...

On olnud paremaid päevi ja on halvemaid päevi. Juhtunud on  seda ja teist, ei midagi niivõrd erilist või märkimisväärset, aga neid hetki, neid väärtuslikke eluseiku on jälle üksjagu juurde tulnud. Praegu neid ridu kirjutades tundub kõik nii paigas, et hakkab lausa hirm. Tean, kui ajutine see paigasolemine tegelikult on ja hirm kaob, aga päriselt viimase rakuni rahulolev saab olla vaid mõnel üksikul hetkel elus. Mingi kõhklus, mõni väike kriipiv okas jääb alati alles.  Ometi, ka seda täielikku rahulolu on ette tulnud. Just kõige ootamatumas kohas - räämas tunglevaid inimesi pungil täis metrootunnelis avastan järsku selle tunde.

Hetked (eriti sellised hetked) on jätkuvalt olulised. Ja mulle tundub, et sellel maal siin, on nad kuidagi olulisemad kui sellel teisel maal. Muidugi mõeldakse tulevikule, aga olevik, käesolev hetk on siin justkui suurema väärtusega. Või nii mulle tundub. Ja see on just see, mis minu jaoks tundub õige ja hea.