700

Ma ei tea, kuhu küll kaob aeg. Nõnda öeldes tõestan ma muidugi oma vanainimeselikkust, aga tõesti ma ei mõista, kuidas aegadel, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, suvepäevad aina venisid ja venisid ja juba juulikuus oli selline tunne, et tahaks ometi kiiremini kooli minna. Aga praegu kaovad suved ühe silmapilguga ja sügised lähevad veel kiiremini. Kui jaanipäev möödas, võib tõesti juba jõule ootama hakata. Ja nii aastast aastasse.

Isegi siin Tartus, kus aeg voolab aeglasemalt kui kõikides teistes kohtades, kus olen kunagi viibinud, on kuidagi kiire hakanud... Aga nii on see muidugi igal koolisügisel, mil pakatan entusiasmist ja energiast. Jah, talveks on kõik rahulikumaks muutunud. Sellegipoolest, mulle tundub, et pikk vegeteerimine Itaalias on mulle mõjunud erakordselt hästi ses mõttes, et energiast ma pakatan tõepoolest. Jõuaksin kõikjale, teeksin kõike, oskaksin kõike ja kui miski ei tuleks välja, siis kuidagi ikka tuleks. Aga... Sügis on ikkagi nii eriline aeg. Noh, eriline nagu kevad ja suvi ja talvgi, aga see sügisetunne on mul mõnusasti südames ja kuidagi hea ja mõnus on olla. (Novembrile ei mõtle enne novembrit ja siis on mu elu täielik idüll.)

Ja muud nii väga ei olegi. Või tegelikult....tegelikult on absoluutselt kõik: mured ja rõõmud ja igatsused ja- jumal tänatud- sõbrad ja tuttavad ja unistused ja armastus, mis on mulle luba küsimata roosad prillid ette kleepinud, mis siis et veidi määrdunud. Ja eelkõige on muidugi kõikide asjaolude ebatäiuslikkus, mis häirib aga mis mulle mingil masohhistlikul viisil isegi meeldib. Muidu oleks lihtsalt liiga igav, eks?

Jah, auväärne seitsmesajas blogisissekanne.