voeh...

Siin ma siis nüüd istun. Kooli ei läinud, istun ja olen lihtsalt mõttetu :D
Vaatan, et ma peaksin fonti vahetama,oleks ilusam ja vaheldusrikkam. Valikut eriti pole aga ehk käib kah...Niisiis...kõik :D

(siia kirjuta intrigeeriv pealkiri)

(siia kirjuta huvitav tekst)

Mnjah, kui eilne sissekanne välja arvata, pole ma nädala miskit kirjutanud ja...olen veidi rütmist väljas. Tegelikult on ju vapustavalt lihtne möla trükkida ja...uskumatu- leidubki inimesi, kes seda siis loevad :) Aga...ma pole seda ammu teinud nii, et... ma ei tea
veidi irisemist veel arvuti kallal. Tööle hakkas natt kül lläbi mitmete pingutuste. Lõpuks pidin ma langema lausa nii madalale, et helistasin lausa Mardile ja...Jürile! uskumatu, viimane viitsiski linna teisest otsast kohale tulla ja peale pikka mässamist mingit asja sai ka... Aga oh õudust, hommikul läks arvuti jälle käest ära. Ilmselt on mingisugune interneti-sekt tema mõistuse enda tahtele allutanud ja mulle...ta enam ei kuuletu. Näiteks ärak ustutades kunagi meeltesegaduses tõmmatud mõttetud programmid real player jms, kustub ka netiühendus :( Ainuke, mida ma veel teha saan, on system restore, mis interneti tagasi toob kuid seegi võib iga hetk taas kaduda :((( Võeh! Ja windows XP ma uuesti peale panna ei saa, sest arvuti keeldub sedagi tegemast. Õudne! Mulle ei meeldi sellised asjad nuuks ja tsiteerides Liisi: vääks!


Arvutiasjandus välja arvata, on meil ikka ja pidevalt lõbus. Mmm täna hommikul näiteks mängisime varjumängu, joonistasime siluette paberile, pühapäeval me võimlesime üle pika aja...
Oi, ja kõige parem on see, et täna õhtul lähen krokodill smaddyga teed jooma :D ma isegi ei tea miks, oeh see mees on me lõputute naerdue allikas. Inetu ma tean, aga ta ise põhjustab seda....

Üht väga põnevat unenägu nägin ma ka! Nimelt sain ma endale jumalikud võimed ja ma otsustasin uudishimust olla nädal aega mees. (Imelikul kombel oli sel hetkel meestemoes kuum teema seelikud. See pole aga muu unega kuidagi seotud) Nii pea kui olin meheks moondunud, tekkis mul väga suur pissihäda. Suundusin WC poole ja muhelesin rahulolevalt nähes, et naiste WC ukse taga oli pikk järjekord. Meeste oma oli aga suhteliselt tühi.
Oma võimeid ma täiuslikult ei vallanud ja nii märkasin ma pissuaari juures, et mul on ebaloomulik peenis. Minust aina voolas ja voolas ja voolas vedelikku ja minu organ moonus umbes 40cm pikkuseks valgeks voolikuks. Seejärel ärkasin et naiselikest tunnustest on mul veel rinnadki säilinud (No tõepoolest! Mida küll Freud ütleks?) Lõpuks sain oma füüsilise olemuse korda ja lahkusin WC-st. keegi lasi mulle aga kaks kuuli jalga ja ma lonkasin verest tühjaks voolavana apteegi poole, lootes sealt abi saada. Aga!...Seal öötasid mingid ülbed tibid kes ei teinud surevast mehikesest väljagi ja pööritasid ülbelt silmi. Kui apteegi vastas istuvas restoranis olev Rootsi vanapaar küsis miks mulle abi ei anta, valetasid piigad, et mina olevat väga ebaviiaks ja neil on õigus mind mitte teenindada.
Järsku meenusid mulel mu võimed. Ravisin end ise terveks aga muutusin tagasi naiseks, see mees kes oli olnud jäi samuti eksisteerima. Meie/minu peale vihastanud kapm hakkas meid taga ajama. Jooksime hoonest välja (siiani oli kogu tegevus toimunud kaubanduskeskuses) ja jõudsime metsa piiril oleva väikese majakeseni, kus elas jaapanlasest vanatädikene. Ta oli vist veidi nõialike võimetega. seletasin talle, mis minuga toimunud on, lootsin temalt abi saada (oma võimeid jälitajate kõrvaldamiseks ma kasutada ei taibanud...või ei osanud). Koos otsustasime, etm uudame mehe 5-aastaseks poisikeseks.
Jälitajad hakkasid lähedale jõudma, jooksime edasi. Nüüd oli mul siis poisike käekõrval. Jooksime ja jõudsime kuivanud sekvoiametsa, puude otsas olid hütid. Seal elasid inimesed. Nad ütlesid, et on sunnitud ära kolima sest puud on kuivanud ja kogu keskkond on nüüd elamiskõlbmatu. Võtsin end kokku ja oma võimetega muutsin metsa taas elavaks. Selle isetu teoga sain jäitajatest lahti- mets kasvas i itihedaks, et nad ei pääsenud läbi. Poisike muutus taas meheks, me abiellusime ja jäime sinna metsakülla elama. Saime isegi kaks tütart. Kõik oli idülliline kuni mitu aastat hiljem armusin ma noorde poissi ja abielurikkumise tõttu aeti mind paradiisist ära. Kahtetsesin tehtut, aga oli juba liiga hilja. Pidin pöörduma agasi tsivilsatsiooni ja välja mõtlema, kuidas endale elatist teenida. Õnneks tuli mu noor armastus minuga kaasa...

Ühte põnevat raamatut loen ka. Sellest kirjutan kah, kui ptui ptui ptui, nett kestma jääb....
oeh kui palju kirjavigu siin kindlasti on. Oleks mul vaid eesti speller....

siin ma nüüd siis istun...

uskumatu küll- raamatukogus. Sest....kodus lihtsalt internetti (ikka veel) pole. Helistaswin ju ka nn "teenindusse" ja halasin telefoni otsas veidi aga...peale lubaduste ei midagi muud. Mitte keegi minu ühendust vaatama ei tulnud :( Kardan, et minu viimaseks võimaluseks on Helika, kes hakkab täna mu kallikest arstima. Kui tema ravimid ei mõju...kas tõesti format C ???

Niipaljukest siis minu muredest seoses ühendusega. Muide, kroonilise internetipuuduse põdesin ma edukalt läbi ja...Tegelikult saab üsna edukalt hakkama ka mitte onlines istudes. Oi, raamatuid lugesin ja uskumatu, me võimlesime koos Liisiga eile pikalt ja põhjalikult. Aga eksm uidu päevad lähevad ikka ribradamisi edasi. kahjuks muutuvad nad aina külmemaks ja pimedamaks :( Eks sellest (ja internetipuudusest) tekkis ajutine kriis. Nutmaajaval valus arusaamatus ja kõhklus tuleviku ja elu olemuse teemadel....Õnneks on see (ptui ptui ptui) selleks korraks möödas ja
kui mul õnnestub taas oma ploogi kirjutama tulla, kiirgan edasi enesele loomuomast positiivsust....
aga nagu öeldud saan netitagi hakkama....niisiis, eks paistab....

Ps. kallikesed nii armas teist et ikka kirjutate ja jälgite mu tegemisi siis bloggerimaailmas.
kurb on küll jah et mu viimaseks mõtteks jäi sihuke justkui must masendus. Tegelikult ju asi nii hull ei olnud... :)

vot nii

vahin siin juba pea pool tundi seda tühja aknakest. mõtlen, mida kirjutada. Kuna hetkel on tuju ainult virisemiseks sobilik, jätan käigu vahele.....

minu mainest

kõigile teadmiseks!

Jaaa, muidugi olen ma heasüdamlik ja viisaks ja lahke jne aga on ikkagi uskumatu, mis mulje on minust jäänud vist....üsna paljudele?
Va Aafrika-Carl MSN-s kelle Tiina "läbi kulutas" ja kelle meie Liisiga oma "hõlma alla võtsime" arvab näiteks et olen väga shy ja tema peab mulle õpetama kuidas flirtida. Siis arvab ta veel seda kaa, et mina olen temasse armunud.

Liis kirjutab üsna avalikult ja särtsakalt, mida ta mõtleb ja mida näeb. jaa mina olen küll veidi vaoshoitum selles osas, mida räägin ja näen vähem igasuguseid asju, sest olen lihtsalt...uimasem?
aga oi, ma irvitan samamoodi nagu tema igasuguste lolluste, nonsensside(huraa ka mina saan seda sõna kaustada) jms jaburuse peale.
Kommenteerin kurjalt ja julgelt, ropendan jne (harva küll ikkagi :D) Hihii ja igasuguste naljakate msn-i meeste ja türklastega saab nii palju nalja, sellist mitte just eriti heasüdamlikku nalja, niisiis.
Mäletan, et kellelegi oli puberteedieas (see oli vist Helika) ainult minuga kaua väljas jalutamas käia, sest mina olevat "mõistlik" ja kulla Brigitta oli kaaa nii üllatunud kui kuulis et mina joon ja käin klubis :D
Koolis teen ma tarka nägu ja nii keskoolis olid muidugi taaskord kõik õpetajad veendunud, et ma "kullatükk" olen. Hihiiii!

Issas, ma olen küll rahul ja vahel uhke oma plekitu reputatsiooni üle aga...oelge ometigi mõistlikud, ma olen palju vallatum, kavalam, pahelise kui te arvatagi oskate.....

olla...

kärbeste jumal

olen mina! Hahaahaaa!(homeeriline naer.) Noh jah pean tunnistama, et meil valitseb polüteism ning seega on mu kaasjumalaks Liis. Kahekesi koos valitseme üht seltskonda veinipudelisse lõksu jäänud äädikakärbseid. Muidugi armastavad drosoofilad väga käärinud toidujäätmeid ning seega oli laiskusest lauale jäänud tühi veinipudel (tilgakesega põhjas) tõeline püha lehm, mille poole püüelda. Noh sisse oli lihtne saada, aga välja? päris raske ülesanne muidugi. Suur on aga "jumalate" rõõm, sest tüütud olendid ei tiirle enam meie peade kohal, vaid on koondunud väikesesse rohelisest klaasist anumasse.

Aga oh häda! Üks tegelane, ilmselt kogu ühiskonna helgeim pea, suutis leida väljapääsu. ta polnud veel päriselt lahkuud, ilmselt pidas ta rasket moraalset sisevõitlust. Meenutagem Platoni koopamüüti: kui kõik mida siiani näinud oled, on vaid varjud, peegeldused, siis võib "tegelikkus" hirmu valmistada küll. Nii ta siis istus seal pudelikaelal ja värises, olles ebakindel oma tuleviku suhtes. Jumalate kohustus on eksinud lambukesi muidugi ka aidata ja nii andis Liis talle tugeva julgustava sõrmenipsu, mispeale lambuke lendas tähtede poole. Hiljem, muide, nägin teda vannitoa seinal mõtisklemas. Arvestades veinipudeli ja vannitoa suhtelist kaugust ja kärbsekese väiksust, võib seda pidada lausa paralleeluniversumiks. Ma ei juhtinud teda tagasi pudelisse, sõprade ja vaenalste juurde. Arvan, et erakuelu teeb temast kuulsa kärbes-pooedi või lausa filosoofi, kes oskab vastata igikestvale küsimusele, mis on elu mõte. (Juhul muidugi kui tema õpetused ühiskonna poolt vastu võetakse,)

Siiski, et vältida kogu populatsiooni emigreerumist "laia maailma", võtsime kasutusele ettevaatusabinõud. Pudel sai kaetud fooliumiga, väikene auk keskel õhutuseks. Oleme õelad küll jah :D Mõtleme,et varsti on oodata beebibuumi (Liis rääkis targa ja üleoleva näoga, et drosoofilad kohanevad keskkonnaga ja siis hakkavad paljunema). Tore oleks ka omada üht mikroskoopi Tiina suurejoonelisest kogust, et teha Saava bioloogiatunni vaimus uurimusi, kel on pikad, kel lühikesed tiivad - geneetika ühesõnaga. Oi loodame, et rõõmu jätkub kauemaks.
tegelikult ma arvan et ka kärbsekestel, kui nad lõpetavad peaga vastu pudeliseina rammimise, saab olema magus elu. Esiteks me ju kavatseme neid tolles isoleeritud keskkonnas, kus muide pole looduslikke vaenalasi ka toita, ning lähtudes taaskord filosoofilisest vaatepunktist, tundmata "tõelist" maailma, olles õnnis ullike, on elada hea ja muretu....

On juba möödnud piisavalt aega..

..ajast, mil viiamti kirjutasin. Tõsiasi on see, et olen juba proovinud vahepeal miskit kirjutadak uid asi on jäänud katki. Tänagi pole vast niipalju põnevat kirjutada. Midagi sellist vähemalt, mis minu "nõudlikule lugejaskonnale" põnevust ja naudingut võiks pakkuda...
Kuivõrd aga mu esmaeesmärk on siiski iseenese meelt lahutada, siis kirjutangi, isegi kui tegemist on viimase mõttetu lobahunnikuga :D

Mmmmm...mida siis ikkagi öelda? Lubasin küll poeetilisi tuure, kuid näib, et nendeni läheb veel veidi aega. Õigupoolest on minu "poeesia" suuresti spontaanne ja minu tahtest sõltumatu. Kannan juba mitu aega kaasas paari rida, paari seemet mõneks uueks luuletuseks aga....vot idaneda need read hästi ei taha....

Laupäev on. Igav on. Raamatut lugesin, Saladusi lugesin, Liisiga koos itsitasin, MSN-i olen sisselogitud aga keegi minuga ei räägi. Peaks pesu pesema, peaks prantsuse keelt õppima...ei viitsi. ongi õigupoolest juba oktoober ja täpselt niikaua ma ju tubli lubasingi olla. Nüüd on vaja küll juba midagi erilist, et mind jälle "usinaks" muuta.
Seesugune on siis hetkeolukorra kirjeldus. Böö! Tõesti on igav ja hinge närib mingisugune seletamatu tunne. Tahaksin midagi teha aga ei viitsi, peaksin midagi tegema, aga ei taha. Vahel juhtub nii küll ja tean et see läheb üle aga ikkagi: BÖÖ!

Tegelikult on raamat, mis hetkel käsil tõesti põnev. Tegemist on Pierre Chorderlos de Laclose romaaniga "Ohtlikud suhted", mis on minu teada üsnagi kuulus ja tuntud raamat ning tegelikult väärib minu silmis oma tunnustatust küll: mõnusalt pahelised kuid intelligentsed peategelased, kes vääramatu elegantsiga kõik teised oma tahtmisele allutavad. Kirjanduses on sellistele tegelastele ja nende edule küll tore kaasa elada, vahel ehk isegi neid imetleda. Olen näinud sama romaani ainetel tehtud filmi ja ma tean, et pahad saavad oma vitsad kuid hetkel olen alles raamatuga poole peal ning...tõesti on nauditav imetleda paheliste peategelaste manipuleerimisoskust. Manipuleeritavatele ma paraku eriti kaasa ei tunnegi...

Heh, hetkel ei tulegi miskit arukat enam pähe. Raadios lõõritavad linnukesed toonitavad kui oluline on olla otsusekindel ja mitte lasta asjadel omasoodu minna. seega lähen ja üritan nüüd teha midagi mõistlikku. Kas tušiga mökerdamine just mõistlik on...Aga mõningast naudingut pakub ikka :) (Kõigepealt aga duši alla..... )

päevad on pikad, päevad on lühikesed

vastavalt sellele, mis kell sa suvatsed üles tõusta ja "tegutsema" hakata. tean jah, et seep olem ini eriline avastus aga siiki. Juba suvel märkasin, et kui tõusta kl6- kl7, siis teoreetiliselt jõuaks niii palju ette võtta ja kui keha(mis on harjunud märksa hilisema tõusmisega) tunenb, et kell võiks olla 2 või 3, on tegeliult alles kell 1. Õudne! :D

Täna taasavastasin selle seose. Nimelt algab esimene loeng kolmapäeviti kl 8.30 ning seeo n varajaseim loeng üldse. Nii, kui loeng sai läbi jõudsin Dorisega käia turul ja Zeppelinis (kus mulle muide jälle pensionikindlustust pähe püüti määrida), kohvi joomas ja..teha pikk jalutuskäik mööda Emajõe kallast. Olin otsustanud täna laisupäeva pidada ning järgnevatesse loengutesse mitte minna kuid.....kui me jõudsime oma pikalt lõõgastavalt jalutuskäigult tagasi, oli kell alles kaks, ma oleks suurepäraselt loengusse jõudnud! Oh oh oh...nii mõnedki tõusevad kl2 alles üles ja mina....olen päeva juba lõpetanud :D Jube!

Seoses selle varase suvise ülestõusmise mainimisega meenus mulle tänane unenägu: suvi, töö, Kohtu vaateplatvorm ja turistid. Huvitav kokkusattumus on see, et nägin täna tänaval Tiinat (giidide pealikku :D), kes peaks ju tegelikult üldsegi Tallinnas olema...

Helika läheb tänagi kluppi, mina ei viitsi. Kui oskaks midagi veel lisada, teeksin seda. Paraku ei oska. kõik.

PS: varsti tulevad mul jälle poeetilised tuurid, ma tunnen seda .D

Hommik algas järjekordselt traditsioonile mida-ma-unes nägin vestlusega. Liis nägi unes, et ostis kaltsukast sügavkülmiku, kuskil oli mingi neeger ja kuskil põgenes ta kellegi eest ära. Sussid kaotas ta unes ka ära, kuskile kodutee peale muide. Eriti tore oli minna mul kooli ja näha,et....ongi kellegi sussid tee ääres vahtralehtede sees. Olen täiesti kindel et see ei olnud uni :)

Ise nägin unes inimkeeli laulvaid hiidluikesid, seda kuidas ema mulle sõiduiletit ei ostnud ja me kontrollidele vahele jäime.
Parim osa päevast oli pikk ohjeldamatu naer Dorisega. Tegelikult jääb üsna mõistmatuks kuidas võib nii palju nalja saada sellest, kuidas hakksime auditooriumise minema(asub 3. korrusel). Doris tahtis minna 4. korrusele ja mina 3.korrusele. Läksin aga Dorise suunas ja ütlesin: "Õige küll!" Viis pikka minutit naeru oli garanteeritud.

mul tuli uni meelde

ja otseloomulikult ma pean sellest kirjutama.
Nägin nimelt unes seda kuidas Krissu läbi MSN-i saatis mingi meela pildi enda suust, keel huuli puudutamas. Ta ütles, et kavatseb modelliks hakata ja see pilt on tema proovifoto, mida tuleb nüüd võimalikult palju levitada. Kui see inimestele meeldib, saab temast ka modell. Läksin siis juba oma kursuse listi kirjutama, et vaadake seda pilti ja kas see pole ilus?
tegelikult ma isegi olin võimeline leidma selle une käivitaja. Avastasin nimelt üsna põneva saidi http://postasecret.blogspot.com , kuhu inimesed saadavad oma saladusi postkaardi kujul (soovitan vaadata ;)). Üks nondest postkaartidest oligi täpselt selline, nagu unes nägin.

nuuks

Uurisin oma albumeid pilt.ee-s ja leidsin selle pildi siin. Ja hakkasin nii hirmsalt oma kiisu järele igatsema :( Selline ilme nagu sel pildidl ei saa ju kedagi külmaks jätta :P Kuigi tean üsnagi hästi, et kassil pole minust küll sooja ega külma (või oskab ta hästi näidelda) ehk vaid niipalju, etk ui oeln kodus, saab tema kaks hommikusööki :)

Oeh neid kassiinimesi küll. Tegelikulto n nii lõbus mõelda, et kui kassiinimeste seas jutt kiisudele läheb, jätkub juttu kauemaks ja kõik nende teod on omamoodi nunnud. Isegi see, kui sind sääri mööda üles ronitakse(küüntega muidugi) või kui pead ärkama hommikul kell kuus sest kassikesel läks kõht tühjaks. Oeh, kiisud on lihtsalt nii toredad:) Tõeline heldimus tekkis minus....Eriliselt enda kassi vastu, meenuvad aga ka Dorise Brunnu ja Tiina Sebastian ja üldse kõik kiisud keda ma iial näinud olen. Oeh....

uni on hea

Tõesti on. Täna sain lõpuks ometi korralikult magada. Lausa väikese vahega kuni poole üheni, mis minu jaoks on vapustav saavutus arvestades seda, et isegi kahel järjestikul hommikul peale pikka ülevalolemist läks uni ära kella seitsme paiku. Ilmselt mõjus mulle nii uinutavalt vein, mille eile ostsin. Tundsin vajadust korgitseri järele ja kui Liis ütles, et me eda niikuinii kasutama ei hakka, ostsin ma kohe pudeli veini ka. Odav vein küll aga siiski üsna hea- Manarstirska Izba. Kui kunagi seda emaga poes nägime, jäi mulje, et tegemist on ka üsna legendaarse veiniga. Aga nagu juba mainitud. uni oli väga hea :P Noh, ärkvelolek on küll tore aga und ei näe ju üldse :( Uni on aga üks minu elu sisukamaid komponente.
Tänane uni oli ka piisavalt jabur. Kõike ma jutustama ei hakka kuid parim stseen oli see, et varastasin põllult sibula, et see hobusele anda. Mind tabati aga teolt ja üritasin ära joosta. Min saadi siiki kätte ja enda õigustuseks ütlesin, et meile räägiti just ühiskonnaõpetuse eksami kordamistunnis seda, et seaduslikult on lubatud igalühel suvaliselt põllult võtta kapsaid ja sibulaid, sest neid toodetakse niigi Eestimaal ülemäära. Põllupidajad olid küll väga hämmastunud nägudega.

Muidu akkab sügis-talv küll saabuma. Liis juba nuuskab valjusti ja seljas on tal lausa 3(!)kampsunit. ka mina ärkasin väikese kurguvaluga. see läks siiski peale tassitäie tee joomist ära. Pofülaktika mõttes olen siiki joonud veel kaks ja tassitäie kohvigi. Muud polegi nagu olnud. Ahjaa nö kunstiga tegelesin ka. Eks tulge kunagi mu pilte vaatama :)

ma ei tea kuidas alustada

...järjekordset postitust. On juhtunud nii mõndagi selle aja jooksul, mis on möödunud mu viimasest kirjutamisest. Käisin veelkord klubis Tallinn, oli rebaste retsimine, ja Atlantises käsin ka (appi, millised metamorfoosid. Ma poleks veel ütleme pool aastat tagasi klubide poole vaadatagi suutnud).

Mis mu meeli ehk hetkel kõige rohkme paelub, on üks inimene. Juhuslik leid klubist aga väga tore ;) Ehee...noh mu bloog on juba piisavalt "populaarne" selleks, et väga detailseks mitte muutuda ja...ehk olen kirjutamises siiki veel veidi häbelik. Noh, aga hea tunne on mul südames küll. Või vähealt mulle meeldiks nii mõelda küll :)

Võibolla sellepärast mulle kolmapäevane õhtu nii väg i meeldinudki. Issas, leppisime kohtumise kokku ja...kokku ei saanudki :( Helika ja Ave seltskond oli küll tore kuid oeh..entusiasm oli ju kadunud. Nagu Liis siin kraaksub ;) olin ka ise süüdi aga jah...nii palju siis sellest.

Rebased olid neljapäeval, üleeile seega. Samal päeval külastas mind ka tjoota tallinnast, kes oli oeh, justkui jõuluvana :P Keedised, hoidied, õunad, makaronid, brita kann,,,,ma ei jõua kõike üles loetledagi. Tõeline küllus :D Jah, järjekordselt minu võitlused, ideeline askeetlus ei kanna vilja :D ja...ega ma eriti ei olegi õnnetu. Külluselgi on omad võlud. mmmm šokolaad.......

kartsin, et rebastele ei jõuagi, rong väljus ja ma olin kindel, et selelga asi piirdubki. aga...tuli kõne Kadrilt ja...ma sain autole, ma sain kiidjärvele :P Olulisi kommentaare mul tolle ürituse kohta vast polegi. Lihtsalt oli tore, rebased kenad ja viksid ja meeleolu suurepärane :P

Kohtumine ööklubis jäi küll ära, aga sõnum telefonis tõi taas naeratuse näole. Jah, ma tahaksin küll reedel kokku saada, oli mu vastus. Peale järjekordseid väikesid probleeme seoses aja ja ruumiga (või siis lihtsalt ma tulin nii kaugelt ja nii aeglaselt) muutus õhtu tõesti toredaks. kaks bowlingu-veertust(siis sai aeg otsa), väikene seltskondlik oleng viski ja colaga, kerge filosoofiline arutelu elu mõtte ja eesmärkide üle ja Atlantis :D. Tegelikult on ikkagi uskumatu, et ma sinna läksin.Oh nii hull ei olnud, kui ette olin kujutanud kuid vististi üksi või oma tavaseltskonnaga oleksin sealt kohe põgnenud...

ja siis sild...kui üks peab minema teises suunas ja,,,,lahkuda võib olla raske aga kui see lõpuks juhtub, siis pikk jalutuskäik tühjadel tänavatel kodu poole. ja kõndides hakkab tekkima mingisugune ähmane, veidi ohtlik heaolutunne....

ahjaaa...

üks eilne naljakoht tuli meelde küll! Pesupoes müüakse Dorise-nimelisi kollakaid eriliselt õhukesi sukki ja Greta-nimelisi musti võrksukki...

30 sept: see avastus, et mul nimekaimuks võrksukad, on sama hea kui see, et mu juuksetoon on keskmine blond. Nojaaa

kolmapäev

Tegelikult lisaks kohvikus diivanil lösutamise jõudsin teha ka väikese jalutuskäigu Karlovas koos Dorisega. Väga lõbus oli, nalja sai palju. Kahju, et ma üleskirjutamiseks piisavalt ei mäleta. Külastasime imeilusaid pisikesi alledega tänavaid, näiteks Linda tänavat. käisime ka üsna mitmes second-handis. Ka kaustatud mööbli poodides. Oi kogemus misugune. Pea iga vana asi tõi esile ooo-sid ja oiiii-sid. Nostalgia on ilus tunne. :)

Antiikkirjandus pole nii põnev kui alguses tundus. Prantsuese keel läheb aga aina lõbusamaks sest õpetaja on vapustavalt entusiastlik ja energiline isegi kl 4 algavas tunnis...ja seda kuni lõpuni välja. Ta on lõbus, tunnis saab palju nalja. Kuidas siis saab keeleõpe mitte meeldida (nagu ka inglise keele õpetaja eelmisel aastal)?

Ei tea, kas see on perverssus, kuid mulle meeldib vaadata naiste jalgu :D Muidugi mitte kõigi naiste, ja au olla minu pilgu all, langeb tegelikult vähestele koibadele. Lihtsalt ma avastasin täna taaskord kui ilusad on mõningad inimkehaosad. Näiteks jalad siis :) Sellised jalad, mis paistavad välja paraja pikkusega seeliku alt ja pole liialt kidurad või liialt vohavad :) Oeh ja pikkade saabastega jalad on ka vägagi nauditavad.... Millegipärast näib, et sellised minu maitsele vastavad jalad on keskealistel daamidel :D Aga ka seljad on inimesetel ilusad...ja kõhud. Ja meesterahvastel võib esineda haruldaselt ilusaid lõuajooni ja jalust nõrgaks võtvaid käsivarsi.

Igatahes see jalgade ja seeliku jutt viis mind selleni(ja ma olen seda mõnda aega plaaninud niikuinii), et kui ma peaksin täna kluppi minema, siis seelikuga :P Suur motivatsioon minekuks oleks muidugi kõne ühelt isikult....

tarkus?

tähendab, ma tahtsin tekitada siia targa arutelu tarkuse teema ümber aga ma ei suuda oma mõtteid piisavalt koondada. Seega jääb see ära. Usun, et keegi sellest palju ei kaota. Niipalju peaks siiski vist mainima, et teadmised on tegelikult väga toredad ja ülikool on ka tore :)

Jah on küll! Hoolimata sellest, et ma veidi laisapoolne olen, et raamatukogu asemel on tore lösutada "Suudlevates tudengites" diivanil või põgeneda valgustuskirjanduse loengust kuhugile kohvi jooma. Muide ma kulutan veidi liiga palju raha ja minus hakkab tekkima take it easy suhtumine oma majandusliku olukorra suhtes, aga see selleks. Tarkuse kohta tahtsin öelda seda, et teadmised on toredad ning isegi kui ma ei olegi viks ja korralik, siis midagi jääb siiski meelde ja päris kõik mööda külgi maha ei jookse. tegelikult on mõned loengud isegi inspireerivad. Õigem oleks vist öelda, et mõned inimesed on inspireerivad. Tegelikult räägin ma hetkel eelmise aasta kogemusest (vapustav inglise keel kus otseselt keelega egeleti vähe kuid mis andis nii palju). Aga mõnikord on küll vapustav tunne, sest tegelikult efekt, et sa oled midagi juurde saanud, vahel tekib küll . Ja siis on nii hea olla.

Täna kuulsin juba mitmesajandat korda küsimust "mis sinust saab?" ja ma ei tea ikkagi päris täpselt aga veendumus, et kirjandus (värsimõõt jms välja arvatud) ja kultuur ning täpsemalt selle õppimine on siiski hea ja kasulik. (Olen ilmselt Rein Veidemanni loengu mõju all. Seal räägiti kultuuri võimest end taastoota jms.) niisiis, elu on ilus ja tegelikult ongi. Aga kes minust saab, ma ei tea :D

tegelikult...

oli eile imekaunis õhtupoolik. Helika sõidutas mind juba ei tea mitmendat korda Tartusse. Seekord põikasime läbi Väike-Maarjast Seega me sõitsime mööda väiksemaid teid Tartusse. tee oli peaaegu tühi ja...kuskil kui tegime metsapeatuse vaatasin ülesse taevasse. Kogu taevalaotus oli tähti täis ja paistis vist isegi veidi Linnuteed. Lihtsalt väga väga ilus. Pärastpoole nägime veel üsna madalal kükitavat punast poolkuud.... Uusi värsse need kaunid stseenid seekord ei sünnitanud aga peas tekkis mõte sellest, kui põnev oleks veidi astronoomiat õppida. Väga väga oleksin ma tahtnud näha unes kosmosesse lendamist. On kuhu suunda oma alateadvust suunata,,,,, Õnneks, unega või uneta, jäävad ilusad pildid kauaks meelde :)

peol käidud

Alguses üldse ei tahtnud aga samas tundus ka tartus üksi kükitamine täiesti nõme mõte ja vabandust Liis, kartulikorjamine polnud ka eriti ahvatlev pakkumine. nii ma siis läksin juba rekordiliselt kolmandat nädalavahetust Tallinna veetma.

Nädalavahetus, mis algab neljapäeval ;) sai sisustatud mitte-loengusse-minemise ja kinoskäiguga. Vaadatavaks filmiks "Malev". Hmm nojah. Käis kah. ja oli ikkagi tore kuulda kinolinal emakeelt kuid film ise oli üsna klassikaline eesti huumor, mis on mulle küll geenidega kaasa antud, talutav ja arusaadav, kohati vaimukaski, kuid siiski mitte minule kõige rohkem mokkamööda naljategemisstiil. Mulle meeldis see eestlaste kui tuima kuid "tööka" laulurahva pilamine, tore oli suur rukkilille armastus aga..... film oli kuidagi lame ja liiga üeplaaniline. Komöödia küll jah. Väga suurt sisu ei saaksi oodata aga siiski.... Noh oli vaadatatav ja nüüd on see nähtud.

Oi tegelikult ei tahnud ma sugugi sellest rääkida, ega ka jalgrattasõidust Helikaga vaid ikka DenEesti peost :) Samas pole seal ju nagu eriti midagi rääkida :( Pidu toimus Maardu mõisas, transport spetsiaaltselt tellitud bussidega. Me isegi jõudsime peale, kuigi hilinemisega. Voeh, see pole üldse ilus kuid ma pean nentima, et vähemalt koos minuga jõuab ema mul harva kuskile õigeks ajaks. Aga kui ma teda tagant sunnin, et kiiremini siis....
Sain selle vähemalt südamelt ära:) Mitte, et see mu südant eriliselt vaevanud oleks aga tol hilinemise hetkel närvidele käib küll.

Aga tagasi peo juurde. Vanainimeste pidu oli ja kõik nooremad, kel vähegi võimalust (st kes olid tulnud autoga) põgenesid üsna pea. Mina ja veel mõned õnentud olime sunnitud ootama 11.30ni mil bussid tagasi linna sõitma hakkasid. Noh süüa sai, kohvi ja torti ka. Kõhutantsu ja flamencot oli ka tore vaadata kuid enamuse ajast istusin Katriniga ühes nurgakeses ja rääkisin lihtsalt juttu. Võtsin osa siiski jenka tantsimisest. Hiljem tantsisin bussijuht Ennoga, kes mu vastupuiklemisest hoolimata põrandale viis (ma ei oska ju sääraseid valgeidroose stiilis tantse). tegelikult mõtlesin, et harjutamine kuluks ära.... Pärast tantsisin veel ühe toreda kõhuka bussijuhiga ja oeh...küll ta oli suur ja higine :D:D Natuke aega kuulasin ühe isiku naermaajavalt põnev-jaburat juttu, siis jalutasin ja...oligi vist kõik.

Aga peale seda pidu siirdusime Parlamenti kuhu mõned (nimesid nimetamata ;)) Olid südantlõhestavalt juba ammusest ajast soovinud minna. Niisiis läksimegi parlamenti. Muude isikute hulgas ka mu ema ja Velts. Velts põgenes sealt üsna ruttu kabuhirmus, mu ema ja mina samuti üsna ruttu sest....Nexus oli vist ikkagi liig :D Üldiselt oli siiski päris lõbus? Äkki oligi :D

seekord nimetu

...sest mul ei tule head pealkirja pähe.
Rääkida millest? Eks ikka klubis käimisest, sama teema on juba Liisi poolt üles võetud, eelmine klubiskäik on ära mainitud Helika poolt, arvan et võibolla kirjutab sellest Tiinagi....
Oh ei teagi mida öelda..Tore oli:) Isegi väga tore. Kolmveerand õhtut tantsisin oma kallikestega: Liisi, Tiina, Helikaga ja veerand õhtut veetsin uue tuttavaga, kes osutsus vägagi lahedaks tüübiks :) ja selle veerandi jooksul, mil mina teistest eraldusin, juthus nii mõndagi põnevat, nagu selgus :D
Helika tantsis mingi imeliku karvikuga, kes nagu selgus, oli üsna mõttetu mees :D hea, sest alguses olin ma ise talle islma heitnud. Liis sattus diskoripult karja DJ-de hulka tantsima. Muuseas olid kõik tema tegemised läbi klaasi poolele klubile näha :D Tiinagi tantsis kellegagi. Oi pärast oli teda hea narrida. Tiina oli ju lausa truudusetu :D
Palju jäi mul nägemata, sest mul oli endal tegemist. Ehee, usun et oli piisavalt lõus selelks, et Liis ka järgmine nädal piule tuleks. Mina ise tahaksin mitte minna, et neljapäeval korralikult loengusee jõuda aga...seda vist küll ei juhtu :D

Aga ma nägin jälle imelikku und. Seekord nägin unes seda, kuidas läksin Kadrioru Kiisumarketisse kommi ja sinki ostma (isegi unes mõtlesin, et miks säärane imelik valik) Summa tuli u 94kr ja ma otsustasin maksta kaardiga. Kõik oli jstkui korras kui äkki ütleb kassiir, et lisaks allkirjale tuleb tsekile märkida ka magususe protsent. See oli ju lausa ennekuulmatu :D Vaatasin kiiresti kommipakile, Sellist asja sinna küll märgitud polnud. Ütlesin seda talle ja tahtsin minema hakata, tema mulle aga kaupa kätte ei anna. Oleksin asja sinnapaika jätnud kuid olin ju kaardiga kommide eest ära maksnud. Sain uskumatult vihaseks sellise kehva teeninudse peale ja nõudsin kaupluse juhatajat. See tuligi kohale. Tegemist oli aga umbkeelse vanaldase vene beibega. Niisiis eo olnud ka temale kaebamisest suurt kasu. Sain vist veelgi vihasemaks kui peale vene keeles sama asja seletamist ta täiesti tuimaks jäi. Vihaselt marssisin vist minema ja lubasin tarbijakaitsesse kaebuse esitada :D