laupäev

See pole küll mingi üllatus, aga ütlen siiski, et nädalavahetustel on nüüd täiesti teistsugune tähendus. Nädalavahetus on vabadus ja rahu ja puhkus. Mitte, et keset nädalat pidevalt mingi möll toimuks, aga...
teate ehk isegi - ikka on mõnus kui ei pea kuskile minema, kui ei pea midagi tegema.

Perekond, kelle juures ma töötan on väga tore, mõnus võiks isegi öelda. Kõik on sõbralikud, heatahtlikud ja mis vähemalt lastesse puutub, siis nii tore on täheldada nende iseloomuerinevusi ja seda, mida ehk võiks nimetada ealisteks iseärasusteks. Vahepeal teen ma asju ikka valesti, aga keegi ei pane seda mulle pahaks (vähemalt mitte nii, et see välja paistaks), kõik on tore ja natuke aega on tore teha sellist "ajudeta tööd", olen rahulolev ja selle perekonnaga on tore aega veeta kuid  - nädalavahetused, mil olen neist eemal, on veel toredamad :) Ja tuleb välja et lisaks kõigele muule olen ma veel ka hirmus materialist. Arvan, et tõelisest rahulolu tunnen ma alles siis, kui palka saan ;)

Samas, ega see tööelu nüüd nii väga põnev ei ole. Kes nii väga ikka tolmupühkimisest ja põrandapesust kuulda tahab? Või sellest, kuidas lapsi ohjes hoida. Ma ei anna küll lubadusi, et ma sellistel teemadel üldse ei kirjuta. Aga vist eelistan edaspidi pajatada ikka sellest, mida ma teen magusatel nädalavahetustel. Magusad on need sellepärast, et nad nii vähe kestavad :)





___
Aga õhtul aknast välja vaadates näeb ümbrus välja selline:

Silla nimi on Ponte Regina Margherita