukene, mis mul veel alles oli, täielikult haihtus. Sinna mäetippu oli ju veel nii pikk maa! Ka Liis oli üsna väsinuvõitu. Aga siis läks meist rõõmsal sammul mööda järjekordne vanamemm järjekordse nii umbes 4aastase lapsega ja mina tundsin, kuidas sain uut jõudu puhtast kangekaelsusest. Kui igasugused memmed ja taadid ronivad oma lastelastega siin ringi nagu kitsed, siis kuidas meie, kaks täies elujõus noort naist, sellega hakkama ei saa? Isver, isegi mingid muidu nii hädistena tunduvad A m e e r i k a vanamemmed turnisid üha ülespoole!

Muide, see mäetipp, mis siit pildilt paistab, on Corno Grande, Apenniinide kõrgeim punkt (2912 meetrit).


Noh, ja nii me ronisimegi kõige kiuste edasi. Ajapikku harjusin sellega rühkimisega ära ja kohati oli see rada lausa täitsa mõnus. Siis aga tulid jällegi hirmsad peaaegu 45kraadised tõusud ja mina mõtisklesin omaette, et ei tea, kas ma jään ikka ellu, või kõngen siinsamas. Aga kohale me ikkagi jõudsime!

Alustasime selle punase hotelli juurest (pisike täpp vasakul), kus Mussolinit omal ajal vangis hoiti ja tulime mööda käänulist rada üha ülespoole. Teel tulid meile vastu igas vanuses naerusuised inimesed, aga sinna mäetippu, kuhu meie lõpuks välja jõudsime küll ükski loll ei tulnud. Enamik jäi siiski kuskile madalamale. Sellegipoolest, mäe otsas olles muutsuin isegi naerusuiseks ja alla tulles olin jätkuvalt naerusuine. Kuigi laskumine on ohtlikumgi kui tõus, oli alla minek nii kergejalgne ja mõnus.


Siin me neljakesi oleme naerusuistena mäe otsas. Lõpuks ometi!

Siin on üks ninnunännu mägine ilupilt IPiga


Ja siin on üks ilupilt mägihobustest!


Muide, Itaalia vikipeediat uskudes on Monte Aquila mäetipp 2494m kõrgusel.

Kui me lõpuks alla jõudsime, küsisin naljatlemisi IPi käest, et ei tea, kas me oma suure pingutuse eest ka mingid medalid saame. "Häh, Monte Aquila otsa ronimise eest?" oli tema vastus. Medaleid ei antud. Jõime kõik hoopis tassitäie teed.

Reede, august 07, 2009

minu uus sõber

Sel ajal kui ma oma suurt palavikku põdesin, leidsin uue sõbra. See kass on siin ennegi ringi rännanud ja IP on teda juba iidsetest aegadest saati toitnud. Aga viimasel ajal on ta lausa ise aeda tulnud ja "njäu" öelnud. See njäu tähendab muidugi seda, et "palun süüa, mul on kõht tühi" Peale seda njäud ja siis olen mina, suur kassiarmastaja, alati ummisjalu kööki jooksnud ja kassikrõbinad välja toonud. Ja nüüd, kus ma olen teda paar korda toitnud, tuleb ta minu end minu jalge vastu nühkima, ronib lausa süllegi! Isegi kassid on Itaalias sõbralikumad? Ma ei ole nii suure hellusega harjunud (kui räägime kassidest), aga naudin ma seda muidugi väga.



Posted by Picasa

Teisipäev, august 04, 2009

vot nii

Sel ajal kui Liis Itaalia teise otsa seikles, olin mina täiesti sündmustevaeselt kodus. Õigupoolest üks sündmus siiski oli. Üle pikkade aastate hankisin endale ühe tõsiseltvõetava palaviku. Nii ma siis istusin kodus 38,5kraadise palavikuga ajal, mil väljas oli 35 kraadi või rohkem. Tundus üsna naeruväärne. Juba aastaid pole ma suutnud oma keha kütta kõrgemaks kui 37,5 ja nüüd keset oma elu kõige kuumemat suve saan külmetuse! Pean seda just külmetuseks, sest seagripp oleks pidanud ju ka kõik ümberkaudsed haigeks tegema. Kuigi jah, eks ma ikka natuke muretsesin ka. Kui kogu meedia ikka ainult ümber seagripi soigub, siis tekib ikka kerge paranoia.
Nüüd on haigus juba peaaegu ära kadunud. On veel jäänud vaid kerge köha ja kui ma Eestisse tagasi jõuan, siis karantiini pole mind vaja panna.

Muudest toimetustest niipalju, et lõpuks vedasin Liisi ka Vatikani. Läksime sinna kella kaheks ning avastasime, et järjekororda praktiliselt ei olegi. Ostsime oma piletid ära, vahtisime ringi ja suundusime siis ka Sixtuse kabelisse. Mulle pole kunagi ülehaibitud kunstiväärtused meeldinud, aga nagu ma juba varem öeldnud olen, on Sixtuse kabel suurepärane erand. See on tõesti kogu haipi väärt ja kogu haibist hoolimata üks kõike ilusamaid kunstiväärtusi üldse. Aga mina nägin seda nüüd kolmandat korda ja vaimustus oli veidi väiksem kui kahel eelmisel korral. Eks oma mõju oli ka sellel, et oli augustikuu ja kabel massiliselt rahvast täis (eelmisel kahel korral rahvast nii väga palju polnudki).

Lisaks sellele viisime Liisi ka IPi mägikülla. Seal, tuleb välja, meeldis talle kõigist külastatud Itaalia paikadest kõige enam viibida. Ilus küla on küll, palju kasse ja toredad inimesed. Aga mina pole siiski hingelt maainimene ja minul on seal siiski veidi igav. Kuigi jah - kogu küla on väga väga ilus.


Ja siis käisime veel rannas ka. Minu esimene suplus sel suvel. Vesi oli muidugi tohutult soolane, aga nii tore oli veeta aega vees, kus pinnalpüsimiseks polnud üldse vaja oma jäsemeid meeleheitlikult vehkida. Ajasin lihtsalt keha sirgu ja hulpisingi - tore see soolane vesi hoolimata sellest, et juuksed on mul nüüd rastajuuksed ja nahk nii kuiv, nii kuiv. Ja lisaks sellele on mul nüüd päikesepõletus, jee! Ja Liis oli eile näost lausa lilla. Ehk jätab ta nüüd mõneks ajaks selle pideva jutu, mis mind kogu aeg hämmastama on pannud. Nimelt on ta peaaegu iga päev rääkinud, et ta pole veel piisavalt päikest saanud ja et ta peaks veel natuke päevitama.

Pühapäev, juuli 26, 2009

fotojaht: puhkus


Peale väsitavat turistitamist Rooma põrgukuumuses tuleb ikka siestat pidada :)

teine nädalake, jah!

Täna turgatas mulle pähe, et peaks õigupoolest vahelduse mõttes miskit ka bloogi üles märkima. Mulle tuli nimelt meelde, et tegelikult saab mul siin Itaalias kohe-kohe teine nädal täis. Ja kui ma järgin mõningate inimeste eeskuju, kes armastavad peale jaanipäeva öelda, et kohe on sügis käes, siis võin minagi öelda, et kohevarsti olen ma jälle kodus tagasi.

Kui esimene nädal siin oli väga väga dolce, siis see teine nädal tundub tsipake kibedamavõitu. Kunagi lugesin ma kellegi blogist mingusuguseid killukesi emigratsiooni erinevatest faasidest. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis esiteks on vaimustus, teiseks pettumus ja kolmandaks leppimine. Kui minu kolm kuud möödusid tõepoolest vaimustuses, siis nüüd olen ma jõudnud teise faasi. Mitte, et ma poleks endiselt vaimustunud siinsest kultuurist ja siinsetest inimestest, aga....üha enam hakkan ma kõhklema selles, kas minusugune siin Itaalias oleks võimeline endaga ka toime tulema. Ja ometi tahaksin ma seda kunagi teha. Olla siin aastake-kaks. Teisalt aga on minus ärganud mingisugune täiesti enneolematu jonnakus. Maksku mis maksab: ükskord ma siia tulen (päriseks) ja õpin ka kuidagi hakkama saama!

Muidu jookseb elu üsna sarnast jõesängipidi, nagu siis kui ma eelmine kord itaalias olin. Ainult, et praegu on Liis ka siin. Noh, nii me siis käimegi Roomas. Rohkem küll tõesti endiselt mitte vaatamisväärsusi, vaid fontanellasid vaatamas. Sest kraade on neljakümne ringis ja viis minutit päikese käes tähendab seda, et püksid ja särgid on higist läbimärjad. Duši all pole üldse mõtet käia. Kahe minuti pärast on endine läbihigistunud tunne taastunud. Nüüd hakkab ka Liis viimaks ometi mõistma, miks õhttust süüakse kell üheksa ja miks kõik inimesed alles öösiti piazzadele seltsielu elama kogunevad.

Ühtegi muuseumisse me polegi veel jõudnud. Küll oleme aga külas käinud Alanil, meie ühisel netituttaval. Seal me siis oleme ja taastume kümneminutilisest kõndimisest metroopeatusest tema korterini. Eile sõi Liis aga porchetta-võileiba ja ütles, et on leidnud kolmanda talle maitseva itaalia toidu. Ja pocket-coffee meeldis talle ka ;)*

Aga jalad on mul (ja Liisil ka) just nimelt sellised:


Triibulised ja villilised :)



_______
Kommentaar Maritile: Suvel tõesti Pocket Coffeed kuskil ei müüda, aga IP on mõned karbid ettenägelikult varem kõrvale pannud

Esmaspäev, juuli 20, 2009

Esimene Itaalia nädal

Kuna ma olen Roomas olnud sel aastal Rohkem kui Tallinnas või Tartus, on siinolek nii iseenesestmõistetav ja normaalne, et mul mingeid "esmamuljeid" ülestähendada polegi. See nädal on olnud väga palav ja väga kiirestimööduv.

Esiteks muidugi palavus. Ma ei tea, kas ma olengi enne sellist palavust nii pika perioodi jooksul kogenud. Niisiis kujunes meie linnatuur Liisiga eelkõige ühe fontanella juurest teise juurde. Seal me siis "kümblesime" nagu kaks kodutut. Niisutamist vajasid juuksed, nägu, kael, dekoltee ja käsivarred. Vett jõime kes-teab-kui-mitu liitrit. Aga kadumaläinud soola polnud kuskilt saada. Jõudsime Liisiga järeldusele, et kuskilt tuleb endale hankida üks veistele ja hobustele mõelud soolakivi, see endale kaela riputada ning seda aeg-ajalt lakkuda. Jah, keset Rooma linna. Miks mitte :) Teine võimalus oleks teineteist lakkuda, aga....

Liis on siin Rooma keskkonnas olnud aga just selline nagu ma eeldasingi. "Proovi, Liis, see on bruschetta, see on nii hea."
Liis proovib.
"Noh, kas oli hea?"
"Mitte eriti"

"Proovi, Liis, see on caprese. See on nii hea."
"Noh, kas oli hea?"
"Ei, tead see mozzarella, see oli liiga lehma maitsega!"

Ja nii sööbki Liis peamiselt röstsaia ja mingit kummalist ebaitaalialikku juustu :)
Aga IPi poolt ärapõlatud äädikane mereandide salat kõlbas Liisile küll. Isegi hoolimata sellest, et seal olid terved seepiad ja kaheksajala kombitsad. Hingasin kergendatult. Liis ei jäägi päris nälga.

Mina söön aga rõõmsasti peaaegu kõike. Ja terve nädalavahetus mööduski söömise tähe all. Liis jäi Rooma, aga meie IPiga läksime San Piosse, mägikülla, kus tema perekond praegu elutseb. Laupäeva lõunal tulid külla IPi õe sõbrad. Siis sõime kaheksakesi lõunat ja kui lõuna läbi sai, istusime laua ääres seni, kuni tuli aeg hakata end õhtusöögile sättima :) Kogu see aeg kuulasin ma, mida nad räägivad. Sõnadest sain aru, aga lausetest eriti nagu mitte. Lihtsalt mingi ühtlane sõnadevool oli. Aga minu tähetund loitis siiski ka. Serveerisin veidi Vana Tallinnat ja kõik aina kiitsid ja kiitsid :)

Pühapäeval läksime aga lammast sööma. Jõudsime kahe paiku sinna, vaatasime kuidas lammas potis podiseb, näksisime leiba, juustu ja salaamit. Kella neljaks sai lammas valmis ja umbes kell kuus, kui kolm arbuusi ja kolm kandikutäit tiramisusid oli ära söödud, hakkasime Rooma poole sõitma :) Söömise vahepeal sain paar lauset halba itaalia keelt kah rääkida: Jaaa, Eesti pealinn on Tallinn.; me sööme peamiselt kartuleid ja sealiha; ma olen siin umbes kuu aega. Ja muud sarnased tüüplaused, mis mul juba hästi selged on

Ütlesime Liisile, et jõuame Rooma kella kaheksaks. Viis minutit enne kaheksat olimegi kiirtee tollipunktis. Ja siis ootasime tollipunktis 45 minutit järjekorras. Ja Liis ootas bussipeatuses. Aga Itaalias ongi normaalne 45 minutit hilineda?

Igatahes, palavus kestab edasi ja tegelikult on mõnusam päevasel ajal hoopis toas istuda. Välja tasub minna, siis kui päike loojuma hakkab. Liis, nunnukene, tuli Rooma 5 kampsuniga (ei, ta ei ole neid kandnud). Mina aga kandsin eile terve nädala jooksul esimest korda sokke. Liis nõudis ööseks endale tekki. Minul on linagagi liiga palav magada.

Kolmapäev, juuli 15, 2009

kohal

Olen elus ja terve ning Liisi saime lennujaamast ka kenasti kätte. Ilm on ka väga ilus ja palav. Aga esimestel päevadel on muudki teha kui blogida ja seega läheb veel veidi aega enne kui pikemalt blogin

Neljapäev, juuli 09, 2009

tulevik või nii

"Kui sa nüüd sinna Rooma jälle tagasi lähed, siis mida sa seal õigupoolest tegema hakkad?" küsis mu tädi, küsis mu ema, küsis mõned tema sõbrannad, küsis Krissu ja küllap küsinuks samamoodi veel viisteist inimest, kui ma viimasel ajal vähem eraklik oleksin. Küsimust ei saa kuidagi pahaks panna, see on täiesti tavaline ja õigustatud küsimus. Aga minu vastus, mis on täiesti siiras ja minu jaoks täiesti konkreetne, ei ole teistele sobiv. "Mis ma seal tegema hakkan? Ma ei tea, eks paistab." Ja siis, mõned päevad hiljem küsib sama inimene sama küsimuse. "Mida sa seal tegema hakkad?" Vastus pole vahepeal muutunud. Aga küllap on vastus nii ebamäärane, et siis küsitakse sama asja veel kolmandatki korda. Sest alateadlikult on inimesel vist tunne, et ta pole sellele teda huvitavale küsimusele veel vastust saanud. Aga minu siiras vastus on jätkuvalt seesama ja kolmanda korra juures hakkan ma juba kergelt ärrituma kah.

Kevadel ostis mu ema paki porgandiseemneid ja luges, et pakis on 400 porgandiseemet. Siis käis ta ringi ja rõõmustas, et tal on 400 seemet ja lubas sügisel kõigile porgandeid jagada. Kui ta peale mõnda nädalat peenrat nägi, tuli välja, et porgandeid oli üles tõusnud neli-viis. Nüüd on neid, jah, veidi rohkem, aga vaevalt sealt neid nüüd nelisada välja ilmub.

Inimesed teevad ikka plaane. Ei pääse sellest minagi. Aga tulevik on kohutavalt ebausaldusväärne tegelane ja vaevalt, et ta allub mingi suvalise inimese reeglitele ja ettekirjutustele. Ja kui allubki, siis mitte kunagi üldse mitte tõrkumata. Ja kuigi see ebamäärasus mind vahetevahel masendusse ajab, on mul üldjuhul hea meel, et kõik on võimalik ja kõik on lahtine. Ja kui mul ongi plaane, siis eelistan neid hoida oma teada. Sest vanasse kaevu enne uue valmimist ei tasu sülitada ja ärasõnumine on ka üks kole tegu....

Aga millegipärast tundub mulle, et niisugune "lahtine" elamine on paljudele (vanematele?) inimestele täiesti mõistetamatu.

Pühapäev, juuli 05, 2009

Fotojaht: vesi (Itaalia eri)

Kuna ma olen viimane uimerdis, siis Itaaliabloogi jäidki pilt/pildid õigeaegselt saatmata. Parandan, mida parandada annan ja teen ise ühe vesise Itaaliaga seotud postituse. Isver, see teema on mulle nii meeltmööda ja samas nii raske. Uskuda horoskoope või mitte, ma ei tea, aga vähemalt ühe asjaga on astroloogid küll täppi pannud. Kalade tähtkuju esindajana armastan tõesti vett üle kõige. Ainuüksi purskkaevudest on mul sadamiljon pilti ja õigupoolest pole see postitus mitte Itaalia, vaid (Rooma)purskkaevude eri.


Purskkaev Pantheoni ees


Piazza Santa Maria Maggiore

Vatikan


Purskkaev Via del Corsol, kui ma veel õigesti mäletan

Villa d´Este, Tìvoli

Lihtsalt üks fontanella Trastevers. Mulle meeldib, et vesi on Roomas kõikjal kättesaadav ja tasuta. Karvastele ja sulelistele.

Boonuspilt: Vihmapiisad autoklaasil. Kuskil Abruzzos.

Kolmapäev, juuli 01, 2009

käisin rabas

Eile käisin Viru rabas. Kõik kohad olid tupp-villpead täis. Ja õhtupäike....




Posted by Picasa

Laupäev, juuni 27, 2009

Aga viimaste aegade ilusaim tsitaat tuleb ulmeseriaalist Babylon 5:

"We believe that the Universe itself is conscious in a way we can never truly understand. It is engaged in a search for meaning, so it breaks itself apart, investing its own consciousness in every form of life. We are the Universe, trying to explain itself."
- Delenn


Neljapäev, juuni 25, 2009

25. juuni

Peale seda kui ma olen joonud meeletutes kogustes teed ning äralutsutanud kaks pakki Halls'i, hakkab kesksuvine haigus ilmutama esimesi väsimuse märke. Sellegipoolest tundub mulle lausa naeruväärne elada juunikuus kinnise nina ja kinniste kõrvadega. Palavikku ei olnud ja seega ma seagrippi ei kahtlusta, aga noh, ebameeldiv sellegipoolest. Ja kes oleks võinud arvata, et ka maailma kõige lihtsamate kodutööde tegemine võib tatti täis peaga väga kurnav olla.

Jaanilaupäeval nuuskasin nina ja sõin kõhu liha täis. Õlu ei joonud, sõnajalaõit ei otsinud. Vaikne ja rahulik jaanipäev on mulle täiesti mokkamööda. Pealegi on viimasel ajal tekkinud kohutav vastumeelsus purjus inimeste suhtes. Üks- kaks klaasi veini või õlut ei lähe arvesse.

Öösiti, õigemini varahommikuti näen jälle und. Näiteks üle Lasnamäe lendamist, bussis ballitantsude tantsimist ja sõda. Päeval saadan aga spämm-kirju, mille sisuks on ühe teatud persooni curriculum vitae. Nüüd, kus tööd on raske saada, tunnen ma, kuidas tahaks kasvõi mõneks ajaks "päris" tööd teha.

Kahe nädala pärast sõidan jälle Rooma. Tunne on küll selline, nagu sõidaks Paidesse või Tartusse. See ei tähenda küll muidugi seda, et süda ei hüppaks rõõmust. Paarist- kahest Trevi purskkaevu visatud mündist näikse jätkuvat lausa eluajaks....

Neljapäev, juuni 18, 2009

kell 5.03

Ajaga on mul viimasel ajal kummalised lood. Ütleks küll, et peale kodumaale tagasipöördumis on voolab elu vanas jõesängis. On vanad harjumused, endised seinad, samad kohvitassid ja samad ülesanded. Isegi töö on see mugavalt sissekulunud suvetöö. Aga midagi on ikkagi korrast ära ajaga. Ja mul ei õnnestu seda enam kuidagi paika saada. Varem toimus kella järgi elamine enam-vähem loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Nüüd olen ma aga pidevalt segaduses, et mis see kell siis ikkagi on.

Täna, näiteks, tõusin ma üles kell neli kolmkümmend. Ei, ma ei läinud lehma lüpsma. Ja tegelikult pidin ma tõusma, kujutage ette, alles kell pool kuus! Et ikka rõõmsasti sadamasse tööle minna. Panin siis õhtul endale ilusti äratuskella valmis ja läksin rahulikult magama, hommikul jõin rohelist teed õndsas rahulolus, et ülestõusmine nii valutult õnnestus. Siis läksin trollipeatuse poole ja imetlesin, kui kaunilt särab hommikupäike. Siis vaatasin juhuslikult mp3-mängija kella ja: 5.03! Mõni ime siis, et ühtegi trolli kuskil näha polnud. Ainult trollipargi bussid korjasid mõningaid inimesi (trollijuhte?) peatustest üles. Peatusestest mitmuses, sest magama ma ju ometi enam minna ei saanud. Kõndisin siis neli peatust edasi ja astusin viimaks esimese trolli peale. Oleks need minu vääratused siis tingitud italjaanolikust ajakäsitusest - (kiiret ei ole ). Aga minu ajaeksimused on ikka ja alati etepoole.


Võimaluse korral põõnan ma kasvõi 48 tundi järjest, aga tühi linn, mis sirab päikese käes, on imeilus.

Järjekordne lugu seeriasse Greta totrad möödapanekud.

Pühapäev, juuni 14, 2009

fotojaht: tee

Selleks, et midagi näha või tunnetada, on vaja aega. Ja sellepärast on kõige õigem alati reisida jalgsi. (Järva-Madise kant)


Teid on väga palju ja väga erisuguseid. Aga lõpuks saavad kõige armsamaks need, mida kõige sagedamini on tallutud. Ja siis on kahju, kui neid enam ei ole....(Nooruse ühikad Tartus)

Pühapäev, juuni 07, 2009

fotojaht: kolm



Kole mõelda kohe, mitu nädalat on möödas minu viimasest fotojahist. Vahet ei tahtnud enam kohe kuidagi pikemaks venitada ja nii hakkasin ma selle nädala teema jaoks meeleheitlikult pilti otsima. Ja ei leidnud. Ikka olid asjad ja esemed kahekahekaupa või neljakaupa. Aga siis nägin ma valgusfoori ja...tuli süttis põlema!

Reede, juuni 05, 2009

Alles mitu tundi hiljem taipasin ma, et endise inglise keele õptetaja viisakusküsimusele "kuidas läheb?" ausalt ja ebareeglipäraselt vastamine võis panna küsija ebamugavust tundma. Vahel läheb mul meelest, et viisakurituaale tuleb täita täpipealt. Teine kord ma enam ei ütle, et "eklektiliselt". Ütlen nagu kord ja kohus "hästi".

Neljapäev, juuni 04, 2009

Kolmel järjestikusel trollisõidul kontrolli kohata oli üpris kummaline. Ei tea, kas Tallinna rahavarud on täitsa otsas? Aga MunPol on märksa viisakam ja rahulikum kui Falck. Nägin oma silmaga, et ühistranspordijänesega on võimalik täiesti viisakalt ja tsiviliseeritult rääkida.

Esmaspäev, juuni 01, 2009

Edgar, jäta mind ometi rahule!

Olgu, valimistega kaasneb valimisreklaam. Olen selle paratamatusega leppinud. Tegelikult on lausa naljakas kuidas Ojulandi Krissu televiisoris nagu missikandidaat end oma paremast küljest näidata lasi. Ja Padari sajajalgne siga oli ka noh...huvitav vähemalt.

Masu-mantragaga seoses tunduvad selle aasta valimisreklaamid siiski võrdlemisi tagasihoidlikud. Või on asi selles, et see Euro-värk vähemoluline kui kodused valimised, ei tea. Ainult Keskerakond ei taha mind kuidagi rahule jätta. Vähe sellest, trolliga sõites näen siin-seal kurikuulsaid Kõhh-telke ja linnas jalutades vuhisesid minust mööda keskerakondlased Segway'del. Lisaks sellele pean taluma koledat koledaid teab-mis-hirmsat- materjalist tehtud viisi ja nulle, ehk siis "5500 uut töökohta" reklaami. Postkastist leidsime aga ümbriku Hirmus Tähtsa Teatega. Ümbriku sees oli paber Savisaare näolapiga ja mingi tekstiga, mida keegi meie peres isegi huumori mõttes läbi lugeda ei viitsinud.

Aga täna! SMS:
Tõuse ja sära! Vali 104. Sinu Edgar


See on juba...No ma ei tea, mis see on. Huumor?
Igatahes minul tekib juba Suure Venna paranoia. Vähemalt on selge, et on üks erakond kelle poolt ma EI hääletaks. Asi pole ainult varasemas maines. Ehteestlaslikult on igasugune pealetükkivus mulle lihtsalt tohutul kombel vastukarva.

Pühapäev, mai 24, 2009

desktop janiiedasi

Esiteks:
Pilt, sest Maia tundis huvi ja minul ei ole kahju näidata.
Homme on eksam ja mina olen ilusaima taustapildi otsinguil. Ei, ülikoolis omandatud halvad harjumused on visad kaduma ja internet on neetud niikuinii.

Oli küll reegel, et enne pildistamist tausta ei muuda, aga minul polnudki mingit tausta. Vahetasin selle hirmsa Xandrose Ubuntu vastu ja esialgu olen valikuga rahul.

Mul on siin üks kass, üks laululind - muusika tarvis, writer, lootuses, et varem või hiljem alustan oma tulevase surematu teose kirjutamist; ja niisama tarbekirjutamiseks kah. Siis Firefox ja Skype ja kõik. Mulle meeldivad "puhtad" desktopid.


Teiseks:
Täna käisin turistidele muinasjuttu rääkimas ja homme lähen EVMi eksamile, mida ma võibolla ära ei tee (vt eelmist lõiku), hiljem Tallinna Mõõka, mis on kodust u 100m kaugusel. Ülehomme ajan muid asju, kolmapäeval on töövestlus ja neljapäeval silmaarst. Tekib hirmus aktiivitari tunne.

Reede, mai 22, 2009

esimesed kodumuljed

Nähes Riia lennujaamas teiste seas Eesti Näitekirjanikku, Lavastajat ja Kunstnikku, hiljem veel sõbrale vastu tulnud endist Presidenti, tuli mulle veidi aja pärast meelde küll, et Eesti puhul ongi see täiesti normaalne. Ja Itaalia kuulsusi ma ju tegelikult niikuinii ei tunne.

Kolmapäev, mai 20, 2009

Homme tulen koju.

See lause sisaldab minu jaoks mitme päeva jagu erisuguseid mõtteid ja emotsioone. Liiga palju.
Tulen koju ja vaatame, mis edasi juhtuma hakkab.

Reede, mai 15, 2009

Piazza San Pietro

Krissuga
Posted by Picasa

Neljapäev, mai 07, 2009

elus, ikka elus

Tibukesed, teil on täiesti õigus. Ma pole tõesti tükk aega bloginud ja ausalt öeldes, mida suuremaks lõhe kasvab, seda raskem on seda ka ületada. Kuigi mõned inimesed, kes ise kohvi ei joo, väidavad, et isegi see kui ma kirjutaksin sellest, kuidas ma hommikuti kohvi joon, oleks huvitav, ma ise seda eriti uskuda ei taha. Aga kohvi joon ma küll ja mitte ainult hommikul. Sest kohv on siin peaaegu nagu hapnik või vesi. Või siis nagu pasta. Ühesõnaga – oluline. On kohvijogurtid ja igasugused kohviliköörikommid ja kohviga valmistatud magustoidud (nt. jumalik tiramisù), paljudest erinevatest kohvijookidest rääkimata. Aga pastajogurtit või pastamagustoitu pole ma veel kohanud.

Elu on siin muutunud mingis mõttes iseenesestmõistetavaks. Bussiga ühest kohast teise sõitmine ei tekita enam surmahirmu ja teatud iganädalased tegevused, näiteks itaalia keele tund, on ka mõnusalt sissekulunud. Aga siis ma “ärkan” keset bussisõitu ja mõtlen:vau, ma olen Itaalias. Ja siis ma mõtlen, et see on nii tore, nii mõnus ja ma tunnen, et vaatamata sellele, et olen kohutavalt flegmaatiline ja räägin pärismaalaste keelt üsna napilt, sobin ma siia. Aga see, kuidas needsamad pärismaalased 24kraadise päikesepaistelise ja tuulevaikse ilmaga pikkades mustades mantlites käivad, võtab mind endiselt sõnatuks. Minul on küll hirmus palav. Kes on metrooga sõitnud, teab ehk, kui lämbe seal on. Nüüd, ma kardan, jõuab kätte aeg, kus maa all metroos on tegelikult jahedam, kui maa peal. Samuti ei suuda ma mõista, miks kõik mehed kannavad alati ainult erksat värvi sviitrit ja triiksärki ja kõik naised kannavad ainult musti ja tumelillat värvi riideid. Müstika. Mina oma kollase seelikuga ei sobi kohe kuidagi tänavapilti :)

Ma ei tea, kas see õhust, toidust või seltskonnast, aga tasapisi hakanud ka minus arenema naaberlik suhtumine prantslastesse. See on umbes samasugune tunne, nagu suhe eestlaste ja lätlaste vahel. Muidugi ei ole tegemist mingi vihavaenuga, aga kerge tögav suhtumine on küll tuntav. Jalgpalli ei ole ma siiski veel armastama õppinud. Veinidest, peale selle, kuidas konkreetselt nina all klaasis olev vein maitseb, ei tea ma endiselt tuhkagi. Pitsat ma ise küpsetanud ei ole, aga minu esimene katse pasta carbonarat valmistada õnnestus üllatvalt hästi. Kartulisalat, see-eest, maitses kohutavalt. Kreeka jogurt lihtsalt e i o l e hapukoorega võrreldav. Või vähemalt mitte see jogurt, mida mina proovisin.

Berlusconi on aga lihtsalt absurdne. Sest ma ei suuda kohe mitte kuidagi aru saada, kuidas ta võimul saab püsida. Erinevalt itaallastest ei hakka ma sel teemal kirglikult rääkima. Puudub sõnavara ja poliitikast püüan nii palju kui võimalik, eemale hoida. Aga ma ei saa siiski aru, kuidas on selline tegelane võimalik. Tahes-tahtmata meenutab ta mulle kaasaegset varianti mõnest trikster-jumalast või siis tulnukat teiselt planeedilt, kes on siia tulnud, end ühe riigi etteotsa seadnud ja enda lõbustamise nimel absurdustega tegelema hakanud.

Sama absurdne on aga see, kuidas igas telesaates, mida ma jälgima olen sattunud, esinevad velined. Need on napilt rõivastatud tibid, kes tantsivad, laulavad ja teevad muid kummalisi asju. Kujutaga, ette et vaatate mälumängu (mina vaatan aeg-ajalt L'ereditad). Küsitakse küsimusi, võistlejad vastavad neile, valitseb selline kerge meelelahutuslik teadmiste omandamiste meeleolu. Ja siis tuleb küsimuste küsimisse paus ja velined asuvad innukalt muusika saatel nabasid välgutama. Paar minutit enne jagasid nad aga asjalikult ja võrdlemisi intelligentselt lisaseletusi saates esitatud küsimuste ja vastuste kohta :)

Igav siin küll ei hakka :)
















Laupäev, aprill 25, 2009

pärastlõuna

Posted by Picasa

Kolmapäev, aprill 22, 2009

Igatsen? Ei igatse?

Ma arvan, et kui mu jalakesed püha Eesti maapinda puudutavad, laskun ehk Johannes Paulus II kombel põlvili ja suudlen suurest rõõmust maapinda. Aga praegu olen ma veel Itaalias ja iga päev muudab mind ebapatriootlikumaks. Siin on odavamad riided, parem toit, ilusam ilm, väga toredad ning sõbralikud inimesed ja selline kerge kaos ja korralagedus, mis iga veidi ontlikuma eestlase vähemalt kulmu kortsutama paneks.

Ebapatriootlikust soodustab ka see, et minu käest aeg-ajalt ikka küsitakse "Oot, ma ei mäleta täpselt, kas sa olid Lätist või Leedust?" või siis öeldakse, et: "Tema on Greta, ta on lätlane" või siis: "Mis keelele leedu keel sarnaneb?" Olin väga üllatunud, kui keegi küsis, kas ungari keel on eesti keelele sarnane. Üldiselt, ei saa ma seda pahaks panna, sest mõningad erandid välja arvata, ei erista ma tervel Aafrika kontinendil ühtegi riiki. Aga eestlase asemel baltlane olla? Ei, tegelikult olen veel väga patriootlik.

Aeg-ajalt leian end mõtlemas sellest, kuidas ma Tallinnas koduuksest välja lähen. Kasvõi Magristali või Sütiste metsa. Mõtlen sellest, kui mõnus oleks mul oma toakeses eksiteerida. Ja siis mõtlen sellest, kuidas oleks jälle Liisiga ühikatuba jagada ja kui lõbus siis oleks.

Aga selle ajaga, mis ma siin olen olnud, olen juba leidnud sõpru ja omandanud triviaalseid argipäevaharjumusi. Liiklen linnas ilma kaardita ja kuigi kodu see ei ole, on see kodune ja mõnusalt elu täis. Siinne elu alles algab ja natuke kahju oleks seda niimoodi vastsündinuna unarusse jätta. Üks elu on mõnusalt sissekulutatud aga alles värske, teine elu alles sündinud, kohmakas, abitu, aga põnev ja lootustandev. Tahaks elada korraga mõlemat, aga mõlemat ei saa. Pähh!

Kes mäletab Kiviräha "Ussisõnu", teab, kuidas leiva söömine ussikeele oskusele pärssivalt mõjus. Mina tunnen jälle vastupidist efekti: olen nii palju pastat õginud, et minu itaalia keele oskus hakkab juba ilmet võtma. Üldiselt saan aru, mis minult küsitakse, enam ei pea liialt tihti üllatunud vasika nägu tegema. Ja eelviimaste silpide rõhutamine ei mõju enam ebaloomulikult teatraalselt. Caffe macchiato* (loe: makkiAAAto) küsimine õnnestub nii, et enam ei korda baristad** minu tellimust igaks juhuks üle - saavad esimesegi korraga aru. Grrrreat success!

Minu ühest pikast ja mõnulevast piimakohvist päevas on saanud üks cappucino või caffelatte pluss üks macchiato ja võibolla üks macchiato veel. Mõni ime siis, et see sõna nii hästi õnnestub. Aga tartulikku kohvikusuimerdamise kultuuri siin ei ole. On üks kiire lonks baariletile toetudes ja siis minek. Igatsen veidi seda pikka ja uimerdavat varianti.

Olen aru saanud ka sellest, miks itaallased eriti salatit ei armasta. See, mida nemad salatiks nimetavad, mind ka eriti ei eruta. Rohelised lehed, veidi oliiviõli ja veiniäädikat ja kõik. Tahan kreeka salatit või porgandisalatit või parimat kõigist: tomati-hapukooresalatit.

Praeguse seisuga saabun Eesti pinda suudlema 21. mail kell pool üheksa õhtul. Aga kõik võib veel muutuda. Kui ma siia tulin, siis see lennujaam ei olnud veel Lennard Meri lennujaam. Nüüd on.

___
* caffe macchiato - espresso vähese piimavahuga
** barista on see onu või tädi kes baaris kohvimasina juures toimetab.

Esmaspäev, aprill 20, 2009

tapperi lehed

Unenäod on mul endiselt eestikeelsed, tänan küsimast. Kahjuks pole mul enam Liisi, kellele unes nähtust kohe raporteerida ja nii on nii mõnedki neist kaotsi läinud. Aga see, mida ma nägin unes üleeile, on küll meeles.

Oli suur ja avar rohtukasvanud väli. Eesti suve meenutav keskkond. Lopsakus. Ja välja ääres olid varemed. Ühes ruumis oli pahalane, kes soovis kurja väikesele tüdrukule. Tal olu püstol ja ta sintis tüdrukut. Aga siis õnnestus tüdrukul püstol kuidagi enda kätte saada. Kahjuks tüdruk aevastas ja püstol läks lahti ja kuul tabas tüdruku isa, kes oli just jõudnud varemete juurde tüdrukut päästma. Kuul tabas isa veidi südamest kõrgemale. Isa kukkus rohu sisse. Tüdruk oli šokis ega teadnud, mida teha. "Ooo, kes aitaks mu isa," hakkas tüdruk peatselt väga teatraalsel viisil hüüdma. "Oo, kes aitaks minu õnnetut isa," hüüdis ta veel ja veel. Lõpuks tulid kohale külamehed, kes arvasid, et isa tuleks viia linna arsti juurde. Mehed tõstsid isa vankrile ja hakkasid hobust otsima. "Selle vankri külge sobib ainult eesti hobune," ütles külamees, kes nägi väga Egon Nuteri moodi välja. Aga eesti hobust polnud kuskilt võtta. Tüdruk proovis seletada, et hobuse tõug ei ole praegu oluline ja tähtis on isa aidata enne, kui ta sureb. Aga esteet-külamehed said pahaseks ja ütlesid, et kui vankrit ei vea eesti hobune, siis nemad tüdrukut ei aita. Nad läksid minema.

Tüdruk pidi ise vankrit vedama hakkama. Ja kuna tegemist oli unenäoga, siis õnnestus väikesel õblukesel tüdrukul vankri vedamine väga kergesti. "Oo, kes aitaks minu õnnetut isa," kaebles tüdruk teatraalselt, ise samal ajal vankrit vedades. Siis teatas üks naishääl, et isa tervendavad ainult tapperi lehed. Aga tüdruk, ei teadnud, mis taim on tapper. "See on tavaline kaalikas," teatas hääl. Tüdruk leidis kaalika lehed ja asetas need haavale. Haav hakkas väiksemaks muutuma. "Ja isa valu vastu aitab üks teine taim," ütles hääl. Aga mis taim, seda ma teada ei saanud, sest enne helises äratuskell.

Reede, aprill 17, 2009

milline eksimus!

Sain teada, et matsistaatusest ma niipea veel ei pääse.

Käisin mina kord poes, et toiduvarusid täienda. Otsin seda ja teist ja siis meenus, et peaks täiendama ka pastavarusid. Läksin mina siis tolle tervet riiulivahet hõlmava valiku juurde. Muidugi on raske otsustada, millist firmiat, millist tüüpi valida. Otsustason jääda konservatiivseks ja valisin de Cecco, sest "see on parim normaalse hinnaga pasta, mida suprermarketitest leiab," IPi tsiteerides. Ilmselt on kõige konservatiivsem valik spagettid. Nii ma siis otsisingi spaghetti kirjakesega pakendit. Ei leidnud, aga ei lasknud end nii kergelt heidutada ja valisin pakendi kirjaga spaghettini, sest need nägid täpselt samasugused välja.

Hiljem tuli poeskäik millegipärast jutuks ja ma teatasin rõõmsalt, et spagette ma ei leidnud, aga otstsin paki spaghettinisid. Selle peale tegi IP hirmsat krimpsus nägu.
-"Ooo, ei! Sa ostsid spaghettinisid?"
-"Jah, mis neil siis viga on?"
-"Aga need on ju nii peenikesed ja vastikud!"
-"???"
-"Maitse on neil hoopis teistsugune ja need ei kõlba kuhugi."

Vot siis. Ja mats olen ma sellepärast, et täna proovisin nimme just neid peeneid ja vastikuid. Ei tundnud maitsevahet. Või kui siis...spaghettinide kasuks. Ei team kas nüüd saadetakse mind maalt välja? Vähemalt on nüüd jälle üks mõiste mille kasutamisega end lõbustada. Panzani-nali ongi ära kulunud ja tõtt-öelda pole seda ammu enam kasutanud.

Siin üks illustreeriv foto kahe pastatüübi erinevustest (Patriootlikus võtmes).

Posted by Picasa

Teisipäev, aprill 14, 2009

Enne, kui ma siia tulin, tegin nii nagu vanemad ja targemad inimesed soovitasid: otsin ka tagasisõidupileti. Pidin valima mingisuguse mingisuguse kuupäeva. Otsustasin siis ühe kuupäeva kasuks. Nüüd on see lahkumise päev peaaegu käes ja ma ei taha seda kohe kuidagi uskuda. Peaaegu kaks kuud? Ei ole ju ometi võimalik! Olen natuke seda ja teist näinud, aga palju rohkem on seda, mida ma näinud ei ole. Tahaksin veel näha ja tahaksin siin veel olla ja ma ei tahaks kohe kuidagi veel koju tulla. Muidugi - saan muuta ärasõidukuupäeva! Selle luksuse eest maksin piletile veidi juurde. Aga raha! Tjah, see on üks kole teema millest üldse rääkida ei tahaks.

Olen optimist ja jään viimase minutini ootama. Võibolla on elul mulle varuks üks filmilik hetk - olen lennujaamas ja valmistun turvakontrolliks, kui telefon heliseb ja mulle pakutakse Maailma Parimat Töökohta Roomas. Selliseid asju juhtub küll. Aga ausalt, ei tahaks niikaua oodata. Tahaksin juba täna näha vastust mõnele emailile, mida ma päevade viisi laiali olen saatnud. Või tegelikult sobiks ka lotovõit või ootamatu pärandus hästi. Peaasi, et saaks veel natukeseks jääda.

Varsti pean ma otsuse vastu võtma. Lennata juba koju? Ei tahaks, ei tahaks...
Aga kui ma tulen ja seisan silmitsi karja inimestega, kes siis küsivad, et noh, mida sa siis õigupoolest oma uidanguga saavutasid, siis tuleb tunnistada, et rikkaks (materiaalselt) ma tõesti ei saanud, oluliselt targemaks ka mitte. Aga kogemus on olnud kuldaväärt.

Ehjah....