Esmaspäev, aprill 26, 2010

kilomeetrid 1. osa

Kilomeetrid. Oi, kui palju kilomeetreid. Üks linn, teine linn, mille kaudu kolmandasse, sealt tagasi esimesse ja siis jälle teise kaudu neljandasse. Väga palju kilomeetreid.

1.
Kaunas on ühe öise autosõidu kaugusel. Kui õhtul veidi enne päikeseloojangut minema hakata, jõuab veidi enne päikesetõusu kohale. Noh, nii see oli vähemalt paar nädalat tagasi. Nüüd loojub päike juba tunduvalt hiljem ja tõuseb märksa varem.

Linn on suures osas sama, nagu ta on alati olnud. Linna iseloom vist viie aastaga ei muutu? (Kas tõesti viimati seal juba viis aastat tagasi?) Natuke liiga hall, natuke liiga tühi isegi kui arvestada sellega, et pühade ajal ongi kõik maale sõitnud. Aga soojem kui siin ja kõigele vaatamata natukene kevadisem. Kuid see kõik polegi nii väga oluline, sest Kaunas ei ole tänavad, majad või isegi mitte päikesepaiste või vihm. Kaunase geograafia moodustub mälestustest, tähenduslikest punktidest, mis on nii häirivalt silmatorkav seoses magistritöö teemaga. Tähenduslikud punktid, saared muidu valge ruumi sees, sest need on siin lihtsalt majad, need on siin alati olnud, aga siin töötas A terve elu, siin käis B koolis, siin kukkus C purskkaevu, siin majas elas kunagi nii- ja niisugune vanamees, selles muusemis oleme ikka ja alati käinud, siin  oli vanasti nädalalastaed ja... ja niimoodi edasi kuni lõpmatuseni. Purskkaevu enam ei ole, muide. Nüüd on samas kohas hoopis lendurite monument. Aga purskkaevu jutt jääb alles. Meil ei õnnestunud välja selgitada, kas C kinda ära varastanud loomaaiavares on veel alles või mitte. Aga jutt on küll alles. Ja nii see linn eriti ei muutugi. On alati natuke hall aga alati nostalgiline. Isegi hoolimata sellest, et igal pool näikse olevat üha enam ja üha suuremaid Maximaid. Ikkagi sama, sest isegi see C või D poolt seina sisse uuristatud auguke on alles (aga keegi ei ole enam päris kindel kumma - tekkinud on mitu "mälestust"). Ma ei saa midagi parata - tagasivaateliselt mõjub jalutuskäik linnas nagu rida stseene mõnest vanast mustvalgest filmist.

2.
Rooma. Nelja lennutunni kaugusel, lend Tallinnast Riiga ja tunnid Riia lennujaamas välja arvata. Teen vahemaad väiksemaks kuigi ka see on aeg, mis on väärtuslik. Aga siiski Rooma. Või õigemini - Frascati. Sals see väike kahetoaline kodu aiaga kus kasvab oliivipuu ja kus praegu õitsevad kirsid. Vaikne. Vihmane pea viimne kui üks pind kaetud raamatutega. Kui selle maja seinad just kummist pole, siis hakkavad need raamatud varsti ustest-akendest välja pressima. Võibolla sellepärast olengi ma alateadlikult viimasel aastal nii vähe raamatud ostnud. Raamatute vaimsest võimust olen alati teadlik olnud, aga alles pärast seal selles vägagi korratus "raamatukogus" elamist olen õppinud arvestama ka raamatute füüsilise võimuga.


3.
Frascati- L'Aquila. Vähem kevadet, kui Roomas. Puud on alles pungades. Mägedes on ju alati jahedam. Väike, peaaegu mittemidagiütlev külake linna ääres. Pealiskaudsel vaatlusel täiesti tavalistena mõjuvad itaallaslikult uudishimulikud naabrid. Uued, ilma erilise ajaloota korterelamud. Või kas siiski? Vastasmaja seintes jooksevad praod nagu valusad armid ja aknakatted on ka keset päeva alla lastud. Kõnekad praod, sest need majad teisel pool tänavat on ikka veel tühjad. 

Linn. Ragbimatš. Inimesed naudivad mängu, vestlevad ja elavad mängijatele kaasa. Elusad inimesed, kes pärast mängu lõppu tungelvad väravatest välja. Kõigil on kindel suund, aga vähesed lähevad mäest üles hoolimata sellest, et osa kesklinnast on nüüd avatud. Toestatud seinad, turvalindid, valvurid...aga tegelikult, miks nad peaksidki sinna minema? Pärast ragbimängu mõjub vaikus eriti dramaatilisena ja mul hakkab väga kurb kui ma näen murtud sabaga kassi. Ma ei tea, mis temaga juhtus, aga tahes-tahtmata seostan murtud saba eelmise aasta kuuenda aprilliga. Olen selles mõttes halb inimene, ütlen IPile, et loomade õnnetused lähevad mulle sageli rohkem korda, kui inimeste omad.

Õhtul lähme sööma. Seltskond, palju lärmi, hea toit. Inimesed on linnas siiski alles. Rusudest hoolimata. Õnneks.

4.
Rooma. Anangina- Piazza Repubblica. Ja muidugi kõik peatused, mis nende kahe vahele jäävad. Unustamine käib kiiresti. Anangina, Cinecittà, Subaugusta..kuskil on Giulio Agricola, kuskil on Lucio Sesto, kuskil Furio Camillo. Aga unustamine käib kiiresti ja enamike peatuste nimed on meelest läinud. Kahest metroosõidust meeldetuletamiseks ei piisanud. Aga... objektiivselt võttes see ei olegi ju midagi õldse olulist?
Sagimine, liiklusummikud, inimesed. Piazza di Spagna on rahvast tulvil. Õhtupoolik ja Rooma on just pimedas eriti ilus. Täiesti ootuspärane, aga ma olin juba hakanud unustama...See rahvarohkus, mis ennist oli mulle linna enda poolt täiesti sisseharjutatud ja millele ma enam isegi tähelepanu ei pööranud, hakkas nüüd häirima.

Käisime Il Vittorianos näitusel, aga nagu Hispaania treppidest, nõnda ka Fontana di Trevist jalutasime lihtsalt mööda ja Colosseumi nägime vaid kaugelt. Pantheoni oleks ju tahtnud näha, aga väga selle pärast vaeva ei viitsinud näha. Ei olnud tohutu suurt huvi neis kohtades ei tea mitmendat korda olla. Turistilik vaimustus on kadunud ja kohalik ma ei ole. Kuidas ma peaksin nüüd nimetama oma suhet selle linnaga, mis mulle tegelikult nii tohutult meeldib?

.....

1 ...kaja:

L ütles ...

Nooh, millal tuleb teine osa? Pealkiri on juba kord selline paljulubav...