pühapäev, veebruar 10, 2013

Iga teekond saab alguse südamest

Ma ootasin seda raamatut juba ammu. Kristeli blogi oli mulle juba ammu tuttav ja vägagi südamelähedane. Ja siis ma sain teada, et ta tegeleb millegi hoopis mahukamaga.....

Kui kuulsin sellest, et raamat on valmis, olin suures õhinas kuni hetkeni, kui sain teada, et lugeda saab seda teksti vaid elektrooniliselt. Veidi ma kõhklesin, aga õige pea olid selle raamatu leheküljed kumamas minu küllaltki pisikese telefoni ekraanil. Arvasin, et selline lugemine on tüütu ja väsitav, aga tekst sai minu üle võimust ja ma ei pannud enam vahet tähelegi. Paberraamat tähendab füüsilist sidet, lisaks lugemisele on mängus raamatu lõhn ja raskus. Digiraamatuga sellist sidet tekkida ei saa. Või nii ma vähemalt arvasin.  Võib-olla see on tõsi teiste raamatute puhul, aga selle konkreetse raamatu puhul jäi meedium just selleks mis meedium on - vahendajaks. Sõnade jõudu see ei vähendanud.

Enne, kui ma midagi muud ütlen, pean hoiatama - kõigile see raamat ei sobi. On inimesi, kes Itaaliast lugedes tahavad kinnitust oma väljakujunenud arvamusele, lõbusaid lugusid kultuuride erinevustest väljakujunenud rahvuslike stereotüüpide esitluses.  Selliseid raamatuid on tegelikult palju ning kes midagi sellist otsib, kindlasti mõne sellise teose ka leiab. Aga nagu autor isegi ütleb on klišeesid täis raamatuid palju kuid seda, mis  Itaalias elavale inimesele tegelikult äratundmisrõõmu valmistaks, peaaegu nagu ei olekski. Ja sellest ka soov kirjutada raamat, mis vaatleks Itaaliat teisiti...

Selles raamatus stereotüüpe ei ole. On inimesed, isksused. Igaüks neist on erinev. Lihtsalt juhtumisi on kõik need inimesed itaallased. Just itaallaseks olemine neid ka ühendab ja lõimib kokku raamatu peatükid. Sellegipoolest on nad eelkõige siiski inimesed, igaüks omamoodi, ja alles seejärel itaallased. Ometi on igaüks neist oma tegude ja olemusega lisanud midagi suurde ja  hoomamatusse kultuurikogumisse, kõigepealt Itaalia ning seejärel Euroopa ja maailma kulutuuri.

See raamat ei anna ühest vastust küsimusele, milline on Itaalia ning millised on selle riigi asukad. Pigem annab see raamat vihjeid ja pusletükikesi, mille kaudu luua ise pilt sellest maast ja selle inimestest. Mina küll eelistan seda lahendust etteantud või mõnikord isegi pealesurutud vastustele, mis ei jäta ruumi alternatiivideks, mis ei võimalda edasisi küsimusi ja arutlusi.

Muidugi, ka selle raamatu puhul on võimalik leida seda, mille üle nuriseda. Teksti  on jäänud itaaliakeelseid sõnu, mis  keelt mittevaldavale huvilisele kaikaid kodarasse loobib.Näiteks ferragosto - ma tean, mis see on, sest olen itaalia kultuuriga juba piisavalt tuttav, aga kas seda keskmine eesti lugeja siiski teab? Ehk oleks võinud mõned mõisted paremini lahti seletada?  Sellistes kohtades on valida tundmatust sõnast üle libisemise ja lugemisega jätkamise või peatumise ja sõna täheduse sõnaraamatust välja otsimisega.   Kumbki ei ole just täiuslik lahendus. Samuti on kohati tunda, et keeleliselt ei voola tekst just alati päris sujuvalt - üle kahekümne aasta teises keeleruumis elades on see täiesti arusaadav. Siiski, ehk oleks olnud abi sellest, kui toimetaja oleks veidi otsustavamalt teksti üle vaadanud ja itaalia keelest omaselt, kuid eesti keeles võõralt kõlavad laensõnad mõne lihtsama sünonüümiga asendanud. Aga see on muidugi valikute küsimus. Teisalt on ju need veidi võõralt kõlavad sõnad just eksootilised ning lisavad isikupära autorile.

Muidugi on see eelnev lõik tegelikult lihtsalt kerge normine. Nokkimine pisiasjade kallal. Tõsiasi on see, et raamat on hästi kirjutatud ning, mis kõige tähtsam - see on tõepoolest südamega kirjutatud. See ei ole pealiskaudne  turisti reisikiri. See kirjutis, mis läheb süvamale. Ei ole see raamat üheselt positiivne või üheselt negatiivne. Nagu juba ennist öeldud - vastuseid ette ei anta. Räägitakse heast ja räägitakse halvast, aga armastusega. Ja just selline see tõeline armastus on: häid palakesi ei saa lihtsalt kõigest muust välja sõeluda. Ka kibedad tükid tuleb alla neelata! Oluline pole hinnangute andmine, vaid proov mõista ja tõepoolest kõike südamega näha.

Südamega nägemine ei ole kerge. Ümbritsev peab inimesse imbuma aeglaselt, see nõuab palju aega. Ja pärast  seda on vaja veel palju aega, et kogemused saaksid settida. Mitte kõigil ei ole võimalust veeta Itaalias 20 aastat. Isegi kuu aega on liialt pikk aeg. Ma ei arvagi, et keegi seda tegema peaks. See raamat oleks justkui kogumik lihtsaid elulugusid aga.... Aga kes tahab Itaaliast natuke rohkem teada ja kelle hing on avatud teistmoodi nägemisele saab kasutada Kristeli raamatut teejuhina, et jõuda natuke lähemale tõelisele tähendusele.

PS: lingid e-raamatu ostmiseks ning katkendeid raamatust leiab siit: http://teekonditaaliasse.blogspot.it/


veidi muudetud 11.02.2013