september

Jälle Tartu, eksole. Pikad kiired sammud Riia maanteel, Pauluse kirik, Lotmani kuju ja raamatukogu. Õhtuti ikka seesama seitsmes korrus ja viimane uks koridori lõpus. Jälle unenäod. Ja kuigi see materiaalsus ja argimured, mis vanemaks saamisega paratamatult kaasnevad, pole päriselt vaikinud, karjuvad nad siin sellegipoolest kuidagi vaiksema häälega.

Turvaline harjumuspärasus ja mõningad kummastused: Meie perifeeriasse on tekkinud tsivilisatsioon kõnniteede ja parklatega. On tekkinud uus funktisoneeriv keemiahoone, kuhu viib uus ja sile tee, mis lõppeb vahetult enne ühikaid ning sealt edasi viib seesama vana ja enamasti porine rada. Avastus, et kõik uued tudengipoisid on ikka aastast aastasse kaheksateistaastased. Ja Doris, kes kolis oma viis aastat Narva maantee pappkast-toast kollasesse majja palju huvitavama ja ilusama nimega tänavale.

Vihm ja päike vaheldumisi. Intertekstuaalsus ja kultuuriteooria ja tüvitekstid ja metafoor ja fiktsioon ja kõik närvidele käiv, mis on jälle kasvõi natukenegi aega tohutult huvitav ja kõik raamatud, mida tahaks läbi lugeda, aga niikuinii iialgi ei jõua.

-"Kas nüüd, kus sa oled Roomas olnud, on Tartu liiga väike?"
-"Ei"
-Aga kumb siis ikkagi parem on?"
-"Ei üks, ei teine. Nad on lihtsalt erinevad"

Aga eesti tõekspidamiste järgi pehmeks keedetud pastaga ma võibolla enam ei harjugi...