Eile käisime Liisiga mäe otsas. Muidugi, IP ja tema sõber tulid ka. Oh, oli see vast raske ja vaevarikas ettevõtmine! Alguses oli tõesti kõik ilus ka tilulilu. Mehed istusid ees ja rääkisid mingisugused tarku itaaliakeelseid jutte. Meie, tibid, istusime tagaistmel ja siutsusime eesti keeles. Küll oli vaja teha "oi!" järjekordset lamba- või lehmakarja nähes, küll oli vaja itsitada, kui Liis jälle käänulisel mägiteel pöördekohas autos külili vajus. Siis jõudsime aga alguspunkti (Campo Imperatore), kus autosid oli parklas nii palju, et oleks võinud arvata, et tegemist on väiksemat sorti laulupeoga. Ka arrosticini- ja suveniiriletid olid turistide nimel avatud.
Noh, ja siis algas muidugi meie matk. Esimesed sammud olid tõesti reipad. Need esimesed sammud võrdlemisi tasasel pinnal. Seejärel agas aga tõus ja peale tosinat sammu ülesrühkimist, mõtlesin endamisi "õufakk", sest olin juba kergelt väsinud, aga tõusul ei tundunud lõppu tulevat. Siis käskis Liis mul lambaid pildistada ja mina olin rõõmuga nõus, sest nii sai hetkeks hinge tõmmata.
Aga jah, ainult hetkeks. Sest siis tuli edasi rühkida. Õnneks oli näha, et veidi kaugemal muutub rada tasapinnalisemaks ja see šokeeriv tõus kohe esimese ehmatajana esimest korda mägedes matkajale on meil õnnestunud läbida. Olime Liisiga juba higised ja punased kui peedid. Aga vaade oli tõesti ilus. Sellele siiski keskenda ei saanud, sest teerada oli umbes ühe inimese laiune, ühel pool mäekülg, teisel pool peadpööritav langus ning jalge all lahtised kivid. Mõned pildid ma siiski suutsin klõpsida.
"Näete, me lähme sinna!" ütles IPi sõber ja viipas vasakule (järgnevalt pildilt jääb too mäetipp napilt välja). Selle peale tundsin mina, kuidas see jõunatukene, mis mul veel alles oli, täielikult haihtus. Sinna mäetippu oli ju veel nii pikk maa! Ka Liis oli üsna väsinuvõitu. Aga siis läks meist rõõmsal sammul mööda järjekordne vanamemm järjekordse nii umbes 4aastase lapsega ja mina tundsin, kuidas sain uut jõudu puhtast kangekaelsusest. Kui igasugused memmed ja taadid ronivad oma lastelastega siin ringi nagu kitsed, siis kuidas meie, kaks täies elujõus noort naist, sellega hakkama ei saa? Isver, isegi mingid muidu nii hädistena tunduvad A m e e r i k a vanamemmed turnisid üha ülespoole!
Muide, see mäetipp, mis siit pildilt paistab, on Corno Grande, Apenniinide kõrgeim punkt (2912 meetrit).
Noh, ja nii me ronisimegi kõige kiuste edasi. Ajapikku harjusin sellega rühkimisega ära ja kohati oli see rada lausa täitsa mõnus. Siis aga tulid jällegi hirmsad peaaegu 45kraadised tõusud ja mina mõtisklesin omaette, et ei tea, kas ma jään ikka ellu, või kõngen siinsamas. Aga kohale me ikkagi jõudsime!
Alustasime selle punase hotelli juurest (pisike täpp vasakul), kus Mussolinit omal ajal vangis hoiti ja tulime mööda käänulist rada üha ülespoole. Teel tulid meile vastu igas vanuses naerusuised inimesed, aga sinna mäetippu, kuhu meie lõpuks välja jõudsime küll ükski loll ei tulnud. Enamik jäi siiski kuskile madalamale. Sellegipoolest, mäe otsas olles muutsuin isegi naerusuiseks ja alla tulles olin jätkuvalt naerusuine. Kuigi laskumine on ohtlikumgi kui tõus, oli alla minek nii kergejalgne ja mõnus.
Siin me neljakesi oleme naerusuistena mäe otsas. Lõpuks ometi!
Siin on üks ninnunännu mägine ilupilt IPiga
Ja siin on üks ilupilt mägihobustest!
Muide, Itaalia vikipeediat uskudes on Monte Aquila mäetipp 2494m kõrgusel.
Kui me lõpuks alla jõudsime, küsisin naljatlemisi IPi käest, et ei tea, kas me oma suure pingutuse eest ka mingid medalid saame. "Häh, Monte Aquila otsa ronimise eest?" oli tema vastus. Medaleid ei antud. Jõime kõik hoopis tassitäie teed.
Siin on üks ninnunännu mägine ilupilt IPiga
Vatikan
Villa d´Este, Tìvoli
Lihtsalt üks fontanella Trastevers. Mulle meeldib, et vesi on Roomas kõikjal kättesaadav ja tasuta. Karvastele ja sulelistele.
Boonuspilt: Vihmapiisad autoklaasil. Kuskil Abruzzos.
Selleks, et midagi näha või tunnetada, on vaja aega. Ja sellepärast on kõige õigem alati reisida jalgsi. (Järva-Madise kant)
Ei saa kohe kuidagi väita, et Colosseum mul mingi suur lemmik oleks. Aga sattusin sinnakanti ja vihmasadu oli just lõppenud, päike piilus pilvede vahelt. Need värvid olid suuuuurepärassed. Mulle see pilt igatahes meeldib. 
See on vaade ühelt sillalt paljude seas. Vist oli Umberto I nime kandev sild. Vaade Vatikani poole. Jälle olid pilved see kõige paeluvam osa. Samas ei saa kuidagi väita, et Püha Peetruse kirik üldse vaatamist ei vääriks. Väärib küll. 
Villa Borghese on põhimõtteliselt üks suur suur suur park. Mina olen pargi-inimene ja nõnda hakkas mulle seal väga meeldima. Tallinnas on lumi, mina aga istusin pargis, lasin päikesel end soojendada ja püüdsin itaalia keele grammatikast sotti saada. See paik, kus mina istusin, on lausa ideaalne koht koeraarmastajatele. Neil lasti seal vabalt ringi möllata. Tore vaatepilt lugemise kõrvale. 
Selle ehitise äratundmisega ei tohiks raskusi tekkida. Kui ära ei tunne, vaata üle-eelmist pilti. Pildistatud Villa Borghese piirkonnas paigast, mil nimeks Pincio. Seal pidavat olena parim vaade Roomale. Tundub, et oligi. Võibolla on kunagi aeg mässata ja siis teen seal ühe panoraampildi. Asi oleks seda väärt.
