...Aga see linn on siiski oluline. Nüüdseks hetkeks juba rohkem, kuni järgmise reisini, ideeline ja mittemateriaalne. Aga see linn on oluline ja varem või hiljem ma jõuan selle teema ja loodetavasti ka materiaalse linna juurde tagasi. Ent enne seda on nii üht kui teist.
5.
Fiuggi näiteks.Tunniajase autosõidu kaugusel Roomast.
Tervisevete ja SPAde linn. Ilus linn, öeldakse. Aga öelduga ma peangi piirduma, sest teistkordsest külastusest hoolimata olen näinud vaid ühe hotelli sisemust, ühte supermarketit ja kõndinud mõnel üksikul tänaval. Ja mitte üks eelnevalt nimetatute hulgas ei eristu kuidagi märkimisväärsetest teistest nähtud hotellidest, supermarketitest, tänavatest...Ometi, võib-olla on just Fiuggi see kõige eksootilisem paik, kus senimaani viibinud olen...
Kõigepealt see võõristus ja kuhu-ma-küll-sattunud-olen tunne. Kahekordne barjäär: keelebarjäär (noh, natuke ikka) ja subkultuuribarjäär (kui nii võib öelda). Ulmehuvi on pöördvõrdelises seoses huviga arvutite vastu. Üks võib eksisteerida teisega, ma arvan, aga ühtegi tõestust ma selle kohta ei saanud. Kõigiga ma, tõsi küll, ju ei vestelnud. Tegelikult ma ju vestlesin minimaalselt. Olin hoopis see kummaline nurgas istuv vaikne võõramaalane. Ja-miks-ma-siiski-siia-tulin küsimus painas mind üha pingsamalt.
Aga siis lõppes päev, algas uus ja see tegelik põhjus muutus üha selgemaks. Jah, mulle meenus, kui hästi meid siin eelmisel aastal toideti. Jah, ka see aasta toideti, ei lausa nuumati meid väga hästi. Ja hästitoidetud inimesed on sõbralikud ning leplikud eksole. Ja võõritustunne, mis oli veel tugev hakkas üha enam hajuma....kolmekäiguline lõuna, ettekanne või kaks, kolmekäiguline õhtusöök, ettekanne, uni, priske hommikusöök, lõuna, õhtusöök ja nii iga päev. Neljanda ja viimase päeva keskpaigaks oli küll tunne, et siin olen ma olnud igavesti ja siia ma igavesti ka jään. Ja vähemalt mulle endale hakkas tunduma, et võib-olla ma ei olegi nii meeletult vaikne ja imelik ja võõras. Aga kui mitte jääda igavesti FIuggisse, siis Itaaliasse ehk ikka, sest sellist nalja ma tegin ja üks Islandi väljahääldamatu nimega vulkaan võttis seda nalja tõe pähe.
6.
Aga lennujaama ma siiski jõudsin. Teel kuulsin autoraadiost veel uudiseidki selle kohta, et Fiumicino on suletud. Aga ei olnud suletud. AirBaltic viis mu Vilniusesse ja Vilniusesse ta mu jättiski. (Jätis sihuke?) Ma ei ole siiski kunagi viibinud lennujaamas, kus pole ühtegi väljuvat lendu ja ainuke saabuv lend on minu lend.
Tallinnasse tulin bussiga, nagu tulid sellesama bussiga teisedki lennul olnud eestlased, soomlased-rootslased pealekauba. Sihuke reis oli aga just nagu kiusuks kogu selle eelneva vingumise pärast. Ma ju hädaldasin, et mulle ei meeldi enam üldse teha pikki bussisõite ja et ma ei mõista, kuidas ma küll olin paar aastat varem võimeline tegema kaks öist otsa liinil Tallinn-Peterburg ja Tallinn-Riia. Juba Tallinn-Tartu on viimasel ajal veidi tüütuks muutumas- Ja nüüd siis virina eest tasuks see pikk igikestev öösõit. Aga kohale ma sain, kange kaela ja seljavaluga jõudsin viimaks ka koju. Või kuidas seda nimetada? Kodu #1? Tartu on ju rohkem...? Eriti praegu, kevadel.
7.
Ja siis ma siiski suutsin teha selle viimase otsa: Tallinn > Tartu. And she lived happily ever after? Natuke aega küll. Aga....tegelikult ma ei näe sel lool veel kuskil otsa, kuigi sellele jutule, mille lõpuleviimist häbiväärselt kaua edasi lükkasin, tuleb nüüd lõpp küll.
Kevad. Või isegi juba varjane suvi? Nii ilus, et ei taha minna kaugemale kui esimese muruplatsini. Aga rännata? Jah ikka! Ainult et nüüd ei pea selleks kuskile minema. Vaim on selle valguse ja soojusega vabaks saanud....
