esmaspäev, detsember 24, 2007

So far, so good

Ma ei ole veel närvivapustust saanud või masendusse langenud. Tegelikult on see aasta see jõuluaig täitsa kenasti kulgenud. Võtan asja rahulikult ja elu on tore. Viimase hetke kingituste hankimine läks väga libedalt. Piparkookide küpsetamine läks ka väga edukalt. Tegin kõigile nimelise piparkoogi ja kavatsen need neile kaela riputada. Läheme varsti venna juurde, et õgimist poolpidulikus olustikus jätkata. Kodus on ka õgitud nii, et oi-oi, aga paha polegi veel hakanud.

Söömisest rääkides peaks mainima, et minuga on toimumas uskumatud metamorfoosid. Olen õppinud sööma heeringat ja üleile sõin ka veidi sülti ilma, et öökima oleks hakanud. Arvan, et söön seda õige pisut ka täna. Lapsepõlves vihatud pekk ja tangud on muutunud maitsvaks ning eriliselt vastik küüslauk on lausa jumalik. Olen ühe sammu kaugusel sellest, et mulle hakkaksid meeldima oliivid ja tomatimahl. Lapsena ma ei saanud aru, kuidas need imelikud suured inimesed selliseid asju armastavad, aga nüüd olen ma ise seesuguseks imelikuks täiskasvanuks muutumas.

Veel imelikum on see, et koristamine, mida ma samuti kirglikult vihkasin, on kohati lausa mõnusaks tegevuseks muutunud. Nõude pesemine on ka tore. (Mõõdukas koguses muidugi.)
Need on ikka need "peab ära tegema" kohustused, aga puhtus on mulle meeldima hakanud. eriti minu enda arusaamade järgi tekitatud puhtus. :) Kui ma edasi arenen, siis võibolla ei vedelegi varsti mu riided enam voodi peal hunnikus ja minu kirjutuslaud omandab tulevikus täitsa ontliku ilme.

Jõuludest ma rohkem rääkida ei oska, aga üle pika aja külastas mind huvitav unenägu. nagu minu unedes sageli ette tuleb, leidis tegevus aset Muugal. Aga meil oli seal vana suguvõsa rehielamu, mis oli veidi moodsama puitehitisega kokku ehitatud. Palgid olid kõik mädad ja maja remontimiseks meie suguvõsal raha ei olnud. Võeti vastu otsus maja maha müüa. Aga enne oli mu tädi jõudnud rehielamule siiski plastikaknad ette panna. Mina protseteerisin kogu kirega mahamüümise vastu, sest selles rehielamus oli sündinud A.H. Tammsaare (unes olime ühest suguvõsast). Tuligi ostja. Mingi eriliselt libe ja ilge keskealine mees. Ja kuigi tädiga oli leping juba peaaegu sõlmitud, seisn mina kogu rinnaga müümise vastu ja seletasin midagi sellest, kuidas maja peab jääma meie suguvõssa isegi siis kui ta meie käes lihtsalt kokku kukub. Aga siis tuli mulle meelde, et tegelikult põles rehielamu, kus Tammsaare sündis juba ammu ammu maha ja mina ärkasin üles.

Oh üks asi seoses jõuludega tuli siiski meelde. See hirmus Keskerakonna jõulureklaam. Ma pidin pikali kukkuma, kui ma seda nägin. Noh, mul lihtsalt ei ole sõnu. Lihtsalt uskumatu ma ütlen. Ei tea, kas naerda või nutta. Nõrganärvilistele ei soovita, aga uudishimulikud leiavad selle siit. Juhul, kui seda telekas piisavalt pole näha saanud muidugi.

Aga nüüd tuleb end vist reisiks venna juurde valmis seada. Kingikott on tegelikult kohutavalt suur. Mitte, et mul kinkide vastu midagi oleks, aga tarbimine on ikka kohuav küll. Eile vaatasin the story of stuff'i, sellepärast olengi veidi kahevahel...


Aga muidu on tuju väga hea. Loodan, et kõigil on ilusad jõulud ja see rabelemine seks aastaks möödas. Nüüd paluks veel vaid lund!

0 ...kaja: