Unenäod tulevad suvepuhkuselt tagasi. Või siis ei osanud nad mind otsida, kui teistes kohtades rändasin. Nüüd on aga viimaks ometi jälle need lossides ekslemised, kummalised inimesed ja unistused, mis teispool ärkvelolekut on võtnud hoopis veidra vormi.
Lugesin "Alkeemikut". Ei tea, kas sellist asja üldse tohib avalikult tunnistada. Liiga paljude "mittekirjandusinimeste" lemmik ja liiga lihtne ja mis kõike veel. Vähemalt lugesin ma seda inglise keeles. Teist korda oma elus (See on veel hullem ülestunnistus). Rongis lugesin kolmveerand raamatut läbi ja ega rohkem polnudki vaja, et see miski, mis seal raamatus oli, toimima hakkaks. Heh, võib-olla see tekst pole ilukirjandus, vaid eneseabi, aga lootust ta andis ja ma ei tea, kas lugemisest tingituna või oli tegemist lihtsalt juhuste kokkulangemisega. Igatahes lootus. Ja siis midagi veel, mida ma päris täpselt sõnastada ei oska ja ega tahagi. Mõte on aga selles, et hoolimata kogu ebasobivate asjaolude armeest miski siiski toimib ja....
Väljas on ilus sügis ja minul on tunne, et olen jõudnud sammukese lähemale...eee...(parema sõna puudumisel)
taipamisele. Ma arvan, et ma tean praegu täpselt, mis on kõige suurem jõud üldse ja ma tunnen seda iga oma keharakuga. Aga mis see on, seda ma muidugi välja öelda ei saa. Homseks võib kõik kardinaalselt muutunud olla hoolimata sellest, et mulle tundub, et
nüüd on mul see, mis hoiab mind sihil tubli mitu aastat. Ja see miski kasvab. Praegu on hea aeg ja ma tean täpselt seda kohta, kus terves Tartu linnas olen kõige lähemal Kõiksusele ning ajatusele. See on see väike tänav seal ja selle nimel võib ka väga väsinuna koju minna väikese ringiga. Poleks iial arvanud, et Kõiksus redudutab väiksel, ja ebaolulisel kõrvaltänaval. Aga tundub, et just seal ta redutabki. Vähemalt see minu Kõiksus. Või nimetage teda kasvõi Jumalaks, kui tahate.
Muidugi ma ei taha, et see aeg lõppeks. Roosad prillid ja nii edasi....
