skip to main |
skip to sidebar
Domenico Modugno - Vecchio frack
ja tõlkekatse:
Vecchio frack Vana frakk
E' giunta mezzanotte On kätte jõudnud kesköö
si spengono i rumori väljalülit hääled
si spegne anche l'insegna ja välja lülit ka viimase
di quel'ultimo caffè kohviku silt
le strade son deserte tänavad on tühjad
desterte e silenzione, inimtühjad, vaiksed
un'ultima carrozza viimane voorivanker
cigolando se ne và. kriuksudes läheb mööda
Il fiume scorre lento Jõgi voolab vaikselt
frusciando sotto i ponti kahisedes sildade all
la luna slende in cielo kuu hiilgab taevas
dorme tutta la città magab terve linn
solo và un'uomo in frack. kõnnib vaid frakis üks mees
Ha il cilindro per cappello Tal mütsiks peas on torukübar
due diamanti per gemelli varrukail kaks mansetinööpi teemantist
un bastone di cristallo käes kristallist jalutuskepp
la gardenia nell'occhiello nööpaugus gardeenia
e sul candido gilet ja lumivalgel vestil
un papillon, kikilips
un papillon di seta blu kikilips sinisest siidist
s'avvicina lentamente ta aeglaselt läheneb
con incedere elegante elegantsel kõnnakul
ha l'aspetto trasognato tundub unistavat
malinconico ed assente nukralt, eemalolevalt
non si sa da dove vien pole teada, kust ta tuleb
ne dove và ega seda, kuhu läeb
chi mai sarà kes küll on
quel'uomo in frack. too frakis mees.
buon nuite bonne nuite buon nuite bonne nuite
buon nuite bonne nuite buon nuite bonne nuite
Bouna notte Head ööd,
va dicendo ad ogni cosa ütleb kõigile
ai fanali illuminati süüdatud laternaile
ad un gatto innamorato ja armunud kassile,
che randagio se ne va. kes lonkides läeb mööda
(musica)
E' giunta ormai l'aurora Nüüd juba saabubud on koit
si spengono i fanali väljalülit laternad
si sveglia a poco a poco ärgatakse tasa tasa
tutta quanta la città kõikjal terves linnas
la luna s'è incantata kuu on äranõiutud
sorpresa ed impallidita imestunud, kahvatunud
pian piano tasa tasa
scolorandosi nel cielo sparirà tuhmudes taevast ta kaob
sbadiglia una finestra haigutab üks aken
sul fiume silenzioso jõe kohal vaiksel
e nella luce bianga ja valges valguses
galleggiando se ne van hõljudes ujub mööda
un cilindro üks torukübar
un fiore e un frack. üks lill ja üks frakk.
Galleggiando dolcemente õrnalt hõljudes
e lasciandosi cullare end õõtsutades
se ne scende lentamente ta tasakesi laskub
sotto i ponti verso il mare sildade alt mere poole
verso il mare se ne và ta mere poole läheb
chi mai sarà, chi mai sarà kes küll on, kes küll on
quell'uomo in frack. too frakis mees
Adieu adieu adieu adieu Adieu adieu adieu adieu
addio al mondo adjöö maailmale
ai ricordi del passato minevikumälestustele
ad un sogno mai sognato unistamata jäänud unistusele
ad un'attimo d'amore hetkele täis armastust,
che mai più ritornerà. mis kunagi ei naase
Lala la la lala la la... Lala la la lala la la...
Muudetud 16.10.2010
laupäev, september 25, 2010
Vecchio frack
Domenico Modugno - Vecchio frack
ja tõlkekatse:
Vecchio frack Vana frakk
E' giunta mezzanotte On kätte jõudnud kesköö
si spengono i rumori väljalülit hääled
si spegne anche l'insegna ja välja lülit ka viimase
di quel'ultimo caffè kohviku silt
le strade son deserte tänavad on tühjad
desterte e silenzione, inimtühjad, vaiksed
un'ultima carrozza viimane voorivanker
cigolando se ne và. kriuksudes läheb mööda
Il fiume scorre lento Jõgi voolab vaikselt
frusciando sotto i ponti kahisedes sildade all
la luna slende in cielo kuu hiilgab taevas
dorme tutta la città magab terve linn
solo và un'uomo in frack. kõnnib vaid frakis üks mees
Ha il cilindro per cappello Tal mütsiks peas on torukübar
due diamanti per gemelli varrukail kaks mansetinööpi teemantist
un bastone di cristallo käes kristallist jalutuskepp
la gardenia nell'occhiello nööpaugus gardeenia
e sul candido gilet ja lumivalgel vestil
un papillon, kikilips
un papillon di seta blu kikilips sinisest siidist
s'avvicina lentamente ta aeglaselt läheneb
con incedere elegante elegantsel kõnnakul
ha l'aspetto trasognato tundub unistavat
malinconico ed assente nukralt, eemalolevalt
non si sa da dove vien pole teada, kust ta tuleb
ne dove và ega seda, kuhu läeb
chi mai sarà kes küll on
quel'uomo in frack. too frakis mees.
buon nuite bonne nuite buon nuite bonne nuite
buon nuite bonne nuite buon nuite bonne nuite
Bouna notte Head ööd,
va dicendo ad ogni cosa ütleb kõigile
ai fanali illuminati süüdatud laternaile
ad un gatto innamorato ja armunud kassile,
che randagio se ne va. kes lonkides läeb mööda
(musica)
E' giunta ormai l'aurora Nüüd juba saabubud on koit
si spengono i fanali väljalülit laternad
si sveglia a poco a poco ärgatakse tasa tasa
tutta quanta la città kõikjal terves linnas
la luna s'è incantata kuu on äranõiutud
sorpresa ed impallidita imestunud, kahvatunud
pian piano tasa tasa
scolorandosi nel cielo sparirà tuhmudes taevast ta kaob
sbadiglia una finestra haigutab üks aken
sul fiume silenzioso jõe kohal vaiksel
e nella luce bianga ja valges valguses
galleggiando se ne van hõljudes ujub mööda
un cilindro üks torukübar
un fiore e un frack. üks lill ja üks frakk.
Galleggiando dolcemente õrnalt hõljudes
e lasciandosi cullare end õõtsutades
se ne scende lentamente ta tasakesi laskub
sotto i ponti verso il mare sildade alt mere poole
verso il mare se ne và ta mere poole läheb
chi mai sarà, chi mai sarà kes küll on, kes küll on
quell'uomo in frack. too frakis mees
Adieu adieu adieu adieu Adieu adieu adieu adieu
addio al mondo adjöö maailmale
ai ricordi del passato minevikumälestustele
ad un sogno mai sognato unistamata jäänud unistusele
ad un'attimo d'amore hetkele täis armastust,
che mai più ritornerà. mis kunagi ei naase
Lala la la lala la la... Lala la la lala la la...
Muudetud 16.10.2010
teisipäev, september 14, 2010
Olen elus :)
Väga lühidalt:
Blogida? Muidugi ma tahan blogida, aga kogu aeg on midagi muud teha ja nii ma siis eriti ei blogigi viimasel ajal. Nädala sees olen usin koduhaldjas, nädalavahetustel tahan end aga hästi välja magada ja siis....siis on ikka miskit põnevat teoksil. Ja nii ma ei olegi peaaegu kunagi "kodus" Frascatis. Võib-olla sellepärast mul siin Itaalias nii tore ongi - kogu aeg on miskit teoksil. Peamiselt olen ma küll IPi saba, aga IP teeb kogu aeg põnevaid asju ju. Laupäeval näiteks sain ma end jälle keskaegseks daamiks riietada ja seekord jäin isegi filmilindile. Eks pärast montaaži selgub, kas ma ka lindile jään :)
Muidugi ega kogu elu-olu ei ole ainult roosamanna. Vaba aega on vähem kui kunagi varem ja seda väärtuslikum see muidugi on. Tööga seoses on juhtunud tagantjärele vaadates tähtsusetuid intsidente, aga mõni inimene (loe: Greta) võtab asju väga südamesse ja...noh, eks mõni päev on parem, mõni halvem. Lapsed käivad aga nüüd esmaspäevast alates koolis ja elu on palju palju rahulikum. Kuid... ei tohi ju enne õhtut hõisata :) Üldiselt elan üks päev korraga pidevas nädalavahetuse ootuses. Ja üldjoontes on elu päris tore :)
Ainult, uskuge mind - igatsen jahedust. Siin on ikka veel 30 kraadi!
Blogida? Muidugi ma tahan blogida, aga kogu aeg on midagi muud teha ja nii ma siis eriti ei blogigi viimasel ajal. Nädala sees olen usin koduhaldjas, nädalavahetustel tahan end aga hästi välja magada ja siis....siis on ikka miskit põnevat teoksil. Ja nii ma ei olegi peaaegu kunagi "kodus" Frascatis. Võib-olla sellepärast mul siin Itaalias nii tore ongi - kogu aeg on miskit teoksil. Peamiselt olen ma küll IPi saba, aga IP teeb kogu aeg põnevaid asju ju. Laupäeval näiteks sain ma end jälle keskaegseks daamiks riietada ja seekord jäin isegi filmilindile. Eks pärast montaaži selgub, kas ma ka lindile jään :)
Muidugi ega kogu elu-olu ei ole ainult roosamanna. Vaba aega on vähem kui kunagi varem ja seda väärtuslikum see muidugi on. Tööga seoses on juhtunud tagantjärele vaadates tähtsusetuid intsidente, aga mõni inimene (loe: Greta) võtab asju väga südamesse ja...noh, eks mõni päev on parem, mõni halvem. Lapsed käivad aga nüüd esmaspäevast alates koolis ja elu on palju palju rahulikum. Kuid... ei tohi ju enne õhtut hõisata :) Üldiselt elan üks päev korraga pidevas nädalavahetuse ootuses. Ja üldjoontes on elu päris tore :)
Ainult, uskuge mind - igatsen jahedust. Siin on ikka veel 30 kraadi!
reede, september 03, 2010
tagasi tsivilisatsioonis
Nõndaks. Nüüd olen viimaks ometi tagasi "tsivilisatsiooni" jõudnud ja mul on ligipääs internetile. Hurraa-hurraa, täna olengi terve päeva lihtsalt sisutult netis aega viitnud. Enne lõbu, nüüd kohustused! Näete, hakkan nüüd usinalt pajatama oma elust neil päevil, kui mul internetti polnud...
Võtan külmikust kokakoola, et jutt libedamalt läheks ja alustan: Kunagi ammu-ammu....
Mis ammu? Nädalat-kaks tagasi. Niisiis, millalgi mitte nüüd nii väga ammu, tõusin taaskordselt hommikul vara-vara üles (umbes kaks või kolm tundi pärast seda, kui mu öökullist "teinepool" teki alla puges ) kõndisin bussipeatusesse, sõitsin metroopeatusesse, metrooga rongijaama ja rongijaamast kuldse Toskaana päikese alla. Siis sealt L'Aquilasse mägede värskusesse, sealt Frascatisse ja ring otsast peale kuni eilse õhtuni, mil algas minu pikk nädalavahetus itaallasliku hilinemisega - rong jõudis sihtpunkti ei rohkem ega vähem kui 42minutilise hilinemisega.
Üldse on see ajataju küsimus minu jaoks vat see kõige keerulisem küsimus üldse. Vahepeal juba arvasin, et olen sellega ära harjunud, aga vot ei ole. Kohe tähendab kohe või maksimaalselt viie minuti pärast, aga siinmail võib kohe venida isegi 45minuti pikkuseks. Ja kogu aeg on inimestel siin kiire, kohe-kohe on vaja kuskile minna, kuhugi kiirustada, aga tegelikult on alati aega veel üks-kaks asja enne lahkumist ära teha. Ja tuttavatega paari sõna vahetamiseks on küll alati aega. Ükskõik kui kiire ka ei oleks. Ükskord jäid näiteks kaks Rooma linnaliinibussi keset tiheda liiklusega tänavat seisma, sest juhtidel oli omavahel vaja paar sõna vahetada. Mina muidugi samal ajal närveldasin kohutaval, sest olin parasjagu bussist maha jäämas. Ja tegelikult polnud ma mitte sugugi ainuke, kes sellise peatusega päri ei olnud. Aga see selleks. Minu probleem paraku, mina olen see kes hiljaksjäämise ohus närveldama hakkab ja kelle mündid piletiautomaat ilma piletit andmata ära sööb. Kohalikud on aga väga vintsked ja kui muidu on nad sihukesed lõõgastunud võib-olla ehk isegi veidi uimerdavad, siis kriisihetkel muutuvad nad tohutult vilkaks. Või siis jäävad külma närviga hiljaks ja ei tee pärast teist nägu kah. See teine tüüp jääb hiljaks nii, et ronge-busse ei saa kuidagi mitte milleski süüdistada. Olen õppinud arvestama sellega, et kokkulepitud kohtumiskellaajale tuleks nii pool kuni kolmveerand tundi juurde lisada. Samas ei saa end siiski liiga mugavalt tunda - alati on ka neid (isegi itaallaste seas) kes pigem liiga vara kohale tulevad...
Ometi on see erand ja reegel on see, et kõik algab planeeritust hiljem ja kestab seega planeeritust kauem ja seega algab järgmine asi jällegi planeeritust hiljem ja nii edasi, sii edasi.
Samas, eks minagi hakkan tasapisi italianiseeruma. Ripun rohkem telefoni otsas kui kunagi varem ja "olgu" või "mhmhmm" asemel tahan vägisi vabbé öelda. Ja muide, tegelesin ka mina ükspäev täiesti tühise small-talkiga ajal, kui oleksin pidanud asjalik olema. Rääkisin, rääkisin ja lihtsalt "tsillisin" aga lõpuks sain kõigi vajalike toimetusega siiski ilma probleemideta ühele poole. Hämmastav!
Minu elul selle Toskaana päikese filmi/raamatuga erilisi sarnasusi pole, vähem eksootikat ja rohkem argisust, aga elu on vähemalt blogi kirjutamise ajal tagasivaateliselt üha enam nagu tragikoomiline film või romaan, mille tegelased vähehaaval üha rohkem kuju on võtmas. On need, kellega kõige rohkem kokku puutun ja kes saavad üha rohkem tuttavaks ja siis on need "ühekordsed" aga väga eredad tegelased nagu näiteks L'Aquila pool teel olevas bussis kohatud Sitsiillane, kes kandis pisikestes pühakutepiltidest koosnevat käevõru ja kaelas krutsifiksi ja kes kutsus mind oma õele Sitsiiliasse külla. Lisaks sellele ütles ta, et kui ma vaid helistan on ta nõus kasvõi Milaanost kohale sõitma kusjuures ragazzadega tutvub ta aeg-ajal lihtsalt così, ilma mingi erilise tagamõtteta.
Ja siis muidugi need kaks perekonda, millega ma lähemalt tutvunud olen. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli see Liis kes vaatas ja imestas, kui harmooniline võib olla üks perekond. Mina ka vaatasin ja imestasin, kui vaikne ja rahulik võib olla üks perekond. See IPi perekond. No vot. Nii lihtne see asi siiski ei ole. Üldjoontes jah, vaikne ja rahulik, aga tegelikult on ses pereelus siiski veidi rohkem särtsu kui esmapilgul tundus. Ma ei ole enam päris võõras ja nüüd näen ma seda särtsu veidi rohkem. Päriselt "oma" ma ei ole, aga siiski natuke vähem külaline. Ja see on tore. Näeb rohkem, on huvitavam. Aga jah: paraku ka veidi kurnavam.
See teine pere, "minu laste" pere on tsipakene "lõunamaisem" ja elavam. Iseenesestmõistetav, tegelikult - väikeste lastega pere ju. Itaalia lapsi ma eriti ei tunne, aga üldiselt pole ma enne näinud lapsi, kes jäätist süües nii jäätist nii korralikult taldriku kohal hoiaks ja kes peaaegu üldse midagi riietele ei tilguta, midagi lauale maha ei aja (kõige väiksem ehk välja arvata). Samuti pole ma enne näinud lapsi, kes nii heldinult ja õrnalt mängiks endast nii palju väiksematega, Kõige huvitavam on minu jaoks aga see hoopis teistmoodi lastekasvatusviis: mulle ei meeldi, et sa teed X; sa peaksid nüüd tegema Y jms tinglikud kaudsed ja mahedad keeldud käsud, mis peale viiendat ülekordamist muutuvad: (karjudes)BASTA! (käskivalt)LÕPETA KOHE X; (karjudes)SILENZIO! (käskides) LÕPETA KOHE VASTUVAIDLEMINE JA MINE Y TEGEMA! Noh, ma ei imesta enam selle üle, et öeldaks, et Itaalias on reeglite asemel pigem soovitused :) Imestama paneb selline kasvatusviis, aga lapsed, need lapsed vähemalt on küll enamasti väga korralikud ja kuulekad....
Ja inimeste jälgimisele lisaks olen ma palju ujunud ja päris palju aega L'Aquilas käinud, keskaegse kostüümi riietatuna rongkäigust osa võtnud ja loodetavasti La Perdonanza* kaudu pattudest priiks saanud ja põhiliselt nagu juba enne mainitud - palju, noh mitte küll päriselt reisinud, aga ühest kohast teise liikunud...
_____
* La Perdonanza Celestiana: Hmm, ma ei tea kuidas seda tõlkida. Olen ju katoliiklusest kaugel. Pühimõtteliselt on tegemist pattude andeksandmisega, mis toimub kord aastas ja mille puhul avatakse kahekümne neljaks tunniks Porta Santa- Püha Uks. See aasta toimus see üritus 716. korda. Tegemist pole siiski vaid religioosse üritusega. Pigem on tegemist L'Aquila linna pühaga. Kahjuks pole wikipeedias selle ürituse kohta inglisekeelset infot. Ainult selline väikene kokkuvõtte ühelt kodulehelt:
Võtan külmikust kokakoola, et jutt libedamalt läheks ja alustan: Kunagi ammu-ammu....
Mis ammu? Nädalat-kaks tagasi. Niisiis, millalgi mitte nüüd nii väga ammu, tõusin taaskordselt hommikul vara-vara üles (umbes kaks või kolm tundi pärast seda, kui mu öökullist "teinepool" teki alla puges ) kõndisin bussipeatusesse, sõitsin metroopeatusesse, metrooga rongijaama ja rongijaamast kuldse Toskaana päikese alla. Siis sealt L'Aquilasse mägede värskusesse, sealt Frascatisse ja ring otsast peale kuni eilse õhtuni, mil algas minu pikk nädalavahetus itaallasliku hilinemisega - rong jõudis sihtpunkti ei rohkem ega vähem kui 42minutilise hilinemisega.
Üldse on see ajataju küsimus minu jaoks vat see kõige keerulisem küsimus üldse. Vahepeal juba arvasin, et olen sellega ära harjunud, aga vot ei ole. Kohe tähendab kohe või maksimaalselt viie minuti pärast, aga siinmail võib kohe venida isegi 45minuti pikkuseks. Ja kogu aeg on inimestel siin kiire, kohe-kohe on vaja kuskile minna, kuhugi kiirustada, aga tegelikult on alati aega veel üks-kaks asja enne lahkumist ära teha. Ja tuttavatega paari sõna vahetamiseks on küll alati aega. Ükskõik kui kiire ka ei oleks. Ükskord jäid näiteks kaks Rooma linnaliinibussi keset tiheda liiklusega tänavat seisma, sest juhtidel oli omavahel vaja paar sõna vahetada. Mina muidugi samal ajal närveldasin kohutaval, sest olin parasjagu bussist maha jäämas. Ja tegelikult polnud ma mitte sugugi ainuke, kes sellise peatusega päri ei olnud. Aga see selleks. Minu probleem paraku, mina olen see kes hiljaksjäämise ohus närveldama hakkab ja kelle mündid piletiautomaat ilma piletit andmata ära sööb. Kohalikud on aga väga vintsked ja kui muidu on nad sihukesed lõõgastunud võib-olla ehk isegi veidi uimerdavad, siis kriisihetkel muutuvad nad tohutult vilkaks. Või siis jäävad külma närviga hiljaks ja ei tee pärast teist nägu kah. See teine tüüp jääb hiljaks nii, et ronge-busse ei saa kuidagi mitte milleski süüdistada. Olen õppinud arvestama sellega, et kokkulepitud kohtumiskellaajale tuleks nii pool kuni kolmveerand tundi juurde lisada. Samas ei saa end siiski liiga mugavalt tunda - alati on ka neid (isegi itaallaste seas) kes pigem liiga vara kohale tulevad...
Ometi on see erand ja reegel on see, et kõik algab planeeritust hiljem ja kestab seega planeeritust kauem ja seega algab järgmine asi jällegi planeeritust hiljem ja nii edasi, sii edasi.
Samas, eks minagi hakkan tasapisi italianiseeruma. Ripun rohkem telefoni otsas kui kunagi varem ja "olgu" või "mhmhmm" asemel tahan vägisi vabbé öelda. Ja muide, tegelesin ka mina ükspäev täiesti tühise small-talkiga ajal, kui oleksin pidanud asjalik olema. Rääkisin, rääkisin ja lihtsalt "tsillisin" aga lõpuks sain kõigi vajalike toimetusega siiski ilma probleemideta ühele poole. Hämmastav!
Minu elul selle Toskaana päikese filmi/raamatuga erilisi sarnasusi pole, vähem eksootikat ja rohkem argisust, aga elu on vähemalt blogi kirjutamise ajal tagasivaateliselt üha enam nagu tragikoomiline film või romaan, mille tegelased vähehaaval üha rohkem kuju on võtmas. On need, kellega kõige rohkem kokku puutun ja kes saavad üha rohkem tuttavaks ja siis on need "ühekordsed" aga väga eredad tegelased nagu näiteks L'Aquila pool teel olevas bussis kohatud Sitsiillane, kes kandis pisikestes pühakutepiltidest koosnevat käevõru ja kaelas krutsifiksi ja kes kutsus mind oma õele Sitsiiliasse külla. Lisaks sellele ütles ta, et kui ma vaid helistan on ta nõus kasvõi Milaanost kohale sõitma kusjuures ragazzadega tutvub ta aeg-ajal lihtsalt così, ilma mingi erilise tagamõtteta.
Ja siis muidugi need kaks perekonda, millega ma lähemalt tutvunud olen. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli see Liis kes vaatas ja imestas, kui harmooniline võib olla üks perekond. Mina ka vaatasin ja imestasin, kui vaikne ja rahulik võib olla üks perekond. See IPi perekond. No vot. Nii lihtne see asi siiski ei ole. Üldjoontes jah, vaikne ja rahulik, aga tegelikult on ses pereelus siiski veidi rohkem särtsu kui esmapilgul tundus. Ma ei ole enam päris võõras ja nüüd näen ma seda särtsu veidi rohkem. Päriselt "oma" ma ei ole, aga siiski natuke vähem külaline. Ja see on tore. Näeb rohkem, on huvitavam. Aga jah: paraku ka veidi kurnavam.
See teine pere, "minu laste" pere on tsipakene "lõunamaisem" ja elavam. Iseenesestmõistetav, tegelikult - väikeste lastega pere ju. Itaalia lapsi ma eriti ei tunne, aga üldiselt pole ma enne näinud lapsi, kes jäätist süües nii jäätist nii korralikult taldriku kohal hoiaks ja kes peaaegu üldse midagi riietele ei tilguta, midagi lauale maha ei aja (kõige väiksem ehk välja arvata). Samuti pole ma enne näinud lapsi, kes nii heldinult ja õrnalt mängiks endast nii palju väiksematega, Kõige huvitavam on minu jaoks aga see hoopis teistmoodi lastekasvatusviis: mulle ei meeldi, et sa teed X; sa peaksid nüüd tegema Y jms tinglikud kaudsed ja mahedad keeldud käsud, mis peale viiendat ülekordamist muutuvad: (karjudes)BASTA! (käskivalt)LÕPETA KOHE X; (karjudes)SILENZIO! (käskides) LÕPETA KOHE VASTUVAIDLEMINE JA MINE Y TEGEMA! Noh, ma ei imesta enam selle üle, et öeldaks, et Itaalias on reeglite asemel pigem soovitused :) Imestama paneb selline kasvatusviis, aga lapsed, need lapsed vähemalt on küll enamasti väga korralikud ja kuulekad....
Ja inimeste jälgimisele lisaks olen ma palju ujunud ja päris palju aega L'Aquilas käinud, keskaegse kostüümi riietatuna rongkäigust osa võtnud ja loodetavasti La Perdonanza* kaudu pattudest priiks saanud ja põhiliselt nagu juba enne mainitud - palju, noh mitte küll päriselt reisinud, aga ühest kohast teise liikunud...
_____
* La Perdonanza Celestiana: Hmm, ma ei tea kuidas seda tõlkida. Olen ju katoliiklusest kaugel. Pühimõtteliselt on tegemist pattude andeksandmisega, mis toimub kord aastas ja mille puhul avatakse kahekümne neljaks tunniks Porta Santa- Püha Uks. See aasta toimus see üritus 716. korda. Tegemist pole siiski vaid religioosse üritusega. Pigem on tegemist L'Aquila linna pühaga. Kahjuks pole wikipeedias selle ürituse kohta inglisekeelset infot. Ainult selline väikene kokkuvõtte ühelt kodulehelt:
Of unforgettable charm and real historical importance is the Perdonanza Celestiana (the Celestian Pardoning) in L’Aquila at the end of August. It’s the only jubilee celebration outside Rome, during which, in the XIII century, Pope Celestino V, the Pope of the “Great Refusal” in Dante’s Divine Comedy, granted pardon to the poor and the helpless, who had no other means of obtaining indulgence (http://www.trips2italy.com/Things_To_Do_In_L%27Aquila)