veel üks reedene postitus

Niisiis. Elu aina läheb edasi ja sel nädalal on elu kohe nii kiiresti edasi läinud, et ei usugi, et juba reede on. Aga jumal tänatud, et juba reede on. Puhkust on ikkagi vaja. Tahan omaette olla, tahan laiselda ja logeleda. Aga muidu pole elul miskit viga. Vahepeal tabas mind masendus kui peale mõningaid halavaid emaile ja üht skaibikõnet kõige tähtsamale inimesele, emmele, sai kõik jälle korda. Nüüd olen rõõmus ja aeglane nagu ma olen, alles nüüd hakkan kogu elu-oluga ära harjuma, asju rahulikult võtma. Jah, sellist juttu ma vist rääkisin augusti lõpus ka. Noh, igatahes...

Ilm on meil siin veel päris ilus. Arvuti termomeeter ütleb, et on 24 kraadi. Kas seda usaldada või mitte, on iseasi. Tõsiasi on aga see, et õues on soe ja mõnus. Natuke on isegi veel palav. Kuna ma aga liiga turist välja ei taha näha, siis kannan kõigele vaatamata juba teksaseid ja vähemalt uksest välja lähen kampsuniga, mille ma siis viis minutit hiljem maha koorin. Roomlased, hullud, käivad aga kohati juba sügismantlites ringi. Turistid, hullud, lühikestes pükstes ja plätudega.

Ja vähem turist ja rohkem kohalik olen ma nüüd ka selle poolest, et mul on nüüd vähemalt üks kohustuslik lilla riideese. Liis on ju pajatanud ja mina ise ka, kuidas enimlevinud värvid riietuses on lilla ja must. Must, noh, on nii klassikaline valik ja nii laialt levinud, et seda itaallased küll patenteerida ei saa. Aga lilla, see lilla! Eks Eestis kantakse ka lillat, aga siin tundub vahel, et peale lilla muid värvi riideid ei tehtagi...Ja nüüd olen ka mina samm lähemale "kohalikule" rahvale. Ent mantel sellise ilmaga? No ei! Mõnel hommikul, kui ma ebainimlikul kellaajal hakkan Frascatist Rooma tulema, on väljas juba tõepoolest üsna jahe - nii 15-16 kraadi. Aga kuidagi ei suuda isegi õhukest vihmamantlit selga ajada. Pigem kannatan need 10 minutit bussiootamist ära. Seda küll ei saa öelda, et hambad suurest külmast plagisema oleks hakanud. Õudusega mõtlen siiski sellest, et varem või hiljem mantliilm ikkagi saabub. Juttude põhjal on Rooma talv vastikult niiske. Eriti jõe ääres. Ja arvake ära, kas ma asun Roomas jõe ääres või mitte?


Ma ei tea, kas see on nüüd kohalikkuse tundemärk, aga kohvi joon ma nüüd ka....ei saa öelda, et nagu hobune, sest nii palju kui ma tean, hobused kohvi ei joo. Itaallaste kaheksa tassi tasemele ka veel ei küündi.  Aga ühest espressost on tasapisi saanud kaks ja praeguseks hetkeks kõigub päevane kogus kuskil kahe ja nelja tassi vahel. Jah, on küll pisikesed tassid, ent ometi. Olen ma nüüd kohvi mõjul inimesena särtsakamaks muutunud? Mine sa tea. Mõned asjad, millele ennem pihta ei saanud, on nüüd iseenesestmõistetavad. Selle arvel kokutan ja viivitan vastusega vähem küll.


Mis keele õppimisse puutub, siis oma grammatika unustasin ma suurejooneliselt Eestimaale ja uut ei raatsi osta. Või siis olen endast liiga heal arvamusel. Loomulikult räägin ma päevad läbi puist keelt, aga ma saan aru ja minust saadakse ka aru. Enamasti. Mis sõnavarasse puutub, siis praegu korjan tahtlikult või tahtmatult just labaseid ja argiseid sõnu. Ja siis sõnu, mis lapsi huvitavate teemadega seostuvad. Lapsed, või vähemalt see kõige noorem, on mere ja dinosauruste fänn. Tjah. Nüüd ma oskan siis näiteks öelda balena ja squalo. Vot nii!