Laupäev, november 14, 2009

nojah...

Eile rongilt maha astudes
tundsin end kui provintsist tulnu.
Pimedus, neoonreklaamid
ja pagariäri suured puhtad aknad,
mille kaudu paistis kätte
saiakest mugiv Kati Murutar,
kelle lahutusest lugesin
pooltahtmatult bussipiletijärjekorras
R-Kioski kollaselt SL Õhtulehe plakatilt.
Enne seda üks kerjus Balti Jaama tunnelis
pärast seda - turistideta Raekoja plats
(ikkagi november).
Üle kõige aga Portisheadi laulud nii kõvasti üürgamas,
et trummikiled olid purunemas.
Vaatasin Viru keskuse ja Solarise kiiskavaid reklaame
ja tundsin, et võiksin käia lõpmatult
kõrvadest veri nirisemas või
seni, kuni kukun kurnatusest maha
Või midagi sellist nagu siis,
kui astusin maha bussist suures võõras ähvardavas linnas
et kõndida varamärtsipimeduses seitse kilomeetrit
sinu poole mööda lõpmatult pikka prospekti,
teadmata siis, mida see tähendab.


Kunagi ma küll lubasin endale, et ma siia blogisse luuletusi nüüd küll rohkem ei kirjuta, aga nojah...

2 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Vaene Murutar, läks mehest lahku, muidugi tekib seepeale suur stress-söömine, mõni ime et ta kohvikusse saia sööma läks. Mina oleks ka läinud :D Kuigi mina oleks saiakese asemel kooki võtnud :P

Anonüümne ütles ...

ja mina oleks poodi läinud ja palju kooki koju kaasa ostnud :)
K.