Pühapäev, juuli 01, 2007

kilomeetrid ja kohtumised

Mind ei tohi üksinda linna peale lasta, sest see tähendab üliväikest tulu eesti majandusele ja suurt kahjumit mulle endale. Täna ostsin ma nii palju asju, et ma natukene kardan oma pangaarvet vaadata. Mul on tunne, et minu niigi nadi teenistus on nüüd vähemalt poole võrra kahanenud. Muidugi oli mul kõiki neid asju vaja, mis siis, et olen väga pikka aega ilma nendeta hakkama saanud. Tegelikult mul tõesti oli neid kõiki asju vaja. Ainult, et sellise radikaalse rahakulutamisega on mul pikast harjutamisest hoolimata ikkagi raske ära harjuda. See-eest on mul nüüd uus kott, uus pluus, uus ihukreem ja muidugi uus raamat. Raamatupoes veetsin ma muidugi kaks kolmandikku kogu ostlemisele kulutatud ajast.

Reedel käisime Piretiga Tartus lõpetajaid õnnitlemas. (Selle postituse all on ka pildid näha.) Suurema nurumiseta sain emalt laenuks auto, millega sõitsin Piretile Vargamäele järgi. Seejärel jätkasime juba koos sõitu Tartusse. Vihma muidugi sadas nii mis hirmus. Aga nüüd on mul juba mitmekordne Tallin-Tartu maantee kogemus. Oli küll hirmus, aga jumal hoidis kõige hirmsamad maniakid minu lohutuseks sel ajal maanteelt eemale. Võimalik muidugi, et mina olingi see kõige hullem - sõitsin ju lubatud kiirusega (või aeglasemalt) ja näitasin ka suunatuld. Muidugi tegin ma ka koledaid asju aga neist ma parema meelega ei räägiks. Need ei ole lihtsalt piisavalt šokeerivad. Mis puutub politseisse, siis märkasin neid põõsas just sel hetkel kui olin neist juba mööda sõitnud. Rahunesin siiski kiiresti, sest spidomeeter näitas täpselt 90km/h.

Alguses oli meil Piretiga plaan õhtul Zavoodi minna. Siis kutsuti aga Piret mingisugusele suvalisele üritusele ja aktsepteeriti ka minu kui autovaldaja/autojuhti kohalolu. Pidu oli minu jaoks küllat igav, ikkagi sõpruskonna värk. See on täiesti normaalne, aga halb siiski, sest see ainult süvendas minu sotsiofoobseid kalduvusi. Kõik peod ja sellega kaasas käiv alkohol muutub lausa minutitega üha mõttetumaks ja mõttetumaks. (On see alles elutõde, kas pole.) Kurb, et lõbusa tuju asemel tõi alkohol mulle hoopis musta masenduse peale, aga mitte pohmaka näol, vaid selle näol et kõigil teisetel oli lõbus ja minul ainult uni. (see alkoholi ja masenduse jutt on muidugi ka liigagi teada-tuttav.) Ja asi läks ainult hullemaks, sest Piretile sümpaatne inimene muutus minu jaoks kogu aina tüütumaks. Isegi magada ei lastud! Olin vihane ja tõre aga mis kõige hullem - hoidsin selle eneses. Võiks ju ometi õppida ära siira ja avaliku vihastamise. Tundub et seda ei juhtu, sest ka seda, et suvakatele pidudele muud moodi kui padupurjus peaga (aga padupurju ma end juua ei ole kunagi tahtnud) minna ei tasu, pole ma siiani ära õppinud.
Minu eraklikkus ja kibestumus muudkui kasvavad. Samas, on piisavalt neid erilisi inimesi, kes on peaaegu alati oodatud minu privaatsust häirima.

Hommikul sõidutasin ma veel nördimusest hõõguvana Pireti Vargamäele. Maantee kulges siiski mööda nõnda kaunist maastikku, et varsti saavutasin ma taas oma normaalse rõõmsameelse oleku. Lõpuks hakkas mul Piretist ja tema valutavast kõhust isegi kahju. Pealegi oli ta võrdlemisi osav kaardilugeja :) Jõudsime raskusteta Tormast Vargamäele.

Ja siis jäi Piret maha ja mina eksisin teel Tallinna koledatele kruusateedele, kus auto libisema kippus ja rõõmus meel jälle kaduda tahtis. Ilusa mõttetu ringiga jõudsin lõpuks ikkagi Tartu maanteele ja sealt edasi ka koju. peale autost välja tulemist ajas paljas mõte autosõidust mind iiveldama. Siiski olen ma supernaine marsruudil Tallinn-Vetepere-Tartu-Kirepi-
Tartu-Torma-Vetepere-[mõttetud asulad]- Tallinn.

Koju jõudes pesin pea ja hilinesin kohtumisele. Lõpuks sain siiski Aimariga kokku. Vestlesime ja jalutasime. Mõtteid tekkis palju, liigagi palju. Tahaks neist kirjutada, aga peale kolme mahakustutamist ma loobusin. Oli korraga tore ja ebamugav. Ja ma ei tea siiamaani, kumb tunne oli domineerivam. Aga selleks, et ükskõik mis juhtuda võiks, olin liiga unine. Kui ma koju jõudsin, vahtisin veidi zombina ringi ja seejärel uinusin 14-tunnisesse "tukastusse". Unes olin ma paljude laste ema ja pikkade mustade juustega piltilusa mehe abikaasa.

Loodan varsti jälle magama minna, sest ostlemine on väga väsitav tegevus. Seda enam, et minu päeva kuulub veel 20-minutiline lämbumine ja vastastikune hõõrumine kohalikus ühistranspordis inimesega, kelle kohta ma veel mitte kuidagi arvamust ei oska kujundada.

7 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

ma tahaks ka ainult viimast lõiku kommenteerida,
mis inimesega siis?
ja kas iga päev?
ja üldse, miks? või kuidas?
ma ei saa midagi aru!!!!
:P

Anonüümne ütles ...

äkki ongi nii mõeldud, et aru ei saa :)

K. ütles ...

mis sul aimariga toimub ?

Anonüümne ütles ...

Oi, achei teu blog pelo google tá bem interessante gostei desse post. Quando der dá uma passada pelo meu blog, é sobre camisetas personalizadas, mostra passo a passo como criar uma camiseta personalizada bem maneira. Até mais.

Anonüümne ütles ...

rodrigo juba vastas sellele küsimusele :D

tegelt midagi pole

K. ütles ...

...k6ik tyytused kes kuhugi ronivad on alati (v2ga tihti) mingi rodrigo-nimelised ... :S

Anonüümne ütles ...

rodrigodele lisaks on pedrosid ka :D