...

Kuna ma olen ju nõnda tähtis persoon, siis olete kindlasti juba ammu pikisilmi oodanud järgmist blogipostitust. Ilmselgelt olen teil lasknud praeguseks hetkeks juba küllalt oodata ning aeg on viimaks ometi kirjutada üles mõned read maailmale lugemiseks.

Kes teab, kes veel ei tea, aga olen omadega taaskord seal maal. Nüüd oleks kindlasti huvitav teada, mida ma teinud olen. Noh, ei midagi erakordset. Ühtegi olulist vaatamisväärsust ma näinud ei ole ja ega mind nüüd nii väga ei huvitagi enam küünarnukkidega turistirajakatele obadusi jagada. Tahtlikult või tahtmatult seda aeg-ajalt teha tuleks. No hea küll: Pantheoni vaatasime, Campo de' Fioril käisime ka. Ja siis Cassinos. Ja see, et siinoleku ajal Abruzzos ei käiks, ei tule enam vist kõne allagi. Muidu on aga minu "puhkus" möödunud lösutamise ja uimerdamise tähe all.See paneb proovile mu kannatlikkuse. Mina ju tõuseks hiljemalt juba kell 10 ja tõusengi, aga oodata kella kolmeni, mil tõusemb "see teine"--- oh, raske :)  Aga mulle tundub, et mu kannatlikkus on kasvanud. Ja varsti hakkan ka mina igale poole kokkulepitust tund aega hiljem jõudma :)

Homme mu uimerdamine peaks aga lõppema sest just homme alustan ma oma suurejoonelist koduhaldja karjääri. Ei tea, kuidas kujuneb. Peaasi, et jälle miskit uut ja huvitavat saaks proovida. IP on tööl, mina ootan, et pesumasin pesemise lõpetaks. Ajaviiteks blogin ja korraldan IPi kodus arheoloogilisi väljakaevamisi. Ega see korralagedus mind nüüd nii tohtult ei häirigi, aga natuke ikkagi häirib. Samas, neid nn arheoloogilisi väljakaevamisi on põnev teostada. On ju väga põnev leida raamatu vahelt pudingupulbri pakk ja ei tea mitmenda kihi alt see minu enda raamat, mille ehk umbes poolteist aastat tagasi siia unustasin....Üllatusi jätkub. Tõesti on põnev! :)

minu uus sõber

Sel ajal kui ma oma suurt palavikku põdesin, leidsin uue sõbra. See kass on siin ennegi ringi rännanud ja IP on teda juba iidsetest aegadest saati toitnud. Aga viimasel ajal on ta lausa ise aeda tulnud ja "njäu" öelnud. See njäu tähendab muidugi seda, et "palun süüa, mul on kõht tühi" Peale seda njäud ja siis olen mina, suur kassiarmastaja, alati ummisjalu kööki jooksnud ja kassikrõbinad välja toonud. Ja nüüd, kus ma olen teda paar korda toitnud, tuleb ta minu end minu jalge vastu nühkima, ronib lausa süllegi! Isegi kassid on Itaalias sõbralikumad? Ma ei ole nii suure hellusega harjunud (kui räägime kassidest), aga naudin ma seda muidugi väga.

fotojjaht: vaade koduaknast

Pildid pole ehk just ülemäära orginaalsed, aga tähendusrikkad on nad sellepoolest, et langevad kateogooriasse "pilt ütleb enam kui tuhat sõna". Nimelt on praeguse seisuga toimunud drastiline muutus selle osas, mida koduaknast vaadates näen.

Veel paar päeva tagasi olin Tallinnas Mustamäel ja nägin sellist pilti:

Nüüd aga on pilt hoopis selline. Oleksin küll tahtnud kelkida, et olen imekaunil maal, kus paistab kogu aeg vaid päike. Eile oli siin Rooma lähedal Frascatis tõesti tõesti väga soe ja mõnus. Aga täna on siin hoopis selline sompus olek...Sellegipoolest! Siin on vähemalt ümbrus roheline :) Ei mingeid määrdunud lumehunnikuid ja ei mingeid jäätunud, samas vesiseid kõnniteid...