ma ei tea kuidas alustada

...järjekordset postitust. On juhtunud nii mõndagi selle aja jooksul, mis on möödunud mu viimasest kirjutamisest. Käisin veelkord klubis Tallinn, oli rebaste retsimine, ja Atlantises käsin ka (appi, millised metamorfoosid. Ma poleks veel ütleme pool aastat tagasi klubide poole vaadatagi suutnud).

Mis mu meeli ehk hetkel kõige rohkme paelub, on üks inimene. Juhuslik leid klubist aga väga tore ;) Ehee...noh mu bloog on juba piisavalt "populaarne" selleks, et väga detailseks mitte muutuda ja...ehk olen kirjutamises siiki veel veidi häbelik. Noh, aga hea tunne on mul südames küll. Või vähealt mulle meeldiks nii mõelda küll :)

Võibolla sellepärast mulle kolmapäevane õhtu nii väg i meeldinudki. Issas, leppisime kohtumise kokku ja...kokku ei saanudki :( Helika ja Ave seltskond oli küll tore kuid oeh..entusiasm oli ju kadunud. Nagu Liis siin kraaksub ;) olin ka ise süüdi aga jah...nii palju siis sellest.

Rebased olid neljapäeval, üleeile seega. Samal päeval külastas mind ka tjoota tallinnast, kes oli oeh, justkui jõuluvana :P Keedised, hoidied, õunad, makaronid, brita kann,,,,ma ei jõua kõike üles loetledagi. Tõeline küllus :D Jah, järjekordselt minu võitlused, ideeline askeetlus ei kanna vilja :D ja...ega ma eriti ei olegi õnnetu. Külluselgi on omad võlud. mmmm šokolaad.......

kartsin, et rebastele ei jõuagi, rong väljus ja ma olin kindel, et selelga asi piirdubki. aga...tuli kõne Kadrilt ja...ma sain autole, ma sain kiidjärvele :P Olulisi kommentaare mul tolle ürituse kohta vast polegi. Lihtsalt oli tore, rebased kenad ja viksid ja meeleolu suurepärane :P

Kohtumine ööklubis jäi küll ära, aga sõnum telefonis tõi taas naeratuse näole. Jah, ma tahaksin küll reedel kokku saada, oli mu vastus. Peale järjekordseid väikesid probleeme seoses aja ja ruumiga (või siis lihtsalt ma tulin nii kaugelt ja nii aeglaselt) muutus õhtu tõesti toredaks. kaks bowlingu-veertust(siis sai aeg otsa), väikene seltskondlik oleng viski ja colaga, kerge filosoofiline arutelu elu mõtte ja eesmärkide üle ja Atlantis :D. Tegelikult on ikkagi uskumatu, et ma sinna läksin.Oh nii hull ei olnud, kui ette olin kujutanud kuid vististi üksi või oma tavaseltskonnaga oleksin sealt kohe põgnenud...

ja siis sild...kui üks peab minema teises suunas ja,,,,lahkuda võib olla raske aga kui see lõpuks juhtub, siis pikk jalutuskäik tühjadel tänavatel kodu poole. ja kõndides hakkab tekkima mingisugune ähmane, veidi ohtlik heaolutunne....