Kui esimene nädal siin oli väga väga dolce, siis see teine nädal tundub tsipake kibedamavõitu. Kunagi lugesin ma kellegi blogist mingusuguseid killukesi emigratsiooni erinevatest faasidest. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis esiteks on vaimustus, teiseks pettumus ja kolmandaks leppimine. Kui minu kolm kuud möödusid tõepoolest vaimustuses, siis nüüd olen ma jõudnud teise faasi. Mitte, et ma poleks endiselt vaimustunud siinsest kultuurist ja siinsetest inimestest, aga....üha enam hakkan ma kõhklema selles, kas minusugune siin Itaalias oleks võimeline endaga ka toime tulema. Ja ometi tahaksin ma seda kunagi teha. Olla siin aastake-kaks. Teisalt aga on minus ärganud mingisugune täiesti enneolematu jonnakus. Maksku mis maksab: ükskord ma siia tulen (päriseks) ja õpin ka kuidagi hakkama saama!
Muidu jookseb elu üsna sarnast jõesängipidi, nagu siis kui ma eelmine kord itaalias olin. Ainult, et praegu on Liis ka siin. Noh, nii me siis käimegi Roomas. Rohkem küll tõesti endiselt mitte vaatamisväärsusi, vaid fontanellasid vaatamas. Sest kraade on neljakümne ringis ja viis minutit päikese käes tähendab seda, et püksid ja särgid on higist läbimärjad. Duši all pole üldse mõtet käia. Kahe minuti pärast on endine läbihigistunud tunne taastunud. Nüüd hakkab ka Liis viimaks ometi mõistma, miks õhttust süüakse kell üheksa ja miks kõik inimesed alles öösiti piazzadele seltsielu elama kogunevad.
Ühtegi muuseumisse me polegi veel jõudnud. Küll oleme aga külas käinud Alanil, meie ühisel netituttaval. Seal me siis oleme ja taastume kümneminutilisest kõndimisest metroopeatusest tema korterini. Eile sõi Liis aga porchetta-võileiba ja ütles, et on leidnud kolmanda talle maitseva itaalia toidu. Ja pocket-coffee meeldis talle ka ;)*
Aga jalad on mul (ja Liisil ka) just nimelt sellised:
Triibulised ja villilised :)
_______
Kommentaar Maritile: Suvel tõesti Pocket Coffeed kuskil ei müüda, aga IP on mõned karbid ettenägelikult varem kõrvale pannud
0 ...kaja:
Postita kommentaar