Pühapäev, september 28, 2008

Tartu periood ongi alanud. See jutt sellest, kui eriline see linn on, pole just eriti orginaalne ja üsna läilaks kipub sellline tõdemus ka muutuma ent ometi see ei muuda fakti, et peamiselt juhtuvad igasugused veidrad ja kiiksuga sündmused just seal. Muidugi, muidugi on see loogiline, sest statistilisest aspektist veedan ma seal linnas siiski kõige rohkem aega. Aga see pole põhiline.

Tartus lihtsalt on midagi imelikku. Ükspäev istusin ma nimelt raamatukogus ja lugesin maailmakirjanduse loengutega seotud materjale, kui minust möödus üks punahabe. Soovis mulle jõudu ja ma tänasin. Siis küsis ta aga, kas ma's teda ära ei tunnegi. Ee...eeei. (Ma nimelt ei tunne ühtegi punahabet.) Natuke ebamugav on sellistes olukordades ikkagi. Mul on olematu mälu ja tähelepanuvõime on ka minimaalne. Et äkki ma ikkagi tunnen teda, aga ei mäleta? Eeeeeeei, vastasin ma siiski. Mina olen I.R. pobises ta siis veidi häbelikult endale habemesse. Ja, ma tean luuletaja IR-i küll, aga miks ma peaksin teda tundma? Füüsiliselt jäi suu kinni, aga kujutluspildis vajus lõug lausa kandadeni. Terve päev otsa oli imelik olla.

Siis käisin ma nõnnanimetet viineripeol, kus ma olin väga edukas, sest suutsin piisavalt pikka vestlust arendada ka inimesega väljaspool väga-väga kitsast ringi. Inimesega väljaspool seltskonda, keda ma ei karda, st kelle ees ma ei karda end lolliks teha, sest nad juba teavad, milline loll ma olen. Oma roll sellel suurel julgusel oli muidugi ka alkoholil, aga siiski. Alkohol oli mõjus. Tehtud sai rumalusi - vahetati blogiaadresse. Oh õudu, ma loodan et inimene selle aadressi unustas. Mina tema oma ei unustanud ja käisin tegelikult juba seal nuuskimas. Lihtsalt kui ta siin loeb, et tal siis natuke ebamugav oleks (kui ta on minusugune).

Aga peale toda pidu korjasime endale Piretiga sappa eht-erakordse väga purjus noormehe, kes oli kindlasti üksjagu edev, aga kes oli siiski nii ääretult põnev oma ingilsekeelsete Joyce'i ja Shakespeare'i tsitaatidega. Ja tema hämmastav andunud poeetika austamine. Mina, kirjandusteadusega nakatunu, lausa kadestasin tema entusiasmi ja innustumust kirjandusest. Tundus nii vales ajastus olev tüüp. Dekadent, nagu ütles Mart. Romantik, nagu tundus mulle. Väga tüütu oli temaga koos terve pikk Tähe tänav läbi käia, aga tema isik ikka veel kummitab mälupiltides. Hämmastav ja erakordne.

Kolmapäev kujunes, aga täpselt selliseks nagu filmis "Waking Life". Sarnaselt tolle filmi peategelasele liikusin päev läbi ühe inimese juurest teise juurde. Istusime erinevates kaunites paikades ja igaühel oli öelda midagi sellist, mis tundus väga oluline, väga sügavmõtteline ja sugugi mitte klišeeline. Ja kõige lõpuks toodi mulle raamatukokku iseküpsetatud saia. No nii veider on see kõik. Mitte sai ei olnud veider, aga just saia toomine.

Maal on jällegi tohutult ilus. Neljapäeva hommikul sõitsin autoga tööle kesk tihedaid ja kohati pea läbipaistmatuid udusid. Oli kole sõita, aga kole ilus oli ka. Eriti veel siis, kui päikesekiired udust läbi tungisid. Ja vahtrad on nüüd juba täiesti värvilised. Maantee ääres on üks lõik, kus mets lausa põleks - kõik on nii intensiivselt punakollane. Aga mul pole enam fotokat. Mis ehk ongi hea, sest muidu tuleks auto peatada iga viie minuti tagant, et ühte järjekordset imekaunist vaadet pildile püüda.

(Seda juttu kirjutasin pühapäeval. Siis tuli mul kuhugi joosta ja tekst jäi pooleli, mõtted kadusid. Niisiis jääb see tekst ilma ilusa lõputa, ilma ilusa moraalita)

Esmaspäev, september 15, 2008

täiesti mõtttetu unejutt keset päeva!

Olin hästi tubli ja armas ning sundisin end ärkama ebainimlikult vara. Kõik selleks, et olla tubli koolilaps ja ilusti kella kümneks loengusse jõuda. Mingis poolkoomas, õigemini küll täisunes tegin läbi rongisõidu, millega ma enam üldse harjunud ei ole. Kõik oli täiesti tore ja talutav ja muusika oli ka mõnus kuni hetkeni, mil taipasin, et see tõprake-rongike jääb hiljaks. Vaatasin närviliselt kella ja ...Kui Greta Tartusse jõudis, olid tunnid juba alanud. Võibolla mõni eriti entusiastlik inimene (näiteks rebane) läheks kohale ka 20-minutilise hilinemisega. Pardoon, mina see inimene teps mitte ei ole. Esiteks oli mul suur pissihäda ja teiseks oli mul liiga palju pakke ja kolmandaks....Kindlasti leiaks midagi ka kolmandaks, kui vaja oleks.

Viisin oma kraami seltsi, mis minu jaoks ikka on lisaväärtust leidnud just pakihoiuruumina. Siis läksin ja suhtlesin ühe mitte kõige toredama klienditeenindajaga ja siis teisega, kes oli kui mitte toredam, siis vähemalt rahulikum ja mitte varahommikul kriiskavana mõjuvalt (mida ta küll polnud) Oiappikeneeiminateidküllaidataeisaaaaa.

Nüüd olen raamatukogus ja tunnen, et ma ei funktsioneeri üldse mitte. Ajusurma moodi tunne on. Kohvi olen joonud, porgandit olen söönud, aga tunne on selline, et viskaks kõik nurka, otsiks lähima mugava ja sooja voodi ning magaks nii umbes terve sajandi. Sellega seoses meenub mulle, kuidas vanasti ma sageli unes seda, et läksin kooli esimesse tundi padja ja paksu tekiga ja mõnulesin siis toredas poolunes. Kui ma seda päriselt teeks? Huvitav, kuidas suhtuks sellesse õppejõud? Võibolla ta pahandaks, et tema loengusse magama tullakse. See poleks siiski isiklik. Mingeid asju on ju ehk alateadvuse tasemel üldsegi parem omastada?

Oeh, ma pean nüüd veel klienditeenindajatega suhtlema. Ja praeguses seisukorras mulle tundub küll, et ma suudan endast jätta täiesti debiilse mulje. Üldiselt ma olen morning person ja käin inimesetele oma hommikuse reipusega närvidele. Aga vahel on sellised jubedad hommikud, õigupoolest lausa ennelõunad, et... Need on need samad hommikud, mil ajan kohvitassi voodisse ümber, mäkerdan uue ja puhta pluusi kokku hambapastaga, ajan maha riiulitäie purke ja leian pärastlõunal juustest maisihelbeid...

Pean vist kasvõi platseeboefekti lootuses ühe kohvi kõrri kallama. Ja siis hakkab loeng. Aga mina unistan ainult voodist. Üsna täpselt sellisest, nagu pildil.

Pühapäev, september 14, 2008

ligadi-logadi, aga kodune

Minu väike maailm toimib küll. Logiseb ja lohiseb, aga ära veel ei lagune. Sean endale tärmineid ja siiani olen tärminiteni välja vedanud küll. Logiseb ja lohiseb, aga oma maailm on armas ja nunnu ja sellest loobuda ei suuda. Tuleks see maailm küll korralikult ette võtta ja vead parandada, läbi teha üks uuenduskuur. Aga seni veab tärminiteni välja küll. Ikka ja uuesti. Ei ole täielikuks renoveerimiseks praegu jõudu ega aega. On kodune väike maailm. Erinevalt Väikesest Printsist, pole minu sõbraks küll mitte Roos vaid hoopis fallosekujuline (munadega) kaktus. Eks ma olen ta sarnaselt Väikesele Printsile praegu unarusse jätnud (ta elab Liisiga), aga küll ma temaga jälle tegelema hakkan. Ma luban! Jah, Liis, tegelikult käin ma ühikas ikka rohkem nagu kaktuse, mitte sinu pärast :D

Hetkeks oleks minust juba rullnokk saanud. Oli üks auto, mis müügiks, minuga sama vana bemm. Aga siis otsustas poiss, et auto on talle siiski liiga armas ja mina liiklen ikka jala või teiste armust. Jala on tore käia, läheks jala kasvõi Riiga ainult, et inimesed pahandavad väga, kui ma paar päeva hiljem tööle või loengusse tulen. Nad ju pahandavad juba siis, kui ma kümme minutit hiljem tulen. (Just nagu oleks kellad maailmas kõige olulisemad asjad) . Nii ma siis ärkan üpris vara, et saaks siiski enne minekut korralikult uimerdada ja tunniajaliseks rühkimiseks valmistuda (et ikka mitte hiljaks jääda). Muidu on tore rühkida - eile nägin kitse, täna rebast. Rühkida on seda toredam, et tegelikult ei tea kunagi päris täpselt, kaua ikkagi rühkida tuleb. Üleeile sain poolel teel autole, eile korjas mind üles postitädi ja täna siis lausa Pearu isiklikult.

Muidu on autoga sõita vist kõige toredam siis, kui Liis pardal on. Kolmapäeval sõitsime Tartust Tallinna. Panime peale tolle kõiki erinevaid lolle laule sisaldava plaadi ja laulsime hääled kähedaks. It's raining men, hallelujah! Millest me rääkisime, seda ma ei mäleta. Mäletan ainult seda, et Liisil oli hommikul ärgates väga külm.Õhkmadrats ei suutnud teda, viietekimeistermagajat, soojendada. Ütlesin siis emale, et Liisil oli alt külm. Ei mingit kahemõttelisust. Alles hiljem järele mõeldes tundus mulle, et nägin pööritavaid silmapaare ja muigeid. Aga Liisil oligi ju alt külm. Pealtpoolt tekid ju soojendasid. Mina magasin muidugi nagu ikka ja alati väga hästi.

Homme lähen kooli esmaspäevast kümnestseitsmeni maratoni läbima. Siis Brita juurde magama ja lilli kastma. Huvitav tunne see poolkodutus...igasugused uued tärminud on paigas. Veab vist välja?

Teisipäev, september 09, 2008

esimesest koolipäevast

Eile oli minu esimene koolipäev. Mina olen see friik, kes iga aasta meeletult kooli ootab. Ma ei tea miks, ilmselt mulle lihtsalt meeldib vaheldus ja mulle meeldib, kui on midagi oodata.
Aga esimene koolipäev ei olnudki nüüd nii ninnunännu tore, nagu lootustes-ootustes. Eelkõige oli see väsitav. Kool kestis kella kümnest hommikul kella seitsmeni õhtul. Juba teises loengus oli peale kümmet minutit sees nihelema ajav kurivaim ning loeng justkui aina kestis ja kestis ja kestis. Eks loeng oleks muidugi huvitavam olnud, kui õppejõud oleks pika sissejuhatamise asemel asjast rääkinud, aga ma arvan, et nihelema oleks ajanud ikkagi. Ja siis veel loeng, mis ajas lausa hirmu nahka. Teine kord pika tudengielu jooksul, kus õppejõud loengutes kohalolijatel nimed üles kirjutada laseb. Kuna mul on vaja rabada mitmel rindel, siis ma ju pooltesse loengutesse lihtsalt ei jõua. Kas mind ootab ees hukk? Oo õudu! Ja siis veel kohustuslik kirjndus. Oi, kuidas ma armastan lugeda. Sageli nii, et mida diibim, imelikum ja raskestijälgitavam seda parem (kuni ei pea seda kellelegi seletama ja sellest aru saama) ent nüüd kus ma olen pooleldi tööinimene, ma ju õhtuti lihtsalt vegeteerin. Minu praegune lugemistase on igapäevane annus lehtedelt phdcomics.com ja wulffmorgenthaler.com. Oo, mind ootab ees topelthukk! Ent samas ma siiski loodan, et ülikool päästab mind mandumisest, mille esimesi sümtomeid ma juba peale kolmekuulist eemalolekut märkan. No ma ei tea. Magister tundub ikkagi veidi hirmus.

Siiski on Tartus hea olla, sest siin on veel kõigist äraminejatest hoolimata veel inimesi, kelle pea on tarkusi täis ja kes aeg-ajalt peavad olema jaburad ja naljakad. Eilne õhtu Dorise juures moondus väga väga varjaseks hommikuks. Oli lõbus, oli tore, pole juba tükk aega saanud nii palju naerda ja end nii hästi tunda. Väheseks jäänud unetundidest hoolimata tunnen end värske ja reipana. Ei tea küll, tõsi, mis loengus toimuma hakkab. Pean vist kofeiini manustama. Eriti sellise tõelise vihmase sügisilmaga. Aga veel on õnneks hommikuti valge. Varsti on veel jubedam!

Ei tea, äkki on elu ikka ilus? Mingid kibestumused siiski jälitavad mind. Böö ja öö ja äää ja gää.
Raamatukogus liigub palju ilusaid poisse, aga enamik neist on vist minust nooremad :D

Esmaspäev, september 01, 2008

Pat Bol - Les abeilles

Last.fm on tore asi. Leidsin selle laulu ja juutuubist ka video. Terve päev läks paremaks. See ju lihtsalt nii nunnu ja totu mees ja nii armas lauluke ....