Elu on olnud viimasel ajal üsna sündmusterohke ja üsna internetivaene. Minu Eesti elu on suurel üks paras mölutamine, aga siin on just nagu kogu aeg midagi teha või kuhugi minna või... midagi on kogu aeg teoksil.  Nädal aega olin eksprompt "puhkusel" ja hakkasin juba hulluks minema: Rooma sellise kuumusega ei viitsinud minna, aga kodus Frascatis niisama passida oli ka igav. Hulluks ma siiski õnneks ei läinud ja mitteviitsimsest hoolimata, Rooma ma läksin ka. Õige mitu korda. Tasapisi tekivad ka mõned tutvused (kohalikud eestlased) ja nõnda on nii tore ja nii hea :) Tore on, et teistel on selles riigis samad või vähemalt sarnased asjad pinnuks silmas ja tore on rääkida vigase itaalia keele asemel vahelduseks emakeelt, mis...noh peaks olema kui mitte just laitmatu siis väga kõrgel tasemel küll :)

Aga raamatute lugemine on läinud edukamalt, kui oleksin arvanud. Oh, muidugi mitte just Klaaspärlimängu-laadis tippteosed, aga siiski vaatamata kõigele raamatud. Metroos ja rongis on nii lihtne lugeda! Aga pargis, mis on alati olnud lugemiseks parim koht...noh siinkandis on see lootusetu üritus. Kümme minutit maksimaalselt ja juba tuleb keegi kellel on hirmsasti vaja minuga rääkima hakata. Ja siis mõni ninut hiljem ma kuulengi juba seda, kui tohutult ilus ma olen jne. Võib-olla peaksin ma meelitatud olema, aga ma lihtsalt ei viitsi ega taha iga tüübiga rääkida. Enamasti pole neil miskit erilist öelda ja no..ma tõesti tahaksin lihtsalt raamatut lugeda. Aga ei! Tõesti-tõesti pean endale kiiremas korras päikeseprillid muretsema. Väidetavalt toimib päikeseprillide kandmine väga hästi.

Muidu olen ma aga viimasel ajal vähem linnas ja rohkem kas Porto Ercoles oma "perega" või L'Aquilas/San Pios Gino perega. Internetti ei ole ja tegelikult eriti ei olegi teda vaja. Ainult et...üha rohkem koguneb igasugu huvitavaid tähelepanekuid mind ümbritsevate inimeste, itaallaste, kohta. Tore meelelahutus ja samas hariv ning silmaringi avardav. Ehk mõnikord tulevikus ma ka kirjutan oma tähelepanekutest. Aga tahaksin teha seda nii, et see ei kujuneks lihtsalt klatšijutuks...

...

On olnud paremaid päevi ja on halvemaid päevi. Juhtunud on  seda ja teist, ei midagi niivõrd erilist või märkimisväärset, aga neid hetki, neid väärtuslikke eluseiku on jälle üksjagu juurde tulnud. Praegu neid ridu kirjutades tundub kõik nii paigas, et hakkab lausa hirm. Tean, kui ajutine see paigasolemine tegelikult on ja hirm kaob, aga päriselt viimase rakuni rahulolev saab olla vaid mõnel üksikul hetkel elus. Mingi kõhklus, mõni väike kriipiv okas jääb alati alles.  Ometi, ka seda täielikku rahulolu on ette tulnud. Just kõige ootamatumas kohas - räämas tunglevaid inimesi pungil täis metrootunnelis avastan järsku selle tunde.

Hetked (eriti sellised hetked) on jätkuvalt olulised. Ja mulle tundub, et sellel maal siin, on nad kuidagi olulisemad kui sellel teisel maal. Muidugi mõeldakse tulevikule, aga olevik, käesolev hetk on siin justkui suurema väärtusega. Või nii mulle tundub. Ja see on just see, mis minu jaoks tundub õige ja hea. 

Tere uut kuud!

Vahepeal on palju juhtunud. Peamiselt olen ma siiski noh...khõmmm...töötanud. Lisaks sellele aga olen kuumuse käes Rooma linnas ringi vantsinud ja selle tulemusel peaaegu täielikult ära sulanud; korra täiskuuvalgel meres suplemas käinud, raamatuid lugenud, korra pooljuhuslikult rahumeelsest protestist osa võtnud ja...noh, tundub küll, et midagi eriti ei juhtu, aga tegelikult koguneb neid asju päris palju. Muuhulgas ka täiesti ebaeestlaslik rongijaamas tutvuse sobitamine (mis siis, et mina olin passiivne osapool) ja Roomas turistitamine ja lollimängimine, mille tulemusena lisandub minu kollekstsiooni järjekordne hüppepilt, kuulus vaatamisväärsus tausaks.

Siis on jälle argipäev. Lihtsad, mitte millegi poolest märkimisväärne mõttejada. Kuni järsku - aga ma olen ju Roomas! Ma olen ju Roomas. Hämmastav, et ma olen siin ja... (kobamisi ja ettevaatlikult ensele tõdedes) ma elan siin! Vähemalt esialgu on mul hea meel siin olla. Kuigi juba praegu hakkab tekkima väike igatsus...

Ahjaa - ja üleeile oli mere ääres 19 kraadi, paduvihm ja äike :) Mulle meeldis