Neljapäev, november 11, 2010

...

Eelmine laupäev nägin rulluiskudes ja seljakotiga munka, kes oma munarüü tuules lehvides Rooma kõige kallimate poodide tänaval via dei Condottil turistimasside vahel endale vilkalt ja oskuslikult teed rajas.
Siis näen ma vahepeal üht onu, kes kogu aeg kass õlal ringi käib. Pilti olen ma selelst toredast vaatepildist juba mitu korda tahtnud teha, aga vot ei õnnestu. Fotokas on kas kodus või siis vuhisevad onu ja kass jalgrattal lihtsalt liiga kiiresti mööda.
Via del Corsol, neil päevadel, mil ma jalutuskäigu ette viitsin võtta, möödun aga vähemalt kolmest muusikast. Kõigepealt kitarriga ratastoolis tädi, kel laulab itaalia keeles ja kellel on päris hea hääl. Siis üks väga pühendunud aga natuke mureliku ilmega viiulivanamees ja siis viimaks veel ka üks neljaliikmeline grupp. Tunnistan oma laiskust ja lohakust: ei olegi päris tähelepanelikult vaadanud, mis pille nad mängivad. Aga hästi mängivad. Tunnistan ka seda, et olen üks suur ihnuskoi: raha pole ma veel kellelegi poetanud. Ei muusikutele ega ka sellele kerjusele, kes küünitab üsnagi kitsal ja väga tihedalt autosid täispargitud tänaval ühe motorolleri ja Fiat Punto vahel. Ta on teesillutisega sama värvi ja peaaegu sama madal. Ma katsun olla sel tänaval väga ettevaatlik, sest  võimalus, et ma talle peale astun on tegelikult päris suur. Muidugi on mul kerjustest kahju ja siiamaani läheb meel neid nähes haledaks, aga nad on osa sellest linnast täpselt sama moodi nagu selle linna juurde kuuluvad fontanellad või antiiksed sambad. Nende olemasolu on siin iseenesestmõistetav ja mõne aja pärast harjub sellega kõigega nii ära, et seda ei panegi enam eriti tähele. Ja siis mõnikord on nii kurb ja hale...  
Lisaks tööelule olen ma siiski muud elu ka elada saanud, aga kõigest ma muidugi kirjutada ei viitsi. Ütleme aga nii, et mööduv nädal oli üks toredamaid. Kõigepealt oli esmaspäeval siin Itaalias nii nagu vist kõigis teisteski katoliiklikes maades kõikide pühakute päev. Ütlen kõikidele pühakutele aitäh, sest tänu sellele sain ma pidada pikka nädalavahetust. Siis ma küürisin ka karjatasin lapsi kuni neljapäevani, et asendada see reedel ema ja tädi karjatamisega. Nad tulidki mulle külla. Ja nad tõidki verivorsti ja kama, nagu tellitud sai. Mina viisin nad selle eest nii Tervi purskkaevu kui Hispaania treppe vaatama. Samas, mis on kõik need vaatamisväärtused söömise kõrval! Ainult väga vaestele ja tudengist turistidele võib andestada selle, kui nad Itaalias olles vähemalt ühte korraliku lõuna- või õhtusööki ette ei võta. Ja nõnda viisin juhtisin ma oma lambukesed tapatalgutele. Vaesekesed sõid nii nagu nad pole varem söönud. Ja ometi ei teinud me isegi läbi täisvarianti. Ühel korral jätsime sõime pastat ja lihani ei jõudnud, teisel korral hüppasime kohe secondo juurde. Kohe peale eelrooga muidugi. Ja pärast otseloomulikult ka magustoit! Ema-tädi sõid ja ägasid ja minul tuli heldimusega meelde, kuidas minagi siin alguses suurtes raskustes olin. Ägasid ja hädaldasid, et kõht on liiga täis, aga samal ajal tunnistasid, et nii hästi pole nad mujal söönud. Selles osas peab Itaalia stereotüüp paika. Ja tore on. 

Praegu mulle meeldib siin. Väga meeldib.  Nüüd on aga sügis vist päriselt käes. Aga siin on sügis eesti oktoobri ja novembri segu – natuke leebem, vähem masendust tekitav. Täna jalutuskäiku tehes nägin ma viimaks ometi, et ka plantaanid oma lehed sügisel siiski maha viskavad. Ja natuke oli tuult. Ja siis need lehed lendlesid lendlesid kuni viimaks jõkke kukkusid ja vooluga tasakesi kaasa ujusid. Ilus, ühesõnaga. Väga ilus, aga kojulennuni on jäänud veel ainult 41 päeva. Siis jõuan ma Tallinna, käin ringi Tartus ja igatsen Itaalia järele. Jah, sellised plaanid on mul juba tehtud!
 

0 ...kaja: