Pühapäev, juuli 27, 2008

ühest ja teisest....

Eile öösel põgenesin loodusest ja saabusin Mustamäele. Peale päevapikkust harjutamist hakkab mulle tasapisi meenuma, kuidas ikkagi on võimalik saata mööda pikki pikke tunde internetis mitte miskit tehes. Vaheapeal hakkas ununema, taevas tänatud, nüüd oskan seda jälle. Mis aga televiisorisse puutub, siis seda vaatan ma ka väga harva ja ma olen täiesti vaimustunud kõigist neist arulagedatest reklaamidest, mida seal näidatakse.

Minu ema ütles, et suured võidud koosnevad väikestest võitudest jne jne bla bla bla. Väga pateetiline reklaam. Arvasin, et see on mingi pangareklaam või mingi rahakogumisaktsioon. Aga ei! Hoopiski pesupulbrit reklaamitakse! Ma ei oska kirjeldada, milliseid tundeid see minus tekitaks. Oleksin ma olnud seltskonnas, oleksin ilmselt leidnud mingi iroonilise kommentaari või lihtsalt silmi pööritanud, aga olin üksi ja seetõttu lihtsalt segaduses. Et niimoodi reklaamitakse pesupulbrit? Tõepoolest äärmiselt paeluv. Nüüdsest hakkangi ma telekat vaadates pöörama erilist tähelepanu reklaamidele. Need on lihtsalt vaimustavad.

Reklaame võin ma ju vaadata, aga millegi ostmine on juba teine ooper. Ma olen täiesti kohutavas olukorras! Käisin poes, õigupoolest lausa mitmes poes ja...ma ei tahtnud absoluutselt mitte midagi osta. Kas pole mitte kohutav? Mitte üksainuski hilp mind ei meelitanud, ei ükski tuhvel ei kutsunud end ostma. Isver, olen tarbimisühiskonna heidik! Ma olen murelik! Loodetavasti homme mul siiski õnnestub rehabiliteeruda. Tegelikult on mul vaja igasuguseid nõmedaid tarbeasju nagu näiteks nõudekuivatusresti ja riiuleid. Aga ma lükkan nende tarbeasjade ostmist ikka edasi, sest tarbeasjad on ju nõmedad :) Nendeta ei saa elada, aga ikkagi on nad nõmedad ja eelkõige nii igavad ja praktilised. Üks vähestest praktilistest asjadest, mis mulle meeldib, on vokk. Aga vokki oskaksin ma kasutada mitte tarbeeseme vaid kergelt võltsina mõjuva kujunduselemendina ja pealegi ma ei tea ka ühtegi poodi, kus vokke müüdaks. Jälle häda!

Muuseumis on jälle teater. Vaatasin ka tüki ära ja mulle meeldis ning seetõttu on kahju, et info sellest lavastusest eriti rahva sekka pole jõudnud - kümmekond inimest on ju ilmselgelt liiga vähe, et korraliku publiku mõõtu välja anda. Teater teatriks. Tahaksin veidi ka oma nn inimlikumat külge näidata ja tunnistada, et mul oli kohati väga raske etendust jälgida. Laval oli lihtsalt selline silmarõõm, et.....noh, et...mõistate ehk isegi. (Muuseumis ei ole ühtegi meessoost töötajat ja paratamatult veedan ma praegu suurema osa oma ajast just tööl.) Aga loomulikult on kõik need silmarõõmud puhtalt esteetiline nauding, eksole.

Mis siis veel? Vaarikad muidugi! Tuli väikene plastmassäbritäis. Ja võtsin peotäie ja järgmise ja järgmise ja aina toppisin vaarikaid suhu ja kurgust alla. Hurraa, vitamiinid! Siis on veel parmud, kohutavad elukad. Ega ilusad ilmad ei tähenda siis seda, et viimaks saab elu nautida. Oh ei, siis tulevad parmud ja võtavad ära minu vere, mida ma kogusin selleks, et see verekeskuses šokolaadi või järjekordse tassi vastu vahetada. Eks ma proovin, äkki on verd siiski veel piisavalt. Eks verekeskuse tädid otsivad sellise koha, kus mõnda punetavat kuppu ees ei ole.

Ja unenäod on ka. Mõni on ikka ülitobe, aga siin mõni nende seas on selline, kui saaks, koliks kohe uneilma. Kus siis veel saab nii fantastilisi asju kogeda kui seal? Et lähed ühte linna, kus on hösti kitsad tänavad ja kus on natukene hirmus olla, sest inimesi ei liigu, aga kõik kohad on täis vaime, keda sa ei näe, aga tunned. Ja siis kõnnid sa päikesepaistelistelt tänavatelt natuke edasi väljakule, mis on ümbritsetud puudega ja kus on juba hämar. Ja seal on sellised automaadid, kuhu vanu kaltse sisestades näed kolmemõõtmeliselt ja heliefektidega ufot mööda lendamas. Aga muidugi oleks võinud valida ka kummituselaeva või midagi muud. Ja turul müüdi puurides hingekesi....Mõned uned jäävad õnneks meelde. Mõned uned jäävad hoivad mind õnneks või õnnetuseks tükk aega oma lummuses. No ma lihtsalt ei saa neist üle ega ümber :)

Ja nüüd ma lähen magama!

Pühapäev, juuli 20, 2008

556. postitus

Tere tere metsa tagant! Olen ikka elus ja internetita. Internetita olek on mu terveks ravinud sellest kohutavast haigusest, mil nimeks grafomaania. Või on see ebagrafomaanlus just ebaterve olek, ei tea. Kuna ma nüüd kindlalt järgmisesse astmesse ülikooli pääsen, siis tuleb esseid ja muud säärast vist veel palju toota ja sellistes oludes kulub paljusõnalisus ära, aga no mis teha. (Tagasihoidliku äramainimise taga peitub tegelikult suur rõõm - ma sain sisse!)

Praegu elan nagu naine muiste. Läbi poriloikude väntan tööle teen seda ja teist ja natuke kolmandatki. Siis käin metsa all maasikaid korjamas ajal, mida võiks tõlgendada lõunapausina. Elu ei ole päris lill, aga midagi mahlaka porgandi sarnast on ta küll - tervislik ja lihtne. Ja magada oskan ma taas nii nagu enne keskkooli - kasvõi kaksteist tundi ühtejärge. Maga kaua tahad, keegi ei sega. Hakkan harjuma ka sellega, et kuulen, kuidas keegi ülakorrusel voodis külge keerab või muid toimetusi toimetab. Ei olegi eriti üksildast tunnet. Natuke liiga ebaüksildane on isegi. Ainult see häda on, et unenägusid ma enam hästi ei mäleta - pole ju hommikul neist kellelegi jutustada. Mäletan ainult, et mingil kummalisel seletamatul põhjusel nägin unes seda, kuidas joonistatud ülikonna otsa tuli mingis mängus leida sobiv pea. Oli mitmeid munakujulisestes raamides portreid, aga kõik said välja sõelutud ja alles jäi Medvedjev. See oli minu esimene poliitikasugemetega unenägu.

Tööinimesena olen nüüd puhkepäeva väärtust oma noore ja rõõsa naha peal ise tundma õppinud. Puhkepäev on tõesti püha, tõesti eriline, tõesti väärtuslik. Ja mitu puhkepäeva järgemööda seda enam. Mitte, et mul töötamise vastu midagi oleks, seda mitte. Siiski, nii tore, kui sinna vahepeal minema ei pea :)

Vahepeal käisime hoopis Liisi ja IPiga Saaremaal. Vihma muidugi sadas- telk lasi läbi ja hommikul leidsin, et mu telefon lausa tilgub. Sääsemälestusi kannan siiani säärtel. Aga Sääre oli see-eest tore ja kena paik. Liis korjas kivikesi ja mina nägin tuletorni ja mõtlesin " Külmale nahale". Nii kirjanduslikult rikutud ma olengi. Pilte loodan ma tulevikus saada. Need tulevad importkaubana Saapamaalt. Saare-maal nägime veel linnust ja seda suurt Kaali-auku, Karja kirikut ja tuulikuid. Muhumaal nägime Pädastet, mis oli nii mõttetu koht, et.... Aga Pädaste kaudu Kuivastu poole minek tähendas, et saime praamijärjekorras ettepoole. Ja selle kenakese mehikese taha. Selle mehikese taha, keda Liis juba blogis mainis. Selline karm meretuulte käes karastunud saaremees, kauni naeratusega pruun blond mees sinise särgiga. Oli ilus esteetiline vaatamisväärsus.

Muud vaatamisväärsused jäid osalt nägemata IP kui aeglane lõunamaallane ei suutnud kuidagi eesti-saksa preisi korraga sünkroniseeruda. Ja sellepärast jäigi suur osa ülitähtsatest varemetest ja hüttidest jms nägemata. Muhumaal vedelesime niisama. Ja siis käisime suures tünnis leotumas. Ei, pärismaalased meist suppi siiski ei keetnud hoolimata sellest, et vesi üpris soolane oli. Lolle jutte ja lolle tegusid tegime muidugi ka. Mitte tohutult enam, kui normiks on saanud. Lõbus oli.

Aga grafomaan ma enam ei ole ja kirjutada ei oska/taha. Ja sellepärast läbi see lugu saabki. Ootan suuri seiklusi või iroonilisi juhtumisi. Eks siis kirjutan.

Esmaspäev, juuli 07, 2008

elus ja puha

Liis käskis mul ükskord õige ammu kirjutada vähemalt seda, et ma olen elus. Noh ma olen elus, vägagi elus. Aga internetti mul pole. Muuseumis ka ei ole. Ükskord oli nimelt äike ja müristas ja siis ehmus internet nii ära, et tagasi ta enam ei tulnud. Ka interetimehikesed teda tagasi tuua ei suutnud. Interneti niisiis pole.

Vahest saan kirju lugeda ja orkutis käia (sest orkut on ülioluline), aga mingit pikemat uimerdamist siin ei ole ja nii hakkab mul üldse ununema, et kunagi oli internet täiesti iseenesestmõistetav asi. Nüüd enam ei ole. Ja see, et internetti kogu aeg ei ole, tundub hoopis iseenesestmõistetavam.

Mul on nüüd euroremonditud nõukakorter. On roosad seinad ja ilus vannituba ja vana kuskilt büroost mahakantud mööbel, sööklastiilis joogiklaasid ja radiaatoriga panipaik, kus mõni vähenõudlikum tudeng tegelikult elama mahuks. Sahver on mul ka - sinna võib tulla teine tudeng.

Kogu aeg sajab. Või on külm. Kuu ajaga on juhtunud meeletult palju. Kevadkool, vapustav üritus, teater ja veel teatrit, elusad koprad jõe ääres. Tööinimese elu: tööle, koju, sööma, magama, üles, tööle, koju, magama. Ja puhkepäevast saabki niimoodi pidupäev. Nüüd ma mõistan :) Aga see perifeeria pole mittemingisugune perifeeria muide. Nii mitu tuttavat! Need, keda muidu ei näekski. Aga nüüd näen ma neid siin ja nende perekondi pealekauba.

Jah, elu on laias laastus jaotunud tööajaks ning uneajaks ja see on hea, sest nüüd on kadunud kogu see pseudofilosoofiline probleemitsemine. Vahelduseks on tore eksisteerida kuidagi veidi teistmoodi võtmes. Loodus on ilus ja sellest praegu piisabki. Elu ongi lihtne, ei mingeid muresid. Ainult vahel ma ma ärkan justkui nõidusunest ja mõtlen: nii lihtne ongi? Siis tekib rahutus ja ei teamiskõikveel. Aga ikka on tore ja sügiseks võib kõik kümme korda muutuda. Äkki läheb kõik jälle keeruliseks ja huvitavaks....

Homme saan ma aga oma lemmiklinna. Esseede kirjutamist pole ma küll ammu harjutanud, aga ehk õnnestub. Ma loodan küll...Tahan ikka põhjust, et selles linnas olla. Selles linnas on toredad inmesed. Muidu ei ole tähtsust, kus sa elad. Aga...nii proosaline kui see ka pole- vahet pole siis, kui on olemas auto ja palju bensiini. Aga erakuelu on ka tore- lihtsalt mitte väga kauaks....