Kolmapäev, detsember 09, 2009

Meie igapäevast kohvi anna meile....

Inspireerituna äsjaloetud kohvi-teemalisest postitusest ja selle postituse heast ajastusest, ütlen sel teemal ka mõne sõna sekka. Kui ma muidugi mõne sõna juures pidama suudan jääda. (Ja kuidas üldse defineerida "mõnda sõna"?)

Noh, igatahes ei olnud see mitte kauem kui kolm-neli kuud tagasi, kui endale rõõmsalt tõdesin, et ei juhtugi midagi koledat, kui hommikul kohvi ei joo. Kogemus näitas, et hoolimata mitmete aastate pikkusest hommikurituaalist, ei hakkagi selle ära jätmisel pea valutama. Hehe, või nii?
Täna küll hakkas! Mitte, et ma nüüd põrgupiinu oleks läbi elama pidanud, aga meeldiv see tunne küll ei olnud. Pärast loengut kiirustasin muidugi kohvikusse ja sain peavalust lahti, aga tuhm ja natuke imelik tunne on siiamaani.

Ma olen ka mõelnud, et peaks selle kohvi joomise siiski kõrvale heitma. Asi pole minu jaoks ju mitte niivõrd kofeiinis (või nii ma vähemalt tänaseni arvasin) kui lõhnades ja maitses ja atmosfääris, mis vastavalt kontekstile on peen ja šikk või lohakalt elegantne. Aga see analüüs läheks juba semiootikaks kätte, sest kohvi joovad filmides ja seriaalides igasugused "lahedad" onud ja tädid.

Tegelikult tekitab minus vastakaid tundeid hoopis kohviäri. Tunnistan, et ma nüüd väga hoolikalt selle koha infot pole hankinud, aga kuuldu ja loetu põhjal on see kohvikasvatamine üks suur keskkonna vaenlane ja vaesed kohvikasvatajad saavad oma toodangu eest sandiveerinugid samas kui meie seda suhteliselt kalli hinna eest ostma peame. Aga 75kroonist fair-trade ökokohvi nagu kohe kuidagi ei raatsi osta. Ja see on veel see kõige odavam ökokohv...

Niisiis jätan endale selle süümepiinadega segatud naudingu esialgu alles. Praegu joon Kulta Katariinat, millel on veel eriti hea lõhn. Selline magusmõrkjas ja kauapüsiv. Oo, mis rõõm see on ja nii need pakid aina tühjenevadki. Esimesel aastal nii umbes üks pakk kolme kuu kohta ja nüüd juba üks pakk ühes kuus. Lisaks sellele mitu tassi teed päevas, sest muidu ma seda pimedust ja külma ühikakambrit taluda ei suuda. Ja voilaa - kofeiinik valmis!

Eriti hea on aga veel see mokakohv. Oo, Tallinnas on mul espressokann ja veel üks viimane pakk Lavazzat otse Itaaliast. "Mis p*sk see on?" küsis mu vend, eesti mehe tüüpnäide Lavazza- pulbrit nuusutades. Aga minule meeldib. Ja ma olen siiamaani kergelt solvunud selle barista peale kes minu un caffe, per favore peale inglise keeles küsis: do you want american coffee?
Ma vaffan...! Ei, ma olen veel vingem kui itaallased ise. Nemad joovad espressot oma minitassidest (mis siis et kuni kaheksa korda päevas), aga mina joon korraga ikka kahe-kolmetassilisi koguseid! Ah, ja ma mäletan, kuidas mu soomlasest sõbranna cappucinode pärast lausa ekstaasi sattus ja jõi neid kõikide konventsioonide vastaselt ka pärastlõunati. Tjah, Helsinki €3.50 Rooma €1.20 tassi kohta vastu võib vist igaühe hulluks ajada...

Ja muide, päkapikud võiksid mulle tuua neid Kaubamajas müüdavaid hirmkalleid kohviube šokolaadis. Aga ma kardan, et eks ma ikka ise enda päkapikk pean olema.



0 ...kaja: