Laupäev, juuni 19, 2010

Aga võib-olla hukutab mind hoopiski enesekriitika?

 Mitte ei tahaks jälle sessiteemalist virinapostitust kirjutada, aga no vot ei saa kuidagi teisiti. Millest muust mul olekski kirjutada? Väljas ma ei käi, sõpradega praegu peaegu üldse ei suhtle, tõusen üles, joon kohvi, mölutan natuke ja proovin siis koolitööd teha. Jõllitan arvitiekraani ja mõtlen, et kuidas küll seda või teist lauset sõnastada. Sest ma ei saa ju ometi teha mingisugust pooletoobist lauset. Ei mingeid mustandeid ja koolis õpetatud, eluks väga vajalikku oskust ma ei ole siiani omandanud. Ei mingit sisust alustamist. Ikka sissejuhatuse esimesest lausest algab mu töö ja juba see esimene lause peab olema täiuslik. Ja nii ma siis veedangi tunde ühte lõiku nokitsedes. Ja siis natuke gmaili ja natuke feissbuki, sest tunde ühe lause juures passida on liiga masendav.  Aga kuna ma siiski tunde ühe lause juures veetsin, kuluski kogu aeg selle esimese essee peale, mida küll A vääriliseks hinnati, aga mis ei jätnud enam eriti aeg muude tööde jaoks. Ka ega see entusiasm kaa just puu otsas ei kasva. Kui kasvakski, oleks ta veel toores ka - päikest pole ju viimasel ajal eriti olnud.

Nojanii ma olengi ajahädas. Kirun oma invaliidust sest kuigi küig kogemused tõestavad risti vastupidist, on minusse kinnistunud mingi usk, et kõik teised istuvad arvuti ette kirjutama ja paari tunni pärast ongi surematu meistriteos valmis. Ainult mina olen see küündimatu, kel ühe lause vormistamiseks kakskümmend minutit kulub. Ja lõpuks, kui essee saadetud, mõtlen ikka selle kirjatöö lausa kiiskavalt silmatorkavatele puudustele. Kaks esseed tegin valmis, nüüd tundub, et see käis nagu niuhti. Nüüd vaevlen veidi teoreetilistemate kirjutiste käes. Ja aeg? No muidugi saab see kohe otsa. Üha lollimana ma end tunnen, aga kriitiline punkt on vist ületatud (nagu ikka iga sessi ajal juhtub) - aega on nii väheks jäänud, et intelligents ei mängi enam mingit rolli. Sisu on ka teisejärguline. Pääasi, et midagi oleks, midagi saaks esitatud ja kuidagi saaks aine arvestatud. Neil tõesti kõige hirmsamatel hetkedel kaob see muidu kõikehõlmav enesekriitika. Aga kuigi ma olen siiski piisavalt intelligentne õppimaks oma kogemustest ja ma tean, et kriitilisel momendil enesekriitika taandub (taotluslik tõvekordus, muide), ei suuda ma sellest siiski üle olla minu vaimne tervis on vaimse haigusega.  Või siis? Kas apaatia on haigus?


Igatahes, vot kui peaks juhtuma, et maine mammona mind siiski ei hukuta, siis hukutab mind see ilmselgelt ülevoolav enesekriitika.

Kõige valusam on aga see, et vaimsete võimete piirid juba paistavadki (vähemalt praegu) ja see ei ole just eriti nauditav tunne.

Jäänud on referaadi kokkuvõte ja tekstianalüüsi (jah - mustand!!!!) kordasättimine. Siis? Päike ja palavus, pizza ja teised mitte p-tähega algavad asjad

2 ...kaja:

L ütles ...

Ikka mõned P-tähega asjad ka- pillerkaar ja praazdnikud, pandavad poisid, porchetta, parmidžiaano, präänikud (no need nutella saiakesed :D), nii, mis veel? Peenised, tahaks öelda, aga neid ei saa vist mitmuses olema :D

Diana ütles ...

Liis on nii põhjapaneva kommentaariga hakkama saanud, et ei mul sobikski nagu midagi lisada :).
Vaatasin seda pilti ja tundub, et mul on laua peal ainult natukene vähem raamatuid. Samas on neid piisavalt palju, et ma olen sunnitud rüperaaliga voodi peale kolima. Ja tõepoolest: mida rohkem kirjutada, seda vastikumaks see läheb, kuni lõpuks on jäänud alles puhas automatism pluss mõned veidrad närvinähud. Mõned asjad lihtsalt tuleb ära teha.