Kojuigatsus - kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija - tuulteotsija
metsa ja mere piirimaal.
Sünnihirm - surmahirm,
mõlemast otsast sõlmitud elulõng.
Olemine - mitteolemine,
üks neist on uni
ja teine ei ole sedagi.
Ei saa ma üle ega ümber "Inimese teekonnast" Kojuigatsus ja kauguseigatsus.
Nüüd, kus siin on kõik enam-vähem paika loksunud, olen hakanud tõsiselt tagasi
igatsema. Rutiin ja stabiilsus, oi kui rahutuks see mind teeb. Kolm kuud veel ja
olengi tagasi. Ega mul siin nüüd kohe kuidagi mitte mingil viisil halb ei ole olla,
aga tegelikult.... isegi natuke vähem kui kolm kuud. Üks oktoobri nädal on ju
peaaegu möödas.
Ja tegelikult ei tulegi enam kaua oodata. Nädalad kaovad nii, et ei saa arugi.
Alles ma kirjutasin seda eelmist postitust. Alles ma seda kirjutasin - nädal
aega tagasi. Aga nii hea on midagi oodata. Esmaspäeval on hea oodata reedet ja
kuu alguses on hea oodata kuu lõpus tulevat palgapäeva ja oktoobris on hea
oodata detsembri lõppu ja kojulendu. Ja oktoobris on hea oodata ka novembrit,
sest siis tulevad emme ja tädi. Hetkeks ainult, aga tulevad ja see on nii tore.
Natuke vähem tore on oodata vastuseid siis, kui oled teadmatuses. Tuleb oodata
ja kannatada. Kas nädalavahetus algab kell kaheksa õhtul? Või algab see homme
hommikul? Mitte, et see nii tohutult oluline oleks. Aga tahaks ikkagi teada.
Selles osas olen ma küll padueestlane. Tahaks teda. Et siis plaane teha. Vot nii
palju siis minu 16aastase mina poosist: oh, planeerimine on nõme. Ei, planeerimine
mõistlikkuse piires on ülitore. Ja nüüd ma ootan. Aga küll ma teada saan. Ja siis
kui oodatud asi lõpuks kätte jõuab, on veel toredam
