sess

Uimasklen kohvilõhnalises ruumis ja tunnistan täiesti siiralt, et ennemalt kirjutaksin sada blogipostitust, kui asuksin oma esseede kallale. Need, olleks küll sündimata, kriiskavad oma looja poole. Sess saab varsti läbi. Me peame tekkima füüsilisse maailma mustade tähtedekogumikuna valgel ekraanil. Aga ikka kulmineerub kõik viimasel hetkel. Ja nii ma naasen taaskord raamatute manu, et lisada juba omandatud teadmistele veel ja veel ja veel loetavat. Et oleks palju, millest kirjutada. See on kole perfektsionism, mis mandub lõpuks viimase minuti minnalaskmiseks. Kui ainult oleks olnud rohkem aega, kui ainult oleks varem alustanud. See mantra kordub sessist sessi ja uskuge mind, ma olen proovinud alustada varem, kuid olemata eriline fatalist, tuleb vist tunnistada, et kõige jaoks on täpselt õige hetk ja õige aeg ning alles kell viis hommikul närvilise ja erutatuna viimasel päeval tekstile lõplikku punkti pannes olen teinud täpselt nii nagu vaja. Mitte ise seda soovides, aga mingisugusele seletamatule seadusele alludes. Nii pean end praegu lohutama praegu väsinu ja näljasena, hirmununa, nii ebakindel selles, et kõik vajalik õnnestub õigeaegselt valmis saada.