Neljapäev, november 15, 2007

olen naeruväärseks muutunud

Kui me Liisiga filme vahime, siis me enamasti ikka irvitame kõvasti nende nn filminaiste arvel, kes nii irratsionaalselt käituvad ja alati ümber mõtlevad ja alati kuidagi ebaloogiliselt mõjuvad. Ja siis me küsime teineteiselt, et issand, kas siis naised ongi sellised, nagu neis filmides. Et kas meie kaks oleme mingid hälvikud, kes reeglina ikkagi loogiliselt käituvad (Vähemalt iseenda arvates loogiliselt).

Nüüd ma vaatan, et minust on ka filminaine saamas. Võtan vastu ebaloogilisi otsuseid või ei suuda üldse otsuseid vastu võtta või muudan päevas mitu korda arvamust. Räägin teatud inimestega ebalevalt ja mõnele ei vasta üldse. Täpselt nagu ma oleks kuskilt romantilisest komöödiast malli võtnud. Sealsed naised mõjuvad filmimeestele müstiliste ja huvitavatena. Aga päriselus võib sellise isikuga suhtlemine ilmselt üsna frustreeriv olla? Meile Liisiga on need nn filminaised naeruväärsed. Aga vot kus lops, nüüd olen ma iseendale ka naeruväärseks muutumas. Ja paraku ei käi kaasas sellega mingit müstikat.

Eneseanalüüs on tegelikult ületanud igasugused mõistuspärased piirid. Iga sõna, iga tegu saab range kriitika osaliseks. Õnneks sain ma Britaga sel teemal rääkides teada, et me kõik teeme seda. Natuke see mind ikkagi lohutas ka :) Aga ega ma endale suurt armu ei anna ja eneseanalüüs, millega ma vist tõesti liiale olen minemas, on tegelikult päris väsitav. Seda enam, et ega keegi neid minu "eksimusi" niikuinii tähele ei pane. Kuni tegemist pole erilise prohmakaga, mõtlevad kõik ikka ennekõike iseenda tegudele. Sügistalv ongi vist selline iseenesesse puurimise aeg. Varemalt ma pole seda nii tajunud, aga issand kui kõik järgnevad sügistalved minu elus praegusega sarnanevad, siis saab minust küll ahervare. Või muutun tuimaks, mis on tegelikult veel hullem...

Lugesin "Harjutused" läbi. Väga maitsev oli. Üks neist teostest, mis peale läbi lugemist minu peas edasi elas. Nii ma siis kõndisingi täna linna poole ja minu peaajus vadistas üks Anton Nigovi teisik, kel tulid uskumatult põnevad ideed ja kelle lausestus ka päris hea oli. Aga kõndides ei saa ju kirjutada....Nüüd läks Anton mõnda teise ajju ja ma enam päris täpselt ei mäleta, mida ta ütles. Kõndides oli siiski põnev kuulata....Midagi suutsin hiljem siiski ka märkmikusse kirjutada.
Ja täiesti niisamafakt on see, et bussis lugesin teise Antoni, A. H. Tammsaare elust. Nigov oli huvitavam.

Istun raamatukogus ja lugeda eriti ei viitsi. Veel vähem viitsin ma koju minna, sest kui koju lähen, siis sealt ma enam välja ei tule. Aga me tahame ju Britaga minna filme vaatama. Nüüd ma siis istungi siin, produtseerin üsna mõttetut teksti ja proovin paralleelselt välja mõelda, mida veel 2,5 tundi teha. Tuleb vist ikkagi lugema hakata? Küsimus on, mida? Kott on jälle raamatutest pungil....




10 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Tead mis, peaks kuskilt vestlustekirjutaja hankima (saaks ju hirmvägevaid asju talletatud nõnda), sest mina jälle ei mäleta, kus mis mida me rääkisime taolisel teemal. Nagu üldse. Ehk sinu sõnutsi - naeruväärne.

Anonüümne ütles ...

...Ja vilmide mõjus tuleb kindlasti järgmisel teisipäeval mäletada läbi lukuaugu piilumist, eks! Et see hiilimine ikka täiuslik oleks.

Anonüümne ütles ...

Greta, sul on tuline õigus, oled tõepoolest naeruväärseks muutunud. Ja sinuga "suhtlemine" on oi kui frustreeriv:(

greta ütles ...

Kallis B, tuleb siis hankida üks korralik diktofon, aga see on riskantne, sest meie jutud Liisiga, mis salvestatud said, on nii jaburad, et oi-oi. Mõnikord tuleb halb mälu lausa kasuks :)

greta ütles ...

ja anonüümsele: ma arvan, et pigem on frustreeriv just nimelt mittesuhtlemine :)

Anonüümne ütles ...

Kullakallis Greta, mispärast mul siis "suhtlemine" jutumärkides oli?? Tore, kui sellest ka ise aru saad;)

Anonüümne ütles ...

üldiselt on nii, et kui kas suhtlemine või ka "suhtlemine" muutub frustreerivaks (sooti siis veel oi kui frustreerivaks), siis on targem see lihtsalt lõpetada, kuna nii palju kui mina tean (ja ma tean ikka väga väga palju ausalt öeldes), siis viitab see sellele, et vähemalt ühele osapoolele on see suhtlemine (jutumärkidega või ilma) vastumeelne. Niisiis, austet anonüüm whoeveryouare, get lost :D

(ei ma ei ole õel, ma olen lihtsalt otsekohene)

Gretale aga kalli,
ja sa ei ole üldse naeruväärne!
(erinevalt mõnest... mehest näiteks :P)

Anonüümne ütles ...

Seda, kas ma siit kaon, ei otsusta sina, Liis;)

(ja ka mina ei ole õel, lihtsalt otsekohene)

Igaüks meist võib teatud perioodil käituda naeruväärselt, kuid see on andestatav.
Sulle, Greta, saadan ma palju tervisi ja loodan sind varsti jälle näha:))

Anonüümne ütles ...

Lubatagu mul öelda veel midagi: Liis, sinu reaktsioon oli tegelikult täiesti õigustatud. Kui keegi näiteks minu sõbra kohta ütleks, et ta on naeruväärne, astuksin samuti tema kaitseks välja. Nii et, Greta, mul on ainult hea meel selle üle, et sul nii truu sõbranna on:)))
Ma olen rahumeelne inimene, ei soovi tüli tekitada, seepärast jätan teid nüüd rahule. Peace!

greta ütles ...

Oh, ma oskan ka diskussiooni/intriigi produtseerida :)