Hea aeg

Unenäod tulevad suvepuhkuselt tagasi. Või siis ei osanud nad mind otsida, kui teistes kohtades rändasin. Nüüd on aga viimaks ometi jälle need lossides ekslemised, kummalised inimesed ja unistused, mis teispool ärkvelolekut on võtnud hoopis veidra vormi.

Lugesin "Alkeemikut". Ei tea, kas sellist asja üldse tohib avalikult tunnistada. Liiga paljude "mittekirjandusinimeste" lemmik ja liiga lihtne ja mis kõike veel. Vähemalt lugesin ma seda inglise keeles. Teist korda oma elus (See on veel hullem ülestunnistus). Rongis lugesin kolmveerand raamatut läbi ja ega rohkem polnudki vaja, et see miski, mis seal raamatus oli, toimima hakkaks. Heh, võib-olla see tekst pole ilukirjandus, vaid eneseabi, aga lootust ta andis ja ma ei tea, kas lugemisest tingituna või oli tegemist lihtsalt juhuste kokkulangemisega. Igatahes lootus. Ja siis midagi veel, mida ma päris täpselt sõnastada ei oska ja ega tahagi. Mõte on aga selles, et hoolimata kogu ebasobivate asjaolude armeest miski siiski toimib ja....

Väljas on ilus sügis ja minul on tunne, et olen jõudnud sammukese lähemale...eee...(parema sõna puudumisel) taipamisele. Ma arvan, et ma tean praegu täpselt, mis on kõige suurem jõud üldse ja ma tunnen seda iga oma keharakuga. Aga mis see on, seda ma muidugi välja öelda ei saa. Homseks võib kõik kardinaalselt muutunud olla hoolimata sellest, et mulle tundub, et nüüd on mul see, mis hoiab mind sihil tubli mitu aastat. Ja see miski kasvab. Praegu on hea aeg ja ma tean täpselt seda kohta, kus terves Tartu linnas olen kõige lähemal Kõiksusele ning ajatusele. See on see väike tänav seal ja selle nimel võib ka väga väsinuna koju minna väikese ringiga. Poleks iial arvanud, et Kõiksus redudutab väiksel, ja ebaolulisel kõrvaltänaval. Aga tundub, et just seal ta redutabki. Vähemalt see minu Kõiksus. Või nimetage teda kasvõi Jumalaks, kui tahate.

Muidugi ma ei taha, et see aeg lõppeks. Roosad prillid ja nii edasi....

september

Jälle Tartu, eksole. Pikad kiired sammud Riia maanteel, Pauluse kirik, Lotmani kuju ja raamatukogu. Õhtuti ikka seesama seitsmes korrus ja viimane uks koridori lõpus. Jälle unenäod. Ja kuigi see materiaalsus ja argimured, mis vanemaks saamisega paratamatult kaasnevad, pole päriselt vaikinud, karjuvad nad siin sellegipoolest kuidagi vaiksema häälega.

Turvaline harjumuspärasus ja mõningad kummastused: Meie perifeeriasse on tekkinud tsivilisatsioon kõnniteede ja parklatega. On tekkinud uus funktisoneeriv keemiahoone, kuhu viib uus ja sile tee, mis lõppeb vahetult enne ühikaid ning sealt edasi viib seesama vana ja enamasti porine rada. Avastus, et kõik uued tudengipoisid on ikka aastast aastasse kaheksateistaastased. Ja Doris, kes kolis oma viis aastat Narva maantee pappkast-toast kollasesse majja palju huvitavama ja ilusama nimega tänavale.

Vihm ja päike vaheldumisi. Intertekstuaalsus ja kultuuriteooria ja tüvitekstid ja metafoor ja fiktsioon ja kõik närvidele käiv, mis on jälle kasvõi natukenegi aega tohutult huvitav ja kõik raamatud, mida tahaks läbi lugeda, aga niikuinii iialgi ei jõua.

-"Kas nüüd, kus sa oled Roomas olnud, on Tartu liiga väike?"
-"Ei"
-Aga kumb siis ikkagi parem on?"
-"Ei üks, ei teine. Nad on lihtsalt erinevad"

Aga eesti tõekspidamiste järgi pehmeks keedetud pastaga ma võibolla enam ei harjugi...

fotojaht: tee

Selleks, et midagi näha või tunnetada, on vaja aega. Ja sellepärast on kõige õigem alati reisida jalgsi. (Järva-Madise kant)


Teid on väga palju ja väga erisuguseid. Aga lõpuks saavad kõige armsamaks need, mida kõige sagedamini on tallutud. Ja siis on kahju, kui neid enam ei ole....(Nooruse ühikad Tartus)

linnainimene

Jah, tegelikult olen ma siiski linnainimene. Jah ma armastan rahu ja vaikust ja metsa ja linnulaulu, aga seal jään ma siiski vist alati külaliseks, sest kogu oma suurele üksiolemise vajadusele vaatamata mulle meeldib inimeste ümbruses viibida. Peaaegu iga kord kui sõidan trolliga, taban end mõtlemast sellest, kui huvitav on iga inimene, tema nägu, tema liigutused, tema riided, tema olek; ja ma tahaksin neid kõiki portreteerida, kui ma natukenegi joonistada oskaksin. Suurlinnad on veel huvitavamad: toredad prisked aafrika mammid kirjutes kleitides kirjute peakatetega, india päritolu tüdrukud säravlillades sametdressides, suurte lopsakate vuntsidega türklased, kavala näoga mustlased, kõikjal kohatavad venelased ja itaallased....

Minu jaoks klassifitseerub Tartu siiski ka linnana. Aga ta on nii armas ja soe, et seda on kerge ära unustada. Pigem nagu suur küla, kus kõik kõiki tunnevad. Natuke tahaks küll anonüümsust, aga samas on nii tore, kui tuled bussi pealt maha, kõnnid paarsada meetrit kesklinna ja hakkad aina teretama ja tervitama. Ülikooli raamatukogu on veel eriti armas ja kodune, ainuke mure vahel selles, et kui end hästi ära ei peida, tuleb iga viie minuti tagant keegi tuttav, kes õppimisest väsinud ja kes paar sõna vestelda soovib.

Tartus on ka tänavatel parem uidata. Supilinn ja Karlova on alati peaaegu paari sammu kaugusel. Aga Kalamajja jõudmiseks tuleb ette võtta pikk matk, mis - tõsi küll -on asja väärt.
Tartu meeldib väga, Tallinn hakkab ka juba tasapisi sümpatiseerima. Loodust ja maapaiku ma armastan, aga maale elama ma vist ikkagi minna ei saa. Siiski liiga palju vaikust. Mulle meeldivad inimesed.

november

Zavood ja Doris. Z ukse ees kriiskab rastapatsidega noormees heleda plikaliku häälega. Melu näikse olevat suur. On ju tõepoolest juba teisipäeva õhtu. Sees tekib kerge pettumus: Z on tühjavõitu, olek on unine. Mainstream rokk, õlu ja friikartulid. Is there reality without dream, küsib postkaart. Ma ei oska vastata. Ma ei tea ja ma ei viitsigi mõelda. Kõrvallauas habemega õigeusu preester ja temaga vestlev kergelt tibi moodi ajakirjandustudeng. Sellised Tartule nii omased kummalised kooslused üllatavad siiski ikka ja jälle.

On november. Tervitan karget jahedust, kuid närbun pimeduse käes. November on raske kuu. Tahan ainult magada. Ei taha lugeda, ei taha mõelda, ei taha ei taha. Tahan kirjutada, aga Wordi valget paberilehte silmade ees nähes satun krampi. Mida rohkem pingutan esseede ja ettekannete kallal, seda enam kumab läbi soov kirjutada mõni ükskõik kui kehv luuletus. Aga tegelikult kirjutaks siiski parem esseesid. Need ei lähe ju mulle nii väga korda. Kesine anne paberile valatuna on aga valus.

Kasutasin olemise parandamiseks tuntud ja nii läbinähtavat nippi: juuksed on nüüd teist värvi. Komplimentide tulev nagu ei lõppekski otsa, aga hoolimata kõikidest tähelepanuavaldustest on tuju täpselt selline nagu ta on. Ei halvem, ei parem. On stabiilne eihalbeihea tuju.

Ees ootab reis. Unistuste kontsert. Midagi sellist, millest poleks unistada osanudki. Ja nüüd tuleb see justkui hõbekandikul kätte. Ei, ma ei kurda sugugi mitte. Aga tõepoolest- is there reality without dream? Ükskõik kui võltssügavmõtteliselt see ka ei kõlaks....

Tartu periood ongi alanud. See jutt sellest, kui eriline see linn on, pole just eriti orginaalne ja üsna läilaks kipub sellline tõdemus ka muutuma ent ometi see ei muuda fakti, et peamiselt juhtuvad igasugused veidrad ja kiiksuga sündmused just seal. Muidugi, muidugi on see loogiline, sest statistilisest aspektist veedan ma seal linnas siiski kõige rohkem aega. Aga see pole põhiline.

Tartus lihtsalt on midagi imelikku. Ükspäev istusin ma nimelt raamatukogus ja lugesin maailmakirjanduse loengutega seotud materjale, kui minust möödus üks punahabe. Soovis mulle jõudu ja ma tänasin. Siis küsis ta aga, kas ma's teda ära ei tunnegi. Ee...eeei. (Ma nimelt ei tunne ühtegi punahabet.) Natuke ebamugav on sellistes olukordades ikkagi. Mul on olematu mälu ja tähelepanuvõime on ka minimaalne. Et äkki ma ikkagi tunnen teda, aga ei mäleta? Eeeeeeei, vastasin ma siiski. Mina olen I.R. pobises ta siis veidi häbelikult endale habemesse. Ja, ma tean luuletaja IR-i küll, aga miks ma peaksin teda tundma? Füüsiliselt jäi suu kinni, aga kujutluspildis vajus lõug lausa kandadeni. Terve päev otsa oli imelik olla.

Siis käisin ma nõnnanimetet viineripeol, kus ma olin väga edukas, sest suutsin piisavalt pikka vestlust arendada ka inimesega väljaspool väga-väga kitsast ringi. Inimesega väljaspool seltskonda, keda ma ei karda, st kelle ees ma ei karda end lolliks teha, sest nad juba teavad, milline loll ma olen. Oma roll sellel suurel julgusel oli muidugi ka alkoholil, aga siiski. Alkohol oli mõjus. Tehtud sai rumalusi - vahetati blogiaadresse. Oh õudu, ma loodan et inimene selle aadressi unustas. Mina tema oma ei unustanud ja käisin tegelikult juba seal nuuskimas. Lihtsalt kui ta siin loeb, et tal siis natuke ebamugav oleks (kui ta on minusugune).

Aga peale toda pidu korjasime endale Piretiga sappa eht-erakordse väga purjus noormehe, kes oli kindlasti üksjagu edev, aga kes oli siiski nii ääretult põnev oma ingilsekeelsete Joyce'i ja Shakespeare'i tsitaatidega. Ja tema hämmastav andunud poeetika austamine. Mina, kirjandusteadusega nakatunu, lausa kadestasin tema entusiasmi ja innustumust kirjandusest. Tundus nii vales ajastus olev tüüp. Dekadent, nagu ütles Mart. Romantik, nagu tundus mulle. Väga tüütu oli temaga koos terve pikk Tähe tänav läbi käia, aga tema isik ikka veel kummitab mälupiltides. Hämmastav ja erakordne.

Kolmapäev kujunes, aga täpselt selliseks nagu filmis "Waking Life". Sarnaselt tolle filmi peategelasele liikusin päev läbi ühe inimese juurest teise juurde. Istusime erinevates kaunites paikades ja igaühel oli öelda midagi sellist, mis tundus väga oluline, väga sügavmõtteline ja sugugi mitte klišeeline. Ja kõige lõpuks toodi mulle raamatukokku iseküpsetatud saia. No nii veider on see kõik. Mitte sai ei olnud veider, aga just saia toomine.

Maal on jällegi tohutult ilus. Neljapäeva hommikul sõitsin autoga tööle kesk tihedaid ja kohati pea läbipaistmatuid udusid. Oli kole sõita, aga kole ilus oli ka. Eriti veel siis, kui päikesekiired udust läbi tungisid. Ja vahtrad on nüüd juba täiesti värvilised. Maantee ääres on üks lõik, kus mets lausa põleks - kõik on nii intensiivselt punakollane. Aga mul pole enam fotokat. Mis ehk ongi hea, sest muidu tuleks auto peatada iga viie minuti tagant, et ühte järjekordset imekaunist vaadet pildile püüda.

(Seda juttu kirjutasin pühapäeval. Siis tuli mul kuhugi joosta ja tekst jäi pooleli, mõtted kadusid. Niisiis jääb see tekst ilma ilusa lõputa, ilma ilusa moraalita)

esimesest koolipäevast

Eile oli minu esimene koolipäev. Mina olen see friik, kes iga aasta meeletult kooli ootab. Ma ei tea miks, ilmselt mulle lihtsalt meeldib vaheldus ja mulle meeldib, kui on midagi oodata.
Aga esimene koolipäev ei olnudki nüüd nii ninnunännu tore, nagu lootustes-ootustes. Eelkõige oli see väsitav. Kool kestis kella kümnest hommikul kella seitsmeni õhtul. Juba teises loengus oli peale kümmet minutit sees nihelema ajav kurivaim ning loeng justkui aina kestis ja kestis ja kestis. Eks loeng oleks muidugi huvitavam olnud, kui õppejõud oleks pika sissejuhatamise asemel asjast rääkinud, aga ma arvan, et nihelema oleks ajanud ikkagi. Ja siis veel loeng, mis ajas lausa hirmu nahka. Teine kord pika tudengielu jooksul, kus õppejõud loengutes kohalolijatel nimed üles kirjutada laseb. Kuna mul on vaja rabada mitmel rindel, siis ma ju pooltesse loengutesse lihtsalt ei jõua. Kas mind ootab ees hukk? Oo õudu! Ja siis veel kohustuslik kirjndus. Oi, kuidas ma armastan lugeda. Sageli nii, et mida diibim, imelikum ja raskestijälgitavam seda parem (kuni ei pea seda kellelegi seletama ja sellest aru saama) ent nüüd kus ma olen pooleldi tööinimene, ma ju õhtuti lihtsalt vegeteerin. Minu praegune lugemistase on igapäevane annus lehtedelt phdcomics.com ja wulffmorgenthaler.com. Oo, mind ootab ees topelthukk! Ent samas ma siiski loodan, et ülikool päästab mind mandumisest, mille esimesi sümtomeid ma juba peale kolmekuulist eemalolekut märkan. No ma ei tea. Magister tundub ikkagi veidi hirmus.

Siiski on Tartus hea olla, sest siin on veel kõigist äraminejatest hoolimata veel inimesi, kelle pea on tarkusi täis ja kes aeg-ajalt peavad olema jaburad ja naljakad. Eilne õhtu Dorise juures moondus väga väga varjaseks hommikuks. Oli lõbus, oli tore, pole juba tükk aega saanud nii palju naerda ja end nii hästi tunda. Väheseks jäänud unetundidest hoolimata tunnen end värske ja reipana. Ei tea küll, tõsi, mis loengus toimuma hakkab. Pean vist kofeiini manustama. Eriti sellise tõelise vihmase sügisilmaga. Aga veel on õnneks hommikuti valge. Varsti on veel jubedam!

Ei tea, äkki on elu ikka ilus? Mingid kibestumused siiski jälitavad mind. Böö ja öö ja äää ja gää.
Raamatukogus liigub palju ilusaid poisse, aga enamik neist on vist minust nooremad :D

pühapäev

Kui ma eile kella kuue paiku hommikul koju jõudsin, heitsin loomulikult kohe magama. Kardinaid meil pole ja seepärat oli see rohkem poolunelus kui tõsine väljapuhkamine. Silme ees virvendasid alkoholiga kaasnevad unenäod.

Selliseid reedeid ei ole just tihti. Mis seal siis ikka - zavood, seltskond, alkohol. Tüüpiline ajaveetmise viis. Aga midagi seal oli. On see tingit minu hüperärkvelolust, ma ei tea. Hüperärkvel ma aga viimastel päevadel olen olnud. Masendusest sai kerge eufooria. Nii on palju parem elada. Eufooria see tegelikult ei ole. Lihtsalt mingisugune rahulik rõõm olemasolemisest ja sellest, mis minu maailmas veel olemas on. Jalutasime Dorisega Zavoodi poole ja tee peal heldisin Tartu pääle vähemalt kolm korda. Imelik, nelja aastaga peaks oma keskkonda juba iseenesestmõistetavaks pidama :)

Zavood oli kell üheksa tühjavõitu. Aga aeg lippas nagu pöörane ja kell kaks oli meie laua ümber mitte viis inimest nagu alguses, vaid pigem nagu viiskümmendviis. Mitu tegelikult oli, kes teab. Meid kutsuti Piretiga ühe akadeemilisel oleva skulptuuri õppiva noormehe poole. Minus oli seiklushimu- tavaliselt ma selliseid kutseid vastu ei võta- läksimegi Piretiga verivärske tuttava poole. Alkoholi oli omajagu ja nii tulid minuni Suured Mõtted. Rääkisime ühe neiuga ja ühe noormehega kunstiajaloo vajalikkusest, religioonist ja jumala(te)st. Piret hakkas naerma. Mina kõrvaltvaatajana oleksin teinud sedasama.

Eile kell üks, kui ma end enamvähem juba ärkvelolekusse olin suutnud sisse elada, helistas Aatee. Pidime kokku saama ja mina pidin talle ütlema, mis mul mõtteis on. Tegelikult ei tahtnud ma oma suures unisuses kuhugi minna. Panin "Katkuhaua" siiski kinni ja vedasin end linna. Unise ja passiivsena olin ma ehk rohkem mina ise kui tavaliselt. Jalutasime ringi ja siis läksime filmi vaatama. Pikk film, filmipiltide vahel lüngad oma mõtete jaoks. Mõtlesin ümber.

Ma ei tea, kas mustlased on muutunud viimasel ajal kuidagi agressiivsemaks või mis päriselt toimub. Nii mitu korda on nad mind püüda üritanud. Vanasti neid nagu polekski olemas olnud. Nüüd näen neid absoluutselt kogu aeg. Aga praegu ma ei taha enam end lasta püüda. Õnneks ei ole mulle siiski needusi kaela saadetud ;) Mustase asemel valisin webtaroti. Igati lõbustav ajaviide. Ja ega see eneseanalüüsiks nii väga tobe vahend ei olegi. Tegelikult mulle lihtsalt meeldivad need ilusad pildid :)

Nick Cave laulab, lund sajab, Liis loeb, laud on segamini.
Rahulik pühapäev.

eile hommikul oli mul küll tore äratus

Eile hommikul oli mul küll tore äratus, ma ütlen. Panin endale äratuse kl 10ks et mitte liiga kaua magada. Minu kass tormab telefonihelina peale alati kohale. Lükkab kogu jõuga ust, ja voodis linade vahel ta ongi. Siis ta põrnitseb mind otsekui küsides, et kas ma ei kavatsegi üles tõusta. Aga mina tahtsin veel veidi mõnuleda. kass oli nii miilu-miilu. Hakkasin teda siis paitama. Ta oli veel miilum, ja veel ja veel. Võibolla ta isegi nurrus, ma olin unine ma ei mäleta. Silitasin kassi ja imestasin, et kuidas ta täna hommikul nii armsake on. Silitasin ja mõnulesin ja siis kargas ta mulle oma hammaste ja kahekümne küünega kätte kinni! Ma sattusin lausa raevu. Mõtlemine kadus, ma olin nii vihane, et...! Ma tean, et ta nii salakaval on, aga iga kord petab ta mu jälle ära. Üles ärkasin ma küll, jah.

Üleeile sain ma kokku Raini ja Lottega. Istusime maha Energia kohvikusse, mis oli nagu rusikas- silmaauku-koht ja viinakokteil maksis ka ainult 28 kr. Hämmastav! Siis istusime mingis saiakohvikus, siis käisime läbi Kuku-klubist, kus esimese asjana nägin Tartu linna pealt tuttavat nägu. Ja siis, kui kogu raha otsas, korjasime veel viimased veeringud kokku ja läksime mäkki: kohv ja friikartulid. Ja kui me enne rääkisime lihtsalt toredat liba-loba, siis mäkis, kus siis mujal, tuli teemaks tervislik toitumine, keemia, tulevik ja ulme, ja vaimuilm. Rääkisime tohutult sügavmõttelist juttu ja mul hakkas friikartulitest paha. Kas teie meelest on selline stseen pigem absurd või iroonia?

Aga eile oli mul ka tohutult huvitav. Ma käisin deidil, nii naljakas kui see ka poleks. Aga mingi dinner-muuvi asemel saime kokku Rahvusraamatukogus. Kohtusin mitte ühe, vaid nelja noormehega :D Ei läinud kohvikusse või riiulite vahele lobisema. Läksime hoopis seminariruumi, kus juttu ajas I.V. ja tohutult põnev oli. Oli veidi geeky, aga kuna ma üha imelikumaks muutun, siis sobis see mulle ideaalselt. Ruum oli täis poisse ja siis poole pealt saabus üksainus tüdruk, kes mind kogu aeg väga huvitatult jälgis. Ma olin uus tegelane selles seltskonnas ja see oli loomulik. Aga ta jälgis mind kohe väga põhjalikult ja mul oli juba kergelt ebamugav. Kui loengukene lõppes, siis tundis ta huvi , kuhu me edasi läheme, mis me tegema hakkame. Miks ta nii uudishimulik oli, ma ei saanudki aru. Kuni lõpuks selgus, et tegemist oli noormehe õega :D

Noormehega läksime mere äärde. Sest enne tormi tuleb ikka mere äärde minna. Kõndisime Rahvusraamatukogust kohe peaegu Pirita TOPini välja. Oli tore. Siis kõndisime linna poole tagasi. Tõusis tuul, hakkas sadama. Ei olnud enam nii tore. Aga me jõudsime siiski linna tagasi. Jõime hõõgveini ja saime sooja. Ja siis hakkasime teineteist põrnitsema. Väga intrigeeriv...

Ka Tallinnas võib hea tahtmise korral lõbusalt elada. Aga Tartu-igatsus on küll suur. Ma mõtlesin, et kuna ma pean nädala lõpus niikuinii Tallinnas olema, siis ma ei hakka Tartusse minemagi. Aga siis tulevad listikirjad ja igasugu asjad ja....ma arvan, et ma pean ikka täna selle sõidu ette võtma :)

Unes nägin ma Gert Helbemäed....tuleva nädala lubasingi pühendada bakatööle...Alateadvus näikse nõustuvat. Neljapäeval olin teatrimuuseumis. Lugemine-uurimine meeldib mulle tegelikult kohutavalt. Sõnad, tekstid annavad mulle mingit salapärast energiat, mis mu naeratama ja tänavaid mööda hõljuma paneb. On see lihtsalt rõõm tehtud tööst või midagi müstilist?

boonuspostitus

Hmm.. ma pean ju veel ühe sissekande tegema :)
See eelmine meeleolu oli paar päeva tagasi ja praegu on nii mõndagi teisiti. Vähem poeetiline või nii. Kui nii võib üldse öelda. Aga jah...Olgu siis nn boonuspostitus. Midagi vähem udust ja kummalist.

Mul on ikka hirmus külm, aga ma ei taha rohkem teed juua ja Liis ei salli seda soojapuhurit. Ega väga hull ei olegi. Liis, muide, räägib juba peaaegu kolmveerand tundi oma SS-ga. Tore taust. Ja ega ma ei kuula, aga siis ma kuulen mingeid huvitavaid osi ja ma jään kuulama ning hakkan muigama :)

Oeh, ja siis ma haigutan! Ja siis ma mõtlen, mida ma veel kirjutada võiksin , et oleks huvitav ja võibolla lõbus, aga ma ei tea, mis võiks olla toredam kui see must-be unenägude üleskirjutus.
Niisiis:

Oli üks maja, mis kuulus mu vanaemale. Mitte üldse selline nagu kumbki minu pärisvanaemadest. Unes aga ma teadsin, et just tema on mu vanaema. See maja oli aia sees. Oli värav ja see vöärav pidi korralikult kinni olema, sest muidu tulevad aeda mingid kollikesed. Tegelikult need kollikesed polnudki hirmsad, aga nad tegid pahandust. Sisse nad ei saanud, aga trügisid küll. Ja minul oli raskusi aiavärava haagiga. Siis tuli aga aiaväravat lausa lahti hoida, sest sinna aeda kogunes hulk inimesi, kes hakkasid nende kollide peletamiseks mingit näidendit maha mängima. Mina jaotasin kõigile lehti teksidega. Igal ühel oli muidugi oma roll ja oma tekst ja minul oli raskusi, et kellele millist teksti anda. Õnneks sain siiski hakkama. Siis algaski näidend.

Aga mina märkasin hoopis oma keskkooliaegset kirjanduõpetajat ja otsustasin, et mul tuleks nüüd tema raamatukogu korrastama hakata. Kuna tähestiku järgi korrastamine võtab liiga kaua aega, teen nii, et panen raamatud riiulisse suuruse järgi. Kõik toimub ikka selles samas majas. Siis jääb see kuidagi kõrvale ja ma näen oma unenäo-vanaisa. Ta viib mu teisele poole seda maja ja ütleb, et seal elavad tema tudengid (tema on mingi õppejõud). Sisemuses on teine pool majast väga ilus ja hipilik. Seinamaalingud ja pitsilised kardinad ja veranda. Aga veranda taga on suur liiklus ja mina imestan, et kuidas aias nii vaikne on. Vanaisa ütleb siis, et liiklus on suur küll, aga sinna tänavasse, kus aiavärav on, ei tule palju inimesi, sest kõik autod sõidavad Karlovasse.

Siis olen ma kuidagi 37. keskkooli sattunud ja otsin garderoobe, aga igal pool on ainult raamaturiiulid :D Ja siis nagu rosinaks ilmub kuskilt välja Harry Potter, kel on esihammaste vahel vahe ja tal pole prille ja ta räägib puhtas eesti keeles. Kõi oli nii jabur, et kui mu kell poleks just siis helisenud, oleksin kindlasti aru saanud, et see on uni!

Ja tänased uned pesin ma hommikul maha. Kahjuks. Midagi põnevat oli küll, ma mäletan.

Aga ma pean lihtsalt ütlema, et Tartus on nii tore olla. Mõtlesin, et tulen siia ainult eksamiks, aga küll on hea, et ma ikkagi natuke varem tulin. Raamatukogus polnud saada ühtegi neist kolmest ramatust, mida mul vaja oli ja inu päev läks suhteliselt luhta, aga vähemalt sain ma natuke hooletusse jäetud sõpradega aega veeta. Ja kui ma koju tagasi lonkisin, siis ma vaatasin, et inimesed naeratavad. Paranoiline nagu ma olen, arvasin ma vanasti, et kindlasti on mul püksilukk lahti, või suu šokolaadiga koos või mida iganes. Aga tegelikult inimesed ongi siin kuidagi rõõmsameelsed. Kui ma Tallinnasse lähen, ma siis vaatan, kas naeratatakse. Minu hüpoteesi kohaselt eriti mitte. Välja arvatud see kummaliselt heledate silmadega vene alaealine..aga tema naeratas ainult mulle :D ja tegelikult oli see rohkem grimass, kui naeratus.

Peaks magama minema....
Head ööd!

punktikesi

• Tartus on nõmedad koerad. Vähemalt siin Maarjamõisa-Veeriku kandis. Igal hommikult tatsan ma neist mööda ja nad ei teist nägugi. Õhtuti ka ei tee teist nägu. Aga kui mõni peremees-perenaine läheduses on, siis hakkavad nad täiest kõrist lõugama. Ja mina, kes ma olen harjunud, et need koerad sellised flegmaatilised on, ehmatan alati. Ei ole just tore avastada, et sinu igapäevane teretuttav nüüd järsku sinu vihavaenlast kehastab. Nii silmakirjalikud koerad!
• Aga Riia mnt-l on asfalti sees üks tore lohk. Kui see vihmaperioodidel lombiks muutub, siis saab sellest süda:)
• Ja õhtuti ühika juure jõudes näen ma iga kord erinevat valgustatud akendest tekkivat mustrit. Alati vaatan ma, kas 7. korrruse viimases aknakeses tuli põleb. Tavaliselt põleb. Siis on Liis juba kodus ja see teeb meele heaks.
• Mulle meeldib läbi lompide ja pori käia - lihtsalt nii vägevad saapad on mul. Eile end koju vedades käisin ka rõõmsalt läbi lompide ja pori. Täna sain aru, miks see eriti moes ei ole. Minu mustad saapad olid muutunud beežiks.
• Aeglaselt käia on tegelikult toredam, kui tormata
  

jõin palju teed ja käisin haldjatemaal

Niisiis. Umbes peale kahte- kuni kolmekümmet tassitäit kõrge kofeeinisisaldusega jooke, on kirjutis või mingisugunegi variant sellest valmis. (Täpsuseihalejatele: valmis sai eile.)
Mina lollike arvasin, et aja jooksul läheb arvamuse avaldamine lihtsamaks. Vat kus lops - hoopis raskemaks, sest kui ennevanasti võis kõike naiivselt lihtsalt üles kirjutada, siis nüüd tekib iga sõnakese ja lausekese juures küsimus, et kas see on ikka tõsiseltvõetav avaldus. Ühesõnaga - vastutustunne. On tekkinud mingisugune vastutustunne selle suhtes, mida ma suust välja ajan ja mida kirjutan.

Üldiselt ammu pole (no minu kirjutamissagedust arvestades) siin blogimas käinud. Tavaliselt see tähedab seda, et on palju tegemsit olnud. Ja ongi, kuigi ega ma hästi ei mäleta, et mida ma siis täpselt tegin. Vastaks umbmäärselt: igast asju. Laupäeval ma käisin näiteks poes ja pesin pesu. Ja jõudsin lausa valgustusliku avastuseni: mida tihemini koristada, seda lihtsam seda teha on :D
Suures kirjutamispaanikas pidin ma ju mõtted eemale juhtima...ja koristasin. Hoolimata sellest, et Liis oli seda meie mõistes alles hiljuti teinud. Kahjuks või õnneks ei leidnudki ma eriliselt priskeid tolmurulle. Kõik olid kuidagi kiduravõitu. Ja vähe oli neid ka....

Täna nägin ma üle pika aja põnevat und. No kuidas võtta, eksole. Ma olin "Sõrmuste isandas" mingi asjapulk ja me olime just Elrondi haldjateriiki jõudnud. Siis hakati seal seletama, et millised reeglid ja kombed riigis kehtivad. Ainuke häda oli selles, et seletati haldjakeeles, millest ma midagi aru ei saanud. Noh, olid ka subtiitrid, mis oleks pidanud abistama aga.....subtiirid olid mingid imelikud sirimigrid, mis meenutasid ehk araabia tähti. ja nii ma siis ei saanudki teada, kas ma käitun korralikult :) pärastpoole ei olnud me enam sugugi kuskil kaunis lossis, vaid pigem mingis hoones, mis meenutas Salme keskust. Selline, kus on keskel suur läbi mitme korruse kõrguv saal. Me jooksime mööda treppe sihitult üles ja alla ja mina mõtesin süvafilosoofilisi mõtteid sellest, et kas mulle oleks sobivam mees mingi vapper orkidetapja või mõni kidur intelligent.

Ma olen sattunud Orkutis tõsise seksuaalse ahistamise ohvriks. Juba neli korda olen saanud kutse mingisse seksikate eesti tüdrukute komjuunitisse. Väga meelitav küll aga... neljakordne keeldumine peaks olema selge märk sellest, et ma ei ole huvitatud. Eriti kuivõrd kogu vestlust niguinii brasiillased üleval hoiavad. Mis keelt seal räägitaksegi? Portugali? Igaljuhul sellist keelt, mida ma ei oska. Ja "Hello, beauty girl.Me your friend. Webcam open please" ka eriti ei eruta...

Täna käisin ujumas. Evaga. Oli hästi tore. Võttis võhmale, aga ikkagi oli tore. Kaalusin end enne vetteminekut ja pärast peale saunaskäiku ning täiendavat liigutamist. Kaotasin 150 grammi. Saavutus misugune. Peale ujulast väljumist olin muidugi kohutavalt näljane ja janus ja arvatavasti manustasin vähemalt topeltkoguse gramme. Moraal? Ei mingit moraali! See on niisama loba :)

Muidu on Tartu elu ikka Tartu elu. Sügis ja kollased lehed; ühikas ja rumalavõitu vestlused Liisiga; raamatukogu ja lugemine; kohvikud ja lattemõtted; loengud ja vaimsed kabinetid....
Tore ja mõnus!

mittekirjutan!

Tartu on jätkuvalt nii teistmoodi koht, et sõnu ei jätkugi. Loogiliselt võttes ei ole siin muidgi midagi müstilist. Tartu on teistmoodi minu enda teistmoodi olemise tõttu. Siiski on Tartu see linn, kus ei teki mitte lihtsalt head head mõtted, vaid lausa parimad mõtted. Võibolla mitte eriti praktilised või arukad mõtted, aga ikkagi parimad mõtted. Kohvikus nuputasime Britale uue hüüdnime ja koju vantsides imbus ajju jälle kümmekond luuletust, mis praeguseks hetkeks muidugi oma teed on läinud. Ma oleksin võinud neid kinni hoida, aga nagu kõlab soovitus: "kui sa saad, siis ära kirjuta!" Praegu ma saan mittekirjutada. Praegu ma siis blogin. Ometi tuleb, ma kardan, varsti jälle see periood kus ma ei saa mittekirjutada ja ma pean kirjutama. Tartu lihtsalt on selline paik.

Miks selline paik? Jälle väga lihtne seletus. Minu muusad ilmutavad end peale mitmesuguste vaimsete stimulantide (loengute, raamatute, filmide) tarbimist. Ja Tartus olen ma kordi intellektuaalsem (mis siis, et ikkagi paduloll) kui Tallinnas. Lihtne. Aga igav. Kavatsen varsti selle loogilise ja maise seletuse unustada ning jätkuda Tartu vaimu(desse) uskumist :)

Ja kavatsusi on mul tegelikult kuhjaga. Nagu igal algaval õppeaastal, võtan endale pühaliku tõotuse erakordselt tubli ja usin olla. Ja hoolimata aastatepikkusest vastupidisest kogemusest, ma usungi iga aasta, et see kord see õnnestub. See aasta hakkan ma kohe (see tähendab tegelikut siis, kui tähtaeg on kandadele astumas) kirjutama oma tegemata seminaritöid ja niisama palju palju lugema- kirjutama. See aasta ma usun, et see õnnestub siis, kui ma end pidevalt raamatukokku küüditan. Sest seal on palju parem keskenduda. Ainult, et.... kuidas jõuda raamatukokku kui hommikuti saab ühest tassist hommikukohvist kolm ja kodus mugavlemisest ei saa välja murda? Njah, klassika. Aga täna ma veel usun oma võimalikku tublidusse. Homme hommikul uimerdan jälle niisama :)

neverland tartu

Tartu on nagu pilvede peal kõndimine. Olgu pealegi tegemist liialdusega, praegu ma ei oska millegi täpsemaga välja tulla. Tartus on hea ja kerge ja vaba olek. Noh, oleme küünilised ja lisame: esialgu.
Ometi on sügis ja Tartusse saabumine üks vähestest korduvatest/rutiinsetest tegevustest, mida ma naudin. Tere, Tartu, ma igatsesin sind nii väga!

See on minu jaoks üks roosamanna linn, kus inimesed parandavad katkisi kingi nätsu ja haaknõeltega ja näevad ometi elegantsed välja, sest nende näos ei paista olevat vähimatki muret olmeprobleemide pärast. Kui on ilus ilm, külitavad kõik lihtsalt muru peal ja vestlevad, kui külm käivad sandisente kokku kraapides kohvikus kuumi jooke joomas. (Ja nüüd ma tean, kust saab soodsa hinnaga lattet) Nagu Ivan Orav ütleks : isegi kaskede otsas kasvavad õunad. Jah, Tartus kujutaksin ma seda isegi ette...

Seda kõike nii kaua, kuni ma tööl ei käi. Raha on hädasti vaja, aga mul on paaniline hirm zombiks muutuda. Töö kurnab ja aheldab aga mina tahan olla värske ja vaba. ja siis ilmselt ka rahatu. Aga see on elu - kõike ei anta. Ja siis kui ma tõsiselt tööle lähen....Ma pean siis vist Tartust ära kolima. Siin näikse olevat juhtunud ainult head asjad. Ja ma ei taha seda väsimuse ja tujukusega ära rikkuda...

Aga praegu on kõik veel ideaalne. See aeg saab varsti läbi ja viimaseid vaba kui linnuke hetki tuleb veel eriti nautida. Kasvõi seetõttu, et minu imedemaa on kadumas. Mu lemmiksild võeti võeti maha, Supilinna-äärne Emajõe kallas betoneeriti, ühika-tagusele väljale ehitatakse uut keemiahoonet ja minu lemmik mõtisklus-kulgemisrada jääb tara taha. Muutustega on sageli raske leppida....Keskkond võiks stabiilne olla...

Samas, isiklik elu on ikka stabiilne, liiga stabiilne. Mitte, et ma kurdaks - on hea ja mugav ja turvaline. Ainult, et igavavõitu vahel. Siiski, pole vaja mulle helistada kell pool viis hommikul! Nii häid sõpru on mul mõni üksik. Aga nemad teavad, et sellisel ajal helistatakse ainult siis, kui tuumakatastroof on valla pääsenud. Loomulikult ma lihtsalt ei võtnud seda kõnet vastu. Millal ma üldse selliseid tutvusi sõlmida suutsin?

Jah, üldiselt olen ma praegu täies hoos antisotsiaalne ja pühendunud misantroop. Mõningate suurepäraste eranditega õnneks....

Ja raamatud. Ikka raamatud. Brita laenatud "Sina, Matilda" sai rongis viimaks läbi loetud. Pärast elas see lugu minus edasi, moodustasin ülejäänud rongisõidu mõttes samas stiilis lauseid ja lõike, jutustasin endale uut lugu. Head ja/või südamlikud lood mõjuvad mulle niimoodi. Neid pole ammu olnud. Ja peale raamatute on veel mõned loengud. Esimesel nädalal olen ma koolist alati vaimustuses.

Ja taevas olgu tänatud ööülikooli eest! Ja Liisi eest! Ja vaimustavate unenägude eest:) Ma poen nüüd magama :)

trallimine

Tegelikult on inglastega trallimise nädalat raske sisutihedalt ja elegantselt kokku võtta. Olid toredad inimesed ja minu esialgne oh, kui te tõesti tahate tulla tunne muutus oi kui tore et tulite, meil on nii lõbus arvamuseks. Oma roll sellel meeldivusel oli sel Tartu neiul tänu kellele minu esimene välismaise netitutvusega kohtumise kogemus sujuvamaks muutus. Sest tema suhtles sellise iseenestmõistetavusega et minulgi muud üle ei jäänud. Jah, ja tõesti tekitavad ülbikud minus mingit irratsionaalset sümpaatiat. Või siis jäävad nad lihtsalt paremini meelde. Aga G oli parema sõna puudumisel väga malbe inimene. Selline armsake :D

Põhirõhk oli pideval pingelisel irooniat ja lõõpi täis dialoogil, oma osa oli söömisel, kõndisime kohutavalt palju ringi ja raiskasime meeletult raha :) (Meeletult on küll liialdus aga mis siis).
Kõheldes, kas sel on mõtet, käisin nende tegelastega ka päevaks tartus, mis osutus heaks otsuseks, sest ka mina sain oma lemmiklinnas kultuuriturismitükikesi. Käisime näiteks Jaani ja Toomkiriku tornides, kuhu-häbi tunnistada- ma kolme aasta jooksul veel sattunud polnud. Siis palju jalutamist supilinnas, eksursioon vanas anatoomikumis, botaanikaaed, kiire pilk peahoonele...mmmmm Tartu on lihtsalt Tartu - suurepärane. Ma ei tea, mida nemad arvasid, aga mina nautisin täiel rinnal. Jah, kuidas ma saaksin siit lahkuda? Rasked-rasked otsused....
Aga Tallinnas käisime KUMUs ja Vabaõhumuuseumis. Vanalinna tänavatest ei tasu vist rääkidagi. Siis veel pubid ja veidi ka kergemat meelelahutust...kõigega käis kaasas lakkamatu huumor :)

Nimeta pubis tegin ma näiteks midagi täiesti uskumatut. Neiu õhutusel võtsime mõlemad osa Fear Factori võistlusest. See ei kujutanud endast kõrghoonetel turnimist ja vihmausside söömist. Ülesanded olid piisavalt leebed aga Suur-Karjast Virusse ja tagasi joosta on minusugusele küll paras fear factor. Jäin viimaseks aga tänu juhusele pääsesin järgmisesse ringi, mis kujutas endast jäävees hinge kinni hoidmist. See oli märksa parem kui jooksmine ehkki oma kopsumahtu ma eriti suureks ei hinda. Ometi....võitsin teist neiut 48 sajandikuga. Kolmest naisest ja kolmest mehest olid alles jäänud üks ja üks. Siis tuli võtta kolm toorest muna ja need tervena läbi särgi ja püksisääre libistada. Muidugi läks mul esimene muna ilusti kesk torsot katki. Õnnes juhtus sama ka noormehega ja nii oma veast õppides sain kahe järgneva munaga edukalt ja mis veel huvitavam- noormehest kiiremini hakkama. Uskumatu- ma võitsin 500 eeki ja 500-kr kinkekaardi. Muidugi poleks ma tuttavate inimeste seltskonnas mitte kunagi sellisest asjast osa võtnud aga poolvõõrastega võib ju lolli mängida? Vedas :)

Teine põnev tegevus oli kartidega sõit. Põnev oli sinna jõudminegi. FK keskus on Paldiski mnt ääres. Ma tean kus see asub aga kuidas sinna kõige loogilisemalt minna? Pole aimugi. Nii me jalutasime läbi kolmveerand Õismäge ja just siis kui ma olin kaotanud viimasegi lootuse, õnnestus mulle see neetud keskus ikkagi üles leida. me tahtsime minna Megazone'i aga see oli, oi kui tore Kristiinesse üle viidud. Noh, siis võtsime hoopiski kardid. Mina, eriliselt kehv sõitja ja kaks meest. Libistasime tunked selga, ajasime kiivrid pähe ja kartidesse... Oli see alles hirmus! Aga ma sattusin kiirusest kohe erilisse sõltuvusse ja õige pea tundsin ma end nagu eriline ralliäss. Ja siis panin põmmdi piirdesse :) Siiski- ma arvan, et ma olen leidnud uue sõltuvusttekitava ajaveetmisviisi. Kes tuleks minuga adrenaliinitsema? Helika?

Pilte ma ei teinud. Pildimasin on Helika käes ja ega ma pole prantsumaa klõpsimisest veel välja puhanud. Õnneks on tänapäval igalühel fotokas või paar ja enamik tegevusi said dokumenteeritud. Siiski, fotograaf on parem olla kui modell. Kannatasin pideva pildistamisterrori all. Eriti tores olis peale jooksimist tehtud pildid. Ujee! Punane ja surm silme ees. Muidugi kui mulle midagi saadetakse, näitan ma mõnda pilti ka siin. Aga mitte seda peale jooksu pilti...

Noormehed olid toredad. Üks oli ülbik ja teine, parema sõna puudumisel, malbe. Tutvusest sai äkki isegi et sõprus? Igatahes kutsuti mind mitu korda iga päev Londonisse ja....ma arvan et ma peangi nüüd sinna minema. Niisiis- järgmine reisisiht on olemas :) London Londoniks aga seltskond! ;)

lõpetamise pildid

Seesama jõgi

Doris

Mul on Kaplinski uus romaan alles poole peal, aga tundub, et ma olen leidnud ühe väga paeluva raamatu. Ma olen avastanud kui tore on aeglaselt lugeda. Vabandust, Brita, aga raamatu tagasisaamisega läheb veel aega :) Põgenen sinna romaanimaailma kui kirjanduslikest teooriatest ja muust kirjandusest jälle küllalt saab. See raamat on siiamaani nii ilus.

Eile käisin Dorisega jalutamas. Ikka selle sama jõe kaldal. Kevad on nüüd viimaks ometi täies hoos. Maikuu on minu jaoks kuidagi nii eriline. Täiesti müstiline ja arusaamatu, miks just mai niimoodi hinge läheb. Kas kõik need joovastavad lõhnad? Pikad valged õhtupoolikud? Lindude laul? Maikuus muutun ma ikka selliseks, nagu ma mais muutun. Unistavaks, ehk veidi liigromantiliseks...Ma kõnniksin kogu Eestimaa läbi kui ainult aega oleks. Alustaksin kasvõi sealtsamast Emajõe kaldalt ja kõnniks ainult edasi....

Aga praegu kõnnin siiski ainult poodi, sest muu aeg loen raamatuid või tegelen argiste asjadega. Õnneks on unistuste täideviimiseks unenäod. Ma pole seal ammu lennanud. Aga nüüd varsti jälle võiks? Unemati, mis arvad?

Miks mulle meeldib Tartu?

Sest siin on nii nunnu. Jalutasin mitu tundi Karlovas. Oli väsitav, aga tore. Ikkagi kevad ja aguliromantika


(Ja rahva tungival nõudmisel link minu fotode juurde: http://picasaweb.google.com/greta.tt suurimad fännid salvestagu see boomarksidesse)

kevade (l)ootused

Tervitusi. Kas olite koos minuga truult millegi uue ja põneva ootel? Kui olite, siis kiidan :) Kui ei olnud, siis....Lõppude lõpuks elab igaüks oma elu, pole hullu :) Kas just midagi uut juhtus, seda ma ei tea, päris põnevat aga küll. Läksime laupäeval välja. Ausalt öeldes ma ei mäletagi millal ma viimati nädalavahetusel kuskil käsisin. Lõbutsemine on ju tudengile üsna igapäevane, lausa argipäevane, tegevus. Zavood kutsub nii teisipäeval kui ka neljapäeval, laupäeval oleks seal justkui liialt rahvast...

Sellepärast läksimegi kõigepealt hoopis puppi nimega Ristiisa. (Jah, Liisiga :)) Meil oli nimelt plaan panna igasugu keskealisi mehi meile järele vaatama ja ilastama. Lõime end muidugi ka üles, kuigi allikad ütlesid, et see pole sugugi obligatoorne. Noh, lõime ikkagi üles. Ammu pole seda teha saanud. Panime selga seelikud, tegime meigi ja otsisime välja parimad parfüümid.

Ristiisas pidasime vastu ühe tomatimahla jagu. Tõsi küll, oli veel vara ja rahvast vähe, aga keskkond oli ikkagi kuidagi liiga võõras. Tõepoolest: keskealised mehed ja naised, televiisor jalgpallimatšiga ja pubibänd. Jõime mahlad ära ja lahkusime. Ja lausa uskumatu - kõrvallaua "vanurite" pilgud tõesti lausa ahmisid iga meie liigutust :D Oli täiesti piisav doos. Vähemalt mulle. Väikese puhkusega poolel teel Kuumas Tassis jõudsime lõpuks ikka Mekasse. Zavoodi siis.

Zavoodis hakkasime Minni õhtusel- tema korjasime üles Kuumast Tassist- mängima "Ma ei ole kunagit". Oli põhjus aina siidrilonksu võtta ja see läkski ehk veidi libedamalt kui tavaliselt. Lisaks sellele olid küsimused mõnusalt intrigeerivad :D Meid oli seal naisi viis või kuus. Siis leidsid meie seltskonda tee ka mõned noormehed. Ja siis mõni veel. Kahjuks või õnneks valitseb looduses aga tasakaal - mõned naised asutasid end varsti juba kodu poole. Mina pidasin plaani lõpuni vastu pidada. Päriselt välja meid ei löödud, aga legendaarse "Kodulaulu" kuulsin ikkagi ära.

Oli see nüüd alkohol või uue ja põneva ootus, aga lauadkonnas tekkisid nii mõnedki omavahelised sümpaatiad. Ja üle pika aja olin ka mina sümpaatia jagaja ja ehk objektki. Ammu pole ma olnud muud kui kõigest kõrvalvaataja. Rõõm missugune! Kevad hakkab tõesti südamesse pesa tegema?

Läksin veel noormehega hilisõhtusele jalutuskäigule. Suure ringiga läbi Karlova jõudsin varahommikul ühika ette. Ja tee, mis oli piisavalt pikk, jäi ikkagi liiga lühikeseks. Sest ma olen lihtsalt veidi ahne ja ablas :D Võib laskuda klišeedesse - kõik oli tõesti väga ilus. Vestlus, kaaslane, kerge lumesadu ja vaikne ümbrus. Ja ikkagi olen ma juba piisavalt täiskasvanud, et päris idülli langeda ei suuda. Olen pidevalt naiivse ja ratsionaalse seisundi vahepeal. Upun kord ühte ja kord teise. Tunnen korraga hirmu ja suurt ootust. Olen seda enne kogenud, aga ammu. Korraga nii kole ja nii hea tunne. Ma ei tea mis saab, natuke imelik on sellest üldse mõelda ja rääkida, aga päevas unistamisele kuluv aeg on plahvatuslikult kasvanud...

Kevad? Kevad. Kevad! Kevad!?

Tartu elu hakkab hoogu sisse saama

Nõndaks. Tartu elu hakkab jälle Tartu elu moodi minema. Äksjon algab. Eile käisin peol, zavoodis, siis läksin peale kahte õluklaasi jälle peole tagasi. Lõbusamas tujus on lihtsam unustada, et tantsimise asemel tegelen ma lihtsalt muusika rütmis kummalise keksimisega. Üldiselt oli tore :)

Kõigepealt saime Piretiga kokku ja läksime Lutsu. Liis jäi muidugi koju MSN-i, Seksi ja linna vahtis vist ka. Lutsus oli rahvast veel vähe, olenemata sellest, et pidu ametlikult juba kaks tundi kestis. Meie veetsime seal pool tundi ja läksime siis Zavoodi. Tee peal suitsupausil vahetasime sügavaid mõtteid ja rääkisime niisama elust. Siis astusime zavvi uksest sisse ja nägime muidugi, kuidas ühtegi kohta kuskil ei ole. Õnneks on zavoodis alati keegi, kelle lauda saab istuda. Antud juhul leidsime Ericu.

Istusime, rääkisin vaheldumisi Piretiga igasugu intrigeerivad jutte ja Ericuga ka miskit huvitavat. Džentelmen Piret ostsis mulle õlut ja tõi ka tooli. Siis läks Piret Lutsu tagasi ja mina jäin Ericu seltsi. Ei teagi miks. Äkki sellepärast et Eric mulle ühe õlu pakkus. Siis jõudsid jutud jälle põnevate seksiteemadeni. Eric kutsus mind külla. Naljakas. kas mehed ongi sellised, et kõik mis liigutab ja naist meenutab kõlbab? Nimelt tean ma, et ma pole tema jaoks attractive. Küsisin siis selgitust, vastus oli ikka sama. Ei teinud see mind ei kurvaks, ei rõõmsaks. Lihtsalt huvitav kui pinnapealne võib inimeste suhtumine ikkagi olla. Lihtsalt seks, isegi füüsiline veetlus ei ole oluline?

Kõige huvitavam on see, et sellised mõtted ei tundu enam isegi üldse ebatavaliste või võõrastena. Kas ma ise seda suudaksin, on küll omaette küsimus, aga mõistan, et selline mõtteviis on võimalik ja isegi küllalt levinud(?). Küsimus on vist selles, et mis kedagi motiveerib? Mind motiveerib uudishimu. Nii ma istusin edasi, vestlesin, läksin isegi mõnda maad Ericuga kaasa, enne kui otsa ringi pöörasin. Oli lihtsalt huvitav vaadata mis toimub, mida teine inimene (mees) mõtleb. Huvitav, kaugele mu uudishimu kunagi jõuda võib :D Uudishimust on senini juba üsna huvitavad ja võibolla veidi intrigeerivaid asju juhtunud ju ka. Enda ja teiste suhtes täist aus olles, tuleb küll öelda, et uudishimu kõrval domineerivad veel ebakindlus ja teadmatus. Alati mingis situatsioonis olles kisendavad hääled korraga ei! mitte mingil juhul! ning jaa! vaata mis juhtub!. Ja kui asjalood on juba teatud kauguseni jõudnud, siis ei suuda ma kunagi tõsiselt ei öelda, vaid alati läbi mängu ja naeru ja näitemängu. Vastik omadus! Aga probleemi tunnistamine on esimene samm tervenemiseni? Eile muidugi pääsesin Ericust lõpuks ikka läbi samasuguse näitemängu! Oeh :S

Aga vähemalt ma pääsesin. Lonkisin Lutsu tagasi. Kaks õlut ja suurem tantsutuju. Jõusin kohale ja lihtsalt ei suutnud ust lahti tõmmata. Tuli mingi kleenuke tütarlaps ja tiris selle minu eest lahti :D Noh, vähemalt sain sisse. Rahvast oli kõvasti rohkem ja pidu täies hoos. Keksisin veidi ringi, aga päris õiget meeleolu mul ei olnud. Nii jäin ma jälle rohkem kõrvaltvaatajaks isegi ise samal ajal tantsides. Ainuke kes mulle külge lõi, oli mingi 60-aastane lühike purjus palja ülakehaga jube mees. Pireti sõbranna Kristi tegi nalja, et härjapõlvlase ettepanekud tuleb vastu võtta. See toovat ju õnne. Noh, ma jätsin seekord oma õnne kus see ja teine, kuigi pakkumisi tuli kordi neli-viis. Keksisin tantsupõrandal kõige rohkem üksinda. Siis viidi mind autoga koju. Tulin tuppa ja vajusin voodisse.

Mõtlesin juba päeval, ja veel enne magamaminekut igasuguste suhete, nende tähenduse ja väärtuse üle. Praegu ei ole mul vastassooga väärtuslikke kontakte. Natuke kurb, aga samas hea ja rahulik tunne. Jõudsin kõiges enam- vähem järeldusele. Ja siis nägin unes M-i. Ainsat, kesl potentsiaalsete tüüpide seast on puhas ja rikkumata. Lihtsalt sellepärast, et midagi peale minu fantaasia ei ole kunagi toimunud. Ma olin ta täiesti tahaplaanile jätnud, kuni uni jälle ta meelde tuletas. Vanad asjad, vanad unistused. Isegi vana tüüpiline uni, kus meie lähenemine teineteisele toimus nagu muuseas. Üks puudutus ja silmavaatamine kätkesid endast maailma. Oli ainult see salajane ülim hetk, kus temast ja minast said meie.