Teisipäev, veebruar 02, 2010

2. veebruar

Tahaksin väga midagi kirjutada, aga ma ei taha enam kirjutada lumest. Ometi on see ikkagi see hetke kõige domineerivam teema ja...üllatus-üllatus: õues sajab lund.

Vahelduse mõttes olen jälle Tallinnas ja kuigi meie korter on alati tundunud jahedavõitu, siis tegelikult alles nüüd oskan ma hinnata kui soe ja hea siin on. Teate, võrreldes ühikaga on siin vaat et palav! Magan ka ainult ühe tekiga!

Sess on nüüd üldiselt läbi. Ootan veel kahte hinnet. Tegelikult ei ole see tulemus niivägaoluline ja tegelikult on asi kaugel elust või surmast. Tean, et ega mul väga kehvasti ikka minna ei saa. Ometi käin ÕISis tühje lahtreid vaatamas ja tunnen end nagu armuandmist ootav surmamõistetu. Tuleks nüüd ometi nüüd need kaks viimast! Siis ma julgeks jälle tänaval uhkelt püstipäi käia. Mitte nii nagu vahetult peale järjekordse essee ärasaatmist, mis paneb mind tundma tõelisi oivukupiinu: Nüüd kus ma nii kehva töö esitasin, ei saa ma ju edaspidi sellele õppejõule otsagi vaadata. Kindlasti jääb talle meelde et just s e e tüdruk esitas selle käki. Oivikulisusest olen ma kaugel. Ometi sellised pained....

1 ...kaja:

Diana ütles ...

Hah, ja ma arvasin, et ma olen ainus selline frukt :). Mul on ka kaks hinnet tulemata ja kuigi ma tean, et õppejõud ei käi neid öö varjus ÕISi lisamas, pean ma igaks juhuks hommikul vara ikkagi üle kontrollima. (nagu sellest juba ei piisaks, et ma niigi iga paari tunni tagant ÕISis kontrollimas käin)
Ja see oivikulisus. Tuttav tunne! Pole hullemat kriitikat kui enesekriitika :D