Aeg tuhiseb mööda ja grafomaania ei jõua järgi. On natuke rohkem Tegelikku Elu ja natuke vähem sõnu, sest isegi sisemine grafomaan on muutunud häbelikuks ja tõrksaks: no kuidas ometi kirjutada nii, et see ei oleks kõikide eelnevalt kirjapandud mõttekäikude kulunud kordus? No kuidas seda teha?
Ei teagi, ei ole veel head lahendust leidnud ja nõnda on fookus sõnadelt nihkunud piltidele. Sama maailm, sama elu, mis enne, aga uus meedium ja uus vorm, mis ehk lisab veidi mitmekesisust ka sisule.
Ja samas on need kordused nii olulised. Kõik need lootused ja unistused ja ootused; teooriad, hüpoteesid, järeldused, mõtteterad ja kõik muu säärane, mis taaskord pähe turgatades tunduvad kuidagi tuttavatena, aga mis pole kunagi täpselt samad, mis nad olid varem. See on pidev muutumine läbi korduste, milles on midagi kinnistavat ja midagi turvalist, aga alati ka midagi uut, kasvõi midagi imepisikest ja peaaegu märkamatut, mis tuletab mulle meelde, et jah - jälle on natuke aega mööda läinud ja Elu (ükskõik, kas tegelik või teoreetiline) on avaldanud ühe saladuse, kusjuures selle saladuse tõeväärtus materiaalse maailma loogika ja loodusseaduste seisukohast pole üldse oluline.
Midagi turvalist ja tuttavlikult valusat on ka selles järjekordses korraga kirglikus ja passiivses kevade ootamises. Aga uut ometi ka.
reede, veebruar 26, 2010
laupäev, veebruar 06, 2010
Miki Hiir ja kuldsed sültjad tulnukad
Ma juba ammu järjekordset põnevat unenägu oodanud. Ja nüüd see lõpuks tuligi!
Unenägu algas sellest, et mingil põhjusel oli minu itaalia-treener Gianluca Tartusse tulnud ja vaatas pealt vehklemistreeningut. Ütlesin talle siis tere ja puha, aga tema ei teinud minust väljagi. Siis otsisime sealt vehklemisvarustuse ruumist sobivaid maske ja jakke ning nagu unenäole ikka kohane, miski ei sobinud. Ikka oli mask liiga väike või liiga suur. Aga siis me ikkagi tegime treeni ja mina tundsin end kogu aeg veidi ebamugavalt teades, et Gianluca sealsamas ruumis on ja mind jälgib.
Aga siis sai trenn läbi ja ma läksin tädiga teatrisse. Istusime esimeses või teises reas ja kuskil tagapool istus jällegi ei keegi muu kui Gianluca. Ootasime, et etendus peale hakkaks, aga seni andis tädi minu kätte ühe klade. Küsisin, et mis see on, aga enne vastuse kuulmist arvasin juba ise ära, et see on minu kunagine koomiksiklade. Tegin klade lahti ning ühekorraga imestasin ja tundsin uhkust oma joonistamisoskuse üle. Hakkasin koomiksit lugema sattusin sellisesse vaimustusse, et teater ununes täielikult.
Koomiksi peategelasteks olid Miki ja Kupi, kes pidid takistama seda kurja kassi. USA president läks aga kosmosesse eksursioonile (Kosmoses ringi lendamine oli nimelt tavapärane). Ma ei tea täpselt, mida kurja see kass korda tahtis saata, aga see oli midagi nii ohtlikku ja koledat et Argi-Miki ja Argi-Kupi sellega toime ei tulnud ning mõlemad tormasid Super-Mikiks ja Super-Kupiks saama, kusjuures nii Miki kui ka Kupi olid oma Superkangelase staatust kaaslase eest varjanud. Aga siis tormasid nad kostüümidesse riietuma ja põrkasid kokku ning kumbki sõber sai teada, et ka teine on superkangelane.
Kurja kassi takistamiseks oli ainult üks võimalus. Tuli teha hiigelsuur hüpe. Seda hüpet ei saanud aga teha, sest siis oleksid Miki-Kupi kokku põrganud presidendi süstikuga ning see oleks plahvatanud. Olukord oli kehv ja koomiksikangelased nõutud. Kuni järsku! Järsku ilmusid kuldsed sültjad tulnukad, kes teatasid et nad saabuvad tulevikust. Neil oli kaasas väga ebatulevikuline filmilint, mille pealt nad näitasid, et katastroof hoitakse teistmoodi ära (ilma hüppeta). Aga kuidas, seda ma ju ei tea, sest just siis kui tulnukad filmi mängima panid, tuli Anna ja teatas, et on aeg üles ärgata. Kell oli kaheksa hommikul.
Unenägu algas sellest, et mingil põhjusel oli minu itaalia-treener Gianluca Tartusse tulnud ja vaatas pealt vehklemistreeningut. Ütlesin talle siis tere ja puha, aga tema ei teinud minust väljagi. Siis otsisime sealt vehklemisvarustuse ruumist sobivaid maske ja jakke ning nagu unenäole ikka kohane, miski ei sobinud. Ikka oli mask liiga väike või liiga suur. Aga siis me ikkagi tegime treeni ja mina tundsin end kogu aeg veidi ebamugavalt teades, et Gianluca sealsamas ruumis on ja mind jälgib.
Aga siis sai trenn läbi ja ma läksin tädiga teatrisse. Istusime esimeses või teises reas ja kuskil tagapool istus jällegi ei keegi muu kui Gianluca. Ootasime, et etendus peale hakkaks, aga seni andis tädi minu kätte ühe klade. Küsisin, et mis see on, aga enne vastuse kuulmist arvasin juba ise ära, et see on minu kunagine koomiksiklade. Tegin klade lahti ning ühekorraga imestasin ja tundsin uhkust oma joonistamisoskuse üle. Hakkasin koomiksit lugema sattusin sellisesse vaimustusse, et teater ununes täielikult.
Koomiksi peategelasteks olid Miki ja Kupi, kes pidid takistama seda kurja kassi. USA president läks aga kosmosesse eksursioonile (Kosmoses ringi lendamine oli nimelt tavapärane). Ma ei tea täpselt, mida kurja see kass korda tahtis saata, aga see oli midagi nii ohtlikku ja koledat et Argi-Miki ja Argi-Kupi sellega toime ei tulnud ning mõlemad tormasid Super-Mikiks ja Super-Kupiks saama, kusjuures nii Miki kui ka Kupi olid oma Superkangelase staatust kaaslase eest varjanud. Aga siis tormasid nad kostüümidesse riietuma ja põrkasid kokku ning kumbki sõber sai teada, et ka teine on superkangelane.
Kurja kassi takistamiseks oli ainult üks võimalus. Tuli teha hiigelsuur hüpe. Seda hüpet ei saanud aga teha, sest siis oleksid Miki-Kupi kokku põrganud presidendi süstikuga ning see oleks plahvatanud. Olukord oli kehv ja koomiksikangelased nõutud. Kuni järsku! Järsku ilmusid kuldsed sültjad tulnukad, kes teatasid et nad saabuvad tulevikust. Neil oli kaasas väga ebatulevikuline filmilint, mille pealt nad näitasid, et katastroof hoitakse teistmoodi ära (ilma hüppeta). Aga kuidas, seda ma ju ei tea, sest just siis kui tulnukad filmi mängima panid, tuli Anna ja teatas, et on aeg üles ärgata. Kell oli kaheksa hommikul.
teisipäev, veebruar 02, 2010
2. veebruar
Tahaksin väga midagi kirjutada, aga ma ei taha enam kirjutada lumest. Ometi on see ikkagi see hetke kõige domineerivam teema ja...üllatus-üllatus: õues sajab lund.
Vahelduse mõttes olen jälle Tallinnas ja kuigi meie korter on alati tundunud jahedavõitu, siis tegelikult alles nüüd oskan ma hinnata kui soe ja hea siin on. Teate, võrreldes ühikaga on siin vaat et palav! Magan ka ainult ühe tekiga!
Sess on nüüd üldiselt läbi. Ootan veel kahte hinnet. Tegelikult ei ole see tulemus niivägaoluline ja tegelikult on asi kaugel elust või surmast. Tean, et ega mul väga kehvasti ikka minna ei saa. Ometi käin ÕISis tühje lahtreid vaatamas ja tunnen end nagu armuandmist ootav surmamõistetu. Tuleks nüüd ometi nüüd need kaks viimast! Siis ma julgeks jälle tänaval uhkelt püstipäi käia. Mitte nii nagu vahetult peale järjekordse essee ärasaatmist, mis paneb mind tundma tõelisi oivukupiinu: Nüüd kus ma nii kehva töö esitasin, ei saa ma ju edaspidi sellele õppejõule otsagi vaadata. Kindlasti jääb talle meelde et just s e e tüdruk esitas selle käki. Oivikulisusest olen ma kaugel. Ometi sellised pained....
Vahelduse mõttes olen jälle Tallinnas ja kuigi meie korter on alati tundunud jahedavõitu, siis tegelikult alles nüüd oskan ma hinnata kui soe ja hea siin on. Teate, võrreldes ühikaga on siin vaat et palav! Magan ka ainult ühe tekiga!
Sess on nüüd üldiselt läbi. Ootan veel kahte hinnet. Tegelikult ei ole see tulemus niivägaoluline ja tegelikult on asi kaugel elust või surmast. Tean, et ega mul väga kehvasti ikka minna ei saa. Ometi käin ÕISis tühje lahtreid vaatamas ja tunnen end nagu armuandmist ootav surmamõistetu. Tuleks nüüd ometi nüüd need kaks viimast! Siis ma julgeks jälle tänaval uhkelt püstipäi käia. Mitte nii nagu vahetult peale järjekordse essee ärasaatmist, mis paneb mind tundma tõelisi oivukupiinu: Nüüd kus ma nii kehva töö esitasin, ei saa ma ju edaspidi sellele õppejõule otsagi vaadata. Kindlasti jääb talle meelde et just s e e tüdruk esitas selle käki. Oivikulisusest olen ma kaugel. Ometi sellised pained....