Niisiis. Elu aina läheb edasi ja sel nädalal on elu kohe nii kiiresti edasi läinud, et ei usugi, et juba reede on. Aga jumal tänatud, et juba reede on. Puhkust on ikkagi vaja. Tahan omaette olla, tahan laiselda ja logeleda. Aga muidu pole elul miskit viga. Vahepeal tabas mind masendus kui peale mõningaid halavaid emaile ja üht skaibikõnet kõige tähtsamale inimesele, emmele, sai kõik jälle korda. Nüüd olen rõõmus ja aeglane nagu ma olen, alles nüüd hakkan kogu elu-oluga ära harjuma, asju rahulikult võtma. Jah, sellist juttu ma vist rääkisin augusti lõpus ka. Noh, igatahes...
Ilm on meil siin veel päris ilus. Arvuti termomeeter ütleb, et on 24 kraadi. Kas seda usaldada või mitte, on iseasi. Tõsiasi on aga see, et õues on soe ja mõnus. Natuke on isegi veel palav. Kuna ma aga liiga turist välja ei taha näha, siis kannan kõigele vaatamata juba teksaseid ja vähemalt uksest välja lähen kampsuniga, mille ma siis viis minutit hiljem maha koorin. Roomlased, hullud, käivad aga kohati juba sügismantlites ringi. Turistid, hullud, lühikestes pükstes ja plätudega.
Ja vähem turist ja rohkem kohalik olen ma nüüd ka selle poolest, et mul on nüüd vähemalt üks kohustuslik lilla riideese. Liis on ju pajatanud ja mina ise ka, kuidas enimlevinud värvid riietuses on lilla ja must. Must, noh, on nii klassikaline valik ja nii laialt levinud, et seda itaallased küll patenteerida ei saa. Aga lilla, see lilla! Eks Eestis kantakse ka lillat, aga siin tundub vahel, et peale lilla muid värvi riideid ei tehtagi...Ja nüüd olen ka mina samm lähemale "kohalikule" rahvale. Ent mantel sellise ilmaga? No ei! Mõnel hommikul, kui ma ebainimlikul kellaajal hakkan Frascatist Rooma tulema, on väljas juba tõepoolest üsna jahe - nii 15-16 kraadi. Aga kuidagi ei suuda isegi õhukest vihmamantlit selga ajada. Pigem kannatan need 10 minutit bussiootamist ära. Seda küll ei saa öelda, et hambad suurest külmast plagisema oleks hakanud. Õudusega mõtlen siiski sellest, et varem või hiljem mantliilm ikkagi saabub. Juttude põhjal on Rooma talv vastikult niiske. Eriti jõe ääres. Ja arvake ära, kas ma asun Roomas jõe ääres või mitte?
Ma ei tea, kas see on nüüd kohalikkuse tundemärk, aga kohvi joon ma nüüd ka....ei saa öelda, et nagu hobune, sest nii palju kui ma tean, hobused kohvi ei joo. Itaallaste kaheksa tassi tasemele ka veel ei küündi. Aga ühest espressost on tasapisi saanud kaks ja praeguseks hetkeks kõigub päevane kogus kuskil kahe ja nelja tassi vahel. Jah, on küll pisikesed tassid, ent ometi. Olen ma nüüd kohvi mõjul inimesena särtsakamaks muutunud? Mine sa tea. Mõned asjad, millele ennem pihta ei saanud, on nüüd iseenesestmõistetavad. Selle arvel kokutan ja viivitan vastusega vähem küll.
Mis keele õppimisse puutub, siis oma grammatika unustasin ma suurejooneliselt Eestimaale ja uut ei raatsi osta. Või siis olen endast liiga heal arvamusel. Loomulikult räägin ma päevad läbi puist keelt, aga ma saan aru ja minust saadakse ka aru. Enamasti. Mis sõnavarasse puutub, siis praegu korjan tahtlikult või tahtmatult just labaseid ja argiseid sõnu. Ja siis sõnu, mis lapsi huvitavate teemadega seostuvad. Lapsed, või vähemalt see kõige noorem, on mere ja dinosauruste fänn. Tjah. Nüüd ma oskan siis näiteks öelda balena ja squalo. Vot nii!
Kuvatud on postitused sildiga töö. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga töö. Kuva kõik postitused
reede, oktoober 01, 2010
pühapäev, märts 08, 2009
nädal möödas
Õhtune aeg.
Veel üks seltskondlik olemine.
-Vaata, Greta, keegi tellis just praegu, cappucino, ütleb IP.
-Kindlasti, ameeriklanna, pobiseb üks IPi sõpradest.
Mina olen juba välja treenitud ja tean, et teatud kohvijooke peale 11 hommikul juua ei tohi. Samuti olen kursis sellega, et caffé tähendab meie mõistes espressot. Seepärast tundus mulle kerge solvanguna see, kui mina uhkelt, ausalt öeldes küll veidi kobavalt itaalia keeles kohvi ja võileiva tellisin ja minu käest seejärel inglise keeles küsiti, do you want american coffee?Roomas käitu nagu roomlased. Seega olen nn ameerika kohvilt espressole üle läinud.
Aeg lausa lendab mööda. Nagu ei teekski midagi, aga päevad kaovad ja kaovad. Kui ennist oli mul komme vähemalt kümme korda päevas vaadata, kas keegi mulle ka meili saatnud on, siis nüüd on mul aega ainult põgusalt neile pilk heita. Erilist motivatsiooni ka pole, sest õhtuks olen stanca morta (surmväsinud).
Kahel esimesel päeval veetsin pealelõuna Roomas ringi marssides ja vaatamisväärsusi vaadeldes. Kuna busse ma natuke kardan ja raha tuleb ka kokku hoida, siis tegin hirmpikki matku. Ma ei suudagi meenutada kuhu ma esimesel päeval jõuda tahtsin, aga lõpuks viis tee mind Circus Maximuse juurde, sealt aga pole enam pikk maa Foormi ja Piazza Veneziani, sealt omakorda on võrdlemisi lühike tee Colosseumimi. Ja sealt suubusin metroosse. Erinevalt bussidest, suudan ma metroosüsteemi rohkem usaldada. Ja lõppude lõpuks on mingi transpordivahendi kasutamine siiski paratamatu.
Teisel päeval vaatlesin Piazza Navona purskaevusid ja jõudsin Argentina kasside kolooniani. Tegelikult on kesklinn siiski piisavalt väike. On võimalik ühest kohast teise jala liikuda küll. Londoni puhul ma seda näiteks hästi ette ei kujutaks. Sellegipoolest, praeguseks hetkeks on jalad täiesti villistunud ja muud ilusad paigad jäävad selleks ajaks, kui veidi taastun.
Vatikanis ma siiski käisin. Sest ma sain tasuta eksursiooni ja pidin maksma ainult sissepääsu eest. Tasuta sellepärast, et proovisin teha ühele firmale veidi valge orja tööd: pakkuda vaestele turistidest lammastele flaiereid ja loota, et nad ostavad eksursioonipileti, millelt mina seejärel teatud protsendid endale saan. Ühtegi lammast mul kinni püüda ei õnnestunud, aga vähemalt sain tolle firma kaudu ühe giidiga kaasa tolgendada. Töö on tüütu. Kõik väidavad, et paari nädala pärast on turiste nii, et tapab ja raha voolab jõgedena. Mina loodan siiski, et ehk on ka muid võimalusi leiva teenimiseks. Ma veel ei tea, kas lähen homme sinna tagasi või mitte....
Frascatisse tuleb sõita rongiga. Midagi rasket siin pole. Ostad automaadist pileti, lased sellele teises masinas templi peale teha ja istud rongile. Ometi suutsin ma teha kohutava vea. Istusin valele rongile. Selliseid vigu eilasündinud ei tee. Nemad on tähelepanelikud ja paranoilised. Mina hakkasin end aga juba mugavalt tundma ja nii ma siis valesse kohta jõudsingi. Ho una problema grandiosa, pidin IPile telefonis tunnistama. Noh, võtsin siis tagasirongi ja jõudsin Ciampinosse, kus IP mu peale korjas, et ma päris Terminisse ei sõidaks ja kogu üritust otsast alustama ei peaks. Aga, et ta ootas mind jaamas pool tundi kohas, kus tegelikult väga parkida ei tohi, hoidis ta tulesid sees ja nõnda sai auto aku täiesti tühjaks. Kuna keegi oma akust voolu anda ei tahtnud (ega inimesi seal palju polnudki), tuli oodata autoabi. Ebameeldivusi täis päev, nalja kui palju Aga vale rong oli muidu tore rong; see oli nimelt kahekordne.
Mis itaalia keelde puutub, mõnele küsimusele suudan juba vastata. Mõnda küsimust suudan isegi ise küsida. Saan hakkama ka kohvi ja piletite ostmisega (mitte ainult automaadist). Seega, esimese klassi lapse tase juba?
kolmapäev, juuni 04, 2008
Lihtsa elu Greta
Tõusin varakult, väntasin meeleheitlikult läbi alles ärkava linna ning jõudsin Balti jaama 40 minutit liiga vara, näost punane nagu vähk, ma arvan. Toetasin pepu vastu kollast piiret ja asusin muinasjuttu lugema. Siis tuli rong ka ja rongis ma muidugi ka lugesin, sest ma olen täiesti sõltuvuses lugemisest. Aga tunni aja pärast jõudis rong Aegviitu ja päris-väntamine alles algas. Mitte, et ma endale midagi tõestada oleksin tahtnud (aga äkki tahtisn), aga tore oli tõdeda, et 27km rattasõitu läks nagu niuhti ja väga väsitav ei olnud ka. Olgu- poolteist tundi on natuke rohkem kui niuhti, aga asi oli seda väärt- ilus tühi hommikune maantee linnulaulu ja päikeselaikudega. Ja näha sai juba tuttaval teel seda, mida autoga ei märka. Et mul see fotokas katki pidi minema- ilusat ja huvitavat oli palju!
Kui ma tööle jõudsin, olid hobused juba kohal. Ma isegi ei teadnud neid oodata. Aga hobused on olevused, kes minu kalgistunud südant pehmendavad ja tore on teada, et nüüd on mul keda aknast piiluda. Peale külastajate muidugi. Aga neid tuleb hiilida teisest aknast. Ja kolmandast aknast paistab rehetare, see selleks.
Igatahes, ma tegin midagi...tarka....nagu tööl ikka, eksole ja siis tulid inimesed ja ma nägin neid külastajatepiilumise aknast. Tormasin alla, müüsin piletid, olin lahke ja tore ja asusin jälle tagasi valvepostile ja mida ma näen? Hobune päise päeva ajal keset teed. Hobuse kõrval aiaauk. Ja nüüd ometi oli mul ettekääne hobust käppida ;) Haarasin päitsetest ja abivalmis külastaja tegi värava lahti ja jonnakas hobune sai aia sisse tagasi, aed ajutiselt ära lapitud.
Maja taga välja peal tegid näitlejad-teatritegelased pauku. Pääsukesed säutsusid ja elu oli nii ilus iisi. Hommikul sõitsime karjakesi Paidesse pildi peale ja tee peal nägin sookurge. Ja ma mõtlesin, et siin võiks täitsa elada ja olla kui ainult sai kohalikus poes 10 krooni ei maksaks...Ja bensiin võiks ka odavam olla...ja inimesed räägiksid rohkem kirjandusest (oh ma naiivitar) ja vähem kurkide-tomatite kastmisest.
Ainult, et....magister kutsub. Kohe kõva häälega kutsub. Ja bakapiinad? Need on eelmises paaris nädalas, seega täitsa ununenud....
Kui ma tööle jõudsin, olid hobused juba kohal. Ma isegi ei teadnud neid oodata. Aga hobused on olevused, kes minu kalgistunud südant pehmendavad ja tore on teada, et nüüd on mul keda aknast piiluda. Peale külastajate muidugi. Aga neid tuleb hiilida teisest aknast. Ja kolmandast aknast paistab rehetare, see selleks.
Igatahes, ma tegin midagi...tarka....nagu tööl ikka, eksole ja siis tulid inimesed ja ma nägin neid külastajatepiilumise aknast. Tormasin alla, müüsin piletid, olin lahke ja tore ja asusin jälle tagasi valvepostile ja mida ma näen? Hobune päise päeva ajal keset teed. Hobuse kõrval aiaauk. Ja nüüd ometi oli mul ettekääne hobust käppida ;) Haarasin päitsetest ja abivalmis külastaja tegi värava lahti ja jonnakas hobune sai aia sisse tagasi, aed ajutiselt ära lapitud.
Maja taga välja peal tegid näitlejad-teatritegelased pauku. Pääsukesed säutsusid ja elu oli nii ilus iisi. Hommikul sõitsime karjakesi Paidesse pildi peale ja tee peal nägin sookurge. Ja ma mõtlesin, et siin võiks täitsa elada ja olla kui ainult sai kohalikus poes 10 krooni ei maksaks...Ja bensiin võiks ka odavam olla...ja inimesed räägiksid rohkem kirjandusest (oh ma naiivitar) ja vähem kurkide-tomatite kastmisest.
Ainult, et....magister kutsub. Kohe kõva häälega kutsub. Ja bakapiinad? Need on eelmises paaris nädalas, seega täitsa ununenud....
pühapäev, jaanuar 27, 2008
põhiliselt unenägudest...
Puhkepäevad on toredad sellepärast, et puhkepäevadel pole vaja kuhugi kiirustada ning unes nähtu üle saab rahulikult mõelda. Ja siis jäävad unenäod kauemaks meelde kui kümneks minutiks nagu tavaliselt.
Täna nägin ma muidugi tavapärasest veidramat und ka: Leonardo DiCapriost oli saanud meesprostituut. Tal oli ka teisik, kes oli ühtlasi tema klient. Muidu oli Leonardol ka naissoost kliente, aga nagu selgus, oli ta nende suhtes palju valivam. Vahepeal juhtus üht-teist, mida ma ei mäleta, aga siis muutus uni täiesti: olin mina ja veel mingi tegelane. Otsisime taga Mohinder Sureshi, seda Heroes'i tegelast. Ronisime mingi eriliselt kõrge ja laia müüri peale. See oli nii iseenesestmõistetav, et müüripealne tundus olevat täiesti ametlik tee. Minul tekkis seal unes aga suur kõrgusekartus. Müür oli ikkagi ca 20 m kõrge. Kartsin kohutavalt alla kukkuda kuigi tee oli päris lai. Ja siis kasvas läbi müüri puu, mille okste vahelt tuli läbi roomata. Kartsin väga, aga sain hakkama. Kõndisime edasi ja siis nägime Sureshi all inimeste seas kõndimas. Alla me muidugi ei saanud, liiga kõrgel olime hüppamiseks...Aga siis ma libastusin ja jäin vaid kümne sõrmega müürinukist kinni hoidma. Ja sellistel kohtadel ärgatakse alati üles....
Teine veider uni oli paar päeva tagasi. Olime Kaunases, läksime isa korterisse. Trepid olid seal kollased ja kitsad, aga trepimademed olid veel huvitavamad: need olid väiksed ümmargused kollased sahtliga lauakesed. ja kõige ülemisel korrusel, viiendal, oli korruse asemel hoopis mingi lai lavats. Midagi sellist nagu vanades rongikupeedes. See lavats oli kole segi kuid muude asjade seast eristus selgesti suur pott, millele oli selgete tähtedega maalitud Pb või Pu.
Pärast läksime millegipärast külla Sass Müllerile, kes elas Ülejõel, kel oli meeletult palju lapsi ja nahkdiivan. Majas käis remont ja täpselt pool põrandat oli kaetud parketiga. Teine pool põrandast oli üles kistud....Kummaline....
Eile-üleeile olin jälle muuseumis. Tihti on nii, et sinna minna eriti ei viitsi, aga seal olles ja sealt tagasi tulles on hea meel, et käidud sai. Seekord oli võistulugemine Hansenist Tammsaareni, mis mul vaat, et hinge kinni pani. Kujutage ette, et õpite pähe viis minutit Tammsaare proosateksti ja esitate seda siis ilmekalt. Mõni osaleja oli küll tohutult meisterlik, uskumatu lausa. Tekst muutus nii oluliseks, nii elavaks...See oli reedel. Ja laupäeval oli rahvamatk...
Tegelikult ma peaksin tegema üht kirjatööd. Aga ma läksin lihtsama vastupanu teed ja tulin siia lobisema. Võibolla nüüd aitab ka...
Täna nägin ma muidugi tavapärasest veidramat und ka: Leonardo DiCapriost oli saanud meesprostituut. Tal oli ka teisik, kes oli ühtlasi tema klient. Muidu oli Leonardol ka naissoost kliente, aga nagu selgus, oli ta nende suhtes palju valivam. Vahepeal juhtus üht-teist, mida ma ei mäleta, aga siis muutus uni täiesti: olin mina ja veel mingi tegelane. Otsisime taga Mohinder Sureshi, seda Heroes'i tegelast. Ronisime mingi eriliselt kõrge ja laia müüri peale. See oli nii iseenesestmõistetav, et müüripealne tundus olevat täiesti ametlik tee. Minul tekkis seal unes aga suur kõrgusekartus. Müür oli ikkagi ca 20 m kõrge. Kartsin kohutavalt alla kukkuda kuigi tee oli päris lai. Ja siis kasvas läbi müüri puu, mille okste vahelt tuli läbi roomata. Kartsin väga, aga sain hakkama. Kõndisime edasi ja siis nägime Sureshi all inimeste seas kõndimas. Alla me muidugi ei saanud, liiga kõrgel olime hüppamiseks...Aga siis ma libastusin ja jäin vaid kümne sõrmega müürinukist kinni hoidma. Ja sellistel kohtadel ärgatakse alati üles....
Teine veider uni oli paar päeva tagasi. Olime Kaunases, läksime isa korterisse. Trepid olid seal kollased ja kitsad, aga trepimademed olid veel huvitavamad: need olid väiksed ümmargused kollased sahtliga lauakesed. ja kõige ülemisel korrusel, viiendal, oli korruse asemel hoopis mingi lai lavats. Midagi sellist nagu vanades rongikupeedes. See lavats oli kole segi kuid muude asjade seast eristus selgesti suur pott, millele oli selgete tähtedega maalitud Pb või Pu.
Pärast läksime millegipärast külla Sass Müllerile, kes elas Ülejõel, kel oli meeletult palju lapsi ja nahkdiivan. Majas käis remont ja täpselt pool põrandat oli kaetud parketiga. Teine pool põrandast oli üles kistud....Kummaline....
Eile-üleeile olin jälle muuseumis. Tihti on nii, et sinna minna eriti ei viitsi, aga seal olles ja sealt tagasi tulles on hea meel, et käidud sai. Seekord oli võistulugemine Hansenist Tammsaareni, mis mul vaat, et hinge kinni pani. Kujutage ette, et õpite pähe viis minutit Tammsaare proosateksti ja esitate seda siis ilmekalt. Mõni osaleja oli küll tohutult meisterlik, uskumatu lausa. Tekst muutus nii oluliseks, nii elavaks...See oli reedel. Ja laupäeval oli rahvamatk...
Tegelikult ma peaksin tegema üht kirjatööd. Aga ma läksin lihtsama vastupanu teed ja tulin siia lobisema. Võibolla nüüd aitab ka...
Aga eile hommikul oli selline ilus kirju ilm...
pühapäev, detsember 02, 2007
Jälle Tallinnas
Oi, kas on midagi huvitavamat kui ühistransport? Suvel kirjutasin väikesest misjonärist ja nüüd - hulluke. Mingi tädi, kes loomulikult pidi istuma minu kõrvale. Omaette ta seal seletas, mida sellest sai ta vaevalt isegi aru, sest paraku hullude jutt ju järjepidev pole. Meelde jäid kaunid fraasid nagu "roojased sead" ja "vulgaarsed elajad" ning lisaks sellele veel hulgaliselt häälitsusi, mis jäid kuskile tänitamise ja urisemise vahepeale. Midagi stiilis: "Sööge ise oma peenleiba, raisk! Peenleib-beb-beb-beb-beb-beb...Urh! "
Ühistranspordis tuleb olla emotsioonitu kivinägu. Tuleb end nii-öelda välja lülitada. Vanasti, kui ma Tallinnas elasin, siis ma sain sellega päris hästi hakkama. Aga kuigi hull tädi oli iseenesest päris põnev, ma rohkem kui neli peatust siiski tema kõrval veeta ei suunud. Ronisin siis trollist välja ja tädi tuli mulle järgi. Mina lipsasin tagant jälle trolli aga tädi jäi maha. Loodan, et ta seal Koidu peatuses ära ei kärvanud.
Novot. Tartus on ju ka hulle ja hullukesi, aga nad kuidagi leebed ja sõbralikud.Kusjuures prükkarid veel lausa flirdivad tudengineidudega (noh, kui ma veel noor ja ilus esmakursuslane olin, siis tehti mulle lausa abieluettepanek). Tallinnas on nad (nii prükkarid kui hullud) aga kuidagi agressiivsed ja eemaletõukavad. Miks nii? Tallinn muutub üha võõramaks ja hirmsamaks. Ainult vanalinn on midagi väärt, tõepoolest! No olgu - KUMU on ka tore ja mõned kohad veel. Aga ühistransport on tõeline stressiallikas. Kui ma Tartus laisaks muutun, siis ma tuletan endale meelde, miks mulle bussid ja trollid ei meeldi. Tegelikult muidugi harjutamise asi. Vanasti, kui ma osav trollisõitja olin, siis meeldis mulle just see, et trollis nii palju erinevaid huvitavaid inimesi oli.
Trollidest veel: ma igatsen neid väikesid nunnusid ümmargusi kriuksuvaid trollibusse. Aga jah - seal oli veel kitsam ja ebamugavam.
Ja miks ma üldse kesklinnas olin, see on muidugi omaette jutt. Külaline või nii. Jälle üks välismaine tuttav. Aga ta on siin veel nädal aega ja eks ma kirjutan temast siis, kui ma temast rohkem midagi arvata oskan. Lennujaamas olin ma iseenesest väga närvis. Aga uute inimestega on põnev kohtuda. Isegi kui nad on "iidvanad" nagu kõik Liisi mehed.
Täna lähen siis selle iidvana mehega veel linna peale. Vaevalt, et ma viitsin tarka ja tähtsat giidi mängida, aga jah...kuna ma olen selle seletamisega nii harjunud, siis vaevalt ma oma suud vaatamisväärsuste koha pealt täiesti kinni suudan pidada :D Homme lähen aga teatri- ja muusikamuuseumisse tarka ja tähtsat arhiivitööd tegema.
Eile käis meil külas Anna. Isa on ka praegu siin. Unenägusid eriti ei mäleta...
Ühistranspordis tuleb olla emotsioonitu kivinägu. Tuleb end nii-öelda välja lülitada. Vanasti, kui ma Tallinnas elasin, siis ma sain sellega päris hästi hakkama. Aga kuigi hull tädi oli iseenesest päris põnev, ma rohkem kui neli peatust siiski tema kõrval veeta ei suunud. Ronisin siis trollist välja ja tädi tuli mulle järgi. Mina lipsasin tagant jälle trolli aga tädi jäi maha. Loodan, et ta seal Koidu peatuses ära ei kärvanud.
Novot. Tartus on ju ka hulle ja hullukesi, aga nad kuidagi leebed ja sõbralikud.Kusjuures prükkarid veel lausa flirdivad tudengineidudega (noh, kui ma veel noor ja ilus esmakursuslane olin, siis tehti mulle lausa abieluettepanek). Tallinnas on nad (nii prükkarid kui hullud) aga kuidagi agressiivsed ja eemaletõukavad. Miks nii? Tallinn muutub üha võõramaks ja hirmsamaks. Ainult vanalinn on midagi väärt, tõepoolest! No olgu - KUMU on ka tore ja mõned kohad veel. Aga ühistransport on tõeline stressiallikas. Kui ma Tartus laisaks muutun, siis ma tuletan endale meelde, miks mulle bussid ja trollid ei meeldi. Tegelikult muidugi harjutamise asi. Vanasti, kui ma osav trollisõitja olin, siis meeldis mulle just see, et trollis nii palju erinevaid huvitavaid inimesi oli.
Trollidest veel: ma igatsen neid väikesid nunnusid ümmargusi kriuksuvaid trollibusse. Aga jah - seal oli veel kitsam ja ebamugavam.
Ja miks ma üldse kesklinnas olin, see on muidugi omaette jutt. Külaline või nii. Jälle üks välismaine tuttav. Aga ta on siin veel nädal aega ja eks ma kirjutan temast siis, kui ma temast rohkem midagi arvata oskan. Lennujaamas olin ma iseenesest väga närvis. Aga uute inimestega on põnev kohtuda. Isegi kui nad on "iidvanad" nagu kõik Liisi mehed.
Täna lähen siis selle iidvana mehega veel linna peale. Vaevalt, et ma viitsin tarka ja tähtsat giidi mängida, aga jah...kuna ma olen selle seletamisega nii harjunud, siis vaevalt ma oma suud vaatamisväärsuste koha pealt täiesti kinni suudan pidada :D Homme lähen aga teatri- ja muusikamuuseumisse tarka ja tähtsat arhiivitööd tegema.
Eile käis meil külas Anna. Isa on ka praegu siin. Unenägusid eriti ei mäleta...
kolmapäev, november 28, 2007
Masterplan ja vaimne kabinet
Panin aurumasina käima ja kui kütet jätkub, siis ma saan isegi millegagi hakkama. Kütteks on vaja präänikuid ja piitsa. Ma veel ei tea kumb paremini toimib, aga "magada" enam ei saa ja tuleb asja kallale asuda. Kõik tähtajad närivad hinge. Tegemistvajavad tööd kisendavad nagu sireenid ja mul sai just äsja männivaik otsa.Toimin ma aga ikka minule tüüpilisel viisil- maratoni alustame sprinterkiirusel.
Tjah. Aga vähemalt tegin ma endale "masterplaani" (mida iganes see ka ei tähendaks) ja vaimse kabineti ehitamine on ka täies hoos. Noh eks näis, kas saab asja. Aga kui endale võetud tähtajast üle lähen ja päristähtajaks valmis saan, siis on ka tubli saavutus. Tuleb luua preisi kord ja üleüldine ordnung. Piitsa! (Kõht on tühi- tahaks präänikut.) Appi, mul on juba hirm :)
Noh, aga tegelikult on see huvitav. Kui sisteem tööle hakkab siis.... ooo, ma suudan korda saata imesid! Praegu käin ma küll liiga tihti kruusi täitmas (kohvi või teega) ning siis tuleb jälle muusikat otsida ja MSN-i piiluda ja....Aga optimismus on ja muu lohiseb ühel või teisel viisil järele.
Loodetavasti ei tule mul enda motiveerimiseks iga päev siia sellist juttu kirjutada. Valiksin parema meelega hüpnoosi või orjapidaja :) Aga ma saan hakkama, sest muud võimalust lihtsalt pole :P
Tšutšufrei, kullakesed!
PS: õues on külmakraadid ja see on mõnus
PS2: reedel on palgapäev
PS3: inimesed on nii ilusad ja head, päriselt ka
kolmapäev, november 14, 2007
autosõit, bussisõit ja lumised väljad
Tulin (Tal)linnast. Lumesadu. Mõnus valge ja puhas lumi ning libedad teed. Liiklusummikud ja kibestunud eelkeskealisele närvidele käivad noored, kes üle bussi oma telefonist nõmedat muusikat lasid. See oli 17a. Tartu buss oli palju toredam. Bussijuht kuulas nagu bussijuhid ikka - Elmarit. ja see muusika mis sealt lasti trügis kõrva kui minu muusikas mõjuvad pausid pidid olema. See häiris siiski natuke vähem, sest loodus rahustas mind maha. Pealegi nägin ma bussiaknast põtru ja metskitsi, mis pani mind pea pisarateni heldima. Tühja sest Elmarist.
Eile nägin ma allaaetud rebast. Oli teine alles värske, ainult paar korda rataste alt läbi käinud. Muu tee oli tühi, autosidki polnud väga palju. Sõitsin Tammsaarde ja tegin ühe "päris" tööpäeva. Oli mardi- ja kadripäeva tähistamine. Võtsin kodust triibulise kangatüki(mis oli ostetud mu ema poolt ca 15 aastat tagasi) ja tegin endale haaknõeltest seeliku. Hoolimata sellest, et tragikoomiline element minu elus on suur, püsis mu 3-minuti seelik seljas terve päeva. Siis ilmusin laste ette ja püüdsin hästi pedagoogiline olla. Oma rõõmuks ma nägin, et nad ei igavlenud ega haigutanudki. Väga palju.
Õhtul sõitsin koju ja olin täiesti läbi. Ja mis saaks veel siis kui iga päev tööl käiksin? Isver. Tõusta iga hommik kl 6.30 ja jõuda koju kl 18.30. Selleks on küll tahtejõudu ja ka lihtsat jõudu vaja. Aga mööda talviseid teid üksinda sõita ja mõttetesse kaevuda on imetore (libedus muidugi hirmutab). Appi, kas tõesti tuleb mul tekitada uus märksõna "töö" ?
Ja emme on ka üha toredam. Mis me vanasti tegime, seda ma nii täpselt ei mäleta, aga nüüd veedame õhtuid nii, et joome klaasikese veini ja räägime elust. Tema räägib ema Goirot'st ning mina küsin, kas ta on lugenud seda ja seda raamatut, mida ma talle lugeda olen andnud. Ta tavaliselt ei ole. Ja siis enne kui ma ära lähen, sunnib ta mind mingit toitu kaasa võtma. Täna reisis minuga koos üks väärikas kanakints, kes käis ka loengus ja Dorisega aega veetmas. Nüüd ta aga otseses mõttes chillib külmkapis.
Nüüd on aga nii, et ma pean juttu vestma minema. Meil on Piretiga diil, et kirjutame teineteisele iga päev ühe omaloomingulise teksti. Suurepärane idee. Ja nüüd ma ei arvagi enam poole lause peal, et eelmine pool lausest on nii mõttetu, et parem on kõik maha kustutada. Kes teab, mõni asi hakkab ehk isegi distantsilt meeldima. Ja enne kui ma ümber mõteln, et mis lollusega ma jälle hakkama sain, panen ma midagi uitmõtetesse üles. Endale, et olla julge (ja leppida oma edevusega) ning teistele ajaviiteks. Praegu ma vist kannataks ka väga laitva kriitika välja ning ei pilgutaks silmagi. Ja siis samas tahaks argielu triviaaluste peale lahinal nutma puhkeda....
Asjad peaksid siiski liikuma paremuse poole- nägin unes, et lendasin. Tegelikult oli mul selles unes hästi kiire ja siis ma nägin üht poissi, kes rulatas. Hakkasin ka mina rulatama. Ainult, et minul polnud rula ja nii ma siis hõljusin edasi endale ühe jalaga hoogu lükates. See toimus Ülikooli tänaval ja mina tahtsin jõuda Lossi majja. Aga enne tõi äratuskell mu reaalsusesse. Kahjuks.
Eile nägin ma allaaetud rebast. Oli teine alles värske, ainult paar korda rataste alt läbi käinud. Muu tee oli tühi, autosidki polnud väga palju. Sõitsin Tammsaarde ja tegin ühe "päris" tööpäeva. Oli mardi- ja kadripäeva tähistamine. Võtsin kodust triibulise kangatüki(mis oli ostetud mu ema poolt ca 15 aastat tagasi) ja tegin endale haaknõeltest seeliku. Hoolimata sellest, et tragikoomiline element minu elus on suur, püsis mu 3-minuti seelik seljas terve päeva. Siis ilmusin laste ette ja püüdsin hästi pedagoogiline olla. Oma rõõmuks ma nägin, et nad ei igavlenud ega haigutanudki. Väga palju.
Õhtul sõitsin koju ja olin täiesti läbi. Ja mis saaks veel siis kui iga päev tööl käiksin? Isver. Tõusta iga hommik kl 6.30 ja jõuda koju kl 18.30. Selleks on küll tahtejõudu ja ka lihtsat jõudu vaja. Aga mööda talviseid teid üksinda sõita ja mõttetesse kaevuda on imetore (libedus muidugi hirmutab). Appi, kas tõesti tuleb mul tekitada uus märksõna "töö" ?
Ja emme on ka üha toredam. Mis me vanasti tegime, seda ma nii täpselt ei mäleta, aga nüüd veedame õhtuid nii, et joome klaasikese veini ja räägime elust. Tema räägib ema Goirot'st ning mina küsin, kas ta on lugenud seda ja seda raamatut, mida ma talle lugeda olen andnud. Ta tavaliselt ei ole. Ja siis enne kui ma ära lähen, sunnib ta mind mingit toitu kaasa võtma. Täna reisis minuga koos üks väärikas kanakints, kes käis ka loengus ja Dorisega aega veetmas. Nüüd ta aga otseses mõttes chillib külmkapis.
Nüüd on aga nii, et ma pean juttu vestma minema. Meil on Piretiga diil, et kirjutame teineteisele iga päev ühe omaloomingulise teksti. Suurepärane idee. Ja nüüd ma ei arvagi enam poole lause peal, et eelmine pool lausest on nii mõttetu, et parem on kõik maha kustutada. Kes teab, mõni asi hakkab ehk isegi distantsilt meeldima. Ja enne kui ma ümber mõteln, et mis lollusega ma jälle hakkama sain, panen ma midagi uitmõtetesse üles. Endale, et olla julge (ja leppida oma edevusega) ning teistele ajaviiteks. Praegu ma vist kannataks ka väga laitva kriitika välja ning ei pilgutaks silmagi. Ja siis samas tahaks argielu triviaaluste peale lahinal nutma puhkeda....
Asjad peaksid siiski liikuma paremuse poole- nägin unes, et lendasin. Tegelikult oli mul selles unes hästi kiire ja siis ma nägin üht poissi, kes rulatas. Hakkasin ka mina rulatama. Ainult, et minul polnud rula ja nii ma siis hõljusin edasi endale ühe jalaga hoogu lükates. See toimus Ülikooli tänaval ja mina tahtsin jõuda Lossi majja. Aga enne tõi äratuskell mu reaalsusesse. Kahjuks.