NB: täiesti minu isiklik arvamus.
Väsitav. Tsirkus ja möll siin pealinnas kestab. Mina peidan end Mustamäel, kus kõik on (veel) rahulik. Ometi jõuavad rindeteated läbi teleka ja ajalehtede ja bloogide minuni. Olen püüdnud võimalikult palju seda infot jälgida -tegemist on üsna olulise teemaga. Väsitav siiski, sest olukord on põhijoontes jätkuvalt sama - vene rahvusest noored, kes võibolla ei teagi, kuidas ja millal Teine maailmasõda lõppes, kisavad ja lõhuvad Tallinna kesklinnas. See ei ole protest! See on täiesti põhjendamatu laamendamine. Telekaameratesse vaatavad noorukid, kes lihtsalt näod naerul lõbutsevad. Veri ju keeb, lõpuks ometi saab veidi põnevust muidu nii igavas Eesti Vabariigis. Ometi on tänavatel piisavalt ka vanemaid inimesi. Nemad ei lõhu, aga nad ka ei takista. Ja vanematel inimestel peaks ometi mõistus peas olema?
Mul on lihtsalt siiralt kahju sellest, kuidas venelased praegu oma mainet hävitavad. Mul on kahju kõigist vene rahvusest inimestest, kel on mõistus peas. Neist, kes on Eesti kodanikud mitte ainult passi järgi, vaid ka hingelt (Ma ei pea silmas rahvustunnet. Ma pean silmas ühe teatud riigi kodanikuks olemist). Mul on veel kurvem, et inimesed, kes tõesti siin terve elu on elanud, ei suuda endiselt mõista, mida tähendab Eestis elamine. Naljakas, et Nõukogude võimu all kannatanud vene inimesed igatsevad tagasi endiste aegade režiimi. Venemaal võiks seda ehk veel leida? Ometi ei näe, et venelased oleksid Venemaale läinud(Kui ma ei eksi, kutsus Putin neid millalgi tagasi?).
Venelased väidavad, et neid koheldakse Eestis kui võõraid. Kuidas kohelda neid, kes end ise võõritavad? Kohalikud venelased, kes hõiskavad Rossija Rossija, ei saagi olla muud kui võõrad. Kolmekümnest või enamast Eesti-aastast hoolimata. Venelased väidavad, et neid ei austata. Kuidas austada neid, kes ei austa teisi. Kuidas suhtuda respektiga neisse, kel on nii kitsas silmaring ja kes tunnistavad ainult Vene võimude ajalookäsitlust?
Ma ei taha sugugi väita, et Eesti võimude tegevuses poleks puudujääke. Neid on küllaga. Neid on minu meelest nii palju, et ei tasu ette lugemagi hakata. Aga see ei ole veel põhjus loomastuda.
Ma respekteerin täielikult venelaste arvamust seoses Pronkssõduriga. Protest on võimalus näidata oma vastumeelt. Põhjendamatu lõhkumine ja laamendamine seda ei toeta. See hävitab minu silmis kõik venelaste argumendid. Kuidas on see märatsemine seotud Tõnismäele maetute austamisega? Mitte kuidagi!
Natuke olen ma vaadanud ka vene telekanalite uudiseid. Küll on hea, et ma vene keelt nii vähe mõistan. Oksemaik tuleb suhu. Eesti telekanalid näitavad põhiliselt seda, kuidas aknad on sisse pekstud ja poekaup minema viidud, vene telekanalid näitavad seda, kuidas politsei "ilmsüütuid" linnakodanikke pikali murrab. Täpselt nii nagu on mitmesugust ajalugu, on mitmesuguseid uudiseid. Iga võim näitab seda, mida ta tahab näidata, eelkõige seda, mis on kõige kasulikum.
USA, BBC jms uudised näivad olevat küllaltki erapooletud. neid see asi eriti ei huvita. Miks peakski? Kurb on ainult see, et Venemaa ei lõpeta mitte kunagi oma propagandasõda Eesti vastu. On ju mugav ässitada vene riigi kodanikud ühe jõuetu mittemidagiütleva riigi vastu samal ajal kui riigisiseselt võib korda saata igasuguseid sigadusi, sest tähelepanu on suunatud mujale.
Ma kardan, et pole muud võimalust, kui sellega leppida. Eesti jääb alati Vene meedia peksupoisiks :( Jääb ainult loota, et muu maailm vene ajakirjandust liiga tõsiselt ei võta. Paraku on ilm lihtsameelseid täis :(
Mis puutub kogu sellesse olukorda siis...Ega õiget otsust vist polnudki võimalik vastu võtta. Nii või teisiti oleks halvasti olnud. Arvan ainult, et valitsus kiirustas. Üks 9. mai ees või taga. Oleks veel kord filmitud punalippe ja NSVL ülistamist (kõrgendatud politsei valve all näiteks), oleks kuju teisaldamine olnud paremini põhjendatud. Ma ei tea, kuidas sai veel hullemat aega üldse valida. Neli vaba päeva möllamiseks, et kõik ometi oma pika nädalavahetuse lõbusalt sisustaksid.
Ka minu emotsioonid möllavad. Püüan säilitada külma verd, aga ega see lihtne ei ole. ma ei väida, et minu arvamused on õiged, püüan kõigiga arvestada (sageli ei kuku see ehk hästi välja), aga nii vaimupimedaid inimesi (rahvusest hoolimata) vaadates hakka või nutma( täis juua ei saa :D).
Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on lihtsalt väga väsitava ja hapuks kiskuva elutsirkuse etendusega. Mina olen sellest juba praegu väsinud. Aga see kestab veel kaua.
Sain ennast nüüd väljendada ja välja elada. Loodetavasti pole mul seda rohkem teha vaja. Tänan tähelepanu eest!
pühapäev, aprill 29, 2007
reede, aprill 27, 2007
unenäod
segased. Suur virvarr. paar stseeni on ka meelde jäänud.
Liisi "kosilane" Elvis hakkas minuga fliritima, tahtis minuga magada. ma polnud nõus, sest Liis oli ju korraks temasse armunud olnud. Siis leidis Elvis mingi teise tibi lillelises kittelkleidis.
õpetaja Raidma helistas mulle, et ma võtaksin osa mingisugusest tema korraldatavast protestist (ei minigit seost Aljošaga) mina küsisin hoopis tema blogi aadressi. Selle ka ma sain. Asusin entusiastlikult lugema. Bloog oli mummulise kujundusega, Raidma pildiga. Jutt ise oli kriitiline teiste inimeste tegude suhtes.
Jäin temast rasedaks. talle omasel mole oli ta täiesti tuim kui ma talle teatasin. Järgmises pildis oli mul juba laps. Siis ta tuli ja hädaldas, et miks ma aborti ei teinud. Minul oli lapsest väga hea meel. Samas toimis aga mingisugune paralleelreaalsus, kus ma olin aborti teinud ja veel selline kus mul oli lausa kaks last
Täna nägin unes Lalaad, kes oli käinud välismaal reisimas. kaasa oli ta toonud hunniku erinevaid kangatükke. Uni oligi põhiliselt nende eri värvi ja mustrites kangaste vaatamine. Siis jäid kõik kotist välja tiritud kangad ühte hunnikusse kortusma ja Lalaa rääkis, kuidas tal oli välismaal olnud homoseksuaalne vahekord. Nägin sellesks ürituseks "ettevalmistamist" -st libestit :S
Lalaa ütles, et midagi erilist selles ei olnud....(Alateadvus, mis on sul mõtteis?)
kui mu unenäod ka edaspidi nii katkendlikud kavatsevad olla, siis kirjutan uue postituse asemel sedasama edasi...
Liisi "kosilane" Elvis hakkas minuga fliritima, tahtis minuga magada. ma polnud nõus, sest Liis oli ju korraks temasse armunud olnud. Siis leidis Elvis mingi teise tibi lillelises kittelkleidis.
õpetaja Raidma helistas mulle, et ma võtaksin osa mingisugusest tema korraldatavast protestist (ei minigit seost Aljošaga) mina küsisin hoopis tema blogi aadressi. Selle ka ma sain. Asusin entusiastlikult lugema. Bloog oli mummulise kujundusega, Raidma pildiga. Jutt ise oli kriitiline teiste inimeste tegude suhtes.
Jäin temast rasedaks. talle omasel mole oli ta täiesti tuim kui ma talle teatasin. Järgmises pildis oli mul juba laps. Siis ta tuli ja hädaldas, et miks ma aborti ei teinud. Minul oli lapsest väga hea meel. Samas toimis aga mingisugune paralleelreaalsus, kus ma olin aborti teinud ja veel selline kus mul oli lausa kaks last
Täna nägin unes Lalaad, kes oli käinud välismaal reisimas. kaasa oli ta toonud hunniku erinevaid kangatükke. Uni oligi põhiliselt nende eri värvi ja mustrites kangaste vaatamine. Siis jäid kõik kotist välja tiritud kangad ühte hunnikusse kortusma ja Lalaa rääkis, kuidas tal oli välismaal olnud homoseksuaalne vahekord. Nägin sellesks ürituseks "ettevalmistamist" -st libestit :S
Lalaa ütles, et midagi erilist selles ei olnud....(Alateadvus, mis on sul mõtteis?)
kui mu unenäod ka edaspidi nii katkendlikud kavatsevad olla, siis kirjutan uue postituse asemel sedasama edasi...
päevateema...
Mnjah. Mule ei ole kombeks päevakajalistel teemadel kirjutada. Ometi ei jäta eilsed sündmused vast kedagi päris külmaks. Tartus, kus mul telekat pole, saaksin kõigest ehk alles praegu teada, konstanteeriksin rahulikult fakti...Aga ma olen Tallinnas. Vaatasin öösel telekast noorte nolkide märatsemist ja...Oli see alles debiilne.
Loomulikult on vene rahvusest inimestel õigus protesteerida ja seda neile keegi ei keelanudki, aga see kui minnakse lihtsalt tänavatele rüüstama.... Jälle rikuvad mingid debiilid oma käitumisega terve rahvuse mainet. Tallinna kesklinn oleks nagu sõjalise rünnaku üle elanud. Jube oli vaadata, kuidas inimesid lihtsalt ronisid lõhutud akendest sisse ja võtsid poodidest kaupa. Seletage mulle palun kuidas see on seotud Pronkssõduri ja hauarahuga? Ajudeta inimesed.
Tänaval küsitletud vene rahvusest inimesed on isegi väga nördinud selliste sündmuste käigu üle. Järjekordne näide sellest, kuidas inimesed mõelda ei suuda. Eriti toredad olid kaadrid, kus inimesed rõõmsasti oma varastatud kraamiga kaamerasse naeratasid. Nojah, politseid polnud ju neid peatamas, kui müüre lammutati ja liiklusmärke alla rebiti :S Muide, ütlen inimesed, mitte venelased, sest ühe blogi sissekande põhjal hakkasid ka eestlased rõõmsasti varastatud kraami omale ahnitsema. Lihtsalt nõme.
Mis puutub valitsuse käitumisse, siis ma erilist hinnangut anda ei oska. Poliitika on minu jaoks täiesti tume maa. Kiirustamise maik on sellel kõigel aga tõesti küljes. Njah, eks aeg näitab. Samas, eks kõik on juba kaua käärinud...
Mustamäel on rahulik, aga raamatukokku ma täna muidugi minna ei saa :(
Vaatame, mida toob tänane öö....Nolkidel on energiat ju palju :)))
üks sissekanne öistest sündmustest : http://www.rockwitch.com/blog/2007/04/27/otse-rindelt-ehk-kuidas-oli-oine-tallinn/
EDIT: Kas keegi veel sai Vabariigi Valitsuselt sellise sõnumi :
tore ju :)
EDIT 2: Näib, et ka eestlaste seas on pööbliajusid piisavalt...Asendage sõna eesti ja eestlased vene ja venelastega ja mis te saate? Eks ikka tüüpilise vene propagandistliku eesti-vastase kirja :) Säästan allakirjutanuid. nende nimed jätsin kirjutamata
Orkutist tuli selline kiri:
Loomulikult on vene rahvusest inimestel õigus protesteerida ja seda neile keegi ei keelanudki, aga see kui minnakse lihtsalt tänavatele rüüstama.... Jälle rikuvad mingid debiilid oma käitumisega terve rahvuse mainet. Tallinna kesklinn oleks nagu sõjalise rünnaku üle elanud. Jube oli vaadata, kuidas inimesid lihtsalt ronisid lõhutud akendest sisse ja võtsid poodidest kaupa. Seletage mulle palun kuidas see on seotud Pronkssõduri ja hauarahuga? Ajudeta inimesed.
Tänaval küsitletud vene rahvusest inimesed on isegi väga nördinud selliste sündmuste käigu üle. Järjekordne näide sellest, kuidas inimesed mõelda ei suuda. Eriti toredad olid kaadrid, kus inimesed rõõmsasti oma varastatud kraamiga kaamerasse naeratasid. Nojah, politseid polnud ju neid peatamas, kui müüre lammutati ja liiklusmärke alla rebiti :S Muide, ütlen inimesed, mitte venelased, sest ühe blogi sissekande põhjal hakkasid ka eestlased rõõmsasti varastatud kraami omale ahnitsema. Lihtsalt nõme.
Mis puutub valitsuse käitumisse, siis ma erilist hinnangut anda ei oska. Poliitika on minu jaoks täiesti tume maa. Kiirustamise maik on sellel kõigel aga tõesti küljes. Njah, eks aeg näitab. Samas, eks kõik on juba kaua käärinud...
Mustamäel on rahulik, aga raamatukokku ma täna muidugi minna ei saa :(
Vaatame, mida toob tänane öö....Nolkidel on energiat ju palju :)))
üks sissekanne öistest sündmustest : http://www.rockwitch.com/blog/2007/04/27/otse-rindelt-ehk-kuidas-oli-oine-tallinn/
EDIT: Kas keegi veel sai Vabariigi Valitsuselt sellise sõnumi :
Vabariigi Valitsus palub:
jääge koju, ärge alluge provokatsioonidele!
EV Valitsus
tore ju :)
EDIT 2: Näib, et ka eestlaste seas on pööbliajusid piisavalt...Asendage sõna eesti ja eestlased vene ja venelastega ja mis te saate? Eks ikka tüüpilise vene propagandistliku eesti-vastase kirja :) Säästan allakirjutanuid. nende nimed jätsin kirjutamata
Orkutist tuli selline kiri:
Me oleme pidanud päris mitu päeva, nädalat, kuud, AASTAT pidanud
kannatama mõnitamist
Eesti VABAriigi kallal. Riigis, kus muulased rüvetavad MINU riigi lippu,
mõnitavad
MINU vana- ja vanavanavanemaid, kes MINU vabaduse eest surid ja MINU
vabaduse eest
võitlesid. Praegu on need inimesed, kes MINU rüvetajate käest said MINU
riigi
kodanikuõiguse ja MINU vabaduse, ja nüüd seda jalge alla tallavad.
MINU vabaduse ja SINU vabaduse ja EESTLASE vabaduse eest peaksime praegu
võitlema
MEIE,
eestlased.
Rahvus,
kes võib öelda,
me moodustasime oma kätest ja patriotismist ja armastusest keti
me laulsime end vabaks
me võitlesime surmani
MEIE EEST VÕIDELDI SURMANI
Täna astusid Nad üle piiri. Täna lõhkusisd nad MINU ühistranspordi ja
hävitasid MINU
linna ja haavasid MIND.
Ja sellegipoolest on NEMAD need, kes praegu seisavad Tõnismäel, kes
praegu seisavad
keset MEIE linna.
Eestlased,
me peame sedasama tegema.
Ja kui nemad valvavad öö eest, valvame meie päeva eest.
Et meie päike paistaks.
Et EESTIS MEIE päike paistaks.
Busjegda budjet solntse.
Meid on sadu kordi vähem.
aga me juba mõned korrad võitsime.
Ajalugu kordub.
Saada see kiri edasi, ja pane oma nimi alla. Et sa oled Eesti eest.
Lihtsalt, et nad
teaksid.
MEIE oleme MEIE Eesti eest.
Nimed
neljapäev, aprill 26, 2007
nädal vuhises mööda
Paras aeg jälle kirjutada, eksju? Viimase aja intervalliks on kujunenud 3-4 päeva.
Sooja ilma efoorias käisime Helikaga rulluisutamas. Kaks tundi ja mina olen küll (meeldivalt) väsinud. Õnneks aitas mõnus dušš ja surema ma kurnatusse veel ei hakka. Põnev oli. Avastasin, et mul on selliseid lihaseid, mis ebameeldivalt märku andsid, mille olemasolust ma teadlikki polnud :D Ikkagi oli mõnna :P
See nädal on vist seesugune, mis on mu elus kõige kiiremini möödunud. Kuidas on võimalik, et täna juba neljapäev on? Mitte kuidagi ei ole võimalik, aga neljapäev ju täna on :D
Esmaspäeval jõudsin Tartusse, käisin koolis, käsin Zavoodis (otseloomulikult)
Teisipäeval jõudsin seminari, käsin Poogna autorite õhtul, käis ka Liis. (Huvitavad erinevat "tüüpi" loomeinimesed. Rohkem kippusin vaatama, kui kuulama) Ühikasse jõudes me tantsisime üürgava maki saatel ja läksime peale seda magama
Kolmapäeval jõudsin ma esimesse loengusse, teises ma ei käinud. Meelitati hoopis Pirole passima. Küll käisin aga Britaga teatris. Tühirand. Mulle meeldis küll päris hästi kohe hoolimata sellest, et ootused-ettekujutused olid hoopis teistsugused. Kui ma filmi näen, siis mulje vb muutb. Praegu, nagu öeldud, on mulje hea. Liis tahtis tantsimaie. meie pidime siis Tallinna minemaie. Agatudengipäevad algasid meie mõlemi jaoks veidi ootamatult. Kõigepealt läksime ikkagi öölaulupeole. Keksisme osana inimketist, keksisime ka niisama. Oli lõbus.
Aga siis läksime me ikkagi kluppi. Mina olin oma entusiasmi mujale jätnud. Proovisin küll, aga tuju ei tulnud. Passisin siis vast veidi kibestununa tunduva näoga lihtsalt inimesi. Tegelikult ma ei olnud kibestunud, mul ei olnud lihtsalt tuju. Liis aga tantsis loodetavasti hästi :) Helika ilmus ka kluppi. Temal olevat väga lõbus olnud. Aga need on ju tema jutud....
Neljapäeval ärkasin peale lühikesevõitu und, jõin kohvi ja sõin. Siis kõndisin Helika autoni, et koos oma arvutiga Tallinna sõita. Loodetavasti arstitakse ta terveks. Rulluisutamist mainisin...
pesupoes käisime Helikaga ka. Valisin kaunid rinnahoidjad välja ja avastasin siis, et eile kadunuks jäänud pangakaart on endiselt kadunud. Pffffffff! (Müüja oli ka väga pettunud näoga)
Ma tahan veel kirjutada, aga praegu olen ma väsinud. Teie kindlasti ka, sest see oli ju igav ja tüütu postitus, mida lugeda. Järgmine tuleb ehk põnevam, koguge jõudu ja entusiasmi. (Ehk tuleb varem kui intervalli järgi võiks oodata)
Tšutšufrei!
Sooja ilma efoorias käisime Helikaga rulluisutamas. Kaks tundi ja mina olen küll (meeldivalt) väsinud. Õnneks aitas mõnus dušš ja surema ma kurnatusse veel ei hakka. Põnev oli. Avastasin, et mul on selliseid lihaseid, mis ebameeldivalt märku andsid, mille olemasolust ma teadlikki polnud :D Ikkagi oli mõnna :P
See nädal on vist seesugune, mis on mu elus kõige kiiremini möödunud. Kuidas on võimalik, et täna juba neljapäev on? Mitte kuidagi ei ole võimalik, aga neljapäev ju täna on :D
Esmaspäeval jõudsin Tartusse, käisin koolis, käsin Zavoodis (otseloomulikult)
Teisipäeval jõudsin seminari, käsin Poogna autorite õhtul, käis ka Liis. (Huvitavad erinevat "tüüpi" loomeinimesed. Rohkem kippusin vaatama, kui kuulama) Ühikasse jõudes me tantsisime üürgava maki saatel ja läksime peale seda magama
Kolmapäeval jõudsin ma esimesse loengusse, teises ma ei käinud. Meelitati hoopis Pirole passima. Küll käisin aga Britaga teatris. Tühirand. Mulle meeldis küll päris hästi kohe hoolimata sellest, et ootused-ettekujutused olid hoopis teistsugused. Kui ma filmi näen, siis mulje vb muutb. Praegu, nagu öeldud, on mulje hea. Liis tahtis tantsimaie. meie pidime siis Tallinna minemaie. Agatudengipäevad algasid meie mõlemi jaoks veidi ootamatult. Kõigepealt läksime ikkagi öölaulupeole. Keksisme osana inimketist, keksisime ka niisama. Oli lõbus.
Aga siis läksime me ikkagi kluppi. Mina olin oma entusiasmi mujale jätnud. Proovisin küll, aga tuju ei tulnud. Passisin siis vast veidi kibestununa tunduva näoga lihtsalt inimesi. Tegelikult ma ei olnud kibestunud, mul ei olnud lihtsalt tuju. Liis aga tantsis loodetavasti hästi :) Helika ilmus ka kluppi. Temal olevat väga lõbus olnud. Aga need on ju tema jutud....
Neljapäeval ärkasin peale lühikesevõitu und, jõin kohvi ja sõin. Siis kõndisin Helika autoni, et koos oma arvutiga Tallinna sõita. Loodetavasti arstitakse ta terveks. Rulluisutamist mainisin...
pesupoes käisime Helikaga ka. Valisin kaunid rinnahoidjad välja ja avastasin siis, et eile kadunuks jäänud pangakaart on endiselt kadunud. Pffffffff! (Müüja oli ka väga pettunud näoga)
Ma tahan veel kirjutada, aga praegu olen ma väsinud. Teie kindlasti ka, sest see oli ju igav ja tüütu postitus, mida lugeda. Järgmine tuleb ehk põnevam, koguge jõudu ja entusiasmi. (Ehk tuleb varem kui intervalli järgi võiks oodata)
Tšutšufrei!
pühapäev, aprill 22, 2007
reede, aprill 20, 2007
Je ne veux pas travailler...
Tere reedet!
Nädalake hakkab jälle lõppema. Minu Tallinna nädal, mis on eelkõige olnud ühes kivimaja korteris varjumine ja arvuti ees küürutamine. Mis mul öelda on? Akende taga on kased hiirekõrvus, teise akna taga kihutavad autod ja sõidavad trollid. Küllaltki hall on kõik. Väljas ma ei käi, aga see-eest olen ma hästi kursis Vaprate ja ilusatega.
Ridge jahib Brooke'i, aga Brooke tahab Nicki. Bridget tahab Dantet ja Dante tahab Bridgetit, aga Dante kihlus hoopis Bridgeti poolõe Felicityga. Taylor magas Brooke'i isa Stepheniga ja loomulikult teavad seda nüüd kõik, ka Nicki ema, kellega Stephen nüüd semmib. Nick tahab Ridge'i nägu üles lüüa. Bridget käis salaja pimedas Dantega musitamas, siis kui ta pruut allkorrusel perekonnaga tutvus. Stephanie leppis Brooke'ga ära. Taylor halas taga õnnelikke aegu Ridgega...Ridge on kindel et Brooke ei armasta Nicki, vaid tahab talle lihtsalt kätte maksta. Nüüd on Ridgel plaan Brooke'i suudelda ja tema suhtele Nickiga surmasuudlus anda....
Issand, kesse neid asju välja mõtleb???? Räägitakse, et tulevikus saab Brooke'st ja Taylorist lesbipaar. Ootan pikkisilmi :D
Tegelikult ma käisin korra väljas ka. Läksin rahvusraamatukokku. Rahutult tarisin raamatuid lauale, lugesin, viisin riiulisse tagasi, tõin uued... Lõpuks veetsin seal ligi neli tundi. Siis tulin välja nagu poolearuline teadmata kuhu suunda minna. Triivisin Tõnismäelt kaubamekasse Viru keskusesse, mõtlesin ümber, mõtlesin uuesti ümber, kõndisin parfüümiosakonnast (öäkk!) läbi ja siis tulin teisest uksest välja ning läksin trolli peale. Aga inimesed olid hallid ja väsinud, mina ka.
Nüüd piinlen ma ikka veel bakaga. Kurvastan väga, et mul pole fotograafilist mälu, mis lubaks Piibli mahtu raamatuid tunniga läbi lugeda. Vähemalt poollollakas võiksin ma siis olla - vinguda vähem ja rohkem rõõmsasti p*ska trükkida. Murran hoolega läbi oma oskamatusest muudmoodi kui ainult päev enne tähtaega kirjutada. Murret pole olnud :( Ikka on selline tunne, et tuleks veel sada tarka teksti läbi lugeda, enne kui kirjutada saab. See tunne on alati olnud, aga enne tähtaega ei jää enam muud üle kui kasutada viite teksti, mis ka tegelikult on läbi loetud :D
Oeh, õudne. ma pole see nädal üldse ilukirjandust lugenud (GH välja arvata). Milline piin.
Ma sain teada ka, miks arvuti otsad andis. Emaplaat on katki. Helistaja ütles, et selle vahetamisel pole mõtet. Mis ma siis nüüd peale hakkan, ah? ah? ah?
Tahan kommi ja jäätist ja ma ei taha teha tööd.
Nädalake hakkab jälle lõppema. Minu Tallinna nädal, mis on eelkõige olnud ühes kivimaja korteris varjumine ja arvuti ees küürutamine. Mis mul öelda on? Akende taga on kased hiirekõrvus, teise akna taga kihutavad autod ja sõidavad trollid. Küllaltki hall on kõik. Väljas ma ei käi, aga see-eest olen ma hästi kursis Vaprate ja ilusatega.
Ridge jahib Brooke'i, aga Brooke tahab Nicki. Bridget tahab Dantet ja Dante tahab Bridgetit, aga Dante kihlus hoopis Bridgeti poolõe Felicityga. Taylor magas Brooke'i isa Stepheniga ja loomulikult teavad seda nüüd kõik, ka Nicki ema, kellega Stephen nüüd semmib. Nick tahab Ridge'i nägu üles lüüa. Bridget käis salaja pimedas Dantega musitamas, siis kui ta pruut allkorrusel perekonnaga tutvus. Stephanie leppis Brooke'ga ära. Taylor halas taga õnnelikke aegu Ridgega...Ridge on kindel et Brooke ei armasta Nicki, vaid tahab talle lihtsalt kätte maksta. Nüüd on Ridgel plaan Brooke'i suudelda ja tema suhtele Nickiga surmasuudlus anda....
Issand, kesse neid asju välja mõtleb???? Räägitakse, et tulevikus saab Brooke'st ja Taylorist lesbipaar. Ootan pikkisilmi :D
Tegelikult ma käisin korra väljas ka. Läksin rahvusraamatukokku. Rahutult tarisin raamatuid lauale, lugesin, viisin riiulisse tagasi, tõin uued... Lõpuks veetsin seal ligi neli tundi. Siis tulin välja nagu poolearuline teadmata kuhu suunda minna. Triivisin Tõnismäelt kaubamekasse Viru keskusesse, mõtlesin ümber, mõtlesin uuesti ümber, kõndisin parfüümiosakonnast (öäkk!) läbi ja siis tulin teisest uksest välja ning läksin trolli peale. Aga inimesed olid hallid ja väsinud, mina ka.
Nüüd piinlen ma ikka veel bakaga. Kurvastan väga, et mul pole fotograafilist mälu, mis lubaks Piibli mahtu raamatuid tunniga läbi lugeda. Vähemalt poollollakas võiksin ma siis olla - vinguda vähem ja rohkem rõõmsasti p*ska trükkida. Murran hoolega läbi oma oskamatusest muudmoodi kui ainult päev enne tähtaega kirjutada. Murret pole olnud :( Ikka on selline tunne, et tuleks veel sada tarka teksti läbi lugeda, enne kui kirjutada saab. See tunne on alati olnud, aga enne tähtaega ei jää enam muud üle kui kasutada viite teksti, mis ka tegelikult on läbi loetud :D
Oeh, õudne. ma pole see nädal üldse ilukirjandust lugenud (GH välja arvata). Milline piin.
Ma sain teada ka, miks arvuti otsad andis. Emaplaat on katki. Helistaja ütles, et selle vahetamisel pole mõtet. Mis ma siis nüüd peale hakkan, ah? ah? ah?
Tahan kommi ja jäätist ja ma ei taha teha tööd.
esmaspäev, aprill 16, 2007
Kevad tuppa!
Tegin kõik aknad lahti. Riskin muidugi seljavaludega, sest ma olen ikkagi Tallinnnas, kus puhub jahe meretuul, aga linnud siristavad nii ilusasti ja õhk on mõnusalt soe ja kevadiselt värske.
Äsja kõlkusin ämbliknaisena kolmanda korruse kohal ja pesin akna väljaspoolt puhtaks. Kummalisel kombel oli minu kõrgusekartus haihtunud ja seesugune kõlkumine tundus täitsa nauditavana. Mingi hääleke soovitas isegi aknalingist lahti lasta. Nii kaugele ma oma mõnus siiski ei läinud, pidasin seda salakavalaks lõksuks. Akna pesin ma ära aga neljakordselt. Selleks, et triipe ei jääks (tegelikult ikka selleks, et kauem aknal kõlkuda ).
Bakatöö edeneb väga visalt, aga natuke ikkagi edeneb. Mõtteid on, aga üleskirjutamise ja nende tõsiseltvõtmisega on raskusi. MSN on ka segamas. Pealegi on aknaid nii tore pesta, ja süüa on tore teha, kui sa ei asu ühikaköögis, ja pesu on tore kuivama panna. Kõik, mis pole intellektuaalne, paelub.
Linnud laulavad nii kutsuvalt. Terve päeva olen mõelnud ainult sellest, kuidas minna õue ja sinna jäädagi. Olin valmis isegi jooksma minema :D Aga sedagi pidasin ma alatuks lõksuks, mis takistab mul bakatööd kirjutamast. Kahest lõksust pääsesin, aga kolmas - blogger - püüdis ikka kinni. Kuigi enesele veidi au andes: mitte kohe hommikul vaid alles nüüd, pärastlõunal.
Kiisu magab, mina vegeteerin. Aeg-ajalt kiikan Gerdi poole ja kirjutan lausekesi üles. Linnud laulavad nii meelitavalt, et minagi tahaksin kuldnokaks või tihaseks saada. Ka vares olla poleks paha. Ilmselt on nende siristamises midagi tõesti erilist - kolm korda olen seda juba maininud :)
Nüüd olen ma kuhugile ära hajunud, võibolla kasvatasin endale tiivad ja lendan sinitaeva all. kes teab? Pea on aga mõtteist tühi ja kui baka välja arvata, siis on see hea.
Tegelikult tahaksin ma Tartus olla....
Äsja kõlkusin ämbliknaisena kolmanda korruse kohal ja pesin akna väljaspoolt puhtaks. Kummalisel kombel oli minu kõrgusekartus haihtunud ja seesugune kõlkumine tundus täitsa nauditavana. Mingi hääleke soovitas isegi aknalingist lahti lasta. Nii kaugele ma oma mõnus siiski ei läinud, pidasin seda salakavalaks lõksuks. Akna pesin ma ära aga neljakordselt. Selleks, et triipe ei jääks (tegelikult ikka selleks, et kauem aknal kõlkuda ).
Bakatöö edeneb väga visalt, aga natuke ikkagi edeneb. Mõtteid on, aga üleskirjutamise ja nende tõsiseltvõtmisega on raskusi. MSN on ka segamas. Pealegi on aknaid nii tore pesta, ja süüa on tore teha, kui sa ei asu ühikaköögis, ja pesu on tore kuivama panna. Kõik, mis pole intellektuaalne, paelub.
Linnud laulavad nii kutsuvalt. Terve päeva olen mõelnud ainult sellest, kuidas minna õue ja sinna jäädagi. Olin valmis isegi jooksma minema :D Aga sedagi pidasin ma alatuks lõksuks, mis takistab mul bakatööd kirjutamast. Kahest lõksust pääsesin, aga kolmas - blogger - püüdis ikka kinni. Kuigi enesele veidi au andes: mitte kohe hommikul vaid alles nüüd, pärastlõunal.
Kiisu magab, mina vegeteerin. Aeg-ajalt kiikan Gerdi poole ja kirjutan lausekesi üles. Linnud laulavad nii meelitavalt, et minagi tahaksin kuldnokaks või tihaseks saada. Ka vares olla poleks paha. Ilmselt on nende siristamises midagi tõesti erilist - kolm korda olen seda juba maininud :)
Nüüd olen ma kuhugile ära hajunud, võibolla kasvatasin endale tiivad ja lendan sinitaeva all. kes teab? Pea on aga mõtteist tühi ja kui baka välja arvata, siis on see hea.
Tegelikult tahaksin ma Tartus olla....
reede, aprill 13, 2007
Annab aru...
Aeg lendab. Kas tõesti oli viimane sissekanne niiiiii ammu? Saatuse iroonia tahtel on ikk nii, et kui kirjutamise tuju tuleb, siis pole võimalust ja kui on võimalus, siis pole tuju. Praegu on selline pool-tuju. Terve nädala on mul häid bloogi-mõtteid olnud, aga kirja pole neid saanud. Natuke ei viitsinud, palju ei olnud võimalust.
See nädal on olnud üks suur pidu ja pillerkaar. Esmaspäev- Zavv, teisipäev- Tallinn ja Zavv, Kolmapäev- Zavv. Neljapäev film ja J, tegelikult isegi kaks filmi. Natuke tundsin ma muidugi süümepiinu sellepärast kui vähe ma suudan korda saata ja kui palju ma lihtsalt lustin. Seepärast pagendasin ma end nädalaks Tallinna lootuses midagigi seminariks/bakaks kokku kirjutada.
Esmaspäeval alustasime oma "ametialase kohustusega"- joomisega- varakult. Kõigepealt klaasike Wildes. Siis haarasime Kiisumarketist kõige peedima peedi (Ebaküdoonia vein) , salatit, leiba ning läksime Pirole. Lõbusus garanteeritud. Mina, Piret, Piro-Kunn ja veel mõned parmud. Selline oli igatahes Liisi värske nägemus. Pärast veini läksime raamatukokku. Tõlkisin oma lõbusas tujus need kole-inglise tekstid ära ja rõõm missugune - tõlked sobisid, saan vast töödki?
Õhtul jõin ma Zavoodis ainult teed, kojugi läksin varakult, ja üks lõbusamaid õhtuid. Ebaküdoonia inerts?
Tesipäev läks pikaks. Meil oli geniaalne plaan minna Tartust Tallinna selleks, et kuulata Sotsial Tartu NAKi liikmeid! Ja pärast seda läksime MacDonaldsisse :D Brita oli lõbus (aga kaine)rongi autojuht. Mina veini ei ostnud, aga paar lonksu ja aurud mõjusid vägagi lõbusakstegevalt. Me ei rääkinud kirjandusest!!! Me hoopiski pissisime Kesk-Eestis! (kontekstiga koos on see naljakas) Ja siis jõudsime Tallinn-Zavoodi taksoga sihtpunkti. Saime laua ja kaks tüütut meest pealekauba. Aga pärast nad nii väga tüütud enam polnudki. Üks tegi komplimente ja nägi kummaline välja, teine lobises ja näg tavaline välja. Pärast tuli pats-habemega tüüp ja kaks kultuuritegelast. Üks räuskas ja rääkis kummalist juttu (näiteks seda, et ma olen loll ja üldse mitte ilus. Hiljem olin juba tark. Ilu kohta ei küsinud, et mitte pilli lõhki ajada :D), teisele saatsin järgmisel päeval meilile oma luuletusi. Nüüd ootan hävitavat või kiitvat hinnangut, aga hinnangut!
Kolmapäeval Liisile teisipäevast rääkides, tekkis temalgi soov Zavoodi elu lähemalt uurida. Ma ei saanudki oma väheseks jäänud unele lisa (ma JÕUDSIN esimesse loengusse), sest ma jäingi nõusse. Istusime, vahtisime, istusime, vahtisime. Liis "lõi mulle külge" ja jõi piima ja siis läksime koju.
Neljapäeval vaatasin jälle üht filmi, mis puudutas. Keemiaringis naerdi nii mõnegi stseeni peale, minu meelest ei olnud filmis ainsatki naljakat kohta. Oli ainult tõdemus valge rassi jubedatest omadustest. Jubedusega pidin koduteel tõdema, et kuigi vahetult peale filmi elan sisse ja soovin muutuda, siis homme olen ikka samasugune räpane kõikehävitav valge :( ja vist olengi. Lohutan end täiesti ebaloogilise väitega: on hullemaid.
Aga ühika poole kõndides nägin, justkui saatuse märgina, kuidas ühikas ei põle ükski tuli. Elekter oli ära ja toimetusi tuli toimetada taskulambivalgel, rääkimata sellest, et 7. korrusele ronisin trepist. Ilus. Minu elus ei olegi kokkusattumusi, ainult seosed.
Peale filmi tekkinud valu ja meelerahu segaseisundis sain Temalt sõnumi. Ja ma läksingi talle külla. Kõhklesin küll, aga vähe. Läksingi. Valu või segadust ei olnud. Kõik oli tavaline ja iseenesestmõistetav, isegi igav. Mitte midagi. Mitte midagi! Viisin filmid ära ja sümboolselt tundsin end viimaks ometi temast vabana, kuni hiljem avastasin, et üks film oli kogematta kotti jäänud. Liiga sümboolne, et olla tühipaljas unustamine. Järgmisel ringil saan vabaks (või viskan selle CD lihtsalt aknast välja).
See nädal on olnud üks suur pidu ja pillerkaar. Esmaspäev- Zavv, teisipäev- Tallinn ja Zavv, Kolmapäev- Zavv. Neljapäev film ja J, tegelikult isegi kaks filmi. Natuke tundsin ma muidugi süümepiinu sellepärast kui vähe ma suudan korda saata ja kui palju ma lihtsalt lustin. Seepärast pagendasin ma end nädalaks Tallinna lootuses midagigi seminariks/bakaks kokku kirjutada.
Esmaspäeval alustasime oma "ametialase kohustusega"- joomisega- varakult. Kõigepealt klaasike Wildes. Siis haarasime Kiisumarketist kõige peedima peedi (Ebaküdoonia vein) , salatit, leiba ning läksime Pirole. Lõbusus garanteeritud. Mina, Piret, Piro-Kunn ja veel mõned parmud. Selline oli igatahes Liisi värske nägemus. Pärast veini läksime raamatukokku. Tõlkisin oma lõbusas tujus need kole-inglise tekstid ära ja rõõm missugune - tõlked sobisid, saan vast töödki?
Õhtul jõin ma Zavoodis ainult teed, kojugi läksin varakult, ja üks lõbusamaid õhtuid. Ebaküdoonia inerts?
Tesipäev läks pikaks. Meil oli geniaalne plaan minna Tartust Tallinna selleks, et kuulata Sotsial Tartu NAKi liikmeid! Ja pärast seda läksime MacDonaldsisse :D Brita oli lõbus (aga kaine)
Kolmapäeval Liisile teisipäevast rääkides, tekkis temalgi soov Zavoodi elu lähemalt uurida. Ma ei saanudki oma väheseks jäänud unele lisa (ma JÕUDSIN esimesse loengusse), sest ma jäingi nõusse. Istusime, vahtisime, istusime, vahtisime. Liis "lõi mulle külge" ja jõi piima ja siis läksime koju.
Neljapäeval vaatasin jälle üht filmi, mis puudutas. Keemiaringis naerdi nii mõnegi stseeni peale, minu meelest ei olnud filmis ainsatki naljakat kohta. Oli ainult tõdemus valge rassi jubedatest omadustest. Jubedusega pidin koduteel tõdema, et kuigi vahetult peale filmi elan sisse ja soovin muutuda, siis homme olen ikka samasugune räpane kõikehävitav valge :( ja vist olengi. Lohutan end täiesti ebaloogilise väitega: on hullemaid.
Aga ühika poole kõndides nägin, justkui saatuse märgina, kuidas ühikas ei põle ükski tuli. Elekter oli ära ja toimetusi tuli toimetada taskulambivalgel, rääkimata sellest, et 7. korrusele ronisin trepist. Ilus. Minu elus ei olegi kokkusattumusi, ainult seosed.
Peale filmi tekkinud valu ja meelerahu segaseisundis sain Temalt sõnumi. Ja ma läksingi talle külla. Kõhklesin küll, aga vähe. Läksingi. Valu või segadust ei olnud. Kõik oli tavaline ja iseenesestmõistetav, isegi igav. Mitte midagi. Mitte midagi! Viisin filmid ära ja sümboolselt tundsin end viimaks ometi temast vabana, kuni hiljem avastasin, et üks film oli kogematta kotti jäänud. Liiga sümboolne, et olla tühipaljas unustamine. Järgmisel ringil saan vabaks (või viskan selle CD lihtsalt aknast välja).
esmaspäev, aprill 09, 2007
niisama
No mis mul ikka öelda? Arvuti on ikka kaputt. Olin laupäeval-pühapäeval täitsa üksi, maailmast eraldatud, ja nautisin seda. Tegelikult oli mingi hetk ka väga kurb ja igav, aga üldiselt siiski mitte. Olin väga tubli ka muide - pesin, triikisin, ja küürisin isegi põranda ära. Aga ma igatsen internetti! Olen raamatukogus, aga siin toimetades on mul kogu aeg tunne, et kui ma siin juba olen, siis pean ma väga asjalik olema. Noh, eks ma olingi. Tõlkisin näiteks ühe teksti inglise keelde... Pärastpoole tuleb inglise keelest eesti keelde ka tõlkida...
Muidu on väljas ikkagi kevad. Mitte nii soe nagu vahepeal, aga ikkagi soe. Selline keskkond teeb mu väga edevaks. Hormoonid möllavad niikuinii. Ongi juhtunud mitu korda, et veedan pikki pikki ajaühikuid ennast imetledes ja mukkides. Selmet, et lihtsalt riided selga ajada ja juuksed ära kammida, nagu üldiselt kombeks.
Jah, hormoonid, nii ebastabiilseks teevad nad minu. Ühel hetkel tahaks nutta, teisel rõõmust keksida. Siis on veel see tulevik-asi, mis ühel hetkel nii helge, teisel ükskõikseks jättev ja kolmandal lausa põrgupiinu ennustab. Ja ega mul suurt midagi öelda polegi. Tahtsin lihtsalt näidata, et olen elus ja terve ja üsna sageli ka õnnelik :)
Tervitan kõiki sulelisi, karvaseid, vinnilisi, siledaid, pikki, peenikesi, pakse, ilusaid, inetuid, rumalaid, andekaid, geniaalseid, egotsentrilisi, altruistlikke, labiilseid ja stabiilseid. Eriti tervitan Krissut ja Tiinat. Musid!
Muidu on väljas ikkagi kevad. Mitte nii soe nagu vahepeal, aga ikkagi soe. Selline keskkond teeb mu väga edevaks. Hormoonid möllavad niikuinii. Ongi juhtunud mitu korda, et veedan pikki pikki ajaühikuid ennast imetledes ja mukkides. Selmet, et lihtsalt riided selga ajada ja juuksed ära kammida, nagu üldiselt kombeks.
Jah, hormoonid, nii ebastabiilseks teevad nad minu. Ühel hetkel tahaks nutta, teisel rõõmust keksida. Siis on veel see tulevik-asi, mis ühel hetkel nii helge, teisel ükskõikseks jättev ja kolmandal lausa põrgupiinu ennustab. Ja ega mul suurt midagi öelda polegi. Tahtsin lihtsalt näidata, et olen elus ja terve ja üsna sageli ka õnnelik :)
Tervitan kõiki sulelisi, karvaseid, vinnilisi, siledaid, pikki, peenikesi, pakse, ilusaid, inetuid, rumalaid, andekaid, geniaalseid, egotsentrilisi, altruistlikke, labiilseid ja stabiilseid. Eriti tervitan Krissut ja Tiinat. Musid!
reede, aprill 06, 2007
neljapäev, aprill 05, 2007
elu on põnev!
Sõnumid Tallinnast. Või mis sõnumid. Ikka seesama lugu-lalin, mis alati. Noh, on mõningaid siinse lalina nautlejaid. Teie terviseks tõstan teekruusi.
Ilma arvutita oli hea elada. Lugesin raamatuid ja igav hakkas vaid hetkeks. Võtsin teise raamatu, lugesin veidi seda. Kõik läks libedalt. Kõik välja arvatud vajalik kraam, muidugi. Tegelikult ma muidugi päris arvutivaba pole olnud. Raamatukogus käisin siiski ka oma meile vaatamas. Ja täna hommikul olin siiski info osas veidi maha jäänud. Sellegipoolest oli hää, et arvuti ventilaator ei huuganud, klaviatuur ei klõbisenud ja mingi tume magneetiline jõud ei meelitanud. Ori sai paar päeva vabadust. Täna olen vahelduva eduga arvuti ees istudes jälle mitu tundi mitte midagi teinud. Tahtsin kirjutada, aga domineeriv osa minust vist siiski mitte...
Teisipäev lõppes ja kolmapäev algas Zavoodis. Tutvusin Kirjanikuga. Mina, Piret ja Kirjanik rääkisime, filosofeerisime. Õigemini rääkis enamasti siiski Kirjanik. Oli küll tark :) Aga oli ka mehelik, sest nii palju kui mina märganud olen, tuleb meestel püüda naistele ikkagi muljet avaldada. Ja Kirjanikul sobib kirjandustudengeile muljet avaldada läbi kirjanduse. Eh, ma ei tea, mis küll tema mõtles, aga minu meeled märkasid küll sellist aspekti.... Aga mina, soovides mitte täielik "lammas" olla, pingutasin vist oma tark olemisega üle? Sellegipoolest oli väga põnev ja ehk isegi arendav
Kolmapäeval näidati Lutsus rahvale Poetessi. Me läksime Britaga ka vaatama. Poetess rääkis tasa ja ilusasti. Temast õhkus rahu. Kuidagi mõnus ja lõõgastav oli seal viimases reas istuda ja pidevad edasi-tagasi sõelumised ning telefonide helisemised, mis alguses häirinud olid, jäid hiljem täiesti märkamatuks. Või siis kandus rahu ka rahututeni? Telefonihelinaid, samme ja uksepauke pärastpoole enam polnud. Mind rõõmustas see, et Poetess rääkis, kuidas tema leiab igas päevas midagi ilusat või imestamisväärset. See rõõmustas mind väga, andis lootust. Sest vanemaks saades kaob paljudel see oskus ära. Äkki minul säilib?
Nii Kirjanik kui Poetess mõjusid katalüsaatorina millelegi. Millele täpselt, ma ei tea või ei oska vähemalt sõnastada, aga tunne on selline, et minu käeulatuses (mitte küll päris peos) on üks elu saladustest....
Tee sai otsa, mina lähen raamatut lugema.
Teile lõpetuseks ja silmailuks mu kullakallis kaktus. Õppige, inimesed, ka nii õitsema :D
Ilma arvutita oli hea elada. Lugesin raamatuid ja igav hakkas vaid hetkeks. Võtsin teise raamatu, lugesin veidi seda. Kõik läks libedalt. Kõik välja arvatud vajalik kraam, muidugi. Tegelikult ma muidugi päris arvutivaba pole olnud. Raamatukogus käisin siiski ka oma meile vaatamas. Ja täna hommikul olin siiski info osas veidi maha jäänud. Sellegipoolest oli hää, et arvuti ventilaator ei huuganud, klaviatuur ei klõbisenud ja mingi tume magneetiline jõud ei meelitanud. Ori sai paar päeva vabadust. Täna olen vahelduva eduga arvuti ees istudes jälle mitu tundi mitte midagi teinud. Tahtsin kirjutada, aga domineeriv osa minust vist siiski mitte...
Teisipäev lõppes ja kolmapäev algas Zavoodis. Tutvusin Kirjanikuga. Mina, Piret ja Kirjanik rääkisime, filosofeerisime. Õigemini rääkis enamasti siiski Kirjanik. Oli küll tark :) Aga oli ka mehelik, sest nii palju kui mina märganud olen, tuleb meestel püüda naistele ikkagi muljet avaldada. Ja Kirjanikul sobib kirjandustudengeile muljet avaldada läbi kirjanduse. Eh, ma ei tea, mis küll tema mõtles, aga minu meeled märkasid küll sellist aspekti.... Aga mina, soovides mitte täielik "lammas" olla, pingutasin vist oma tark olemisega üle? Sellegipoolest oli väga põnev ja ehk isegi arendav
Kolmapäeval näidati Lutsus rahvale Poetessi. Me läksime Britaga ka vaatama. Poetess rääkis tasa ja ilusasti. Temast õhkus rahu. Kuidagi mõnus ja lõõgastav oli seal viimases reas istuda ja pidevad edasi-tagasi sõelumised ning telefonide helisemised, mis alguses häirinud olid, jäid hiljem täiesti märkamatuks. Või siis kandus rahu ka rahututeni? Telefonihelinaid, samme ja uksepauke pärastpoole enam polnud. Mind rõõmustas see, et Poetess rääkis, kuidas tema leiab igas päevas midagi ilusat või imestamisväärset. See rõõmustas mind väga, andis lootust. Sest vanemaks saades kaob paljudel see oskus ära. Äkki minul säilib?
Nii Kirjanik kui Poetess mõjusid katalüsaatorina millelegi. Millele täpselt, ma ei tea või ei oska vähemalt sõnastada, aga tunne on selline, et minu käeulatuses (mitte küll päris peos) on üks elu saladustest....
Tee sai otsa, mina lähen raamatut lugema.
Teile lõpetuseks ja silmailuks mu kullakallis kaktus. Õppige, inimesed, ka nii õitsema :D
esmaspäev, aprill 02, 2007
totaalne blackout
P6him6tteliselt on k6ik persses, sest arvuti ei v6ta pilti ette. Ja siin selle raamatukogu arvuti klaviatuur on valesti seadistatud nii, et ma t2pit2hti ei saa.... Enamasti on iga loll ja n6me ja piinlik asi mingistki kyljest naljakas v6i v2hemalt irooniline, aga praegu on kyll n2rv must. Mitte niiv6rd arvuti p2rast, yldiselt.
2kki ongi siis parem, kui ma m6nda aega s6na ei v6ta. ei tea ei tea, n6me igatahes....
saatke lohutavaid ajulaineid palun.
ps koolon sulud algavad ei leia kirjavahem2rke yles koma sellep2rast s6nadega sulud l6ppevad minu k6rvalarvutis istub perversse naeratusega mees.
ps2 koolon v'hemalt n2dalavahetusel oli l6bus. tekiilavikat, vabatahtlik loobumine orgiast, jutum2rkides t6e teada saamine enda kohta ja teater draamas.
Homseks ehk toibun ja kirjutan juba positiivsemalt...
musid ikkagi....
2kki ongi siis parem, kui ma m6nda aega s6na ei v6ta. ei tea ei tea, n6me igatahes....
saatke lohutavaid ajulaineid palun.
ps koolon sulud algavad ei leia kirjavahem2rke yles koma sellep2rast s6nadega sulud l6ppevad minu k6rvalarvutis istub perversse naeratusega mees.
ps2 koolon v'hemalt n2dalavahetusel oli l6bus. tekiilavikat, vabatahtlik loobumine orgiast, jutum2rkides t6e teada saamine enda kohta ja teater draamas.
Homseks ehk toibun ja kirjutan juba positiivsemalt...
musid ikkagi....