Iga teekond saab alguse südamest

Ma ootasin seda raamatut juba ammu. Kristeli blogi oli mulle juba ammu tuttav ja vägagi südamelähedane. Ja siis ma sain teada, et ta tegeleb millegi hoopis mahukamaga.....

Kui kuulsin sellest, et raamat on valmis, olin suures õhinas kuni hetkeni, kui sain teada, et lugeda saab seda teksti vaid elektrooniliselt. Veidi ma kõhklesin, aga õige pea olid selle raamatu leheküljed kumamas minu küllaltki pisikese telefoni ekraanil. Arvasin, et selline lugemine on tüütu ja väsitav, aga tekst sai minu üle võimust ja ma ei pannud enam vahet tähelegi. Paberraamat tähendab füüsilist sidet, lisaks lugemisele on mängus raamatu lõhn ja raskus. Digiraamatuga sellist sidet tekkida ei saa. Või nii ma vähemalt arvasin.  Võib-olla see on tõsi teiste raamatute puhul, aga selle konkreetse raamatu puhul jäi meedium just selleks mis meedium on - vahendajaks. Sõnade jõudu see ei vähendanud.

Enne, kui ma midagi muud ütlen, pean hoiatama - kõigile see raamat ei sobi. On inimesi, kes Itaaliast lugedes tahavad kinnitust oma väljakujunenud arvamusele, lõbusaid lugusid kultuuride erinevustest väljakujunenud rahvuslike stereotüüpide esitluses.  Selliseid raamatuid on tegelikult palju ning kes midagi sellist otsib, kindlasti mõne sellise teose ka leiab. Aga nagu autor isegi ütleb on klišeesid täis raamatuid palju kuid seda, mis  Itaalias elavale inimesele tegelikult äratundmisrõõmu valmistaks, peaaegu nagu ei olekski. Ja sellest ka soov kirjutada raamat, mis vaatleks Itaaliat teisiti...

Selles raamatus stereotüüpe ei ole. On inimesed, isksused. Igaüks neist on erinev. Lihtsalt juhtumisi on kõik need inimesed itaallased. Just itaallaseks olemine neid ka ühendab ja lõimib kokku raamatu peatükid. Sellegipoolest on nad eelkõige siiski inimesed, igaüks omamoodi, ja alles seejärel itaallased. Ometi on igaüks neist oma tegude ja olemusega lisanud midagi suurde ja  hoomamatusse kultuurikogumisse, kõigepealt Itaalia ning seejärel Euroopa ja maailma kulutuuri.

See raamat ei anna ühest vastust küsimusele, milline on Itaalia ning millised on selle riigi asukad. Pigem annab see raamat vihjeid ja pusletükikesi, mille kaudu luua ise pilt sellest maast ja selle inimestest. Mina küll eelistan seda lahendust etteantud või mõnikord isegi pealesurutud vastustele, mis ei jäta ruumi alternatiivideks, mis ei võimalda edasisi küsimusi ja arutlusi.

Muidugi, ka selle raamatu puhul on võimalik leida seda, mille üle nuriseda. Teksti  on jäänud itaaliakeelseid sõnu, mis  keelt mittevaldavale huvilisele kaikaid kodarasse loobib.Näiteks ferragosto - ma tean, mis see on, sest olen itaalia kultuuriga juba piisavalt tuttav, aga kas seda keskmine eesti lugeja siiski teab? Ehk oleks võinud mõned mõisted paremini lahti seletada?  Sellistes kohtades on valida tundmatust sõnast üle libisemise ja lugemisega jätkamise või peatumise ja sõna täheduse sõnaraamatust välja otsimisega.   Kumbki ei ole just täiuslik lahendus. Samuti on kohati tunda, et keeleliselt ei voola tekst just alati päris sujuvalt - üle kahekümne aasta teises keeleruumis elades on see täiesti arusaadav. Siiski, ehk oleks olnud abi sellest, kui toimetaja oleks veidi otsustavamalt teksti üle vaadanud ja itaalia keelest omaselt, kuid eesti keeles võõralt kõlavad laensõnad mõne lihtsama sünonüümiga asendanud. Aga see on muidugi valikute küsimus. Teisalt on ju need veidi võõralt kõlavad sõnad just eksootilised ning lisavad isikupära autorile.

Muidugi on see eelnev lõik tegelikult lihtsalt kerge normine. Nokkimine pisiasjade kallal. Tõsiasi on see, et raamat on hästi kirjutatud ning, mis kõige tähtsam - see on tõepoolest südamega kirjutatud. See ei ole pealiskaudne  turisti reisikiri. See kirjutis, mis läheb süvamale. Ei ole see raamat üheselt positiivne või üheselt negatiivne. Nagu juba ennist öeldud - vastuseid ette ei anta. Räägitakse heast ja räägitakse halvast, aga armastusega. Ja just selline see tõeline armastus on: häid palakesi ei saa lihtsalt kõigest muust välja sõeluda. Ka kibedad tükid tuleb alla neelata! Oluline pole hinnangute andmine, vaid proov mõista ja tõepoolest kõike südamega näha.

Südamega nägemine ei ole kerge. Ümbritsev peab inimesse imbuma aeglaselt, see nõuab palju aega. Ja pärast  seda on vaja veel palju aega, et kogemused saaksid settida. Mitte kõigil ei ole võimalust veeta Itaalias 20 aastat. Isegi kuu aega on liialt pikk aeg. Ma ei arvagi, et keegi seda tegema peaks. See raamat oleks justkui kogumik lihtsaid elulugusid aga.... Aga kes tahab Itaaliast natuke rohkem teada ja kelle hing on avatud teistmoodi nägemisele saab kasutada Kristeli raamatut teejuhina, et jõuda natuke lähemale tõelisele tähendusele.

PS: lingid e-raamatu ostmiseks ning katkendeid raamatust leiab siit: http://teekonditaaliasse.blogspot.it/


veidi muudetud 11.02.2013

Tallinnas

Olen nii umbes neli päeva kodus olnud, eriti end liigutanud ei ole, aga palju verivorsti ja piparkooki olen küll söönud. Olen aega veetnud oma vanas armsas kambrikeses ja ikka aeg-ajalt aknast õue vaadanud. Iga kord kui ma õue vaatasin, nägin ma seda, kuidas lund juurde sadas ja seda, kuidas keegi oma autot lumest välja kaevas.

Kartsin, et külmun siin kallil kodumaal kohe ära, aga väga hull see asi ei olegi. Käisin mõned korrad õues ja iga kord tulin täiesti ilma kahjustusteta tagasi. Ja see, mis ilmselt geneetiliselt kaasa on antud, või mida õpitakse varajases lapsepõlves, pole õnneks kuskile kadunud. Noh, see oskus ilma kukkumata lume ja jää peal kõndida...

Koju tagasi tulemine oli tõesti imelik. Kõik asjad on sama koha peal, kui vanasti. Tänavatevõrk-üllatus küll- on ka täpselt sama ja trollid-bussid viivad samadesse kohtadesse, kuhu ennegi. Aga inimesed on siiski teistmoodi. Klassikaliselt öeldakse, et siin Tallinnas on kõik  ühistranspordi-inimesed mornid ja natuke isegi kurjad. Ei, seda kindlasti mitte. Aga peaaegu kõik on mütsidega ja siniste silmadega ja heleda nahaga ja.... Samasugune kummastus nagu alguses kõiki tumedajuukselisi, pruunisilmseid ja  väga sageli triiksärkides metrooinimesi vaadates. Mingisugune ümberpööratud kummastus kõige tuttava ja siiski iseenesestmõistetava suhtes. Ja kõige esimene tuttav inimene, keda ma oma Mustamäe-urust väljununa kohtan on see mitte-itaallane, keda ma Itaaliast lahkudes viimasena nägin. Diana ja Eesti kontekstis veidi liiga kõvahäälne vestlemine ja lausa kohatuna tunduvad ja meelega teatraalselt üleantud põsemusid. (Diana nõudis ja minul ei olnud kahju.)

Minu aknalaud ja mu riiulid on paksult tolmuga kaetud ja ma tunnen suurt naudingut sellest, et ma ei pühi (veel) tolmu ja ma lihtsalt laisklen ja laisklen. Loen distsiplineeritud aeglusega "Ramadaani". Raamatus on Rooma ja kuumus, aga siin sajab ja sajab ja sajab lund. Ja ma joon ja joon ja joon teed. Nii on soe ja hea. Tahaks olla korraga kõikides toredates kohtades, kõikides linnades, kus ma kedagi tunnen, aga praegu ma olen siin ja nii on tegelikult päris hea.

Ma olen jõudnud Põhja-Euroopasse...

kus tasuta traadita internet on lausa iseenesestmõistetav. Olen Stockholmi lennujaamas ja mul on Tallinna lennuni nii umbes kaks tundi aega. Ma ei saa midagi parata - olen väga sentimentaalses tujus ja mul on nii ilmelik olla.. Imelik on pärast poolt aastat jälle koju tulla. Kus on kodu koht? Sellele küsimusele on üha raskem vastata ja.... oih, kui palju suuri mõtteid tekib, kui vaba aega on. Koristades oli ka aega mõelda aga no kuidagi ei tulnud suured ja olulised mõtted. Nüüd nad aga tulevad jälle, nagu naksti.

Tegelikult tulidki nagu naksti need mõtted. Teisipäeval oli mul esimene puhkepäev ja kuna ma Frascatis olla ei saanud, ronisin jälle Rooma ainult et....  ma ei teadnud mida teha. Kõiki neid olulisi vaatamisväärsusi on  nähtud noh sadu kordi küll mitte, aga väga palju kordi küll ja ma ei viitsinud ja seega.... ma lihtsalt seisin keset Termini kaost teadmata kuhu minna. Aga siis ma läksin ja sõin ühes mittemidagiütlevas urkas ühe kaheeurose hiigelsuure pitsatüki ja pärast seda hakkasin teadmata suunas liikuma. Alguses kõhklevalt ja kohmetlult, siis üha julgemini ning siis selgus, et see mõnus-muretu niisama ringilonkimine on nagu jalgrattasõit: seda ei unusta. Tuleb välja, et ringilonkimise ja jõudeeluga kaasaskäivad suured mõtteid ei ole ka igaveseks ära kolinud,  tuleb välja, et nad on kogu aeg minu lähedal olnud. Lihtsalt mõnda aega olid need olmelised mis-kell-ma-töölt-ära saan mõtted palju jõulisemad ja lärmakamad.

Ja Diana käis mul ka külas ja mul oli nii hea meel rääkida teemadel, millest pole ammu rääkida saanud ja esitada selliseid mõttekäike, mis võib-olla teistele on liialt veidrad või kauged, aga millega Diana-sugused (või üldisemalt eestlased, või kirjandust õppinud) kuidagi nii kergelt haakuvad. Ja siis muidugi Roomas liikumine. Mitte olmeline liikumine, mitte liialt turistilik liikumine, aga ikkagi teistmoodi liikumine ja linna tunnetamine, kui üksi olles. Hästi natukene niimoodi nagu filmis Before Sunset. Vaatamisväärsused nagu muuseas, ei mingeid muuseume (välja arvatud Diana ja Sixtuse kabel) kõigest tähtsaim oli rääkimine, kulgemine ja siis nagu möödaminnes need  tänavad ja majad ning muidugi metroo! Tuli välja, et meil mõlemil on natuke piinlik liikuda võõrastes linnades kaardi või turistidele suunatud raamatutega ja ma ei tea, kuidas oli Dianaga, aga minu selle aasta pareguse hetkeni ainuke jõulutunde hetk oli minna 4. advendi õhtupimeduses San Pietro basiilikasse. See oli üks neist hetkedest, kui see täiesti olmeline ja iseenesestmõistetav Roomas-olemine muundus taaskord hetkeks millekski imepäraseks. Aga me oleme ju tõepoolest ei kusagil mujal, kui Roomas. Lausa Vatikanis! 

Enne seda oli veel lõplik lahkumine sellest palazzost Tiberi ääres Piazza del Popolo lähedal. Rõõm ja vabanemine ja siis nagu kohustuslikus korras üks tubli annus melanhooliat ja kurbust, et miski on jälle otsa saanud. Kas see melanoolia oli tõeline või rohkem moepärast, seda ma ei oskagi praegu kohe öelda. Hea meel on vaba olla, hea meel on koju tulla, aga natuke kahju on, et need lapsed saavad peatselt mõne teise nende jaoks ühe järjekordse tädi ja mina muutun ( kui ma juba varem seda ei olnud) üheks järjekordseks eks-tädiks. Oo, magusvalus egosim! Ja hästi natuke on  ka hirmus koju tulla, sest nüüd tuleb hakata lahendama ootele jäetud probleeme, mis ei ole ju tegelikult üldsegi suured, aga....

Aga üldiselt mul on nii tohutult hea meel oma päriskoju tulla. Mul on tsipake kahju jätta maha need kellegi teise lapsed. Mul on nii hea meel näha seda kõige armsamat last ja kinkida talle sädelev Barbie, mida ta on kaua oodanud (aga ma julgen uskuda, et ta on mind veelgi rohkem oodanud...) Oi, mul on nii hea meel varsti koju jõuda, aga ikkagi nii kurb jätta maha see suur kaootiline ja lummav linn, mis oli juba nii koduseks muutumas...

...

Eelmine laupäev nägin rulluiskudes ja seljakotiga munka, kes oma munarüü tuules lehvides Rooma kõige kallimate poodide tänaval via dei Condottil turistimasside vahel endale vilkalt ja oskuslikult teed rajas.

Siis näen ma vahepeal üht onu, kes kogu aeg kass õlal ringi käib. Pilti olen ma selelst toredast vaatepildist juba mitu korda tahtnud teha, aga vot ei õnnestu. Fotokas on kas kodus või siis vuhisevad onu ja kass jalgrattal lihtsalt liiga kiiresti mööda.

Via del Corsol, neil päevadel, mil ma jalutuskäigu ette viitsin võtta, möödun aga vähemalt kolmest muusikast. Kõigepealt kitarriga ratastoolis tädi, kel laulab itaalia keeles ja kellel on päris hea hääl. Siis üks väga pühendunud aga natuke mureliku ilmega viiulivanamees ja siis viimaks veel ka üks neljaliikmeline grupp. Tunnistan oma laiskust ja lohakust: ei olegi päris tähelepanelikult vaadanud, mis pille nad mängivad. Aga hästi mängivad. Tunnistan ka seda, et olen üks suur ihnuskoi: raha pole ma veel kellelegi poetanud. Ei muusikutele ega ka sellele kerjusele, kes küünitab üsnagi kitsal ja väga tihedalt autosid täispargitud tänaval ühe motorolleri ja Fiat Punto vahel. Ta on teesillutisega sama värvi ja peaaegu sama madal. Ma katsun olla sel tänaval väga ettevaatlik, sest  võimalus, et ma talle peale astun on tegelikult päris suur. Muidugi on mul kerjustest kahju ja siiamaani läheb meel neid nähes haledaks, aga nad on osa sellest linnast täpselt sama moodi nagu selle linna juurde kuuluvad fontanellad või antiiksed sambad. Nende olemasolu on siin iseenesestmõistetav ja mõne aja pärast harjub sellega kõigega nii ära, et seda ei panegi enam eriti tähele. Ja siis mõnikord on nii kurb ja hale...  

Lisaks tööelule olen ma siiski muud elu ka elada saanud, aga kõigest ma muidugi kirjutada ei viitsi. Ütleme aga nii, et mööduv nädal oli üks toredamaid. Kõigepealt oli esmaspäeval siin Itaalias nii nagu vist kõigis teisteski katoliiklikes maades kõikide pühakute päev. Ütlen kõikidele pühakutele aitäh, sest tänu sellele sain ma pidada pikka nädalavahetust. Siis ma küürisin ka karjatasin lapsi kuni neljapäevani, et asendada see reedel ema ja tädi karjatamisega. Nad tulidki mulle külla. Ja nad tõidki verivorsti ja kama, nagu tellitud sai. Mina viisin nad selle eest nii Tervi purskkaevu kui Hispaania treppe vaatama. Samas, mis on kõik need vaatamisväärtused söömise kõrval! Ainult väga vaestele ja tudengist turistidele võib andestada selle, kui nad Itaalias olles vähemalt ühte korraliku lõuna- või õhtusööki ette ei võta. Ja nõnda viisin juhtisin ma oma lambukesed tapatalgutele. Vaesekesed sõid nii nagu nad pole varem söönud. Ja ometi ei teinud me isegi läbi täisvarianti. Ühel korral jätsime sõime pastat ja lihani ei jõudnud, teisel korral hüppasime kohe secondo juurde. Kohe peale eelrooga muidugi. Ja pärast otseloomulikult ka magustoit! Ema-tädi sõid ja ägasid ja minul tuli heldimusega meelde, kuidas minagi siin alguses suurtes raskustes olin. Ägasid ja hädaldasid, et kõht on liiga täis, aga samal ajal tunnistasid, et nii hästi pole nad mujal söönud. Selles osas peab Itaalia stereotüüp paika. Ja tore on. 

Praegu mulle meeldib siin. Väga meeldib.  Nüüd on aga sügis vist päriselt käes. Aga siin on sügis eesti oktoobri ja novembri segu – natuke leebem, vähem masendust tekitav. Täna jalutuskäiku tehes nägin ma viimaks ometi, et ka plantaanid oma lehed sügisel siiski maha viskavad. Ja natuke oli tuult. Ja siis need lehed lendlesid lendlesid kuni viimaks jõkke kukkusid ja vooluga tasakesi kaasa ujusid. Ilus, ühesõnaga. Väga ilus, aga kojulennuni on jäänud veel ainult 41 päeva. Siis jõuan ma Tallinna, käin ringi Tartus ja igatsen Itaalia järele. Jah, sellised plaanid on mul juba tehtud!

 

veel üks reedene postitus

Niisiis. Elu aina läheb edasi ja sel nädalal on elu kohe nii kiiresti edasi läinud, et ei usugi, et juba reede on. Aga jumal tänatud, et juba reede on. Puhkust on ikkagi vaja. Tahan omaette olla, tahan laiselda ja logeleda. Aga muidu pole elul miskit viga. Vahepeal tabas mind masendus kui peale mõningaid halavaid emaile ja üht skaibikõnet kõige tähtsamale inimesele, emmele, sai kõik jälle korda. Nüüd olen rõõmus ja aeglane nagu ma olen, alles nüüd hakkan kogu elu-oluga ära harjuma, asju rahulikult võtma. Jah, sellist juttu ma vist rääkisin augusti lõpus ka. Noh, igatahes...

Ilm on meil siin veel päris ilus. Arvuti termomeeter ütleb, et on 24 kraadi. Kas seda usaldada või mitte, on iseasi. Tõsiasi on aga see, et õues on soe ja mõnus. Natuke on isegi veel palav. Kuna ma aga liiga turist välja ei taha näha, siis kannan kõigele vaatamata juba teksaseid ja vähemalt uksest välja lähen kampsuniga, mille ma siis viis minutit hiljem maha koorin. Roomlased, hullud, käivad aga kohati juba sügismantlites ringi. Turistid, hullud, lühikestes pükstes ja plätudega.

Ja vähem turist ja rohkem kohalik olen ma nüüd ka selle poolest, et mul on nüüd vähemalt üks kohustuslik lilla riideese. Liis on ju pajatanud ja mina ise ka, kuidas enimlevinud värvid riietuses on lilla ja must. Must, noh, on nii klassikaline valik ja nii laialt levinud, et seda itaallased küll patenteerida ei saa. Aga lilla, see lilla! Eks Eestis kantakse ka lillat, aga siin tundub vahel, et peale lilla muid värvi riideid ei tehtagi...Ja nüüd olen ka mina samm lähemale "kohalikule" rahvale. Ent mantel sellise ilmaga? No ei! Mõnel hommikul, kui ma ebainimlikul kellaajal hakkan Frascatist Rooma tulema, on väljas juba tõepoolest üsna jahe - nii 15-16 kraadi. Aga kuidagi ei suuda isegi õhukest vihmamantlit selga ajada. Pigem kannatan need 10 minutit bussiootamist ära. Seda küll ei saa öelda, et hambad suurest külmast plagisema oleks hakanud. Õudusega mõtlen siiski sellest, et varem või hiljem mantliilm ikkagi saabub. Juttude põhjal on Rooma talv vastikult niiske. Eriti jõe ääres. Ja arvake ära, kas ma asun Roomas jõe ääres või mitte?


Ma ei tea, kas see on nüüd kohalikkuse tundemärk, aga kohvi joon ma nüüd ka....ei saa öelda, et nagu hobune, sest nii palju kui ma tean, hobused kohvi ei joo. Itaallaste kaheksa tassi tasemele ka veel ei küündi.  Aga ühest espressost on tasapisi saanud kaks ja praeguseks hetkeks kõigub päevane kogus kuskil kahe ja nelja tassi vahel. Jah, on küll pisikesed tassid, ent ometi. Olen ma nüüd kohvi mõjul inimesena särtsakamaks muutunud? Mine sa tea. Mõned asjad, millele ennem pihta ei saanud, on nüüd iseenesestmõistetavad. Selle arvel kokutan ja viivitan vastusega vähem küll.


Mis keele õppimisse puutub, siis oma grammatika unustasin ma suurejooneliselt Eestimaale ja uut ei raatsi osta. Või siis olen endast liiga heal arvamusel. Loomulikult räägin ma päevad läbi puist keelt, aga ma saan aru ja minust saadakse ka aru. Enamasti. Mis sõnavarasse puutub, siis praegu korjan tahtlikult või tahtmatult just labaseid ja argiseid sõnu. Ja siis sõnu, mis lapsi huvitavate teemadega seostuvad. Lapsed, või vähemalt see kõige noorem, on mere ja dinosauruste fänn. Tjah. Nüüd ma oskan siis näiteks öelda balena ja squalo. Vot nii!

Olen elus :)

Väga lühidalt:

Blogida? Muidugi ma tahan blogida, aga kogu aeg on midagi muud teha ja nii ma siis eriti ei blogigi viimasel ajal. Nädala sees olen usin koduhaldjas, nädalavahetustel  tahan end aga hästi välja magada ja siis....siis on ikka miskit põnevat teoksil. Ja nii ma ei olegi peaaegu kunagi "kodus" Frascatis. Võib-olla sellepärast mul siin Itaalias nii tore ongi - kogu aeg on miskit teoksil. Peamiselt olen ma küll IPi saba, aga IP teeb kogu aeg põnevaid asju ju. Laupäeval näiteks sain ma end jälle keskaegseks daamiks riietada ja seekord jäin isegi filmilindile. Eks pärast montaaži selgub, kas ma ka lindile jään :)

Muidugi ega kogu elu-olu ei ole ainult roosamanna. Vaba aega on vähem kui kunagi varem ja seda väärtuslikum see muidugi on. Tööga seoses on juhtunud tagantjärele vaadates tähtsusetuid intsidente, aga mõni inimene (loe: Greta) võtab asju väga südamesse ja...noh, eks mõni päev on parem, mõni halvem. Lapsed käivad aga nüüd esmaspäevast alates koolis ja elu on palju  palju rahulikum. Kuid... ei tohi ju enne õhtut hõisata :)  Üldiselt elan üks päev korraga pidevas nädalavahetuse ootuses. Ja üldjoontes on elu päris tore :)

Ainult, uskuge mind - igatsen jahedust. Siin on ikka veel 30 kraadi!

tagasi tsivilisatsioonis

Nõndaks. Nüüd olen viimaks ometi tagasi "tsivilisatsiooni" jõudnud ja mul on ligipääs internetile. Hurraa-hurraa, täna olengi terve päeva lihtsalt sisutult netis aega viitnud. Enne lõbu, nüüd kohustused! Näete, hakkan nüüd usinalt pajatama oma elust neil päevil, kui mul internetti polnud...
Võtan külmikust kokakoola, et jutt libedamalt läheks ja alustan: Kunagi ammu-ammu....

Mis ammu? Nädalat-kaks tagasi. Niisiis, millalgi mitte nüüd nii väga ammu, tõusin taaskordselt hommikul vara-vara üles (umbes kaks või kolm tundi pärast seda, kui mu öökullist "teinepool" teki alla puges ) kõndisin bussipeatusesse, sõitsin metroopeatusesse, metrooga rongijaama ja rongijaamast kuldse Toskaana päikese alla. Siis sealt L'Aquilasse mägede värskusesse, sealt Frascatisse ja ring otsast peale kuni eilse õhtuni, mil algas minu pikk nädalavahetus itaallasliku hilinemisega - rong jõudis sihtpunkti ei rohkem ega vähem kui 42minutilise hilinemisega.

Üldse on see ajataju küsimus minu jaoks vat see kõige keerulisem küsimus üldse. Vahepeal juba arvasin, et olen sellega ära harjunud, aga vot ei ole. Kohe tähendab kohe või maksimaalselt viie minuti pärast, aga siinmail võib kohe venida isegi 45minuti pikkuseks. Ja kogu aeg on inimestel siin kiire, kohe-kohe on vaja kuskile minna, kuhugi kiirustada, aga tegelikult on alati aega veel üks-kaks asja enne lahkumist ära teha. Ja tuttavatega paari sõna vahetamiseks on küll alati aega. Ükskõik kui kiire ka ei oleks. Ükskord jäid näiteks kaks Rooma linnaliinibussi keset tiheda liiklusega tänavat seisma, sest juhtidel oli omavahel vaja paar sõna vahetada. Mina muidugi samal ajal närveldasin kohutaval, sest olin parasjagu bussist maha jäämas. Ja tegelikult polnud ma mitte sugugi ainuke, kes sellise peatusega päri ei olnud. Aga see selleks. Minu probleem paraku, mina olen see kes hiljaksjäämise ohus närveldama hakkab ja kelle mündid piletiautomaat ilma piletit andmata ära sööb. Kohalikud on aga väga vintsked ja kui muidu on nad sihukesed lõõgastunud võib-olla ehk isegi veidi uimerdavad, siis kriisihetkel muutuvad nad tohutult vilkaks. Või siis jäävad külma närviga hiljaks ja ei tee pärast teist nägu kah. See teine tüüp jääb hiljaks nii, et ronge-busse ei saa kuidagi mitte milleski süüdistada. Olen õppinud arvestama sellega, et kokkulepitud kohtumiskellaajale tuleks nii pool kuni kolmveerand tundi juurde lisada. Samas ei saa end siiski liiga mugavalt tunda - alati on ka neid (isegi itaallaste seas) kes pigem liiga vara kohale tulevad...
Ometi on see erand ja reegel on see, et kõik algab planeeritust hiljem ja kestab seega planeeritust kauem ja seega algab järgmine asi jällegi planeeritust hiljem ja nii edasi, sii edasi. 

Samas, eks minagi hakkan tasapisi italianiseeruma. Ripun rohkem telefoni otsas kui kunagi varem ja "olgu" või "mhmhmm" asemel tahan vägisi vabbé öelda. Ja  muide, tegelesin ka mina ükspäev täiesti tühise small-talkiga ajal, kui oleksin pidanud asjalik olema. Rääkisin, rääkisin ja lihtsalt "tsillisin" aga lõpuks sain kõigi vajalike toimetusega siiski ilma probleemideta ühele poole. Hämmastav!

Minu elul selle Toskaana päikese filmi/raamatuga erilisi sarnasusi pole, vähem eksootikat ja rohkem argisust, aga elu on vähemalt blogi kirjutamise ajal tagasivaateliselt üha enam nagu tragikoomiline film või romaan, mille tegelased vähehaaval üha rohkem kuju on võtmas. On need, kellega kõige rohkem kokku puutun ja kes saavad üha rohkem tuttavaks ja siis on need "ühekordsed" aga väga eredad tegelased nagu näiteks L'Aquila pool teel olevas bussis kohatud Sitsiillane, kes kandis pisikestes pühakutepiltidest koosnevat käevõru ja kaelas krutsifiksi ja kes kutsus mind oma õele Sitsiiliasse külla. Lisaks sellele ütles ta, et  kui ma vaid helistan on ta nõus kasvõi Milaanost kohale sõitma kusjuures ragazzadega tutvub ta aeg-ajal lihtsalt così, ilma mingi erilise tagamõtteta.

Ja siis muidugi need kaks perekonda, millega ma lähemalt tutvunud olen. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli see Liis kes vaatas ja imestas, kui harmooniline võib olla üks perekond. Mina ka vaatasin ja imestasin, kui vaikne ja rahulik võib olla üks perekond. See IPi perekond. No vot. Nii lihtne see asi siiski ei ole. Üldjoontes jah, vaikne ja rahulik, aga tegelikult on ses pereelus siiski veidi rohkem särtsu kui esmapilgul tundus. Ma ei ole enam päris võõras ja nüüd näen ma seda särtsu veidi rohkem. Päriselt "oma" ma ei ole, aga siiski natuke vähem külaline. Ja see on tore. Näeb rohkem, on huvitavam. Aga jah: paraku ka veidi kurnavam.

See teine pere, "minu laste" pere on tsipakene "lõunamaisem" ja elavam. Iseenesestmõistetav, tegelikult - väikeste lastega pere ju. Itaalia lapsi ma eriti ei tunne, aga üldiselt pole ma enne näinud lapsi, kes jäätist süües nii jäätist nii korralikult taldriku kohal hoiaks ja kes peaaegu üldse midagi riietele ei tilguta, midagi lauale maha ei aja (kõige väiksem ehk välja arvata). Samuti pole ma enne näinud lapsi, kes nii heldinult ja õrnalt mängiks endast nii palju väiksematega, Kõige huvitavam on minu jaoks aga see hoopis teistmoodi lastekasvatusviis: mulle ei meeldi, et sa teed X; sa peaksid nüüd tegema Y jms tinglikud kaudsed ja mahedad keeldud käsud, mis peale viiendat ülekordamist muutuvad: (karjudes)BASTA! (käskivalt)LÕPETA KOHE X; (karjudes)SILENZIO! (käskides) LÕPETA KOHE VASTUVAIDLEMINE JA MINE Y TEGEMA! Noh, ma ei imesta enam selle üle,  et öeldaks, et Itaalias on reeglite asemel pigem soovitused :) Imestama paneb selline kasvatusviis, aga lapsed, need lapsed vähemalt on küll enamasti väga korralikud ja kuulekad....

Ja inimeste jälgimisele lisaks olen ma palju ujunud ja päris palju aega L'Aquilas käinud, keskaegse kostüümi riietatuna rongkäigust osa võtnud ja loodetavasti  La Perdonanza* kaudu pattudest priiks saanud  ja põhiliselt nagu juba enne mainitud - palju, noh mitte küll päriselt reisinud, aga ühest kohast teise liikunud...

_____
* La Perdonanza Celestiana: Hmm, ma ei tea kuidas seda tõlkida. Olen ju katoliiklusest kaugel. Pühimõtteliselt on tegemist pattude andeksandmisega, mis toimub kord aastas ja mille puhul avatakse kahekümne neljaks tunniks Porta Santa- Püha Uks. See aasta toimus see üritus 716. korda. Tegemist pole siiski vaid religioosse üritusega. Pigem on tegemist L'Aquila linna pühaga. Kahjuks pole wikipeedias selle ürituse kohta inglisekeelset infot. Ainult selline väikene kokkuvõtte ühelt kodulehelt:

Of unforgettable charm and real historical importance is the Perdonanza Celestiana (the Celestian Pardoning) in L’Aquila at the end of August. It’s the only jubilee celebration outside Rome, during which, in the XIII century, Pope Celestino V, the Pope of the “Great Refusal” in Dante’s Divine Comedy, granted pardon to the poor and the helpless, who had no other means of obtaining indulgence (http://www.trips2italy.com/Things_To_Do_In_L%27Aquila)

Elu on olnud viimasel ajal üsna sündmusterohke ja üsna internetivaene. Minu Eesti elu on suurel üks paras mölutamine, aga siin on just nagu kogu aeg midagi teha või kuhugi minna või... midagi on kogu aeg teoksil.  Nädal aega olin eksprompt "puhkusel" ja hakkasin juba hulluks minema: Rooma sellise kuumusega ei viitsinud minna, aga kodus Frascatis niisama passida oli ka igav. Hulluks ma siiski õnneks ei läinud ja mitteviitsimsest hoolimata, Rooma ma läksin ka. Õige mitu korda. Tasapisi tekivad ka mõned tutvused (kohalikud eestlased) ja nõnda on nii tore ja nii hea :) Tore on, et teistel on selles riigis samad või vähemalt sarnased asjad pinnuks silmas ja tore on rääkida vigase itaalia keele asemel vahelduseks emakeelt, mis...noh peaks olema kui mitte just laitmatu siis väga kõrgel tasemel küll :)

Aga raamatute lugemine on läinud edukamalt, kui oleksin arvanud. Oh, muidugi mitte just Klaaspärlimängu-laadis tippteosed, aga siiski vaatamata kõigele raamatud. Metroos ja rongis on nii lihtne lugeda! Aga pargis, mis on alati olnud lugemiseks parim koht...noh siinkandis on see lootusetu üritus. Kümme minutit maksimaalselt ja juba tuleb keegi kellel on hirmsasti vaja minuga rääkima hakata. Ja siis mõni ninut hiljem ma kuulengi juba seda, kui tohutult ilus ma olen jne. Võib-olla peaksin ma meelitatud olema, aga ma lihtsalt ei viitsi ega taha iga tüübiga rääkida. Enamasti pole neil miskit erilist öelda ja no..ma tõesti tahaksin lihtsalt raamatut lugeda. Aga ei! Tõesti-tõesti pean endale kiiremas korras päikeseprillid muretsema. Väidetavalt toimib päikeseprillide kandmine väga hästi.

Muidu olen ma aga viimasel ajal vähem linnas ja rohkem kas Porto Ercoles oma "perega" või L'Aquilas/San Pios Gino perega. Internetti ei ole ja tegelikult eriti ei olegi teda vaja. Ainult et...üha rohkem koguneb igasugu huvitavaid tähelepanekuid mind ümbritsevate inimeste, itaallaste, kohta. Tore meelelahutus ja samas hariv ning silmaringi avardav. Ehk mõnikord tulevikus ma ka kirjutan oma tähelepanekutest. Aga tahaksin teha seda nii, et see ei kujuneks lihtsalt klatšijutuks...

Tere uut kuud!

Vahepeal on palju juhtunud. Peamiselt olen ma siiski noh...khõmmm...töötanud. Lisaks sellele aga olen kuumuse käes Rooma linnas ringi vantsinud ja selle tulemusel peaaegu täielikult ära sulanud; korra täiskuuvalgel meres suplemas käinud, raamatuid lugenud, korra pooljuhuslikult rahumeelsest protestist osa võtnud ja...noh, tundub küll, et midagi eriti ei juhtu, aga tegelikult koguneb neid asju päris palju. Muuhulgas ka täiesti ebaeestlaslik rongijaamas tutvuse sobitamine (mis siis, et mina olin passiivne osapool) ja Roomas turistitamine ja lollimängimine, mille tulemusena lisandub minu kollekstsiooni järjekordne hüppepilt, kuulus vaatamisväärsus tausaks.

Siis on jälle argipäev. Lihtsad, mitte millegi poolest märkimisväärne mõttejada. Kuni järsku - aga ma olen ju Roomas! Ma olen ju Roomas. Hämmastav, et ma olen siin ja... (kobamisi ja ettevaatlikult ensele tõdedes) ma elan siin! Vähemalt esialgu on mul hea meel siin olla. Kuigi juba praegu hakkab tekkima väike igatsus...

Ahjaa - ja üleeile oli mere ääres 19 kraadi, paduvihm ja äike :) Mulle meeldis

kilomeetrid 2. osa

...Aga see linn on siiski oluline. Nüüdseks hetkeks juba rohkem, kuni järgmise reisini, ideeline ja mittemateriaalne. Aga see linn on oluline ja varem või hiljem ma jõuan selle teema ja loodetavasti ka materiaalse linna juurde tagasi. Ent enne seda on nii üht kui teist.

5.

Fiuggi näiteks.Tunniajase autosõidu kaugusel Roomast.

Tervisevete ja SPAde linn. Ilus linn, öeldakse. Aga öelduga ma peangi piirduma, sest teistkordsest külastusest hoolimata olen näinud vaid ühe hotelli sisemust, ühte supermarketit ja kõndinud mõnel üksikul tänaval. Ja mitte üks eelnevalt nimetatute hulgas ei eristu kuidagi märkimisväärsetest teistest nähtud hotellidest, supermarketitest, tänavatest...Ometi, võib-olla on just Fiuggi see kõige eksootilisem paik, kus senimaani viibinud olen...

Kõigepealt see võõristus ja kuhu-ma-küll-sattunud-olen tunne. Kahekordne barjäär: keelebarjäär (noh, natuke ikka) ja subkultuuribarjäär (kui nii võib öelda). Ulmehuvi on pöördvõrdelises seoses huviga arvutite vastu. Üks võib eksisteerida teisega, ma arvan, aga ühtegi tõestust ma selle kohta ei saanud. Kõigiga ma, tõsi küll, ju ei vestelnud. Tegelikult ma ju vestlesin minimaalselt. Olin hoopis see kummaline nurgas istuv vaikne võõramaalane. Ja-miks-ma-siiski-siia-tulin küsimus painas mind üha pingsamalt.

Aga siis lõppes päev, algas uus ja see tegelik põhjus muutus üha selgemaks. Jah, mulle meenus, kui hästi meid siin eelmisel aastal toideti. Jah, ka see aasta toideti, ei lausa nuumati meid väga hästi. Ja hästitoidetud inimesed on sõbralikud ning leplikud eksole. Ja võõritustunne, mis oli veel tugev hakkas üha enam hajuma....kolmekäiguline lõuna, ettekanne või kaks, kolmekäiguline õhtusöök, ettekanne, uni, priske hommikusöök, lõuna, õhtusöök ja nii iga päev. Neljanda ja viimase päeva keskpaigaks oli küll tunne, et siin olen ma olnud igavesti ja siia ma igavesti ka jään. Ja vähemalt mulle endale hakkas tunduma, et võib-olla ma ei olegi nii meeletult vaikne ja imelik ja võõras.  Aga kui mitte jääda igavesti FIuggisse, siis Itaaliasse ehk ikka, sest sellist nalja ma tegin ja üks Islandi väljahääldamatu nimega vulkaan võttis seda nalja tõe pähe.

6.

Aga lennujaama ma siiski jõudsin. Teel kuulsin autoraadiost veel uudiseidki selle kohta, et Fiumicino on suletud. Aga ei olnud suletud. AirBaltic viis mu Vilniusesse ja Vilniusesse ta mu jättiski. (Jätis sihuke?) Ma ei ole siiski kunagi viibinud lennujaamas, kus pole ühtegi väljuvat lendu  ja ainuke saabuv lend on minu lend.

Tallinnasse tulin bussiga, nagu tulid sellesama bussiga teisedki lennul olnud eestlased, soomlased-rootslased pealekauba. Sihuke reis oli aga just nagu kiusuks kogu selle eelneva vingumise pärast. Ma ju hädaldasin, et mulle ei meeldi enam  üldse teha pikki bussisõite ja et ma ei mõista, kuidas ma küll olin  paar aastat varem võimeline tegema kaks öist otsa liinil Tallinn-Peterburg ja Tallinn-Riia. Juba Tallinn-Tartu on viimasel ajal veidi tüütuks muutumas- Ja nüüd siis virina eest tasuks see pikk igikestev öösõit. Aga kohale ma sain, kange kaela ja seljavaluga jõudsin viimaks ka koju. Või kuidas seda nimetada? Kodu #1? Tartu on ju rohkem...? Eriti praegu, kevadel.

7. 

Ja siis ma siiski suutsin teha selle viimase otsa: Tallinn > Tartu. And she lived happily ever after? Natuke aega küll. Aga....tegelikult ma ei näe sel lool veel kuskil otsa, kuigi sellele jutule, mille lõpuleviimist häbiväärselt kaua edasi lükkasin, tuleb nüüd lõpp küll. 

Kevad. Või isegi juba varjane suvi? Nii ilus, et ei taha minna kaugemale kui esimese muruplatsini. Aga rännata? Jah ikka! Ainult et nüüd ei pea selleks kuskile minema. Vaim on selle valguse ja soojusega vabaks saanud....

Stressivabad jõulud?

Jah, peaaegu!

Laud oli lookas, kingituste hankimine läks lihtsamalt kui iial varem ja kõige lõpuks sain rahuldada uudishimu - mängisime Ussisõnade mängu.

Täiesti õnnestunud õhtu!

Seisan kõnniteel ja ootan kannatlikult, millal suur universaalkerega auto pisikesest kangialusest lörtsisele tänavale tagurdab. Näen, et tänava teisest otsast sammub minu poole üks noormees. Kui ta natuke lähemale jõuab, taipan et tegemist on vana tuttavaga, keda pole vist oma viis aastat näinud. Ta jõuab pooleldi kangialgusest väljas oleva autoni ja temagi on sunnitud seisma jääma. Mina naeratan, ja lehvitan tervituseks käega, sest mul on paraku komme tuttavaid inimesi nähes neile süüdimatult naeratada. Selle poole minuti jooksul, mil auto tagurdab, jõuan kiiresti mõelda, et ütleks talle tere-kuidas-läheb-häid-pühi. Ikkagi selline aeg ja mina hakkan ka "vanaduses" jõulude suhtes üha leebemaks muutuma. Aga peale nende paari sõna muud polegi, ega ma omal ajal ühes "kollektiivis" toimides niikuinii väga omavahel ei rääkinud.

Aga enne veel kui ma suudan oma kergest naeratusest pingul olevaid suulihased lõdvendada selleks, et tere öelda, on tema mulle öelnud väga konkreetselt ja väga selgelt, liigseid sõnu kasutamata, et tema ei saa rääkida, sest temal on väga kiire. Enne kui ma toibuda jõuan, on ta oma väärikate sammudega ja oluliste mõtetega teab kuhu kaugustesse jõudnud. Minu häälepaelad ona aga ülipikana tunduvaks minutiks täiesti liikumatuks üllatusehmatunud.

Pärast mõningaid pikki mmmmmmme ja eeeeeeeeesid olen jälle täiesti mina ise ja jätkan oma kaaslasega vestlust justkui polekski midagi juhtunud. Aga nii palju siis jõululikust rahust ja rõõmust ning mõningatest vanadest tuttavatest.

Või kas kogesin täna tõepoolest esimest korda seda legendaarset Tallinn-Tartu vastandumust?

Hooked on a Feeling

Unenägu Via Ottavianol

Rooma, paari sammu kaugusel Vatikanist. C, tema tiim ja mina - ikka pigem turist, mitte kohalik. Jalutasin sealkandis ringi, proovisin muidugi neid Vatikani eksursioonide pähemäärijaid vältida. Aga sattusin just nimelt C ja tema neiude otsa. Kartsin, et nad tunnevad mind ära. Tundsidki ja mul oli ebamugav. Kõik neiud olid riietatud nunnakostüümidesse ja see tundus minu jaoks juba liig. Müüa eksursioone Vatikani muuseumidesse nunnadeks riietatuna! Olin väga kohmetu ja et midagi öelda, siis ütlesin, mida ma sellisest äri tegemise viisist arvan. Ta vaatas mind väga väljakutsuva pilguga ja mina kohmetusin veelgi enam. Ütlen ma ju elus ja uneski väga harva sirgjooneliselt oma arvamuse välja. Isegi unes ei tulnud mulle õige sõna meelde. Kogelesin pikalt, vaatasin maha ja... I was just...eee...provoking you, ütlesin viimaks oma lause välja. Siis ärkasin ma üles.

Selline segipööratud mälestus sellest, mida Marit nimetab "üheks teiseks eluks". Olen veel kerges šokis. Kuidas küll ajaliselt lähedal seisev nii ruttu nii kaugeks jääb?

Mõistusega ei pea ma mitte kedagi halvaks või vastikuks. Ütlen endale, et tegemist on lihtsalt iseloomude erinevusega või proovin end mingil teisel viisil veenda, et inimene on tegelikult hea. Kui see inimene siis tõepoolest ilmutab mingisuguseid heatahtlikkuse märke- naeratab, räägib lahkelt, proovib sõbralik olla - siis ütlen endale näed, tegelikult on ta tore inimene. Hoolimata sellest jääb siiski mingisugune sisetunne, mis ütleb, et tegemist on ebameeldiva inimesega. Mingisugune ettevaatlikkus ja torkiv tundmus, mida ükski mõistuse hääl ei summuta. Nii on ka lood sellesama C-ga. Õnneks on niisuguseid inimesi mulle väga vähe ette sattunud, aga see unenägu tuletas meelde, et nad on olemas ja millegipärast on mul nüüd tunne, et mõnega neist ristuvad mu teed peatselt...Unenägudele ei tohiks liiga palju tähendusi anda. Või siiski? Eriti kui nad aeg-ajal kipuvad olema just niisugused.

link

pimedus

Pimedus, pimedus, pimedus, aga nüüd on juba natuke parem. Tore, et ma sain siiski veidi seltskondlikumasse olustikku. Suurepärane, et me rääkisime, et ütlesin välja selle, mis mind nii väga närib, aga mida ma pole maininud kellelegi peale ühe, kartuses, et keegi ei mõista.... Mul hakkas tohutult palju parem. Aitäh sulle.



pilt

Inimesed....

Suured linnad on siiski väga huvitavad. Jah, arhitektuur; jah, põnevad muuseumid; jah, kõrgtasemel näitused, millesarnaseid Eestis näeks ehk kord kümne aasta jooksul....

Aga eelkõige siiski inimesed. Eriti huvitavad on metrooinimesed. Ükspäev nägime Liisiga nii umbes sajakilost blondeeritud tädi, kes kandis punast sätendavate litritega nabapluusi ja teksaminiseelikut. Noh, ja kui ta seal metroos siis seisis, siis nägi ta profiilis välja nagu disko-lumememm. Esimene pallike oli tema pea, teine tema sätendavad rinnad, kolmas paljas kõht, neljas alakeha miniseelikuga, mille ümber oli pluusiga klappiv sätendav punane vöö. Üks teine kord nägime aga soonilist meest. No tõesti oli sooniline. Just niisugune, nagu mõni koomiksimees. Selline, nagu see kivimees Fantastilisest nelikust, ainult palju kõhnem. Mina vaatasin lihtsalt oo, kui huvitav. Liis ütles aga maia häälega, et see mees meeldis talle väga, sest tema peal oleks nii lihtne olnud kanüüli panemist harjutada.

See ei olnud küll Roomas, vaid hoopis L'Aquilas, kus nägime filmistaar-munitsipaalpolitseinikku. Oli selline pikkade blondide juustega rinnakas habras ja superseksikas naispolitseinik. Eelistan mehi, aga seda tädi nähes jäi küll suu lahti ja ila oleks ka peaaegu tilkuma hakanud. Mina mõtlesin, et sellised naised "töötavad" ainult Hollywoodi seriaalides. Aga võta näpust, Hollywood on saanud inspiratsiooni tegelikkusest! Mehed, iseenesest, on siin väga ilusad ja väga lühikesed. Tööpäeviti kannavad kõik mehed polosärke ja igal kümnendal ikka midagi lillat seljas. Ahjaa, ja siis need mehed sisisevad ja karjuvad "Ciao, bella" ning need kellel on auto, ilmtingimata tuututavad, sest naiste nägemine on nende jaoks vist niivõrd erakordne :) Mõnikord on see isegi tore ja naljakas, aga kui mingisugune tüüp tuli jalgrattal vastu, vahtis mu büsti ja tegi mingit määgimisele sarnast häält, siis olin küll lihtsalt äärmiselt segaduses.

Kõige rohkem judinaid tekitas aga kakaopruun roosimüüja, üks neist tüütutest tegelastest, kes turistidele iga hinna eest roose üritavad pihku suruda ja pärast selle eest raha küsida. Roosimüüja annab kolm roosi ja sirutab tühja peo välja. Lõksupüütud mees või naine annab talle näiteks ühe euro. Kakaopruun onu hakkab protesteerima ja võtab ühe roosi tagasi. Antakse talle raha juurde, aga ikka ei kõlba, võtab ka teised kaks roosi tagasi. Ja raha jätab muidugi endale. Mõni algajam või heasüdamlikum tüüp jätab ehk ühe roosi siiski alles kah. Igatahes, see oli selline vana kakaopruun roosimüüja valgete juustega (huvitav kontrast iseenesest), kelles nii mina kui Liis eelistaksime näha mingit suvalist vanaätti. Aga siis ilmub see vanaätt oma roosidega Liisi ette ja ütleb: "Hello, sexy!" Uhhhh! Jube-jube!

Aga mittetuututavad itaallased on toredad. Mina, vana parnoiline inimene, arvan enamasti, et inimesed on minu vastu kenad lihtsalt moepärast ja viisakusest ja mõtlevad minust minu selja taga hirmsaid asju. Sellegipoolest on inimesed siin ikkagi avatumad ja kuigi iga "è stato piacere"* pole tõsiseltvõetav, tundub mulle ikkagi, et tuttavad inimesed tunnevad siiralt heameelt, kui mind näevad ja võibolla nad ei mõtlegi salaja eiteamida.

Paar päeva tagasi tõi majaomanik-naabritädi meile õhtul lihtsalt niisama parmegianat
(Gino oli kaugel, olime Liisiga kahekesi). Kohe üldse ei teadnud mida teha või kuidas olla. Noh, tegelikult ikka võtsin selle kohe vastu ja sõime selle hea meelega ära ka (mõtet, et ehk on see toit mürgitatud, hoidsin peas täpselt viis sekundit). Aga ikkagi oli meeldiv ja veider. Eks Eestis toovad ka naabrid teineteisele mõnikord (kord kümnendis?) head ja paremat. Sellisel juhul tean ma ka umbes-täpselt, kuidas käituda. Aga võõras riigis ja kultuuris tundub ka kõige lihtlabasem situatsioon nii teistsugune. Naabritädile viisin pärast taldriku muidugi tagasi. Lisasin sinna paki Kalevi komme. Huvitav, mida ta seal teisel pool seina oma abikaasaga neist arvata võis?

_____
* tõlge: Oli väga meeldiv. No kuidas sai väga meeldiv olla, kui mina pool-umbkeelne väljamaalane olin terve õhtu vait ja vestluses peaaegu ei osalenudki?

Esimene Itaalia nädal

Kuna ma olen Roomas olnud sel aastal Rohkem kui Tallinnas või Tartus, on siinolek nii iseenesestmõistetav ja normaalne, et mul mingeid "esmamuljeid" ülestähendada polegi. See nädal on olnud väga palav ja väga kiirestimööduv.

Esiteks muidugi palavus. Ma ei tea, kas ma olengi enne sellist palavust nii pika perioodi jooksul kogenud. Niisiis kujunes meie linnatuur Liisiga eelkõige ühe fontanella juurest teise juurde. Seal me siis "kümblesime" nagu kaks kodutut. Niisutamist vajasid juuksed, nägu, kael, dekoltee ja käsivarred. Vett jõime kes-teab-kui-mitu liitrit. Aga kadumaläinud soola polnud kuskilt saada. Jõudsime Liisiga järeldusele, et kuskilt tuleb endale hankida üks veistele ja hobustele mõelud soolakivi, see endale kaela riputada ning seda aeg-ajalt lakkuda. Jah, keset Rooma linna. Miks mitte :) Teine võimalus oleks teineteist lakkuda, aga....

Liis on siin Rooma keskkonnas olnud aga just selline nagu ma eeldasingi. "Proovi, Liis, see on bruschetta, see on nii hea."
Liis proovib.
"Noh, kas oli hea?"
"Mitte eriti"

"Proovi, Liis, see on caprese. See on nii hea."
"Noh, kas oli hea?"
"Ei, tead see mozzarella, see oli liiga lehma maitsega!"

Ja nii sööbki Liis peamiselt röstsaia ja mingit kummalist ebaitaalialikku juustu :)
Aga IPi poolt ärapõlatud äädikane mereandide salat kõlbas Liisile küll. Isegi hoolimata sellest, et seal olid terved seepiad ja kaheksajala kombitsad. Hingasin kergendatult. Liis ei jäägi päris nälga.

Mina söön aga rõõmsasti peaaegu kõike. Ja terve nädalavahetus mööduski söömise tähe all. Liis jäi Rooma, aga meie IPiga läksime San Piosse, mägikülla, kus tema perekond praegu elutseb. Laupäeva lõunal tulid külla IPi õe sõbrad. Siis sõime kaheksakesi lõunat ja kui lõuna läbi sai, istusime laua ääres seni, kuni tuli aeg hakata end õhtusöögile sättima :) Kogu see aeg kuulasin ma, mida nad räägivad. Sõnadest sain aru, aga lausetest eriti nagu mitte. Lihtsalt mingi ühtlane sõnadevool oli. Aga minu tähetund loitis siiski ka. Serveerisin veidi Vana Tallinnat ja kõik aina kiitsid ja kiitsid :)

Pühapäeval läksime aga lammast sööma. Jõudsime kahe paiku sinna, vaatasime kuidas lammas potis podiseb, näksisime leiba, juustu ja salaamit. Kella neljaks sai lammas valmis ja umbes kell kuus, kui kolm arbuusi ja kolm kandikutäit tiramisusid oli ära söödud, hakkasime Rooma poole sõitma :) Söömise vahepeal sain paar lauset halba itaalia keelt kah rääkida: Jaaa, Eesti pealinn on Tallinn.; me sööme peamiselt kartuleid ja sealiha; ma olen siin umbes kuu aega. Ja muud sarnased tüüplaused, mis mul juba hästi selged on

Ütlesime Liisile, et jõuame Rooma kella kaheksaks. Viis minutit enne kaheksat olimegi kiirtee tollipunktis. Ja siis ootasime tollipunktis 45 minutit järjekorras. Ja Liis ootas bussipeatuses. Aga Itaalias ongi normaalne 45 minutit hilineda?

Igatahes, palavus kestab edasi ja tegelikult on mõnusam päevasel ajal hoopis toas istuda. Välja tasub minna, siis kui päike loojuma hakkab. Liis, nunnukene, tuli Rooma 5 kampsuniga (ei, ta ei ole neid kandnud). Mina aga kandsin eile terve nädala jooksul esimest korda sokke. Liis nõudis ööseks endale tekki. Minul on linagagi liiga palav magada.

tulevik või nii

"Kui sa nüüd sinna Rooma jälle tagasi lähed, siis mida sa seal õigupoolest tegema hakkad?" küsis mu tädi, küsis mu ema, küsis mõned tema sõbrannad, küsis Krissu ja küllap küsinuks samamoodi veel viisteist inimest, kui ma viimasel ajal vähem eraklik oleksin. Küsimust ei saa kuidagi pahaks panna, see on täiesti tavaline ja õigustatud küsimus. Aga minu vastus, mis on täiesti siiras ja minu jaoks täiesti konkreetne, ei ole teistele sobiv. "Mis ma seal tegema hakkan? Ma ei tea, eks paistab." Ja siis, mõned päevad hiljem küsib sama inimene sama küsimuse. "Mida sa seal tegema hakkad?" Vastus pole vahepeal muutunud. Aga küllap on vastus nii ebamäärane, et siis küsitakse sama asja veel kolmandatki korda. Sest alateadlikult on inimesel vist tunne, et ta pole sellele teda huvitavale küsimusele veel vastust saanud. Aga minu siiras vastus on jätkuvalt seesama ja kolmanda korra juures hakkan ma juba kergelt ärrituma kah.

Kevadel ostis mu ema paki porgandiseemneid ja luges, et pakis on 400 porgandiseemet. Siis käis ta ringi ja rõõmustas, et tal on 400 seemet ja lubas sügisel kõigile porgandeid jagada. Kui ta peale mõnda nädalat peenrat nägi, tuli välja, et porgandeid oli üles tõusnud neli-viis. Nüüd on neid, jah, veidi rohkem, aga vaevalt sealt neid nüüd nelisada välja ilmub.

Inimesed teevad ikka plaane. Ei pääse sellest minagi. Aga tulevik on kohutavalt ebausaldusväärne tegelane ja vaevalt, et ta allub mingi suvalise inimese reeglitele ja ettekirjutustele. Ja kui allubki, siis mitte kunagi üldse mitte tõrkumata. Ja kuigi see ebamäärasus mind vahetevahel masendusse ajab, on mul üldjuhul hea meel, et kõik on võimalik ja kõik on lahtine. Ja kui mul ongi plaane, siis eelistan neid hoida oma teada. Sest vanasse kaevu enne uue valmimist ei tasu sülitada ja ärasõnumine on ka üks kole tegu....

Aga millegipärast tundub mulle, et niisugune "lahtine" elamine on paljudele (vanematele?) inimestele täiesti mõistetamatu.

fotojaht: tee

Selleks, et midagi näha või tunnetada, on vaja aega. Ja sellepärast on kõige õigem alati reisida jalgsi. (Järva-Madise kant)


Teid on väga palju ja väga erisuguseid. Aga lõpuks saavad kõige armsamaks need, mida kõige sagedamini on tallutud. Ja siis on kahju, kui neid enam ei ole....(Nooruse ühikad Tartus)

Alles mitu tundi hiljem taipasin ma, et endise inglise keele õptetaja viisakusküsimusele "kuidas läheb?" ausalt ja ebareeglipäraselt vastamine võis panna küsija ebamugavust tundma. Vahel läheb mul meelest, et viisakurituaale tuleb täita täpipealt. Teine kord ma enam ei ütle, et "eklektiliselt". Ütlen nagu kord ja kohus "hästi".