Olen nii umbes neli päeva kodus olnud, eriti end liigutanud ei ole, aga palju verivorsti ja piparkooki olen küll söönud. Olen aega veetnud oma vanas armsas kambrikeses ja ikka aeg-ajalt aknast õue vaadanud. Iga kord kui ma õue vaatasin, nägin ma seda, kuidas lund juurde sadas ja seda, kuidas keegi oma autot lumest välja kaevas.
Kartsin, et külmun siin kallil kodumaal kohe ära, aga väga hull see asi ei olegi. Käisin mõned korrad õues ja iga kord tulin täiesti ilma kahjustusteta tagasi. Ja see, mis ilmselt geneetiliselt kaasa on antud, või mida õpitakse varajases lapsepõlves, pole õnneks kuskile kadunud. Noh, see oskus ilma kukkumata lume ja jää peal kõndida...
Koju tagasi tulemine oli tõesti imelik. Kõik asjad on sama koha peal, kui vanasti. Tänavatevõrk-üllatus küll- on ka täpselt sama ja trollid-bussid viivad samadesse kohtadesse, kuhu ennegi. Aga inimesed on siiski teistmoodi. Klassikaliselt öeldakse, et siin Tallinnas on kõik ühistranspordi-inimesed mornid ja natuke isegi kurjad. Ei, seda kindlasti mitte. Aga peaaegu kõik on mütsidega ja siniste silmadega ja heleda nahaga ja.... Samasugune kummastus nagu alguses kõiki tumedajuukselisi, pruunisilmseid ja väga sageli triiksärkides metrooinimesi vaadates. Mingisugune ümberpööratud kummastus kõige tuttava ja siiski iseenesestmõistetava suhtes. Ja kõige esimene tuttav inimene, keda ma oma Mustamäe-urust väljununa kohtan on see mitte-itaallane, keda ma Itaaliast lahkudes viimasena nägin. Diana ja Eesti kontekstis veidi liiga kõvahäälne vestlemine ja lausa kohatuna tunduvad ja meelega teatraalselt üleantud põsemusid. (Diana nõudis ja minul ei olnud kahju.)
Minu aknalaud ja mu riiulid on paksult tolmuga kaetud ja ma tunnen suurt naudingut sellest, et ma ei pühi (veel) tolmu ja ma lihtsalt laisklen ja laisklen. Loen distsiplineeritud aeglusega "Ramadaani". Raamatus on Rooma ja kuumus, aga siin sajab ja sajab ja sajab lund. Ja ma joon ja joon ja joon teed. Nii on soe ja hea. Tahaks olla korraga kõikides toredates kohtades, kõikides linnades, kus ma kedagi tunnen, aga praegu ma olen siin ja nii on tegelikult päris hea.
Kuvatud on postitused sildiga Tallinn. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tallinn. Kuva kõik postitused
teisipäev, detsember 28, 2010
laupäev, jaanuar 02, 2010
hetke lemmikteema - lumi
Käisime Stroomi rannas sumpamas. Noh, ma ei mäleta millal viimati lumi põlvedeni ja üle selle oli, aga täna vot sai seda asja ka kogeda - ja ülimalt mõnus oli. Selline õhuline ja värske (st puhas) lumi. Nõnda me seal möllasime ja nautisime. Autoomanikud võivad küll vist hulluks minna, aga mina ei mäleta, millal ma viimati talve niimoodi nautisin :)
Ilmselt tuleb 60 cm lund siin Tallinnas maha küll. Ja siis on ka 1968. aasta rekord purustatud....
kolmapäev, detsember 23, 2009
Seisan kõnniteel ja ootan kannatlikult, millal suur universaalkerega auto pisikesest kangialusest lörtsisele tänavale tagurdab. Näen, et tänava teisest otsast sammub minu poole üks noormees. Kui ta natuke lähemale jõuab, taipan et tegemist on vana tuttavaga, keda pole vist oma viis aastat näinud. Ta jõuab pooleldi kangialgusest väljas oleva autoni ja temagi on sunnitud seisma jääma. Mina naeratan, ja lehvitan tervituseks käega, sest mul on paraku komme tuttavaid inimesi nähes neile süüdimatult naeratada. Selle poole minuti jooksul, mil auto tagurdab, jõuan kiiresti mõelda, et ütleks talle tere-kuidas-läheb-häid-pühi. Ikkagi selline aeg ja mina hakkan ka "vanaduses" jõulude suhtes üha leebemaks muutuma. Aga peale nende paari sõna muud polegi, ega ma omal ajal ühes "kollektiivis" toimides niikuinii väga omavahel ei rääkinud.
Aga enne veel kui ma suudan oma kergest naeratusest pingul olevaid suulihased lõdvendada selleks, et tere öelda, on tema mulle öelnud väga konkreetselt ja väga selgelt, liigseid sõnu kasutamata, et tema ei saa rääkida, sest temal on väga kiire. Enne kui ma toibuda jõuan, on ta oma väärikate sammudega ja oluliste mõtetega teab kuhu kaugustesse jõudnud. Minu häälepaelad ona aga ülipikana tunduvaks minutiks täiesti liikumatuks üllatusehmatunud.
Pärast mõningaid pikki mmmmmmme ja eeeeeeeeesid olen jälle täiesti mina ise ja jätkan oma kaaslasega vestlust justkui polekski midagi juhtunud. Aga nii palju siis jõululikust rahust ja rõõmust ning mõningatest vanadest tuttavatest.
Või kas kogesin täna tõepoolest esimest korda seda legendaarset Tallinn-Tartu vastandumust?
neljapäev, juuni 18, 2009
kell 5.03
Ajaga on mul viimasel ajal kummalised lood. Ütleks küll, et peale kodumaale tagasipöördumis on voolab elu vanas jõesängis. On vanad harjumused, endised seinad, samad kohvitassid ja samad ülesanded. Isegi töö on see mugavalt sissekulunud suvetöö. Aga midagi on ikkagi korrast ära ajaga. Ja mul ei õnnestu seda enam kuidagi paika saada. Varem toimus kella järgi elamine enam-vähem loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Nüüd olen ma aga pidevalt segaduses, et mis see kell siis ikkagi on.
Täna, näiteks, tõusin ma üles kell neli kolmkümmend. Ei, ma ei läinud lehma lüpsma. Ja tegelikult pidin ma tõusma, kujutage ette, alles kell pool kuus! Et ikka rõõmsasti sadamasse tööle minna. Panin siis õhtul endale ilusti äratuskella valmis ja läksin rahulikult magama, hommikul jõin rohelist teed õndsas rahulolus, et ülestõusmine nii valutult õnnestus. Siis läksin trollipeatuse poole ja imetlesin, kui kaunilt särab hommikupäike. Siis vaatasin juhuslikult mp3-mängija kella ja: 5.03! Mõni ime siis, et ühtegi trolli kuskil näha polnud. Ainult trollipargi bussid korjasid mõningaid inimesi (trollijuhte?) peatustest üles. Peatusestest mitmuses, sest magama ma ju ometi enam minna ei saanud. Kõndisin siis neli peatust edasi ja astusin viimaks esimese trolli peale. Oleks need minu vääratused siis tingitud italjaanolikust ajakäsitusest - (kiiret ei ole ). Aga minu ajaeksimused on ikka ja alati etepoole.
Võimaluse korral põõnan ma kasvõi 48 tundi järjest, aga tühi linn, mis sirab päikese käes, on imeilus.
Järjekordne lugu seeriasse Greta totrad möödapanekud.
Täna, näiteks, tõusin ma üles kell neli kolmkümmend. Ei, ma ei läinud lehma lüpsma. Ja tegelikult pidin ma tõusma, kujutage ette, alles kell pool kuus! Et ikka rõõmsasti sadamasse tööle minna. Panin siis õhtul endale ilusti äratuskella valmis ja läksin rahulikult magama, hommikul jõin rohelist teed õndsas rahulolus, et ülestõusmine nii valutult õnnestus. Siis läksin trollipeatuse poole ja imetlesin, kui kaunilt särab hommikupäike. Siis vaatasin juhuslikult mp3-mängija kella ja: 5.03! Mõni ime siis, et ühtegi trolli kuskil näha polnud. Ainult trollipargi bussid korjasid mõningaid inimesi (trollijuhte?) peatustest üles. Peatusestest mitmuses, sest magama ma ju ometi enam minna ei saanud. Kõndisin siis neli peatust edasi ja astusin viimaks esimese trolli peale. Oleks need minu vääratused siis tingitud italjaanolikust ajakäsitusest - (kiiret ei ole ). Aga minu ajaeksimused on ikka ja alati etepoole.
Võimaluse korral põõnan ma kasvõi 48 tundi järjest, aga tühi linn, mis sirab päikese käes, on imeilus.
Järjekordne lugu seeriasse Greta totrad möödapanekud.
neljapäev, juuni 04, 2009
Kolmel järjestikusel trollisõidul kontrolli kohata oli üpris kummaline. Ei tea, kas Tallinna rahavarud on täitsa otsas? Aga MunPol on märksa viisakam ja rahulikum kui Falck. Nägin oma silmaga, et ühistranspordijänesega on võimalik täiesti viisakalt ja tsiviliseeritult rääkida.
pühapäev, märts 01, 2009
fotojjaht: vaade koduaknast
Pildid pole ehk just ülemäära orginaalsed, aga tähendusrikkad on nad sellepoolest, et langevad kateogooriasse "pilt ütleb enam kui tuhat sõna". Nimelt on praeguse seisuga toimunud drastiline muutus selle osas, mida koduaknast vaadates näen.
Veel paar päeva tagasi olin Tallinnas Mustamäel ja nägin sellist pilti:
reede, veebruar 13, 2009
reede, jaanuar 16, 2009
linnainimene
Jah, tegelikult olen ma siiski linnainimene. Jah ma armastan rahu ja vaikust ja metsa ja linnulaulu, aga seal jään ma siiski vist alati külaliseks, sest kogu oma suurele üksiolemise vajadusele vaatamata mulle meeldib inimeste ümbruses viibida. Peaaegu iga kord kui sõidan trolliga, taban end mõtlemast sellest, kui huvitav on iga inimene, tema nägu, tema liigutused, tema riided, tema olek; ja ma tahaksin neid kõiki portreteerida, kui ma natukenegi joonistada oskaksin. Suurlinnad on veel huvitavamad: toredad prisked aafrika mammid kirjutes kleitides kirjute peakatetega, india päritolu tüdrukud säravlillades sametdressides, suurte lopsakate vuntsidega türklased, kavala näoga mustlased, kõikjal kohatavad venelased ja itaallased....
Minu jaoks klassifitseerub Tartu siiski ka linnana. Aga ta on nii armas ja soe, et seda on kerge ära unustada. Pigem nagu suur küla, kus kõik kõiki tunnevad. Natuke tahaks küll anonüümsust, aga samas on nii tore, kui tuled bussi pealt maha, kõnnid paarsada meetrit kesklinna ja hakkad aina teretama ja tervitama. Ülikooli raamatukogu on veel eriti armas ja kodune, ainuke mure vahel selles, et kui end hästi ära ei peida, tuleb iga viie minuti tagant keegi tuttav, kes õppimisest väsinud ja kes paar sõna vestelda soovib.
Tartus on ka tänavatel parem uidata. Supilinn ja Karlova on alati peaaegu paari sammu kaugusel. Aga Kalamajja jõudmiseks tuleb ette võtta pikk matk, mis - tõsi küll -on asja väärt.
Tartu meeldib väga, Tallinn hakkab ka juba tasapisi sümpatiseerima. Loodust ja maapaiku ma armastan, aga maale elama ma vist ikkagi minna ei saa. Siiski liiga palju vaikust. Mulle meeldivad inimesed.
Minu jaoks klassifitseerub Tartu siiski ka linnana. Aga ta on nii armas ja soe, et seda on kerge ära unustada. Pigem nagu suur küla, kus kõik kõiki tunnevad. Natuke tahaks küll anonüümsust, aga samas on nii tore, kui tuled bussi pealt maha, kõnnid paarsada meetrit kesklinna ja hakkad aina teretama ja tervitama. Ülikooli raamatukogu on veel eriti armas ja kodune, ainuke mure vahel selles, et kui end hästi ära ei peida, tuleb iga viie minuti tagant keegi tuttav, kes õppimisest väsinud ja kes paar sõna vestelda soovib.
Tartus on ka tänavatel parem uidata. Supilinn ja Karlova on alati peaaegu paari sammu kaugusel. Aga Kalamajja jõudmiseks tuleb ette võtta pikk matk, mis - tõsi küll -on asja väärt.
Tartu meeldib väga, Tallinn hakkab ka juba tasapisi sümpatiseerima. Loodust ja maapaiku ma armastan, aga maale elama ma vist ikkagi minna ei saa. Siiski liiga palju vaikust. Mulle meeldivad inimesed.
laupäev, detsember 27, 2008
usuvabadus
Iga kord, kui linnas käin, näen oma armsaid krišnaiite. Et nad ka alati mind rõõmustada jaksavad! Läksid Jaani kirikust mööda, kirik ei hammustanud. Järelikult - usuvabadus!
(Kahju kohe, et suurepärane idee nii kehva fotona teostus)
esmaspäev, aprill 28, 2008
heietusi
Oeh, kui kiiresti Tallinn ikkagi ära tüütab! Siin on nii igav ja õnnetu olla. Minu GH on pagulaskirjanik. Noh, ma katsetan siis ka kerget pagulust. Oi-oi! Olen ju võrdlemisi vähe aega Tartust eemal olnud. Ja juba on mul selline võõrandumise ja ärakadumise tunne. Alguses oli muidugi tore keskkonda vahetada. Sest ma tunnen kummalist rahutust, kui miski liiga kaua ühte moodi on. Ja Tartus olid nii pikka aega stabiilselt mannamäed ja piimajõed....Tõesti nautisin seda. Aga veidrik nagu ma olen, ära tüütas. Nüüd tahaks jälle mannat ja piima...
Muidu olen ma üritanud igati tubli olla ja võimalikult tihti raamatukogus käia. Kohale olen jõudnud, raamatuid olen lugenud. Mõtteid on tekkinud, materjali ka on. Aga kirjutamine on nii meeletult raske, et enne teeks tõesti eitea mida. Kohutavalt vaevaline. Tobe, et kirjutamine õnnestub mul alles siis, kui tuhat kuradikest turjal tantsivad...Et mitte üledramatiseerida, siis võib öelda, et asi tasapisi sujub ka. Aga muidugi olen ma rahulolematu ja tahan enamaks võimeline olla....
Siiski on elu ilus (veel). Olen ju kergemeelsete kuninganna! Ükski raskemeelne inimene ei lähe sellisel perioodil Rooma. Aga mina ülehomme lähen. Ja kõik õigustavad- oi kui tore, oi kui hea, sa peadki mõtted klaariks saama. Jah, püüan kergemeelsust säilitada ja raskemeelsust vältida. Ja tegelikult on mul väga hea meel, et ma lähen. Sest varsti ei pruugi mul enam "kergemeelsustega" tegelemine õnnestuda. Töö ja vaev ja teatrimaratonid....Eneserahustamiseks võtan ma kaasa ka bakamaterjale. Hoolimata sellest, et ma tean, et ega ma neid ilmselt ei kasuta....Aga vähemalt ma heitsin pilgu peale ka majale, kus GH kunagi elas. Vene tn 10. Kuna ma temast juba üht-teist tean, oli tema maja ka tore vaadata....Niisiis, mitte päris kõik ei ole Tallinnas vastumeelne... Ahjaa. Tallinnas viibin ma muidugi vaid kodus, teatrimuuseumis ja raamatukogus. Trolliga sõites on õnnestunud vältida tipptunde ja õelaid piletikontrolle. Väga hull seega ei saa see kõik olla.
Aga kui ma päälelõunal-õhtupoolikul raamatukogust koju jõuan, siis vajan ma muidugi ajupuhkust. Totaalset ajupuhkust. Ja siin on ju ometi telekas! Kanal 6-s näidatakse Simpsoneid ja "Kolmandat kivi päikesest" Need on igihaljad, alati vaadatavad asjad. Kuid on veel kaks koduperenaiste kanalit. Kanal 11 näitab selliseid geniaalseid saateid nagu "How to look good naked" ja "Täiuslik koduperenaine" Esimene on lihtsalt totter, teine ajab kohati lausa hüsteeriliselt naerma. Ja siis on kanal 4, kus näidatakse Oprah'd ja dr Phili. Pean tunnistama, et silm jääb aeg-ajalt neil saadetel peatuma küll. Kurioosumid!
Unenäod on segased. Ja elu on ikka kohati liialt nagu film. Või nagu muusikavideo, kui kõrvaklappe kanda. Jätsin "mitteasjassepuutuva" ilukirjanduse lugemise ajutiselt katki. Aga ikkagi on kõik nii sürr. No ma kohe mitte ei tea....Äkki peaks muusika kuulamise ka lõpetama?
Veel nädalake ja natuke peale. Siis on jälle Tartu ;) Ja seal veedetav aeg tundub veel väärtuslikum kui ennemalt....Ja kõik mu kullakallikesed B-d ja D-d ja P-d ja L-d ja M-d ja muidu nunnukesed on veel kallimad....
Muidu olen ma üritanud igati tubli olla ja võimalikult tihti raamatukogus käia. Kohale olen jõudnud, raamatuid olen lugenud. Mõtteid on tekkinud, materjali ka on. Aga kirjutamine on nii meeletult raske, et enne teeks tõesti eitea mida. Kohutavalt vaevaline. Tobe, et kirjutamine õnnestub mul alles siis, kui tuhat kuradikest turjal tantsivad...Et mitte üledramatiseerida, siis võib öelda, et asi tasapisi sujub ka. Aga muidugi olen ma rahulolematu ja tahan enamaks võimeline olla....
Siiski on elu ilus (veel). Olen ju kergemeelsete kuninganna! Ükski raskemeelne inimene ei lähe sellisel perioodil Rooma. Aga mina ülehomme lähen. Ja kõik õigustavad- oi kui tore, oi kui hea, sa peadki mõtted klaariks saama. Jah, püüan kergemeelsust säilitada ja raskemeelsust vältida. Ja tegelikult on mul väga hea meel, et ma lähen. Sest varsti ei pruugi mul enam "kergemeelsustega" tegelemine õnnestuda. Töö ja vaev ja teatrimaratonid....Eneserahustamiseks võtan ma kaasa ka bakamaterjale. Hoolimata sellest, et ma tean, et ega ma neid ilmselt ei kasuta....Aga vähemalt ma heitsin pilgu peale ka majale, kus GH kunagi elas. Vene tn 10. Kuna ma temast juba üht-teist tean, oli tema maja ka tore vaadata....Niisiis, mitte päris kõik ei ole Tallinnas vastumeelne... Ahjaa. Tallinnas viibin ma muidugi vaid kodus, teatrimuuseumis ja raamatukogus. Trolliga sõites on õnnestunud vältida tipptunde ja õelaid piletikontrolle. Väga hull seega ei saa see kõik olla.
Aga kui ma päälelõunal-õhtupoolikul raamatukogust koju jõuan, siis vajan ma muidugi ajupuhkust. Totaalset ajupuhkust. Ja siin on ju ometi telekas! Kanal 6-s näidatakse Simpsoneid ja "Kolmandat kivi päikesest" Need on igihaljad, alati vaadatavad asjad. Kuid on veel kaks koduperenaiste kanalit. Kanal 11 näitab selliseid geniaalseid saateid nagu "How to look good naked" ja "Täiuslik koduperenaine" Esimene on lihtsalt totter, teine ajab kohati lausa hüsteeriliselt naerma. Ja siis on kanal 4, kus näidatakse Oprah'd ja dr Phili. Pean tunnistama, et silm jääb aeg-ajalt neil saadetel peatuma küll. Kurioosumid!
Unenäod on segased. Ja elu on ikka kohati liialt nagu film. Või nagu muusikavideo, kui kõrvaklappe kanda. Jätsin "mitteasjassepuutuva" ilukirjanduse lugemise ajutiselt katki. Aga ikkagi on kõik nii sürr. No ma kohe mitte ei tea....Äkki peaks muusika kuulamise ka lõpetama?
Veel nädalake ja natuke peale. Siis on jälle Tartu ;) Ja seal veedetav aeg tundub veel väärtuslikum kui ennemalt....Ja kõik mu kullakallikesed B-d ja D-d ja P-d ja L-d ja M-d ja muidu nunnukesed on veel kallimad....
reede, aprill 18, 2008
Nutt ja hala
Kui selline inimene nagu mina püüab iga hinge eest asjalik olla, siis on vist ette teada, et see üksjagu lörri läheb Õigupoolest peaks selline inimene nagu mina ise ka taipama, et kui ta hakkab kasvõi mingeid esmaseid sabistamise märke välja näitama, siis....
Rahvusraamatukogu, Minni arvuti. Sain vajalikud tekstid valmis, oli vaja ära saata. Tavaliselt ma rõõmustan, et sel arvutil netti pole, täna vastupidi. Sest rahvusraamatukogus on nett ja arvutid, aga ilma USB-pesadeta. Et ikka rohkem idioot olla, siis ma muidugimõista konsultandilt ei küsinud, kas kuskil ka USB-ga arvuteid on. Ei, selle asemel arvasin ma, et tuleb siis ikkagi kodu minna.
Tallinnas on vahemaad pikad, inimesed nagu mina on poolepäevasest töötamisest väsinud. Trollid on abiks. Korralikud inimesed sõidavad piletiga. Lähen sinna, kus ma arvan kioski olevat. Kioskit pole. Lähen järgmisesse peatusesse, ehk on seal? Ei ole. Hea küll, üle tee peatuses on küll kiosk. Lähen sinna - kauba vastuvõtt. Ja lillekioskis muidugi pileteid ei müüda. Kraabin rahakotist viimsed veeringud välja. Olen valmis ostma trolli pealt topelthinnaga piletit. Raha on täpselt 11 kr ja 30 senti*. Ei saa trollipiletit. Ja nii ma siis sammun järgmisesse peatusesse, kus kioskit niikuinii ei ole. Troll tuleb. Astun peale. Lõpuks leian ka ID-pileti ostmise info. Aga ma otsustan et 3-kordset hinda ma küll maksma ei hakka ja nii ma hoopiski kõnnin koju. Suures sabistamises olen ma niikuinii kohutavalt kogukaks läinud. Kõndimine on kasulik...Aga Iroonia on hindamatu!
Kui ma veel paar päeva tagasi Tartus olin, töötas mulle vastu sealne tehnika. Tahtsin Estrit uurida- sattusin vene seadistusega arvuti taha, vahetasin arvutit, sain sellise, kus õ asemel on ] . Kui sa otsid Tammsaare "Tõde ja õigust" (päris tõde ja õigust vist estrist ei leia) siis otsing "t]de ja ]igus" edasi ei aita. Kui oled kaval, siis kirjutad "tammsaare", sest tal on nii tänuväärne nimi - ei mingeid täpitähti. Leidsin pikast kirjete posust lõpuks vajaliku raamatu... Rõõmustasin. Aga enneaegselt. Sest kui sinu nimes š, siis tuleb sekeldusi juurde. Sest kui õ asemel on ] siis š-d ei ole üldse. Ei lastud sisse logida, et raamatut tellida. Õiendati et nimi/parool ei klapi. Sest s pole ju š ja arvutid on selle koha pealt üsna tähenärijad....
Noh, lõpuks said need normaalsed arvutid ka vabaks ja sain ikkagi raamatu tellitud. Muidugi oleksin ma võinud ka vanamoeliselt tellimislipiku täita, aga siis oleksin ma pidanud hakkama oma põhjatust kotist pastakat otsima... Ja kui ma pärastpoole veel laenutusautomaati kasutada tahtsin... no ei teinud koostööd. Kokku jooksis!
Veel halada?
Tartu kliimaga harjununa sain Tallinna meretuultest kohe köha. Vaikses raamatukogusaalis köhimine on aga liialt kõrvatorkav... Uued kingad on teinud koledad villid. Ja juba on kinganina veidi katki...
Aga peale seda hala on natuke parem olla. Lähen nüüd vennale külla...
___
*Ühissõidukist ostes maksab sooduspilet 12 kr.
Rahvusraamatukogu, Minni arvuti. Sain vajalikud tekstid valmis, oli vaja ära saata. Tavaliselt ma rõõmustan, et sel arvutil netti pole, täna vastupidi. Sest rahvusraamatukogus on nett ja arvutid, aga ilma USB-pesadeta. Et ikka rohkem idioot olla, siis ma muidugimõista konsultandilt ei küsinud, kas kuskil ka USB-ga arvuteid on. Ei, selle asemel arvasin ma, et tuleb siis ikkagi kodu minna.
Tallinnas on vahemaad pikad, inimesed nagu mina on poolepäevasest töötamisest väsinud. Trollid on abiks. Korralikud inimesed sõidavad piletiga. Lähen sinna, kus ma arvan kioski olevat. Kioskit pole. Lähen järgmisesse peatusesse, ehk on seal? Ei ole. Hea küll, üle tee peatuses on küll kiosk. Lähen sinna - kauba vastuvõtt. Ja lillekioskis muidugi pileteid ei müüda. Kraabin rahakotist viimsed veeringud välja. Olen valmis ostma trolli pealt topelthinnaga piletit. Raha on täpselt 11 kr ja 30 senti*. Ei saa trollipiletit. Ja nii ma siis sammun järgmisesse peatusesse, kus kioskit niikuinii ei ole. Troll tuleb. Astun peale. Lõpuks leian ka ID-pileti ostmise info. Aga ma otsustan et 3-kordset hinda ma küll maksma ei hakka ja nii ma hoopiski kõnnin koju. Suures sabistamises olen ma niikuinii kohutavalt kogukaks läinud. Kõndimine on kasulik...Aga Iroonia on hindamatu!
Kui ma veel paar päeva tagasi Tartus olin, töötas mulle vastu sealne tehnika. Tahtsin Estrit uurida- sattusin vene seadistusega arvuti taha, vahetasin arvutit, sain sellise, kus õ asemel on ] . Kui sa otsid Tammsaare "Tõde ja õigust" (päris tõde ja õigust vist estrist ei leia) siis otsing "t]de ja ]igus" edasi ei aita. Kui oled kaval, siis kirjutad "tammsaare", sest tal on nii tänuväärne nimi - ei mingeid täpitähti. Leidsin pikast kirjete posust lõpuks vajaliku raamatu... Rõõmustasin. Aga enneaegselt. Sest kui sinu nimes š, siis tuleb sekeldusi juurde. Sest kui õ asemel on ] siis š-d ei ole üldse. Ei lastud sisse logida, et raamatut tellida. Õiendati et nimi/parool ei klapi. Sest s pole ju š ja arvutid on selle koha pealt üsna tähenärijad....
Noh, lõpuks said need normaalsed arvutid ka vabaks ja sain ikkagi raamatu tellitud. Muidugi oleksin ma võinud ka vanamoeliselt tellimislipiku täita, aga siis oleksin ma pidanud hakkama oma põhjatust kotist pastakat otsima... Ja kui ma pärastpoole veel laenutusautomaati kasutada tahtsin... no ei teinud koostööd. Kokku jooksis!
Veel halada?
Tartu kliimaga harjununa sain Tallinna meretuultest kohe köha. Vaikses raamatukogusaalis köhimine on aga liialt kõrvatorkav... Uued kingad on teinud koledad villid. Ja juba on kinganina veidi katki...
Aga peale seda hala on natuke parem olla. Lähen nüüd vennale külla...
___
*Ühissõidukist ostes maksab sooduspilet 12 kr.
pühapäev, veebruar 10, 2008
koristamine ja piinlik-naljakas elu
Reedel tegime emaga vaat et Molotov-Ribbentropi pakti väärilise plaani: homme hakkame koristama. Koristamine on üks põrgupiin ja ma teen seda võimalikult harva. Ja põrgupiin on koristamine otseloomulikult seetõttu, et ma seda nii harva ette võtan. Suletud ring. Aga laupäeval me siis igatahes koristasime. Ja see on tõesti nii suur ja erakordne sündmus, et vajab blogis kohe erililist äramärkimist.
Tolmutordid korjasin kokku, kirjutuslaual vedeleva laga likvideerisin ära, panin raamatud riiulitesse tagasi, riided kappi jne jne. Ja siis tõstsin oma toas mööbli ümber. Feng shuist ei tea ma tuhkagi, aga nii hea ja mõnus on seal nüüd olla. Palju parem kui enne. Ja põrandad pesin ära ja kõik vanad vihikud viskasin ära. Aga ega see vanade asjade ära viskamine nii väga kerge ei olegi: ilmselt on hinges mingi ihnus/nostalgia ja nii juhtuski, et kuigi nii mõnestki asjast sai lahti, sai nii mõnigi asi lihtsalt teise tuppa paigutatud. Träni rändab lihtsalt mööda korterit ringi...Aga ilus illusioon kukkus välja ja kui me põrguppinad kord lõppesid, siis heldisime emaga kordamööda, et oi kui ilus ja puhas ja värske me kodu nüüd on! Ja prahti viisin ma välja ainult neli või viis kotitäit :)
Kes oleks võinud arvata, et koristamisest nii pikalt rääkida saab? (Ahjaa, kui ema laeval töötas, siis ta rääkis, et teised koristajad arutlevad omavahel tolmulapi ehituse üle, aga see selleks). Aga ma räägin natuke veel: koristamise käigus viskasin ma palju vihikuid ära. Alles jätsin vaid ühe, kõige rumalama. Minu ja Liisi nn kirjavahetusvihiku. Tunnid olid igavad ja tähelepaneliku kuulamise asmel me siis hoopis kirjutasime teineteisele lollusi. Päris naljakas-piinlik on lugeda, kuidas füüsikat ei viitsinud õppida, kuidas keemia oli arusaamatu, kuidas reidi leht maas oli ja kuidas mul A-ga suur armastus käsil oli.
Vihikust leidsin sellise Liisi lõigu:
Aga peale poolepäevast põrgupiina külastasin ÄigrumäeTiinat. Nägin tema kasse, ilusat ümarat rasedat Leilit. Rääkisime niisamajutte, sõime kooki ja olime toredad.
Täna ma ei koristanud. Käisin hoopis uisutamas. Oli sündmustevanene päev, kui välja arvata, et gmailis tegutsedes oli mind tabanud mingi ülim hajameelsus mille tagajärjel saatsin ühe kirja täiesti valesse kohta. Inimestel on õnneks hea huumorimeel, aga mina sain esimest korda elus teada, et ka meile lugedes on võimalik punastada :)
Tolmutordid korjasin kokku, kirjutuslaual vedeleva laga likvideerisin ära, panin raamatud riiulitesse tagasi, riided kappi jne jne. Ja siis tõstsin oma toas mööbli ümber. Feng shuist ei tea ma tuhkagi, aga nii hea ja mõnus on seal nüüd olla. Palju parem kui enne. Ja põrandad pesin ära ja kõik vanad vihikud viskasin ära. Aga ega see vanade asjade ära viskamine nii väga kerge ei olegi: ilmselt on hinges mingi ihnus/nostalgia ja nii juhtuski, et kuigi nii mõnestki asjast sai lahti, sai nii mõnigi asi lihtsalt teise tuppa paigutatud. Träni rändab lihtsalt mööda korterit ringi...Aga ilus illusioon kukkus välja ja kui me põrguppinad kord lõppesid, siis heldisime emaga kordamööda, et oi kui ilus ja puhas ja värske me kodu nüüd on! Ja prahti viisin ma välja ainult neli või viis kotitäit :)
Kes oleks võinud arvata, et koristamisest nii pikalt rääkida saab? (Ahjaa, kui ema laeval töötas, siis ta rääkis, et teised koristajad arutlevad omavahel tolmulapi ehituse üle, aga see selleks). Aga ma räägin natuke veel: koristamise käigus viskasin ma palju vihikuid ära. Alles jätsin vaid ühe, kõige rumalama. Minu ja Liisi nn kirjavahetusvihiku. Tunnid olid igavad ja tähelepaneliku kuulamise asmel me siis hoopis kirjutasime teineteisele lollusi. Päris naljakas-piinlik on lugeda, kuidas füüsikat ei viitsinud õppida, kuidas keemia oli arusaamatu, kuidas reidi leht maas oli ja kuidas mul A-ga suur armastus käsil oli.
Vihikust leidsin sellise Liisi lõigu:
Tead sa mis ma mõtlesin, loodan et sa ära ei kohku mu jutust nüüd :)Praegu oleme me omavahel suheldes vist kaks kõige vulgaarsemat inimest üldse. Ja kunagi me olimegi sellised nunnukesed? Ja kõigest umbes viis aastat tagasi? What went wrong?
Lihalt no ma kuulan kogu aeg, kuidas mu õde oma parima sõbrannaga oma nn "seks- kogemustest" räägib..ja ma siis ma mõtlesin, et kui mina (meie) ka kunagi (nii 100 a. pärast) nii "kaugele" oleme jõudnud, et kas siis me ka omavahel siuksi asju arutame!?
Aga peale poolepäevast põrgupiina külastasin Äigrumäe
Täna ma ei koristanud. Käisin hoopis uisutamas. Oli sündmustevanene päev, kui välja arvata, et gmailis tegutsedes oli mind tabanud mingi ülim hajameelsus mille tagajärjel saatsin ühe kirja täiesti valesse kohta. Inimestel on õnneks hea huumorimeel, aga mina sain esimest korda elus teada, et ka meile lugedes on võimalik punastada :)
neljapäev, veebruar 07, 2008
kultused
Tallinn.
Läksime Aateega KUMUsse. Ma ei jäänud kohtumisele hiljaks, ma jõudsin hoopis liialt vara ja kui ma teda seal trollipeatuses ootasin, siis ründas mind ei keegi muu kui Jehoova tunnistaja.
Meie dialoog oli laias laastus umbes selline:
-"Maailmas sünnib nii palju halba. Kas teil ei teki küsimust, et kas jumal meid üldse armastab?
-"Jaa, muidugi armastab." (Mine nüüd ära, ma ei viitsi sinuga seletama hakata)
-"Väga õige. Kõik vastused on Piiblis olemas. Ja kui inimesed kannatavad jms, siis sellepärast et nad pole haritud, sellepärast, et nad ei tunne Piiblit. Piiblis on kõik kirjas."
-"Peale kristluse on ju ka teised religioonid, mis üldjoontes väärtustavad sedasama, mida kristluski"
-"Jah on küll, aga näe loe siit..." Tädi näitab mulle ühte Vahitorni teksti, kus räägitakse kuldvasika ja Mooloki kummardamisest.
-"No ega ma siis ometi seda ei mõtle!"
-"Muhamed oli inimene, Buddha oli inimene. Aga Kristus oli jumal. Ainult Piiblis on tõde. Me peame lugema Piiblit, et teada saada, mida jumal meist tahab."
Ja siis tundus mulle küll, et selliste inimestega polegi võimalik vestelda. Minu maailmavaade on lihtsalt nii teistsugune. Aga eks tegelikult oli see inimene mulle "teaduslikult" huvitav. Milline õnnelik inimene! Minul pole küll mingit nii kaljukindlat veendumust, et kõik muu tähtsusetuks tolmuks hajuks. Huvitav oli teda kuulata-vaadata. Ma püüdsin olla tolerantne, aga vist tekkis mu suunurka kõigest hoolimata kergelt üleolev irve (ma ei ole selle üle üldse uhke).
Kõige jubedam oli minu jaoks see Buddha ja Muhamedi inimlikkuse rõhutamine. Olidki inimesed. Ja see siis tähendab, et nad on automaatselt lihtsalt saast? Mina rumaluke lootsin, et asja saab inimesest siis, kui ta end ise igakülgselt arendab. Orjameelsuse ja misjonitöö asemel :P Religioonid on muidu toredad, aga inimesed ongi nõmedad. Ilmselt on inimesele antud mingi eriline anne kõik ilusad ideed oma võimuiha (sektijuhid jt) ning kõige/kõikide ühesuguseks vormimise vajadusega ära solkida. Miski minus kustus, kui ma sain teada, et isegi budistid on agressiivset misjonit läbi viinud (šamanimi vastu). Tahaksin nüüd kirja panna mingi sügavmõttelise teemat kokku võtva lause, aga midagi ei tule pähe. Midagi on religioonides küll. Aga misjonärid hirmutavad mind. Õigemini kummastavad. Õige asi tuleb minu juurde ju pealesurumiseta. Kui ma seda väärt olen. Või ei?
Uus teema palun.
Tegelikult andsin ma eile oma sõrme kuradile. Pangale see tähendab. Ühe sõrme andsin õppelaenu eest, teine läks nüüd äsja krediitkaardi eest. Läksin panka, et vale parooli sisestamise tõttu blokeeritud netipank uuesti avada. Ja siis küsis teller, kas ma ikkagi ei taha seda krediitkaarti, mis tehakse mulle tasuta, millel pole kuutasu ja mida ma võin kuid ei pea kasutama. Mõtlesin küll, et miks ometi, aga läksin õnge ja reedel lähen kaardile järgi. Edukas misjonitöö on seegi. Isegi kuigi seda kaarti kavatsen ma kasutada ainult hädajuhul või netist väärt raamatute vms tellimiseks. Valitsev religioon on tarbimiskultus. Ja minagi olen selles koguduses. Väga ei tahaks, aga teisiti ei oska ka. Proovin vähemalt mitte fanatismi langeda :) Õnneks pole eriti raha ka et ostlemisjumalat kummardada - ikkagi tundeg.
Loen mõningaid ökoteemalisi blogisid ja seegi aitab kaasa. Ma olen välja arendamas mõtteviisi Kui ma selle mõttetu julla kasvõi naljapärast ostan, tehakse neid jullasid veel juurde, milline raiskamine ning kas mul on seda asja tõesti vaja? Vahel tuleb paremini, vahel halvemini välja. Aga jõulu- ja valentinipäevaaegseid Tiimareid, Jyske jms poode vaadates tekib peapööritus.
Tuleb loobuda pudeliveest, sain hiljuti teada. Karbis salateid pole ma juba ammu ostnud. Lihtsalt raha säästmise ja tervisliku eluviisi nimel liigun põhiliselt jalgsi. Ja aja jooksul olen õppinud õigel hetkel ütlema: "Kilekotti pole vaja!". Aga isver, kuidas mulle meeldib lihtsalt olla ja olla kuuma dušši all. Veidi süüdaslikult seda siiski täiest hingest nautides....Ja raamatuid ostan ma ka liiga palju, vaesed puud! Kas hedonismi ja rohelist eluviisi annab omavahel kokku sobitada?
Mis KUMUsse puutub, siis Miró oli ülivägev! Isegi parim repro kahvatub orginaali ees. Nii ilusad "sigrimigrid" et mine või hulluks. Hakkan nüüd varsti hullunult paberit raiskama- oma isiklikke sigrimigrisid tegema.... Kunstikultus :)
Läksime Aateega KUMUsse. Ma ei jäänud kohtumisele hiljaks, ma jõudsin hoopis liialt vara ja kui ma teda seal trollipeatuses ootasin, siis ründas mind ei keegi muu kui Jehoova tunnistaja.
Meie dialoog oli laias laastus umbes selline:
-"Maailmas sünnib nii palju halba. Kas teil ei teki küsimust, et kas jumal meid üldse armastab?
-"Jaa, muidugi armastab." (Mine nüüd ära, ma ei viitsi sinuga seletama hakata)
-"Väga õige. Kõik vastused on Piiblis olemas. Ja kui inimesed kannatavad jms, siis sellepärast et nad pole haritud, sellepärast, et nad ei tunne Piiblit. Piiblis on kõik kirjas."
-"Peale kristluse on ju ka teised religioonid, mis üldjoontes väärtustavad sedasama, mida kristluski"
-"Jah on küll, aga näe loe siit..." Tädi näitab mulle ühte Vahitorni teksti, kus räägitakse kuldvasika ja Mooloki kummardamisest.
-"No ega ma siis ometi seda ei mõtle!"
-"Muhamed oli inimene, Buddha oli inimene. Aga Kristus oli jumal. Ainult Piiblis on tõde. Me peame lugema Piiblit, et teada saada, mida jumal meist tahab."
Ja siis tundus mulle küll, et selliste inimestega polegi võimalik vestelda. Minu maailmavaade on lihtsalt nii teistsugune. Aga eks tegelikult oli see inimene mulle "teaduslikult" huvitav. Milline õnnelik inimene! Minul pole küll mingit nii kaljukindlat veendumust, et kõik muu tähtsusetuks tolmuks hajuks. Huvitav oli teda kuulata-vaadata. Ma püüdsin olla tolerantne, aga vist tekkis mu suunurka kõigest hoolimata kergelt üleolev irve (ma ei ole selle üle üldse uhke).
Kõige jubedam oli minu jaoks see Buddha ja Muhamedi inimlikkuse rõhutamine. Olidki inimesed. Ja see siis tähendab, et nad on automaatselt lihtsalt saast? Mina rumaluke lootsin, et asja saab inimesest siis, kui ta end ise igakülgselt arendab. Orjameelsuse ja misjonitöö asemel :P Religioonid on muidu toredad, aga inimesed ongi nõmedad. Ilmselt on inimesele antud mingi eriline anne kõik ilusad ideed oma võimuiha (sektijuhid jt) ning kõige/kõikide ühesuguseks vormimise vajadusega ära solkida. Miski minus kustus, kui ma sain teada, et isegi budistid on agressiivset misjonit läbi viinud (šamanimi vastu). Tahaksin nüüd kirja panna mingi sügavmõttelise teemat kokku võtva lause, aga midagi ei tule pähe. Midagi on religioonides küll. Aga misjonärid hirmutavad mind. Õigemini kummastavad. Õige asi tuleb minu juurde ju pealesurumiseta. Kui ma seda väärt olen. Või ei?
Uus teema palun.
Tegelikult andsin ma eile oma sõrme kuradile. Pangale see tähendab. Ühe sõrme andsin õppelaenu eest, teine läks nüüd äsja krediitkaardi eest. Läksin panka, et vale parooli sisestamise tõttu blokeeritud netipank uuesti avada. Ja siis küsis teller, kas ma ikkagi ei taha seda krediitkaarti, mis tehakse mulle tasuta, millel pole kuutasu ja mida ma võin kuid ei pea kasutama. Mõtlesin küll, et miks ometi, aga läksin õnge ja reedel lähen kaardile järgi. Edukas misjonitöö on seegi. Isegi kuigi seda kaarti kavatsen ma kasutada ainult hädajuhul või netist väärt raamatute vms tellimiseks. Valitsev religioon on tarbimiskultus. Ja minagi olen selles koguduses. Väga ei tahaks, aga teisiti ei oska ka. Proovin vähemalt mitte fanatismi langeda :) Õnneks pole eriti raha ka et ostlemisjumalat kummardada - ikkagi tundeg.
Loen mõningaid ökoteemalisi blogisid ja seegi aitab kaasa. Ma olen välja arendamas mõtteviisi Kui ma selle mõttetu julla kasvõi naljapärast ostan, tehakse neid jullasid veel juurde, milline raiskamine ning kas mul on seda asja tõesti vaja? Vahel tuleb paremini, vahel halvemini välja. Aga jõulu- ja valentinipäevaaegseid Tiimareid, Jyske jms poode vaadates tekib peapööritus.
Tuleb loobuda pudeliveest, sain hiljuti teada. Karbis salateid pole ma juba ammu ostnud. Lihtsalt raha säästmise ja tervisliku eluviisi nimel liigun põhiliselt jalgsi. Ja aja jooksul olen õppinud õigel hetkel ütlema: "Kilekotti pole vaja!". Aga isver, kuidas mulle meeldib lihtsalt olla ja olla kuuma dušši all. Veidi süüdaslikult seda siiski täiest hingest nautides....Ja raamatuid ostan ma ka liiga palju, vaesed puud! Kas hedonismi ja rohelist eluviisi annab omavahel kokku sobitada?
Mis KUMUsse puutub, siis Miró oli ülivägev! Isegi parim repro kahvatub orginaali ees. Nii ilusad "sigrimigrid" et mine või hulluks. Hakkan nüüd varsti hullunult paberit raiskama- oma isiklikke sigrimigrisid tegema.... Kunstikultus :)
laupäev, jaanuar 19, 2008
eile hommikul oli mul küll tore äratus
Eile hommikul oli mul küll tore äratus, ma ütlen. Panin endale äratuse kl 10ks et mitte liiga kaua magada. Minu kass tormab telefonihelina peale alati kohale. Lükkab kogu jõuga ust, ja voodis linade vahel ta ongi. Siis ta põrnitseb mind otsekui küsides, et kas ma ei kavatsegi üles tõusta. Aga mina tahtsin veel veidi mõnuleda. kass oli nii miilu-miilu. Hakkasin teda siis paitama. Ta oli veel miilum, ja veel ja veel. Võibolla ta isegi nurrus, ma olin unine ma ei mäleta. Silitasin kassi ja imestasin, et kuidas ta täna hommikul nii armsake on. Silitasin ja mõnulesin ja siis kargas ta mulle oma hammaste ja kahekümne küünega kätte kinni! Ma sattusin lausa raevu. Mõtlemine kadus, ma olin nii vihane, et...! Ma tean, et ta nii salakaval on, aga iga kord petab ta mu jälle ära. Üles ärkasin ma küll, jah.
Üleeile sain ma kokku Raini ja Lottega. Istusime maha Energia kohvikusse, mis oli nagu rusikas- silmaauku-koht ja viinakokteil maksis ka ainult 28 kr. Hämmastav! Siis istusime mingis saiakohvikus, siis käisime läbi Kuku-klubist, kus esimese asjana nägin Tartu linna pealt tuttavat nägu. Ja siis, kui kogu raha otsas, korjasime veel viimased veeringud kokku ja läksime mäkki: kohv ja friikartulid. Ja kui me enne rääkisime lihtsalt toredat liba-loba, siis mäkis, kus siis mujal, tuli teemaks tervislik toitumine, keemia, tulevik ja ulme, ja vaimuilm. Rääkisime tohutult sügavmõttelist juttu ja mul hakkas friikartulitest paha. Kas teie meelest on selline stseen pigem absurd või iroonia?
Aga eile oli mul ka tohutult huvitav. Ma käisin deidil, nii naljakas kui see ka poleks. Aga mingi dinner-muuvi asemel saime kokku Rahvusraamatukogus. Kohtusin mitte ühe, vaid nelja noormehega :D Ei läinud kohvikusse või riiulite vahele lobisema. Läksime hoopis seminariruumi, kus juttu ajas I.V. ja tohutult põnev oli. Oli veidi geeky, aga kuna ma üha imelikumaks muutun, siis sobis see mulle ideaalselt. Ruum oli täis poisse ja siis poole pealt saabus üksainus tüdruk, kes mind kogu aeg väga huvitatult jälgis. Ma olin uus tegelane selles seltskonnas ja see oli loomulik. Aga ta jälgis mind kohe väga põhjalikult ja mul oli juba kergelt ebamugav. Kui loengukene lõppes, siis tundis ta huvi , kuhu me edasi läheme, mis me tegema hakkame. Miks ta nii uudishimulik oli, ma ei saanudki aru. Kuni lõpuks selgus, et tegemist oli noormehe õega :D
Noormehega läksime mere äärde. Sest enne tormi tuleb ikka mere äärde minna. Kõndisime Rahvusraamatukogust kohe peaegu Pirita TOPini välja. Oli tore. Siis kõndisime linna poole tagasi. Tõusis tuul, hakkas sadama. Ei olnud enam nii tore. Aga me jõudsime siiski linna tagasi. Jõime hõõgveini ja saime sooja. Ja siis hakkasime teineteist põrnitsema. Väga intrigeeriv...
Ka Tallinnas võib hea tahtmise korral lõbusalt elada. Aga Tartu-igatsus on küll suur. Ma mõtlesin, et kuna ma pean nädala lõpus niikuinii Tallinnas olema, siis ma ei hakka Tartusse minemagi. Aga siis tulevad listikirjad ja igasugu asjad ja....ma arvan, et ma pean ikka täna selle sõidu ette võtma :)
Unes nägin ma Gert Helbemäed....tuleva nädala lubasingi pühendada bakatööle...Alateadvus näikse nõustuvat. Neljapäeval olin teatrimuuseumis. Lugemine-uurimine meeldib mulle tegelikult kohutavalt. Sõnad, tekstid annavad mulle mingit salapärast energiat, mis mu naeratama ja tänavaid mööda hõljuma paneb. On see lihtsalt rõõm tehtud tööst või midagi müstilist?
Üleeile sain ma kokku Raini ja Lottega. Istusime maha Energia kohvikusse, mis oli nagu rusikas- silmaauku-koht ja viinakokteil maksis ka ainult 28 kr. Hämmastav! Siis istusime mingis saiakohvikus, siis käisime läbi Kuku-klubist, kus esimese asjana nägin Tartu linna pealt tuttavat nägu. Ja siis, kui kogu raha otsas, korjasime veel viimased veeringud kokku ja läksime mäkki: kohv ja friikartulid. Ja kui me enne rääkisime lihtsalt toredat liba-loba, siis mäkis, kus siis mujal, tuli teemaks tervislik toitumine, keemia, tulevik ja ulme, ja vaimuilm. Rääkisime tohutult sügavmõttelist juttu ja mul hakkas friikartulitest paha. Kas teie meelest on selline stseen pigem absurd või iroonia?
Aga eile oli mul ka tohutult huvitav. Ma käisin deidil, nii naljakas kui see ka poleks. Aga mingi dinner-muuvi asemel saime kokku Rahvusraamatukogus. Kohtusin mitte ühe, vaid nelja noormehega :D Ei läinud kohvikusse või riiulite vahele lobisema. Läksime hoopis seminariruumi, kus juttu ajas I.V. ja tohutult põnev oli. Oli veidi geeky, aga kuna ma üha imelikumaks muutun, siis sobis see mulle ideaalselt. Ruum oli täis poisse ja siis poole pealt saabus üksainus tüdruk, kes mind kogu aeg väga huvitatult jälgis. Ma olin uus tegelane selles seltskonnas ja see oli loomulik. Aga ta jälgis mind kohe väga põhjalikult ja mul oli juba kergelt ebamugav. Kui loengukene lõppes, siis tundis ta huvi , kuhu me edasi läheme, mis me tegema hakkame. Miks ta nii uudishimulik oli, ma ei saanudki aru. Kuni lõpuks selgus, et tegemist oli noormehe õega :D
Noormehega läksime mere äärde. Sest enne tormi tuleb ikka mere äärde minna. Kõndisime Rahvusraamatukogust kohe peaegu Pirita TOPini välja. Oli tore. Siis kõndisime linna poole tagasi. Tõusis tuul, hakkas sadama. Ei olnud enam nii tore. Aga me jõudsime siiski linna tagasi. Jõime hõõgveini ja saime sooja. Ja siis hakkasime teineteist põrnitsema. Väga intrigeeriv...
Ka Tallinnas võib hea tahtmise korral lõbusalt elada. Aga Tartu-igatsus on küll suur. Ma mõtlesin, et kuna ma pean nädala lõpus niikuinii Tallinnas olema, siis ma ei hakka Tartusse minemagi. Aga siis tulevad listikirjad ja igasugu asjad ja....ma arvan, et ma pean ikka täna selle sõidu ette võtma :)
Unes nägin ma Gert Helbemäed....tuleva nädala lubasingi pühendada bakatööle...Alateadvus näikse nõustuvat. Neljapäeval olin teatrimuuseumis. Lugemine-uurimine meeldib mulle tegelikult kohutavalt. Sõnad, tekstid annavad mulle mingit salapärast energiat, mis mu naeratama ja tänavaid mööda hõljuma paneb. On see lihtsalt rõõm tehtud tööst või midagi müstilist?
kolmapäev, jaanuar 16, 2008
suvaline loba
Aga ma ikkagi tahaksin nii hirmasti midagi kirjutada. Kuid praeguse Tallinnas viibimise jooksul pole ma isegi oma lemmikuid, krišnaiite, näinud. Lund muidugi ei ole. Muidu ma tõesti läheksingi suusatama. Ma ei tea, võibolla Mustamäe spordikeskuses on kunstlumi maas, aga see ei ole ju õige asi. Ja kindlasti on suusad keldrist pihta pandud. Ma ei lähe kontrollima, teadmatus on õnnistus. Igatahes selline kelder meil on jah - igaüks astub sisse ja võtab mida tahab. keegi tahtis näiteks vana jalgrattaraami. Teoreeriliselt saavad sinna keldrisse aga sisse ainult meie trepikoja inimesed... No on alles närakad! Samas, eks see kelder ongi rämpsu täis nii et---nautige. Minu ema ise tunnistas kord, et tema juba asju niisama lihtsalt ära visata ei suuda. Aga kui laiali tassitakse - väga hea!
Eile käisime emaga Annat hoidmas. Ma ei väsi tema kiitmisest ja imetlemisest. No on alles võluv tegelane! Need näoilmed, need žestid, see rõõmsameelsus....Aga rumalas lahkuses lubasin ma teda reedel hoidma minna. Täiesti üksi. Isver, kui hirmus! Ma ei oska ju midagi peale hakata, kui ta rahulolematuks muutub... Kuhu ma end küll mässinud olen :D Natuke lohutab aga see, et eile, kui me uksest sisse astusime, vaatas Anna mulle otsa ja kilkas! Egole mõjub see hästi! Ja äkki ma siiski suudan teda piisavalt lõbustada, kuni Iss koju tuleb....
Teate, mis tore üllatus mind tabas? Ma leidsin raha! Väga labane rõõm, aga väga suur rõõm. Olin oma viimaseid suviseid rahariismeid juba panka viimas (neid, mis tegelikult mõeldud muuks kui argikulutusteks), kui kätte sattus ümbrik, mille sees mõned dollarid. Olin selle täiesti ära unustanud! Raha on mul alati hästi sulanud, aga viimasel ajal on tunne, et see on lausa sekundite küsimus. Noh ja nüüd olen ma jälle kõige hullemast pääsenud....
Oh seda elukest! Tegelikult oleks hea kuskil kloorstis vesist leeme helpida aga raha pärast muretsemise asemel universumi olemuse üle filosofeerida. Ja eks öiste palvuste jms harjub ju ära :D Aga vot flirtimisest oleks küll raske loobuda. Mulle tundub viimasel ajal, et see on üks toredamaid tegevusi üldse. Ja ma olen ajapikku selles ka veidi osavamaks muutunud. Kui ma nüüd kloostrisse läheksin... Oi ei, see ei lähe mitte!
Muidu oleks mul kloostrikorda vaja küll. Nagu ikka kombeks, tulevad kõik üritused ja värgid samal ajal või üsna lähestikku ja mina kes ma olen harjunud vastama "hea küll, ma tulen sinna" olen paanikasse sattumas, sest ma ei oska veel kahes kohas korraga olla. Või siis peaaegu korraga, nagu BritA/B. Planeerimisoskus puudub täielikult! Niisiis, lõpetage see küsimast millal sa tartusse tuled, millal sa tallinna tuled, millal sa selle asja valmis teed, millal sa selle teise asja valmis teed. ma võin karjuma hakata :D Ma pean veel palju harjutama! Aga mul vähemalt üks asi, mis on tõstnud mu täiskasvanute staatusesse: kalendermärkmik! Üritan seda hästi korralikult täita. Ja muidugi hästi ilusa käekirjaga, eksole :D Kuigi teleporteerumine oleks siiski meeldivam lahendus....
Eile käisime emaga Annat hoidmas. Ma ei väsi tema kiitmisest ja imetlemisest. No on alles võluv tegelane! Need näoilmed, need žestid, see rõõmsameelsus....Aga rumalas lahkuses lubasin ma teda reedel hoidma minna. Täiesti üksi. Isver, kui hirmus! Ma ei oska ju midagi peale hakata, kui ta rahulolematuks muutub... Kuhu ma end küll mässinud olen :D Natuke lohutab aga see, et eile, kui me uksest sisse astusime, vaatas Anna mulle otsa ja kilkas! Egole mõjub see hästi! Ja äkki ma siiski suudan teda piisavalt lõbustada, kuni Iss koju tuleb....
Teate, mis tore üllatus mind tabas? Ma leidsin raha! Väga labane rõõm, aga väga suur rõõm. Olin oma viimaseid suviseid rahariismeid juba panka viimas (neid, mis tegelikult mõeldud muuks kui argikulutusteks), kui kätte sattus ümbrik, mille sees mõned dollarid. Olin selle täiesti ära unustanud! Raha on mul alati hästi sulanud, aga viimasel ajal on tunne, et see on lausa sekundite küsimus. Noh ja nüüd olen ma jälle kõige hullemast pääsenud....
Oh seda elukest! Tegelikult oleks hea kuskil kloorstis vesist leeme helpida aga raha pärast muretsemise asemel universumi olemuse üle filosofeerida. Ja eks öiste palvuste jms harjub ju ära :D Aga vot flirtimisest oleks küll raske loobuda. Mulle tundub viimasel ajal, et see on üks toredamaid tegevusi üldse. Ja ma olen ajapikku selles ka veidi osavamaks muutunud. Kui ma nüüd kloostrisse läheksin... Oi ei, see ei lähe mitte!
Muidu oleks mul kloostrikorda vaja küll. Nagu ikka kombeks, tulevad kõik üritused ja värgid samal ajal või üsna lähestikku ja mina kes ma olen harjunud vastama "hea küll, ma tulen sinna" olen paanikasse sattumas, sest ma ei oska veel kahes kohas korraga olla. Või siis peaaegu korraga, nagu BritA/B. Planeerimisoskus puudub täielikult! Niisiis, lõpetage see küsimast millal sa tartusse tuled, millal sa tallinna tuled, millal sa selle asja valmis teed, millal sa selle teise asja valmis teed. ma võin karjuma hakata :D Ma pean veel palju harjutama! Aga mul vähemalt üks asi, mis on tõstnud mu täiskasvanute staatusesse: kalendermärkmik! Üritan seda hästi korralikult täita. Ja muidugi hästi ilusa käekirjaga, eksole :D Kuigi teleporteerumine oleks siiski meeldivam lahendus....
Kuna ma veel teleporteeruda ei oska, siis ma pean nüüd siit lahkuma, sest mul on vaja linna minna, et tähtsaid asju teha. ja enne seda on mul vaja pidžaamapüksid teksaste vastu vahetada ja oleks tore kui ma juuksed ära kammiks, voodi ära teeks....
teisipäev, jaanuar 08, 2008
Ärge seda lugege!
Ma istusin üksinda seal tillukeses Mustamäe köögis ja ärkasin tasapisi üles. Oli hästi külm ja ma klammerdusin kuuma tassi külge, et veidigi sooja saada. Oli natuke kurb olla. Mitmel põhjusel. Ma siis kurvastasingi, aga mida rohkem ma kurvastasin, seda rohkem süvenes minus tunne, et see kurbus on kuidagi rumal.Mõnikord ei saa midagi parata, ma tean. Aga tol hetkel sadas lund ja see kole Mustamäe oli puhas, valge ja vaikne. Eufooriat just polnud, aga kurbus kadus ära ja oli kuidagi hea ja mõnus olla.
See on nii tavaline tunne, et sa oled nii pisike ja maailm on nii suur ja sa ei saa tegelikult midagi parata, kui asjad lähevad teistmoodi kui sa tahad ja... ja siis sa vaatad oma Gmaili ja sa saad kirja, milllele sa vastust ei oodanud. Mitte päris see. Aga midagi ikka ja siis sa oled suur ja võimas, sest see asi läks korda, või miski natukenegi õnnestus....
Lumi ja linn. Külm ja valge. Juba lumepudru, aga muidu ilus. Ma tahan Tartusse minna ja ma ootan bussi nr 17a, aga see ei jõuagi kohale kuigi ma pool tundi oodanud olen. On nõme ja ajab närvi, aga tegelikult mulle meeldib, kui loodus näitab, mis ta tegelikult suudab. Bussidest ja põrandasoojendustest hoolimata. Tund ja viisteist minutit hiljem olen bussijaamas. Kohalejõudmine võttis aega ainult pool tundi kauem aga Liis ootas mu ära ja me rõkkasime Tartu bussis naerda. Meeleolukas sõit. Kõik ei ole päris korras, aga ei ole ka viga. Tegelikult see on ikkagi veidi rumal kurbus, aga no mis sa ikka teed! Pealegi, see on selline kurbus, et vahepeal teeb rõõmsaks ka. (Te ei peagi sellest aru saama! Ja ma ei saa isegi aru)
Ahjaa, pilt on Kallastelt Peipsi äärest. Enne lumesid. Itaallase foto-CD jõudis kohale :)
pühapäev, detsember 02, 2007
Jälle Tallinnas
Oi, kas on midagi huvitavamat kui ühistransport? Suvel kirjutasin väikesest misjonärist ja nüüd - hulluke. Mingi tädi, kes loomulikult pidi istuma minu kõrvale. Omaette ta seal seletas, mida sellest sai ta vaevalt isegi aru, sest paraku hullude jutt ju järjepidev pole. Meelde jäid kaunid fraasid nagu "roojased sead" ja "vulgaarsed elajad" ning lisaks sellele veel hulgaliselt häälitsusi, mis jäid kuskile tänitamise ja urisemise vahepeale. Midagi stiilis: "Sööge ise oma peenleiba, raisk! Peenleib-beb-beb-beb-beb-beb...Urh! "
Ühistranspordis tuleb olla emotsioonitu kivinägu. Tuleb end nii-öelda välja lülitada. Vanasti, kui ma Tallinnas elasin, siis ma sain sellega päris hästi hakkama. Aga kuigi hull tädi oli iseenesest päris põnev, ma rohkem kui neli peatust siiski tema kõrval veeta ei suunud. Ronisin siis trollist välja ja tädi tuli mulle järgi. Mina lipsasin tagant jälle trolli aga tädi jäi maha. Loodan, et ta seal Koidu peatuses ära ei kärvanud.
Novot. Tartus on ju ka hulle ja hullukesi, aga nad kuidagi leebed ja sõbralikud.Kusjuures prükkarid veel lausa flirdivad tudengineidudega (noh, kui ma veel noor ja ilus esmakursuslane olin, siis tehti mulle lausa abieluettepanek). Tallinnas on nad (nii prükkarid kui hullud) aga kuidagi agressiivsed ja eemaletõukavad. Miks nii? Tallinn muutub üha võõramaks ja hirmsamaks. Ainult vanalinn on midagi väärt, tõepoolest! No olgu - KUMU on ka tore ja mõned kohad veel. Aga ühistransport on tõeline stressiallikas. Kui ma Tartus laisaks muutun, siis ma tuletan endale meelde, miks mulle bussid ja trollid ei meeldi. Tegelikult muidugi harjutamise asi. Vanasti, kui ma osav trollisõitja olin, siis meeldis mulle just see, et trollis nii palju erinevaid huvitavaid inimesi oli.
Trollidest veel: ma igatsen neid väikesid nunnusid ümmargusi kriuksuvaid trollibusse. Aga jah - seal oli veel kitsam ja ebamugavam.
Ja miks ma üldse kesklinnas olin, see on muidugi omaette jutt. Külaline või nii. Jälle üks välismaine tuttav. Aga ta on siin veel nädal aega ja eks ma kirjutan temast siis, kui ma temast rohkem midagi arvata oskan. Lennujaamas olin ma iseenesest väga närvis. Aga uute inimestega on põnev kohtuda. Isegi kui nad on "iidvanad" nagu kõik Liisi mehed.
Täna lähen siis selle iidvana mehega veel linna peale. Vaevalt, et ma viitsin tarka ja tähtsat giidi mängida, aga jah...kuna ma olen selle seletamisega nii harjunud, siis vaevalt ma oma suud vaatamisväärsuste koha pealt täiesti kinni suudan pidada :D Homme lähen aga teatri- ja muusikamuuseumisse tarka ja tähtsat arhiivitööd tegema.
Eile käis meil külas Anna. Isa on ka praegu siin. Unenägusid eriti ei mäleta...
Ühistranspordis tuleb olla emotsioonitu kivinägu. Tuleb end nii-öelda välja lülitada. Vanasti, kui ma Tallinnas elasin, siis ma sain sellega päris hästi hakkama. Aga kuigi hull tädi oli iseenesest päris põnev, ma rohkem kui neli peatust siiski tema kõrval veeta ei suunud. Ronisin siis trollist välja ja tädi tuli mulle järgi. Mina lipsasin tagant jälle trolli aga tädi jäi maha. Loodan, et ta seal Koidu peatuses ära ei kärvanud.
Novot. Tartus on ju ka hulle ja hullukesi, aga nad kuidagi leebed ja sõbralikud.Kusjuures prükkarid veel lausa flirdivad tudengineidudega (noh, kui ma veel noor ja ilus esmakursuslane olin, siis tehti mulle lausa abieluettepanek). Tallinnas on nad (nii prükkarid kui hullud) aga kuidagi agressiivsed ja eemaletõukavad. Miks nii? Tallinn muutub üha võõramaks ja hirmsamaks. Ainult vanalinn on midagi väärt, tõepoolest! No olgu - KUMU on ka tore ja mõned kohad veel. Aga ühistransport on tõeline stressiallikas. Kui ma Tartus laisaks muutun, siis ma tuletan endale meelde, miks mulle bussid ja trollid ei meeldi. Tegelikult muidugi harjutamise asi. Vanasti, kui ma osav trollisõitja olin, siis meeldis mulle just see, et trollis nii palju erinevaid huvitavaid inimesi oli.
Trollidest veel: ma igatsen neid väikesid nunnusid ümmargusi kriuksuvaid trollibusse. Aga jah - seal oli veel kitsam ja ebamugavam.
Ja miks ma üldse kesklinnas olin, see on muidugi omaette jutt. Külaline või nii. Jälle üks välismaine tuttav. Aga ta on siin veel nädal aega ja eks ma kirjutan temast siis, kui ma temast rohkem midagi arvata oskan. Lennujaamas olin ma iseenesest väga närvis. Aga uute inimestega on põnev kohtuda. Isegi kui nad on "iidvanad" nagu kõik Liisi mehed.
Täna lähen siis selle iidvana mehega veel linna peale. Vaevalt, et ma viitsin tarka ja tähtsat giidi mängida, aga jah...kuna ma olen selle seletamisega nii harjunud, siis vaevalt ma oma suud vaatamisväärsuste koha pealt täiesti kinni suudan pidada :D Homme lähen aga teatri- ja muusikamuuseumisse tarka ja tähtsat arhiivitööd tegema.
Eile käis meil külas Anna. Isa on ka praegu siin. Unenägusid eriti ei mäleta...
kolmapäev, november 14, 2007
autosõit, bussisõit ja lumised väljad
Tulin (Tal)linnast. Lumesadu. Mõnus valge ja puhas lumi ning libedad teed. Liiklusummikud ja kibestunud eelkeskealisele närvidele käivad noored, kes üle bussi oma telefonist nõmedat muusikat lasid. See oli 17a. Tartu buss oli palju toredam. Bussijuht kuulas nagu bussijuhid ikka - Elmarit. ja see muusika mis sealt lasti trügis kõrva kui minu muusikas mõjuvad pausid pidid olema. See häiris siiski natuke vähem, sest loodus rahustas mind maha. Pealegi nägin ma bussiaknast põtru ja metskitsi, mis pani mind pea pisarateni heldima. Tühja sest Elmarist.
Eile nägin ma allaaetud rebast. Oli teine alles värske, ainult paar korda rataste alt läbi käinud. Muu tee oli tühi, autosidki polnud väga palju. Sõitsin Tammsaarde ja tegin ühe "päris" tööpäeva. Oli mardi- ja kadripäeva tähistamine. Võtsin kodust triibulise kangatüki(mis oli ostetud mu ema poolt ca 15 aastat tagasi) ja tegin endale haaknõeltest seeliku. Hoolimata sellest, et tragikoomiline element minu elus on suur, püsis mu 3-minuti seelik seljas terve päeva. Siis ilmusin laste ette ja püüdsin hästi pedagoogiline olla. Oma rõõmuks ma nägin, et nad ei igavlenud ega haigutanudki. Väga palju.
Õhtul sõitsin koju ja olin täiesti läbi. Ja mis saaks veel siis kui iga päev tööl käiksin? Isver. Tõusta iga hommik kl 6.30 ja jõuda koju kl 18.30. Selleks on küll tahtejõudu ja ka lihtsat jõudu vaja. Aga mööda talviseid teid üksinda sõita ja mõttetesse kaevuda on imetore (libedus muidugi hirmutab). Appi, kas tõesti tuleb mul tekitada uus märksõna "töö" ?
Ja emme on ka üha toredam. Mis me vanasti tegime, seda ma nii täpselt ei mäleta, aga nüüd veedame õhtuid nii, et joome klaasikese veini ja räägime elust. Tema räägib ema Goirot'st ning mina küsin, kas ta on lugenud seda ja seda raamatut, mida ma talle lugeda olen andnud. Ta tavaliselt ei ole. Ja siis enne kui ma ära lähen, sunnib ta mind mingit toitu kaasa võtma. Täna reisis minuga koos üks väärikas kanakints, kes käis ka loengus ja Dorisega aega veetmas. Nüüd ta aga otseses mõttes chillib külmkapis.
Nüüd on aga nii, et ma pean juttu vestma minema. Meil on Piretiga diil, et kirjutame teineteisele iga päev ühe omaloomingulise teksti. Suurepärane idee. Ja nüüd ma ei arvagi enam poole lause peal, et eelmine pool lausest on nii mõttetu, et parem on kõik maha kustutada. Kes teab, mõni asi hakkab ehk isegi distantsilt meeldima. Ja enne kui ma ümber mõteln, et mis lollusega ma jälle hakkama sain, panen ma midagi uitmõtetesse üles. Endale, et olla julge (ja leppida oma edevusega) ning teistele ajaviiteks. Praegu ma vist kannataks ka väga laitva kriitika välja ning ei pilgutaks silmagi. Ja siis samas tahaks argielu triviaaluste peale lahinal nutma puhkeda....
Asjad peaksid siiski liikuma paremuse poole- nägin unes, et lendasin. Tegelikult oli mul selles unes hästi kiire ja siis ma nägin üht poissi, kes rulatas. Hakkasin ka mina rulatama. Ainult, et minul polnud rula ja nii ma siis hõljusin edasi endale ühe jalaga hoogu lükates. See toimus Ülikooli tänaval ja mina tahtsin jõuda Lossi majja. Aga enne tõi äratuskell mu reaalsusesse. Kahjuks.
Eile nägin ma allaaetud rebast. Oli teine alles värske, ainult paar korda rataste alt läbi käinud. Muu tee oli tühi, autosidki polnud väga palju. Sõitsin Tammsaarde ja tegin ühe "päris" tööpäeva. Oli mardi- ja kadripäeva tähistamine. Võtsin kodust triibulise kangatüki(mis oli ostetud mu ema poolt ca 15 aastat tagasi) ja tegin endale haaknõeltest seeliku. Hoolimata sellest, et tragikoomiline element minu elus on suur, püsis mu 3-minuti seelik seljas terve päeva. Siis ilmusin laste ette ja püüdsin hästi pedagoogiline olla. Oma rõõmuks ma nägin, et nad ei igavlenud ega haigutanudki. Väga palju.
Õhtul sõitsin koju ja olin täiesti läbi. Ja mis saaks veel siis kui iga päev tööl käiksin? Isver. Tõusta iga hommik kl 6.30 ja jõuda koju kl 18.30. Selleks on küll tahtejõudu ja ka lihtsat jõudu vaja. Aga mööda talviseid teid üksinda sõita ja mõttetesse kaevuda on imetore (libedus muidugi hirmutab). Appi, kas tõesti tuleb mul tekitada uus märksõna "töö" ?
Ja emme on ka üha toredam. Mis me vanasti tegime, seda ma nii täpselt ei mäleta, aga nüüd veedame õhtuid nii, et joome klaasikese veini ja räägime elust. Tema räägib ema Goirot'st ning mina küsin, kas ta on lugenud seda ja seda raamatut, mida ma talle lugeda olen andnud. Ta tavaliselt ei ole. Ja siis enne kui ma ära lähen, sunnib ta mind mingit toitu kaasa võtma. Täna reisis minuga koos üks väärikas kanakints, kes käis ka loengus ja Dorisega aega veetmas. Nüüd ta aga otseses mõttes chillib külmkapis.
Nüüd on aga nii, et ma pean juttu vestma minema. Meil on Piretiga diil, et kirjutame teineteisele iga päev ühe omaloomingulise teksti. Suurepärane idee. Ja nüüd ma ei arvagi enam poole lause peal, et eelmine pool lausest on nii mõttetu, et parem on kõik maha kustutada. Kes teab, mõni asi hakkab ehk isegi distantsilt meeldima. Ja enne kui ma ümber mõteln, et mis lollusega ma jälle hakkama sain, panen ma midagi uitmõtetesse üles. Endale, et olla julge (ja leppida oma edevusega) ning teistele ajaviiteks. Praegu ma vist kannataks ka väga laitva kriitika välja ning ei pilgutaks silmagi. Ja siis samas tahaks argielu triviaaluste peale lahinal nutma puhkeda....
Asjad peaksid siiski liikuma paremuse poole- nägin unes, et lendasin. Tegelikult oli mul selles unes hästi kiire ja siis ma nägin üht poissi, kes rulatas. Hakkasin ka mina rulatama. Ainult, et minul polnud rula ja nii ma siis hõljusin edasi endale ühe jalaga hoogu lükates. See toimus Ülikooli tänaval ja mina tahtsin jõuda Lossi majja. Aga enne tõi äratuskell mu reaalsusesse. Kahjuks.
teisipäev, august 28, 2007
trallimine
Tegelikult on inglastega trallimise nädalat raske sisutihedalt ja elegantselt kokku võtta. Olid toredad inimesed ja minu esialgne oh, kui te tõesti tahate tulla tunne muutus oi kui tore et tulite, meil on nii lõbus arvamuseks. Oma roll sellel meeldivusel oli sel Tartu neiul tänu kellele minu esimene välismaise netitutvusega kohtumise kogemus sujuvamaks muutus. Sest tema suhtles sellise iseenestmõistetavusega et minulgi muud üle ei jäänud. Jah, ja tõesti tekitavad ülbikud minus mingit irratsionaalset sümpaatiat. Või siis jäävad nad lihtsalt paremini meelde. Aga G oli parema sõna puudumisel väga malbe inimene. Selline armsake :D
Põhirõhk oli pideval pingelisel irooniat ja lõõpi täis dialoogil, oma osa oli söömisel, kõndisime kohutavalt palju ringi ja raiskasime meeletult raha :) (Meeletult on küll liialdus aga mis siis).
Kõheldes, kas sel on mõtet, käisin nende tegelastega ka päevaks tartus, mis osutus heaks otsuseks, sest ka mina sain oma lemmiklinnas kultuuriturismitükikesi. Käisime näiteks Jaani ja Toomkiriku tornides, kuhu-häbi tunnistada- ma kolme aasta jooksul veel sattunud polnud. Siis palju jalutamist supilinnas, eksursioon vanas anatoomikumis, botaanikaaed, kiire pilk peahoonele...mmmmm Tartu on lihtsalt Tartu - suurepärane. Ma ei tea, mida nemad arvasid, aga mina nautisin täiel rinnal. Jah, kuidas ma saaksin siit lahkuda? Rasked-rasked otsused....
Aga Tallinnas käisime KUMUs ja Vabaõhumuuseumis. Vanalinna tänavatest ei tasu vist rääkidagi. Siis veel pubid ja veidi ka kergemat meelelahutust...kõigega käis kaasas lakkamatu huumor :)
Nimeta pubis tegin ma näiteks midagi täiesti uskumatut. Neiu õhutusel võtsime mõlemad osa Fear Factori võistlusest. See ei kujutanud endast kõrghoonetel turnimist ja vihmausside söömist. Ülesanded olid piisavalt leebed aga Suur-Karjast Virusse ja tagasi joosta on minusugusele küll paras fear factor. Jäin viimaseks aga tänu juhusele pääsesin järgmisesse ringi, mis kujutas endast jäävees hinge kinni hoidmist. See oli märksa parem kui jooksmine ehkki oma kopsumahtu ma eriti suureks ei hinda. Ometi....võitsin teist neiut 48 sajandikuga. Kolmest naisest ja kolmest mehest olid alles jäänud üks ja üks. Siis tuli võtta kolm toorest muna ja need tervena läbi särgi ja püksisääre libistada. Muidugi läks mul esimene muna ilusti kesk torsot katki. Õnnes juhtus sama ka noormehega ja nii oma veast õppides sain kahe järgneva munaga edukalt ja mis veel huvitavam- noormehest kiiremini hakkama. Uskumatu- ma võitsin 500 eeki ja 500-kr kinkekaardi. Muidugi poleks ma tuttavate inimeste seltskonnas mitte kunagi sellisest asjast osa võtnud aga poolvõõrastega võib ju lolli mängida? Vedas :)
Teine põnev tegevus oli kartidega sõit. Põnev oli sinna jõudminegi. FK keskus on Paldiski mnt ääres. Ma tean kus see asub aga kuidas sinna kõige loogilisemalt minna? Pole aimugi. Nii me jalutasime läbi kolmveerand Õismäge ja just siis kui ma olin kaotanud viimasegi lootuse, õnnestus mulle see neetud keskus ikkagi üles leida. me tahtsime minna Megazone'i aga see oli, oi kui tore Kristiinesse üle viidud. Noh, siis võtsime hoopiski kardid. Mina, eriliselt kehv sõitja ja kaks meest. Libistasime tunked selga, ajasime kiivrid pähe ja kartidesse... Oli see alles hirmus! Aga ma sattusin kiirusest kohe erilisse sõltuvusse ja õige pea tundsin ma end nagu eriline ralliäss. Ja siis panin põmmdi piirdesse :) Siiski- ma arvan, et ma olen leidnud uue sõltuvusttekitava ajaveetmisviisi. Kes tuleks minuga adrenaliinitsema? Helika?
Pilte ma ei teinud. Pildimasin on Helika käes ja ega ma pole prantsumaa klõpsimisest veel välja puhanud. Õnneks on tänapäval igalühel fotokas või paar ja enamik tegevusi said dokumenteeritud. Siiski, fotograaf on parem olla kui modell. Kannatasin pideva pildistamisterrori all. Eriti tores olis peale jooksimist tehtud pildid. Ujee! Punane ja surm silme ees. Muidugi kui mulle midagi saadetakse, näitan ma mõnda pilti ka siin. Aga mitte seda peale jooksu pilti...
Noormehed olid toredad. Üks oli ülbik ja teine, parema sõna puudumisel, malbe. Tutvusest sai äkki isegi et sõprus? Igatahes kutsuti mind mitu korda iga päev Londonisse ja....ma arvan et ma peangi nüüd sinna minema. Niisiis- järgmine reisisiht on olemas :) London Londoniks aga seltskond! ;)
Põhirõhk oli pideval pingelisel irooniat ja lõõpi täis dialoogil, oma osa oli söömisel, kõndisime kohutavalt palju ringi ja raiskasime meeletult raha :) (Meeletult on küll liialdus aga mis siis).
Kõheldes, kas sel on mõtet, käisin nende tegelastega ka päevaks tartus, mis osutus heaks otsuseks, sest ka mina sain oma lemmiklinnas kultuuriturismitükikesi. Käisime näiteks Jaani ja Toomkiriku tornides, kuhu-häbi tunnistada- ma kolme aasta jooksul veel sattunud polnud. Siis palju jalutamist supilinnas, eksursioon vanas anatoomikumis, botaanikaaed, kiire pilk peahoonele...mmmmm Tartu on lihtsalt Tartu - suurepärane. Ma ei tea, mida nemad arvasid, aga mina nautisin täiel rinnal. Jah, kuidas ma saaksin siit lahkuda? Rasked-rasked otsused....
Aga Tallinnas käisime KUMUs ja Vabaõhumuuseumis. Vanalinna tänavatest ei tasu vist rääkidagi. Siis veel pubid ja veidi ka kergemat meelelahutust...kõigega käis kaasas lakkamatu huumor :)
Nimeta pubis tegin ma näiteks midagi täiesti uskumatut. Neiu õhutusel võtsime mõlemad osa Fear Factori võistlusest. See ei kujutanud endast kõrghoonetel turnimist ja vihmausside söömist. Ülesanded olid piisavalt leebed aga Suur-Karjast Virusse ja tagasi joosta on minusugusele küll paras fear factor. Jäin viimaseks aga tänu juhusele pääsesin järgmisesse ringi, mis kujutas endast jäävees hinge kinni hoidmist. See oli märksa parem kui jooksmine ehkki oma kopsumahtu ma eriti suureks ei hinda. Ometi....võitsin teist neiut 48 sajandikuga. Kolmest naisest ja kolmest mehest olid alles jäänud üks ja üks. Siis tuli võtta kolm toorest muna ja need tervena läbi särgi ja püksisääre libistada. Muidugi läks mul esimene muna ilusti kesk torsot katki. Õnnes juhtus sama ka noormehega ja nii oma veast õppides sain kahe järgneva munaga edukalt ja mis veel huvitavam- noormehest kiiremini hakkama. Uskumatu- ma võitsin 500 eeki ja 500-kr kinkekaardi. Muidugi poleks ma tuttavate inimeste seltskonnas mitte kunagi sellisest asjast osa võtnud aga poolvõõrastega võib ju lolli mängida? Vedas :)
Teine põnev tegevus oli kartidega sõit. Põnev oli sinna jõudminegi. FK keskus on Paldiski mnt ääres. Ma tean kus see asub aga kuidas sinna kõige loogilisemalt minna? Pole aimugi. Nii me jalutasime läbi kolmveerand Õismäge ja just siis kui ma olin kaotanud viimasegi lootuse, õnnestus mulle see neetud keskus ikkagi üles leida. me tahtsime minna Megazone'i aga see oli, oi kui tore Kristiinesse üle viidud. Noh, siis võtsime hoopiski kardid. Mina, eriliselt kehv sõitja ja kaks meest. Libistasime tunked selga, ajasime kiivrid pähe ja kartidesse... Oli see alles hirmus! Aga ma sattusin kiirusest kohe erilisse sõltuvusse ja õige pea tundsin ma end nagu eriline ralliäss. Ja siis panin põmmdi piirdesse :) Siiski- ma arvan, et ma olen leidnud uue sõltuvusttekitava ajaveetmisviisi. Kes tuleks minuga adrenaliinitsema? Helika?
Pilte ma ei teinud. Pildimasin on Helika käes ja ega ma pole prantsumaa klõpsimisest veel välja puhanud. Õnneks on tänapäval igalühel fotokas või paar ja enamik tegevusi said dokumenteeritud. Siiski, fotograaf on parem olla kui modell. Kannatasin pideva pildistamisterrori all. Eriti tores olis peale jooksimist tehtud pildid. Ujee! Punane ja surm silme ees. Muidugi kui mulle midagi saadetakse, näitan ma mõnda pilti ka siin. Aga mitte seda peale jooksu pilti...
Noormehed olid toredad. Üks oli ülbik ja teine, parema sõna puudumisel, malbe. Tutvusest sai äkki isegi et sõprus? Igatahes kutsuti mind mitu korda iga päev Londonisse ja....ma arvan et ma peangi nüüd sinna minema. Niisiis- järgmine reisisiht on olemas :) London Londoniks aga seltskond! ;)
neljapäev, august 16, 2007
vahepala: trollisõit
Te muidugi ootate kõik reisi järjejutu järgmist osa. Kahjuks ei saa ma kogu aja ka ainult prantsusmaa mälestustes elada. Kogu aeg juhtub midagi ja kui midagi juhtub, siis ma pean ju sellest kirjutama ka. Eksju? (Õige vastus on "jah!")
Täna käisin ma linnas. Lihtsalt läksin linna peale lühikest poodides tuigerdamist läksin musumäle istuma ja inimesi vaatama. Inimesed on lihtsalt nii erakordselt põnevad! Keda ma kõike nägin! Muidugi kõigist ma rääkida ei suuda, sest see võtaks aega mitu päeva. Noh, inimesed läksid mööda, mina vaatasin (muuseas ka Helika, kellega ma natuke ka vestelda sain). Põnevamad inimesed olid aga kojusõidu trollis. Esiteks muidugi üks täiesti lummav mees. Ma ei tea, mis temas oli, aga mina mõtlesin, et ma lähen otsekohe pööraseks. Mina, tuim käkk, ja pööraseks!?! Vaatasin siis häbelikult oma ihalusobjekti, ligi 40-aastast habetunud meest, kes kogu oma stiilsuse juures kandis siiski hästi koledaid, muu riietusega üldse mitte haakuvaid sokke. Vaatasin, kuidas ta vaatas teisi ja jägisin, kuidas ta minust mööda vaatas. kuna jõllitada minu meelest ei sobi, ma muidugi kogu aja teda vaadata ei saanud. Vahepeal pidin ma siis üht teist meest uurima. Tema oli muidugi ka suurepärane eksemplar. Mitte iha tekitav eksemplar aga lihtsalt huvitav pikkade hallide juustega paks mees, kel oli seljas avatud särk ja kelle kõht vaat et üle tooli ääre rippus. Ilmselt oli ta prükkar, aga nii puhast ja korralikku prükkarit ma polegi kunagi näinud. Ja siis kulmineerus tema vaatamine sellega, et kui aknast puhus kerge briis, lehvitas vanamees oma juukseid just nagu šampoonireklaamibeibe. See oli nii kaunis ja naljakas ühtaegu, et minu niigi hea tuju jõudis peaaegu maksimumi ja järgmised kaks-kolm peatusevahet seisin trollis suur muie suul, siiski aeg-ajalt tolle ihaldusväärse mehe poole piieldes. Mp3-mängija osales vandenõus. Suffle küll, aga järgemööda tulid laulud, kus ikka "making love" põhiteemaks oli. Aga hulluks ma sellegipoolest ei läinud. Piinlesin veidi olukorda tegelikult nautides. Siis läks koledate sokkide ja pika patsiga mees maha, aga minusse jäid selles triviaalsest trollisõidust vägagi mõnusad tunded.
Vot kui tore on tarvitada ühistransporti!
Homme sõidan rongiga! Kui ülev meeleolu püsib, leian sealtki kindasti kellegi põneva!
Täna käisin ma linnas. Lihtsalt läksin linna peale lühikest poodides tuigerdamist läksin musumäle istuma ja inimesi vaatama. Inimesed on lihtsalt nii erakordselt põnevad! Keda ma kõike nägin! Muidugi kõigist ma rääkida ei suuda, sest see võtaks aega mitu päeva. Noh, inimesed läksid mööda, mina vaatasin (muuseas ka Helika, kellega ma natuke ka vestelda sain). Põnevamad inimesed olid aga kojusõidu trollis. Esiteks muidugi üks täiesti lummav mees. Ma ei tea, mis temas oli, aga mina mõtlesin, et ma lähen otsekohe pööraseks. Mina, tuim käkk, ja pööraseks!?! Vaatasin siis häbelikult oma ihalusobjekti, ligi 40-aastast habetunud meest, kes kogu oma stiilsuse juures kandis siiski hästi koledaid, muu riietusega üldse mitte haakuvaid sokke. Vaatasin, kuidas ta vaatas teisi ja jägisin, kuidas ta minust mööda vaatas. kuna jõllitada minu meelest ei sobi, ma muidugi kogu aja teda vaadata ei saanud. Vahepeal pidin ma siis üht teist meest uurima. Tema oli muidugi ka suurepärane eksemplar. Mitte iha tekitav eksemplar aga lihtsalt huvitav pikkade hallide juustega paks mees, kel oli seljas avatud särk ja kelle kõht vaat et üle tooli ääre rippus. Ilmselt oli ta prükkar, aga nii puhast ja korralikku prükkarit ma polegi kunagi näinud. Ja siis kulmineerus tema vaatamine sellega, et kui aknast puhus kerge briis, lehvitas vanamees oma juukseid just nagu šampoonireklaamibeibe. See oli nii kaunis ja naljakas ühtaegu, et minu niigi hea tuju jõudis peaaegu maksimumi ja järgmised kaks-kolm peatusevahet seisin trollis suur muie suul, siiski aeg-ajalt tolle ihaldusväärse mehe poole piieldes. Mp3-mängija osales vandenõus. Suffle küll, aga järgemööda tulid laulud, kus ikka "making love" põhiteemaks oli. Aga hulluks ma sellegipoolest ei läinud. Piinlesin veidi olukorda tegelikult nautides. Siis läks koledate sokkide ja pika patsiga mees maha, aga minusse jäid selles triviaalsest trollisõidust vägagi mõnusad tunded.
Vot kui tore on tarvitada ühistransporti!
Homme sõidan rongiga! Kui ülev meeleolu püsib, leian sealtki kindasti kellegi põneva!