See viimane teema oli kui sile ja kõrge kivimüür tee peal ees. Viimaks sain sest tõkkest üle (või läbi? - ei ole päris kindel.) Nüüd siis tahaks taaskord lobiseda vähemalt 12 tundi päevas. Jah, just nüüd kui keskenduma peab teistele asjadele - ikkagi sess ju. Aga ehk just selle kiuste see kirjutamissoov?
Samal ajal (või jällegi sessi mõjul?) ikka see ründav nukrus, mis on tingitud paljude asjaotlud kokkulangemisest. Või oleks ehk õigem öelda, et huvitavaid ja intrigeerivaid asjaolusid just ei ole? Või nii ma arvasin, kuni hommikul kesklinna poole tulles rääkisin selle Teisega ja siis kurtsin seda õigustamata nukurust. Ja siis,vaevalt viisteist minutit hiljem, kiri, mis sisaldab huvitavat võimalust, mis tõenäoliselt jääbki ainult võimaluseks, mitte enamaks. Aga...võimalus on unistus, mille alusel saab konstrueerida üldjoontes täiesti toimiva tuleviku. Kui see tulevik ei realiseeru, siis jah, natuke on kurb, aga ma olen jälle ühe paralleelse elu poolest rikkam.
Üha sagedamini mulle tundub, et sellises koguses ei ole unistustest toitumine eriti tervislik. Aga kohvi ja šokolaad ja kõik muu säärane ei ole ju ka. Ükskõik kui rumal, mulle meeldib, sest laiskus praegu alternatiivi ei leia.
1 ...kaja:
Hoian sulle pöialt (tegelikult küll suurt varvast, sest pöialt hoides on raske neid pikki ja "sisukaid" esseesid trükkida), et see huvitav tulevik realiseeruks :)... mis iganes see ka ei oleks.
Postita kommentaar