kõrvitsatasand

Tere kah! Istun mina siin raamatukogus, õppida ei taha, aga ära ka ei lähe. Internetimaailmas ka eriti midagi pole. Nii tulin ma lõpuks ikka siia bloogi lobajuttu ajama. No ma loodan, et kui ma siin raamatukogus piisavalt kaua istun, siis ei jää mul lõpuks muud üle kui lihtsalt veeeel üks kord oma konspekt läbi lugeda. Praegu on mul petlik mulje, et mina tean ju praegugi juba absoluutselt kõike. Kindlasti tuleb homme eksamil mingi katastroofiline üllatus. (Ühe hetkega on optimistist pessimist saanud).

Ma lobisen veel veidi ja lähen otsin endale siis ühe õpinurga. Raamatukogust ma väljuda ei tohi. Tegelikult saatsin ma juba appikarje SMS-i Dorisele.
-Mis teed?
-Lähen kohe varsti hambaarsti juurde.
No on lootust, et ta hiljem helistab. Muidu ma peangi tegelikult õppima.
Iseenesest on see kummaline kuidas iga ülikooliaastaga eksamikoorem on kergemaks läinud. Mitte materjali hulk või lihtsus, küll aga emotsionaalne koorem. Ma ei muretse üldse. Tegelikult kipub asi juba absurdini jõudma. Ma muretsen selle pärast, et ma üldse ei muretse :D

Nõndaks. Minu vastas istub üks krussis juustega suure nina ja prillidega noormees. Vahetame aegajalt pilke. Teised on tuimad ja igavad. Täpselt nagu minagi. Vihma sadas küll, aga olek on ikkagi lämbe ja kleepuv. Veepudel on juba tühjaks pigistatud. Selline ilm tuleks seadusega ära keelata. Minu organism on tõesti täiesti vegetatiivsele tasandlie taandunud. Ei ole intellektuaalseid mõtteid, ei ole meestega seotud mõtteid, ei ole ambitsioonidega seotud mõtteid, ei ole toiduga seotud mõtteid. Ainuke mõte on, et millal küll normaalne kliima taastub? Külm ja lörts ja pori ja tugevad tuuled :) Või siis variant kaks: millal saabub kuumarabandus, hallutsinatsioonid ja sellest tingitud loominguline palang. Eile olevat muidu maikuu kuumarekord purustet...

Tavaliselt muutun ma kõrvitsaks peale keskööd(erinevalt printsessist, kes muutub tuhkatriinuks) . Viimastel päevadel pole ma vahepeal inimeseks saanudki. Istutage mind veidi varjulisemasse nurka maha, kastke korralikult ja ma olengi õnnelik. Tegelen kõrvitsafilosoofiaga ja võtan õhuvanne. Sügisel muutun jälle inimeseks.

oma naisega...:)

Tiina tegi meist nii palju ilusaid pilte,
et ma lihtsalt ei saanud kiusatusele vastu panna :)

No ma siis kirjutan!

Keegi juba igatses uue sissekande järgi. No ma siis kirjutan! Tõesti, mõni aeg on juba mööda läinud. Aga mul on tegelikult vabandus täitsa olemas. Mul oli lihtsalt liiga palav. Hommikuti paistab julm päike aknast sisse ja ülejäänud aja on lihtsalt liiga umbne olla. Meil on siin nimel troopika. 20+++ kraadi ja pidev äikesevihma ootus. Mulle sellised ilmad ei kõlba. Olen uimane nagu kevadine porikäbes. No mitte kuidagi ei suuda ennast erksaks muuta. Mõte on tönts mis tönts.

Tahate teada, mis ma vahepeal teinud olen? Olen teinud põhilselt tavalisi asju: õppisin eksamiks, käisin poes, naljatlesin Liisiga, lugesin raamatut....Veidi erilisemaid asju tegin ma ka. Meil käis Tiina külas. Vot see on juba kvartali suursündmus! Tema külaskäik oli eriline, aga meie tegime ikka tavalis asju. Lobisesime, jalutasime, käisime kinos, käisime inimtühjas zavoodis... Ikkagi oli tore.

Tiina oli iseloomult sama, aga nahatoonilt mitu korda tumedam ja kehakaalult kilosid kergem. Kas teeb kadedaks? Muidugi teeb. Samamoodi nagu minusuguseid väiklasi inimesi ikka rõõmustab, kui keegi on paksemaks läinud. Hahahaa! Ega me Tiina juuresolekust muidugi kergemaks ei saanud. Tiina jätkas oma tavapärase laia joonega - külakostiks toodi torti, kartulikrõpse, siidrit, valgehallitusjuustu. Millal ma õieti sain viimati torti süüa? Ma arvan, et eelmise Tiina külaskäigu aegu. Iidseltel aegadel seega.

Olgu Tiina pealegi lummavalt ilus ja kadestamisväärselt trimmis, pede on ta ikkagi, ihihii. Fotopede nimelt. Oi jestas, isegi mina ei suuda nii palju klõpsida kui tema suutis. See-eest tuli ilusaid pilte ka küllaga. Mina polnud küll eriline modell, aga Liis sai küll staaritseda ja edvistada (ega minagi muidugi patust päris prii pole).

Ja laupäeval käin Piretiga ühes paigas. Hääletasime kultuurilooliselt väärtuslikku kolkasse. Nüüd on meil, kui kõik jätkuvalt hästi läheb, suveks madala palgaga kirjandusega seotud töökoht. Aga seal on pääsukesed ja lambad ja karjamaa... Idüll missugune. Rikkaks ei saa ma ju niikuinii?

Hääletamine on endiselt tore. Need paar üksikut kogemust kinnitavad, et see ei ole sugugi midagi rasket. ootad veidi ja saadki auto peale. Ja seekord saime lausa luksusautodega sõita. Milleks maksta 100 kr umbes bussis sõitmiseks, kui sihtpunkti saab tasuta nahkistmetega maasturis? Et jõuab kindlalt kohale, et keegi ei sõiduta põõsasse? Nojah... :D
Aga üks tore väikelinnamees viis meid lausa kaugemalegi, kui ta ise sõita kavatses - lihtsalt heasüdamlikkusest. Meie seisime tihedas vihmas, totrad kilekeebid üll. Kõik möödasõitjad vahtisid silmad pungis. Aga tema tuli ja võttis meid peale. No kas pole tore, et maailmas ka omakasupüüdmatuid inimesi on?

PS: see on mu 399. postitus !

väike vahepala

Päälelõuna. Kõhus on makaronid ja kohvipiim (1/3 piima ja 2/3 lahjat kohvi). Peas peaks olema kõigi eelduste kohaselt kunstiajalugu hilisbarokist impressionismini, aga püüdes meenutada, millesed kunstnikud Saksamaal olid romantikud ja mis nende nimed on, ei tule küll mitte midagi meelde. Päike meelitab ja ajab kõik asjalikud mõtted ära. Mis siis, et ma ei päevita, mis siis, et ma justkui loeksin V. Vaga raamatut - ikka on mõtted suvel, unenägudel, unistustel...Ma tahaks olla parem inimene- nagu ikka - targem, ilusam, enesekindlam, virgem... Oeh, aga ma olen ikka lihtsalt Greta :) Aga ma olen harjunud Greta olema. Ikkagi 21 aastat kogemusi :)

Liis läheb kohe kooli. (Juba läkski.) Ja mina? Tuleb jälle nina raamatusse pista? Kuidas seda küll teha, kui ilm.ee järgi on Tartus 26 kraadi? Ja mõtted on nii hajali. Endiselt. Lisaks kõigele on mul pissihäda ka. Räägitakse, et WC-s tulevad head mõtted. Lähen kogun veidi mõtteid ja kirjutan siis edasi....

Aga lahendus tuli hoopis teistsugune. Piret helistas. Lähen nüüd õue imeilusat ilma nautima. Ainuke kunstnik, kes mul praegu õpitutest hästi meeltes seisab on William Turner. Ta on mulle alati meeldinud. Sellepärast pidin oma vaimustuse väljendamiseks oma bloogi ka tema pidid üles panema. Vaadake kindlasti! Teised las siis ootavad veidi. Öises jaheduses hakkavad ehk nendegi tööd ja nimed meelde jääma.

Hmmm...mis ma nii ilusa ilma puhul küll selga panen?

Kuidas mina õnnelikuks saan?

Lõhkusin hiljuti ära oma armsa ja auväärse take it easy tassi. Oli teine juba praguline ja kulunud, aga küll oli kurb. Kiirustasin enne kodust lahkumist nõusid pesema ja tass jäi kõrvapidi ukselingi külge. Eile lõhkusin oma kalli jaapani taldriku ja Helika kingitud triibutaldriku. Kui tassi katki minemist võtsin kui tavalist elus ikka tulevat juhtumist, mida liiga südamesse võtta ei tasu, siis kahest taldrikust on mul küll kahju. Nutma ei hakanud, aga üks kurrrat lipsas küll suust välja.

Ju ma saan siis lihtsalt väga väga õnnelikuks? Loodetavasti lähimas tulevikus? Samas, ega mul ju tegelikult millegi üle vinguda pole. Elu on imeilus ja imepõnev. Liisiga saab iga päev nalja, kevad on juba suveks muundumas, tasapisi hakkab mõistus ka pähe tulema ja....Tõesti ei ole millegi üle vinguda ;)

Eile, enne kildudeshow'd, käisin ma endale rikkusi ahnitsemas :) Oi, ma sain kastitäie raamatuid. Sealhulgas päris rariteetseid Noor-Eesti trükiseid isegi. Oeh, oleks ainult aega see kõik läbi lugeda. Visnapuu ja Suits on vägagi kutsuvad....Aga ei! Ma pean lugema kirjandusteooriat, õppima kunstiajalugu ja raamatuarvustuseks ka veel ühe teose läbi lugema (ja see on ju nii igav). Iseenesestmõistetavalt edeneb kõige paremini ikkagi "vabatahtlik" kirjandus - just "Seesama jõgi".

Eksamiteks olen moraalselt valmis. Eksamite kõrval saan hakkama ka arvustega ja loodetavasti ka seminaritööga. Üleüldse kipub mu elu ainult tsüklitena toimivat. Vegeteerimise tsükkel, tõsise töö tsükkel, masenduse tsükkel, õnnelikkuse tsükkel....

praegu pole mul tegelikult õnnelikuks vaja saada - olen seda niigi :) Olen laisk ja rumal ja lohakas ja mida kõike veel, aga näete - õnnelik. Alati on muidugi unistused. Ka mina ootan, mil nad ometi täide läheksid. Aga üldiselt? Nalja ju saab. Kogu aeg! Ja see ongi kõige olulisem.

Käisime Liisiga jalutamas. Irvitasime ja käitusime nagu kaks puberteetikut. Klõpsisime pilte teha, ostsime mullitajad, rääkisime lolli juttu. Samamoodi irvitasime ja tegime omavahel nalja sünnipäeval täiesti tundmatute inimeste keskel. Hea, et ma saan olla friik. Üksi on see alati riskantsem kui kellegagi koos.... Perfect match nagu Liisi kursaõde ütles.

Ja muidu? Eks ma pajatan teinekord jälle. Praegu tuleb mul hakata nautima Liisi kokakunsti. Blogima tulingi ainult sellepärast, et Liis käskis....Kirjutamise asemel tuleb mul praegu lugemine ja niisama unistamine palju paremini välja. Ju siis on praegu see tsükkel...

Seesama jõgi

Doris

Mul on Kaplinski uus romaan alles poole peal, aga tundub, et ma olen leidnud ühe väga paeluva raamatu. Ma olen avastanud kui tore on aeglaselt lugeda. Vabandust, Brita, aga raamatu tagasisaamisega läheb veel aega :) Põgenen sinna romaanimaailma kui kirjanduslikest teooriatest ja muust kirjandusest jälle küllalt saab. See raamat on siiamaani nii ilus.

Eile käisin Dorisega jalutamas. Ikka selle sama jõe kaldal. Kevad on nüüd viimaks ometi täies hoos. Maikuu on minu jaoks kuidagi nii eriline. Täiesti müstiline ja arusaamatu, miks just mai niimoodi hinge läheb. Kas kõik need joovastavad lõhnad? Pikad valged õhtupoolikud? Lindude laul? Maikuus muutun ma ikka selliseks, nagu ma mais muutun. Unistavaks, ehk veidi liigromantiliseks...Ma kõnniksin kogu Eestimaa läbi kui ainult aega oleks. Alustaksin kasvõi sealtsamast Emajõe kaldalt ja kõnniks ainult edasi....

Aga praegu kõnnin siiski ainult poodi, sest muu aeg loen raamatuid või tegelen argiste asjadega. Õnneks on unistuste täideviimiseks unenäod. Ma pole seal ammu lennanud. Aga nüüd varsti jälle võiks? Unemati, mis arvad?

Piretile pakuti katust ja Greta oli päris purjus

Lubasin endale põnevat nädalavahetust. Vaat kus lops! Lubad ja saadki :) Reedel tuli Brita mulle järgi ja sõit Tallinna võis alata. (Viimasel ajal olen ma üldse nii tõusiklikuks saanud, et Tallinnast Tartu ja vastupidi (suhteliselt sageli ka) sõidan ainult autoga. Mõni me siis, et kogu minu raha on bensiini eest makstes kiiresti kokku kuivanud.) Kõigepealt olin ma intelligentne ja kultuurihuviline inimene. Tallinna läksimegi kolmekesi (kolmas oli Piret) just seetõttu, et võtta osa kirjanduslikust üritusest - Jüri Ehlvestile pühendet konverentsist. Oli küll põnev. Mõni ettekanne muidugi põnevam kui teine. Veel põnevam oleks kõik olnud ilmselt siis, kui ma ka Ehlvesti korralikult lugenud oleksin. Õnneks see võimalus mul ju on :)

Terve päev kirjandust, terve õhtu lihtsalt logelemist. Pakkusin Piretile katust :) Passisime põhiliselt niisama, lugesime lehti ja vaatasime telekat. Siis aga tuli mul romantiline mõte viia Piret päikeseloojangut vaatama. (Noh, tegelikult vajasin ma lihtsalt ettekäänet, et autoga sõita :P ) Viisin ta ilusasse klišeelisesse paika- me mõlemad ju armastame klišeesid :) - viisin ta Kakumäe pangale. Klišeeline Piret tegeles seal lisaks päikeseloojangu vaatlemisele nurmenukkude korjamisega. Ja nagu igale korralikule kodanlasele kohane, käisime meiegi nädalavahetuse puhul kaubanduskeskuses :)

Kummalisel kombel olin ma laupäeva hommikul kell 6 tõustes värske ja puhanud. Jõin kohvi, limpsasin jogurtit, sirvisin ajalehte. Siis läksin tööle :) Muidugi nagu ikka kombeks, pidi midagi juhtuma. Seekord juhtus nii, et laev eksis ära. Hommikul oli paks udu ja laev ei saanud randuda. Pärast tuli välja, et laev oli vale kai juurde eksinud. Mina ei kuulnud, aga räägiti, et laev oli udus üsna nukralt tuututanud. Ja meie giidide ja busside armee ootas ja ootas....

Siis sain ma oma ostlemishuvilised kokku. Oleksin tahtnud maad ja ilmad kokku pajatada, aga öelda sain jälle nii vähe. Sellegipoolest tundub mulle vähemalt praegu, et giiditöö on ikkagi tore :) Värske õhk versus kontoritöö, inimestega suhtlemine versus arvuti ees istumine, lühike tööpäev, vaba graafik... Oeh, ma arvan, et ma ei otsigi muud tööd :D Nagu karta oli :P

Pärastlõunal jõudsin Vildesse tagasi. Võtsin Pireti käekõrvale, jalutasime bussipeatusesse ja sõitsime siis Bussijaama. Aga mitte selleks, et bussiga sõita. Ei, me hoopis hääletasime :) Kui keegi vingub, et elu on igav, siis võib tõesti öelda, et ta ise ei oska oma elu põnevaks muuta. Hääletamine on üks võimalus elu veidi huvitavamaks teha. Inimesed, kes peale võtavad on küllatki tavalised, aga alati on neis midagi erilist, mingi väikene kiiks. Ja minusugusele inimvaatlejale on nendega kohtumine väga õpetlik ja mõtlemapanev. Seekord parajalt paks mulk, kes meid Viljandini sõidutas ja omapärane ambient-muusikat (oli vist ambient?) armastav paarike, kes meid sealt edasi Tartusse tõi.

Õhtul läksime pidutsema. Greta jäi paarist viinatilgast väga purju. Maailm virvendas ja ühe sammuga sai läbida seitse penikoormat. Mitte ükski jututeema polnud tabu või häbiväärne. Hoopis naljakas ja samas ka iseenesestmõistetav. Ma kartsin, et ma tuigun või olen liiga purjus, aga mind lasti klubisse ikkagi sisse. Raha ei haise :) Väga harvadel kordadel maksan ma tantsimise eest raha. Noh seekord siis tegin seda. Tantsisin end küllaltki kaineks. Põnev oli ikkagi. Ikka need inimesed ja eriti meesinimesed. Saatsin naljaga pooleks nende poole kõiksugu pilke, aga ilmselt olid mu silmad veel liiga kõõrdis. Vastupilgud vastasid väga harva minu ootustele. Ja mingit sebijanaist minust ikkagi ei saanud, kuigi ükskord olin mõtteis endale lubanud seda proovida. Keegi ei olnud lihtsalt piisavalt ahvatlev... Tõesti ei olnud.
Tantsida oli tore, aga purjus olemine on meeles palju eredamalt :P Ja pühapäev? Lugesin, lõõgastusin, valutasin alko järelmõjudest pead ja olin niisama.

Ilmad on nii ilusad, et tuleb ilmtingimata hakata seelikud kandma. Oleks siis jalad ilusad... Oh ei! Teel tartu poole sain mingilt putukalt mürgise hammustuse - parem kintsul on suur paistetus. Vasakul sääre eesmisel poole on mingi müstiline sinikas ja tagumisel poolel lausa kriimustuse ja sinika kombinatsioon - mälestus viinaõhtust? Ei tea, ei mäleta. Seelikukandjat minust praegu vist siiski kahjuks ei ole :D Kui tavaliselt olen Liisi jaoks piisavalt "ahvatlev" igas olukorras, siis nüüd olen arvatavasti ka tema jaoks lihtsalt liiga rõve. Hahaa!

Ja nüüd, ja nüüd? Ei midagi. Kavatsen raamatut ehk raamatuid lugeda, Krissule vastuse kirjutada, palju unistada ja aknast välja vaadata, muusikat kuulata, ehk kohvi juua, Liisi koolist tagasi oodata...ja nii edasi ja nii edasi.

Pean oma filosoofilisemapoolesid mõtteid veidi viimistlema. Äkki saaks midagi sinna hüljatud bloogi kirjutada?

oravad :)

Liis kirjutas, mina pildistasin

Niisama....

Üleile sadas vihma. Kõige tihedamas sajus pidin hakkama koju minema. Ajasin kapuutsi pähe ja tirisin teksad lõuani, aga vähemalt oli soe ja kuiv. Alguses ju oli. Silkasin lompidest läbi ning jalad jäidki võrdlemisi kuivaks, aga...siis läks jalake märjaks ja mina astusin nimme suurde värskevihmavee lompi. Lirts ja lärts. Vihm mulle meeldib. Üleeile oli ta isegi võrdlemisi soe. Ühikasse jõudes olin ma muidugi pandasilmne ja läbivettinud, aga haigeks ma ikkagi ei jäänud: nänänäää!

Esmaspäeval käisin ujumas. Piret tuli ka. No siis me ujusimegi. Ujusime ja läksime loengusse.
Kolmapäeval läksin ka ujuma. Ujusingi. Minuga ühel rajal oli mingi vanamees. Ma ei saanud mingist vanamehest ju kehvem olla: ujusin kohe isukalt. Pärast oli selline tunne, et olingi ujunud. (kehv stiil on muide taotluslik)

Täna nad mu verd ikkagi ei tahtnud. Kui mõtled, kas juua kohvi või mitte, siis alati mitte. Mina jõin ja sinna ilmselt mu üks hemoglobiiniühik jäigi. Sellepärast jäin nüüd selle ühe ühiku pärast ilusast doonorikruusist ilma. Aga Brita see-eest sai küll ilusa kruusi :) (Selle jutu peale hakkan ma nüüd kohvi tegema :) )

Nii. Viimasel ajal ei juhtu suurt midagi. Laisk olen ma alati jäänud, aga praegu tunnen ma, et olen vanaks ka jäänud. Ei, ma ei jää õhtuti telekat vaadates tukkuma (meil siin polegi telekat) aga ma ei viitsi näiteks Zavoodi minna või noormeestega flirtida. Viimasel ajal mõtlen ma ainult sellest, et võiks rikas olla ja igasuguseid ilusaid asju osta. Mul on ju nii väga väga väga vaja bikiine, õlakotti, umbes kümmet raamatut, rulluisukaitsmeid, fotokamälu jne jne. Nii juhutub alati just siis kui raha ei ole :) Eile mõtlesin ma tegelikult enesele sobiva mantra välja: KuiMulSedaVeelPOleSiisMulSedaTegelikultVajaPolegi.

Ahnuse vastu on võlusõnad välja mõeldud. Aga mida teha laiskusega? Eriti nüüd kus ahnus on ohjeisse saadud? Oleks ma piisavalt ahne, siis ma ju töötaksin, mitte ei laiskleks. Hmmm? Kumb on siis hullem laiskus või ahnus. Või olen ma sünnipäraselt juba liiga laisk, et tõsiseltvõetavaks ahnitsejaks muutuda?

Ilm on hästi ilus. Hommikul klõpsisin veidi fotokaga ka. Kaunid säravad värvid...Homme lähme Brita autoga Tallinna. Piret tuleb minu juurde ööbima. Laupäeval lähen ostlemistuuri tegema. Ma arvan, et siis on mul rohkem kirjutada :)

Lillekesed rohus

Täna pildistasin ma muuhulgas ka võililli :)
Raadios lauldakse: aaaaa-aaa-aaa lilleke rohus, lilleke rohus

Veiste marss

juuli 2006

Tegelikult olen ma vist fotopede. Nädal aega ilma fotokata on olnud nagu nädal ilma neerudeta. Pildistada pole olnud tavalisega võrreldes ei rohkem ei vähem, aga imelik on. Olen harjunud pidevalt plõksima. Mõttetusi muidugi, aga ikkagi ikkagi. Ää-ää-ää! Appi!

(Need nunnud sarvilised olid tõesti toredad. Marssisid üksmeelselt ja kindla eesmärgiga karjamaa ühest otsast teise. Siis, lihtsalt niisama viskas üks järsku pikali...)

Laupääv

Ma olen seda vist vähemalt kümme korda öelnud, aga kordamine on tarkuse ema: Liisiga ei hakka kunagi igav! Noh, väga väga harva võibolla, siis kui üks meist väga väsinud on. Aga kui me unevajadus on normaalselt täidetud, siis on meil alati lõbus. Lase kaks väärakat kokku ja mis on saagis? Liisi ja Greta reality tsirkus.

Liis juba oma bloogis rääkis, aga kordamine on tarkuse ema! Eile oli meil üks ilus laupäev. Kõigepealt võtsime vanad cosmod ja lõikasime ilusaid naisi lõhki. Need naiste (ja meeste)
tükid kleepisime kokku plaadiümbristeks. On ju palju põnevam kui sul plaadiümbrise paberiks Acme CD, 700MB, 80min asemel on mingisugune roosamannavahune tüdruk vaarikatega taustal, eriti kui muusika selline ilusalt naiivne ja plikalik on :) Terve hommikupooliku me tegimegi plaadiümbriseid, tootsime palju prahti, itsitasime ja kuulasimegi oma endisaegset lemmikmuusikat (just sedasama plikalikku ja naiivset).

Seejärel läksime jalutama. Kuna mina pole enam mitte inimene, vaid sült, jõudsime vaid Lõunakeskuseni. Teekond ise oli jälle naljakas. Miks, seda ma eriti hästi ei mäleta. Aga oli :)

Tulime koju, kaks sülti, ja hakkasime trenni tegema :) Mina ostsin täisterahelbeid ja sain mingisuguse veebiaadressi ja koodi. Seal saidil on üks multikanaine, kes harjutusi ette näitab. Asusime Liisiga innukalt järgi võimlema. Enim võimlesime oma kõhulihaseid. Suurest naermisest muidugi. Mina kandisin treeningdressina oranže trussikuid ja Liisi kaltspluusi (oranž pluus millest suur tükk laualapiks välja lõigatud) Liis kandis dressidena pikka punast seelikut ja rinnahoidjaid. Võimalik, et meil oli ka vastasühikast publikut, aga ma ei ole siiani teada saanud kui selge ja detailne sealt avanev pilt on. Mõnikord on teadmatus õnnistus :)

Tegime harjutusi ja itsitasime. Küll oli alles tore. Täna enam nii tore ei ole. Lihased on haiged. Tuleb välja, et isegi sült-inimestel on lihased, mis valutada võivad :) Tähendab, et varsti teeme jälle seda trenni. Siis võibolla tekivad meile lihased, mis kohe valutama ei hakka :)

Õhtul läksin Aimari poole. Püüdisn olla mitte liiga tüüpnaine ja sättisin end valmis 10 minutiga. Siis astusin penikoormasamme, sest mulle tundus, et ikka olin liiga kaua sättinud. Liis oli mulle kaasavaraks andnud igasuguseid põnevaid kommentaare, neile vastaminegi võttis oma aja :)
Kõndisin kokkulepitud koha poole ja avastasin, et minu orieteerumisoskused on sama kehvad kui 10-aastaselt. Vähemalt kokku me siiski saime...

Oli huvitav näha seda tähtsat tuba nii umbes viis aastat hiljem. Muud huvitavat ei olnudki. Aimar oli kuskilt palaviku hankinud ja kuna temal paha ja minul liiga hea, et endalegi haigust hankida, lonkisin koju tagasi. Pea oli kummalisi mõtteid täis. Kas "endistega" ikka tasub nii aktiivselt suhelda? Vastust pole ma siiani välja mõelnud...

Kui Greta koju tuli, oli Liis juba siidri ära joonud. Jätkasime Rockiga. Nüüd on mul õlu-naerupohmakas. Ma ei mäleta midagi :D Aga me naersime....vist. Siis ma nägin imelikke unenägusid ja nüüd ongi pool pühapäeva läbi, hehehe :)

(jajaja, viimasel ajal on mul tõesti igavad postitused. No mis teha :) )

lobalugu

Terekest. Minu kullake-kallike on ellu äratatud, nett ka olemas, aga blogimissagedus on justkui samasuguseks jäänud.. Pole olnud midagi olulist, mille pärast klahve toksida? No ei tea isegi, mis kirjutanud pole. Nüüd olen siin. Eile õhtul olin ka, aga trükkimise asendasin hoopis magamisega. Uni oli suur ja mõnus, nagu karud Kivirähki viimases raamatus :)

Unenäod kahjuks mitte :( Ei tea, mis pinged on minusse kogunenud, aga viimasel ajal olen ma näinud koledaid lugusid sellest, kuidas ma oma ema ja vennaga tülli lähen. Täna nägin veel eriti jubedat und. Ema oli hulluks ja dementseks läinud. Kui mina Tartust Mustamäele läksin, nägin kuidas kaks kiirabimeest mu pooloimetut ema autosse tarisid. Mingi hääl rääkis kuidas terve pere on laostunud. Läksin trepikoja uksest sisse ja korteri ukseni jõudes nägin, et see on laudadega kinni löödud.Kangutasin lauad lahti - tubades valitses hirmus segadus. Koridori välimusest ma rääkima ei hakkagi. Kogu selle segaduse keskel istus mu vend läpakaga MSN-s. Ma vist lõin teda suures vihas. Mõtlesin, et kuidas võis ta sellise suure kaose keskel lihtsalt niimoodi istuda? Miks ta midagi ei teinud? Rääkimata sellest, et läpaka est oleks saanud ehk piisavalt raha, et võlad ära maksta...Kahjuks sellise koleda koha peal uni lõppeski.

Teine uni oli niisugune, et mingisuguses suurte vaateakendega hoones toimus möll. Söödi ja joodi, laamendati. Mina kaasaarvatud. Siis aga tekkis kaks tülitsevat leeri. Meie kamp hakkas neid teisi kinni siduma ja hüpnotiseerisime neid isegi endale süste tegema, mis neid laamendamisest ja meile vastu hakkamisest eemale hoiaksid. Siis tuli välja, et vaateakendega hoone ei olnud pood-restoran, nagu alguses tundus kaupade ja toidu tõttu, vaid hoopis lastehaigla. Mingi mees tuli uksele ja tahtis oma imikut arsti vastuvõtule viia. Valetasin ukse peal midagi kokku, miks haigla suletud on. Tuli välja, et on nõukogude aeg. Rääkisin vene keeles, ise kartsin, et äkki saab mees aru, et midagi lahti on (minu vene keel ei olnud just perfektne).
Meie, kinnisidujad hakkasime kartma, et meid võetakse kinni ja pannakse vangi. Tahtsime põgeneda, aga ei teadnud, kuidas.... Ka see uni jäi lõpplahenduseta...
Lisaks sellele olen unes näinud palju seksi ja palju rasedust/imikuid. Kahtlane....

See nädal pole olnud pooltki nii pillerkaariline nagu eelmine. Nädal on lihtsalt mööda tuhisenud. Pole eriti söönud, pole eriti lugenud, pole eriti seltskondlik olnud. Ometi on reede käes.

Tore päev oli pühapäev. Õigemini küll õhtu :) Peale sõnavõttu bloogis, sõitsime tädiga Tartusse. Sättisin oma asjad paika, lugesin, sõin. Siis tuli külaline. Arvan, et Aimarit võib nimetada nimepidi? Ei ole tema mõni salapärane tema. Lihtsalt üks endine tema. See esimene ja kõige intensiivseim. Ma olen vist kiiksuga inimene, aga kõik inimesed, kes mulle on hinge tüginud, jäävadki hinge. Paljudega olen ma küll kontakti kaotanud, aga Aimariga õnneks mitte. Tundub, et temalgi on see sama kiiks. Iimesed, kes on olnud olulised, ei unune. Aeg-ajalt me suhtleme ja tunneme siiski huvi, mis me eludes teoksil. Muidugi siiski üsna harva.

Pühapäeval käis ta mul külas. Tavalise tere-headaega asemel oli ta mul külas pikka aega. Rääkisime, rääkisime, rääkisime. Teemadel, mis enne jutuks ei ole tulnud. Häbita ja avameelselt. Sai nalja, oli tore. Ja tundus, et see valu ja distants, mis peale suhte lõppu tekkis, on ehk lõplikult kadunud? No mine sa tea, mis siin ikka filosofeerida. Tore oli see-eest küll :)

Kuhu kadusid esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ei tea. Ühe päeva kohta tean küll. Veetsin mõttetu päeva netis. Päris elu on vajunud kuidagi tahaplaanile. Vestlesin siis vaat, et terve päeva ühe itaallasega. Järjekordselt oli tore ja lõbus. Järgmine vestlus oli jälle kurjemapoolne. Solvumine ja pahameel. Nüüd leppisime jälle ära Naljakas. Internet ja inimsuhted - minu pseudoelu täis intriige ja kirge :D

Natuke ma muidugi liialdasin. Aga aga...Kuidas sellesse MSN-i maailma suhtuda? Ma ei suhtu väga tõsiselt. Aga ma pean endale aeg-ajalt ikakgi teadvustama, et ma räägin inmese, mitte masinaga, olgugi et too inimene on tuhande kilomeetri kaugusel. Ikkagi on mingisugune vastutus olla inimlikult viisakas ja heatahtlik, aga kerge on seda vahel unustada... Nüüd vaevavad mind süümepiinad, et olen olnud üks pealiskaudne pits. Aga mittepealiskaudse suhtumise korral tuleb pettumusega tõdeda, et näe - jälle üks pervert. Oeh, mõttetu jutt. Kogu häda on ilmselt selles, et ma pole miljon aastat kohtingul käinud. Noh sõbrannad, otsige mulle nüüd päris lihast ja luust mees, kellest mõeda. Pseudoelu on lahjavõitu :)....

Väsitav

NB: täiesti minu isiklik arvamus.

Väsitav. Tsirkus ja möll siin pealinnas kestab. Mina peidan end Mustamäel, kus kõik on (veel) rahulik. Ometi jõuavad rindeteated läbi teleka ja ajalehtede ja bloogide minuni. Olen püüdnud võimalikult palju seda infot jälgida -tegemist on üsna olulise teemaga. Väsitav siiski, sest olukord on põhijoontes jätkuvalt sama - vene rahvusest noored, kes võibolla ei teagi, kuidas ja millal Teine maailmasõda lõppes, kisavad ja lõhuvad Tallinna kesklinnas. See ei ole protest! See on täiesti põhjendamatu laamendamine. Telekaameratesse vaatavad noorukid, kes lihtsalt näod naerul lõbutsevad. Veri ju keeb, lõpuks ometi saab veidi põnevust muidu nii igavas Eesti Vabariigis. Ometi on tänavatel piisavalt ka vanemaid inimesi. Nemad ei lõhu, aga nad ka ei takista. Ja vanematel inimestel peaks ometi mõistus peas olema?

Mul on lihtsalt siiralt kahju sellest, kuidas venelased praegu oma mainet hävitavad. Mul on kahju kõigist vene rahvusest inimestest, kel on mõistus peas. Neist, kes on Eesti kodanikud mitte ainult passi järgi, vaid ka hingelt (Ma ei pea silmas rahvustunnet. Ma pean silmas ühe teatud riigi kodanikuks olemist). Mul on veel kurvem, et inimesed, kes tõesti siin terve elu on elanud, ei suuda endiselt mõista, mida tähendab Eestis elamine. Naljakas, et Nõukogude võimu all kannatanud vene inimesed igatsevad tagasi endiste aegade režiimi. Venemaal võiks seda ehk veel leida? Ometi ei näe, et venelased oleksid Venemaale läinud(Kui ma ei eksi, kutsus Putin neid millalgi tagasi?).

Venelased väidavad, et neid koheldakse Eestis kui võõraid. Kuidas kohelda neid, kes end ise võõritavad? Kohalikud venelased, kes hõiskavad Rossija Rossija, ei saagi olla muud kui võõrad. Kolmekümnest või enamast Eesti-aastast hoolimata. Venelased väidavad, et neid ei austata. Kuidas austada neid, kes ei austa teisi. Kuidas suhtuda respektiga neisse, kel on nii kitsas silmaring ja kes tunnistavad ainult Vene võimude ajalookäsitlust?

Ma ei taha sugugi väita, et Eesti võimude tegevuses poleks puudujääke. Neid on küllaga. Neid on minu meelest nii palju, et ei tasu ette lugemagi hakata. Aga see ei ole veel põhjus loomastuda.
Ma respekteerin täielikult venelaste arvamust seoses Pronkssõduriga. Protest on võimalus näidata oma vastumeelt. Põhjendamatu lõhkumine ja laamendamine seda ei toeta. See hävitab minu silmis kõik venelaste argumendid. Kuidas on see märatsemine seotud Tõnismäele maetute austamisega? Mitte kuidagi!

Natuke olen ma vaadanud ka vene telekanalite uudiseid. Küll on hea, et ma vene keelt nii vähe mõistan. Oksemaik tuleb suhu. Eesti telekanalid näitavad põhiliselt seda, kuidas aknad on sisse pekstud ja poekaup minema viidud, vene telekanalid näitavad seda, kuidas politsei "ilmsüütuid" linnakodanikke pikali murrab. Täpselt nii nagu on mitmesugust ajalugu, on mitmesuguseid uudiseid. Iga võim näitab seda, mida ta tahab näidata, eelkõige seda, mis on kõige kasulikum.
USA, BBC jms uudised näivad olevat küllaltki erapooletud. neid see asi eriti ei huvita. Miks peakski? Kurb on ainult see, et Venemaa ei lõpeta mitte kunagi oma propagandasõda Eesti vastu. On ju mugav ässitada vene riigi kodanikud ühe jõuetu mittemidagiütleva riigi vastu samal ajal kui riigisiseselt võib korda saata igasuguseid sigadusi, sest tähelepanu on suunatud mujale.
Ma kardan, et pole muud võimalust, kui sellega leppida. Eesti jääb alati Vene meedia peksupoisiks :( Jääb ainult loota, et muu maailm vene ajakirjandust liiga tõsiselt ei võta. Paraku on ilm lihtsameelseid täis :(

Mis puutub kogu sellesse olukorda siis...Ega õiget otsust vist polnudki võimalik vastu võtta. Nii või teisiti oleks halvasti olnud. Arvan ainult, et valitsus kiirustas. Üks 9. mai ees või taga. Oleks veel kord filmitud punalippe ja NSVL ülistamist (kõrgendatud politsei valve all näiteks), oleks kuju teisaldamine olnud paremini põhjendatud. Ma ei tea, kuidas sai veel hullemat aega üldse valida. Neli vaba päeva möllamiseks, et kõik ometi oma pika nädalavahetuse lõbusalt sisustaksid.

Ka minu emotsioonid möllavad. Püüan säilitada külma verd, aga ega see lihtne ei ole. ma ei väida, et minu arvamused on õiged, püüan kõigiga arvestada (sageli ei kuku see ehk hästi välja), aga nii vaimupimedaid inimesi (rahvusest hoolimata) vaadates hakka või nutma( täis juua ei saa :D).

Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on lihtsalt väga väsitava ja hapuks kiskuva elutsirkuse etendusega. Mina olen sellest juba praegu väsinud. Aga see kestab veel kaua.

Sain ennast nüüd väljendada ja välja elada. Loodetavasti pole mul seda rohkem teha vaja. Tänan tähelepanu eest!

unenäod

segased. Suur virvarr. paar stseeni on ka meelde jäänud.

Liisi "kosilane" Elvis hakkas minuga fliritima, tahtis minuga magada. ma polnud nõus, sest Liis oli ju korraks temasse armunud olnud. Siis leidis Elvis mingi teise tibi lillelises kittelkleidis.

õpetaja Raidma helistas mulle, et ma võtaksin osa mingisugusest tema korraldatavast protestist (ei minigit seost Aljošaga) mina küsisin hoopis tema blogi aadressi. Selle ka ma sain. Asusin entusiastlikult lugema. Bloog oli mummulise kujundusega, Raidma pildiga. Jutt ise oli kriitiline teiste inimeste tegude suhtes.

Jäin temast rasedaks. talle omasel mole oli ta täiesti tuim kui ma talle teatasin. Järgmises pildis oli mul juba laps. Siis ta tuli ja hädaldas, et miks ma aborti ei teinud. Minul oli lapsest väga hea meel. Samas toimis aga mingisugune paralleelreaalsus, kus ma olin aborti teinud ja veel selline kus mul oli lausa kaks last

Täna nägin unes Lalaad, kes oli käinud välismaal reisimas. kaasa oli ta toonud hunniku erinevaid kangatükke. Uni oligi põhiliselt nende eri värvi ja mustrites kangaste vaatamine. Siis jäid kõik kotist välja tiritud kangad ühte hunnikusse kortusma ja Lalaa rääkis, kuidas tal oli välismaal olnud homoseksuaalne vahekord. Nägin sellesks ürituseks "ettevalmistamist" -st libestit :S
Lalaa ütles, et midagi erilist selles ei olnud....(Alateadvus, mis on sul mõtteis?)

kui mu unenäod ka edaspidi nii katkendlikud kavatsevad olla, siis kirjutan uue postituse asemel sedasama edasi...

päevateema...

Mnjah. Mule ei ole kombeks päevakajalistel teemadel kirjutada. Ometi ei jäta eilsed sündmused vast kedagi päris külmaks. Tartus, kus mul telekat pole, saaksin kõigest ehk alles praegu teada, konstanteeriksin rahulikult fakti...Aga ma olen Tallinnas. Vaatasin öösel telekast noorte nolkide märatsemist ja...Oli see alles debiilne.

Loomulikult on vene rahvusest inimestel õigus protesteerida ja seda neile keegi ei keelanudki, aga see kui minnakse lihtsalt tänavatele rüüstama.... Jälle rikuvad mingid debiilid oma käitumisega terve rahvuse mainet. Tallinna kesklinn oleks nagu sõjalise rünnaku üle elanud. Jube oli vaadata, kuidas inimesid lihtsalt ronisid lõhutud akendest sisse ja võtsid poodidest kaupa. Seletage mulle palun kuidas see on seotud Pronkssõduri ja hauarahuga? Ajudeta inimesed.

Tänaval küsitletud vene rahvusest inimesed on isegi väga nördinud selliste sündmuste käigu üle. Järjekordne näide sellest, kuidas inimesed mõelda ei suuda. Eriti toredad olid kaadrid, kus inimesed rõõmsasti oma varastatud kraamiga kaamerasse naeratasid. Nojah, politseid polnud ju neid peatamas, kui müüre lammutati ja liiklusmärke alla rebiti :S Muide, ütlen inimesed, mitte venelased, sest ühe blogi sissekande põhjal hakkasid ka eestlased rõõmsasti varastatud kraami omale ahnitsema. Lihtsalt nõme.

Mis puutub valitsuse käitumisse, siis ma erilist hinnangut anda ei oska. Poliitika on minu jaoks täiesti tume maa. Kiirustamise maik on sellel kõigel aga tõesti küljes. Njah, eks aeg näitab. Samas, eks kõik on juba kaua käärinud...

Mustamäel on rahulik, aga raamatukokku ma täna muidugi minna ei saa :(
Vaatame, mida toob tänane öö....Nolkidel on energiat ju palju :)))

üks sissekanne öistest sündmustest : http://www.rockwitch.com/blog/2007/04/27/otse-rindelt-ehk-kuidas-oli-oine-tallinn/

EDIT: Kas keegi veel sai Vabariigi Valitsuselt sellise sõnumi :

Vabariigi Valitsus palub:
jääge koju, ärge alluge provokatsioonidele!
EV Valitsus

tore ju :)

EDIT 2: Näib, et ka eestlaste seas on pööbliajusid piisavalt...Asendage sõna eesti ja eestlased vene ja venelastega ja mis te saate? Eks ikka tüüpilise vene propagandistliku eesti-vastase kirja :) Säästan allakirjutanuid. nende nimed jätsin kirjutamata
Orkutist tuli selline kiri:

Me oleme pidanud päris mitu päeva, nädalat, kuud, AASTAT pidanud
kannatama mõnitamist
Eesti VABAriigi kallal. Riigis, kus muulased rüvetavad MINU riigi lippu,
mõnitavad
MINU vana- ja vanavanavanemaid, kes MINU vabaduse eest surid ja MINU
vabaduse eest
võitlesid. Praegu on need inimesed, kes MINU rüvetajate käest said MINU
riigi
kodanikuõiguse ja MINU vabaduse, ja nüüd seda jalge alla tallavad.

MINU vabaduse ja SINU vabaduse ja EESTLASE vabaduse eest peaksime praegu
võitlema
MEIE,
eestlased.

Rahvus,
kes võib öelda,
me moodustasime oma kätest ja patriotismist ja armastusest keti
me laulsime end vabaks
me võitlesime surmani
MEIE EEST VÕIDELDI SURMANI

Täna astusid Nad üle piiri. Täna lõhkusisd nad MINU ühistranspordi ja
hävitasid MINU
linna ja haavasid MIND.
Ja sellegipoolest on NEMAD need, kes praegu seisavad Tõnismäel, kes
praegu seisavad
keset MEIE linna.

Eestlased,
me peame sedasama tegema.
Ja kui nemad valvavad öö eest, valvame meie päeva eest.
Et meie päike paistaks.
Et EESTIS MEIE päike paistaks.

Busjegda budjet solntse.
Meid on sadu kordi vähem.
aga me juba mõned korrad võitsime.

Ajalugu kordub.

Saada see kiri edasi, ja pane oma nimi alla. Et sa oled Eesti eest.
Lihtsalt, et nad
teaksid.
MEIE oleme MEIE Eesti eest.

Nimed

nädal vuhises mööda

Paras aeg jälle kirjutada, eksju? Viimase aja intervalliks on kujunenud 3-4 päeva.
Sooja ilma efoorias käisime Helikaga rulluisutamas. Kaks tundi ja mina olen küll (meeldivalt) väsinud. Õnneks aitas mõnus dušš ja surema ma kurnatusse veel ei hakka. Põnev oli. Avastasin, et mul on selliseid lihaseid, mis ebameeldivalt märku andsid, mille olemasolust ma teadlikki polnud :D Ikkagi oli mõnna :P

See nädal on vist seesugune, mis on mu elus kõige kiiremini möödunud. Kuidas on võimalik, et täna juba neljapäev on? Mitte kuidagi ei ole võimalik, aga neljapäev ju täna on :D

Esmaspäeval jõudsin Tartusse, käisin koolis, käsin Zavoodis (otseloomulikult)

Teisipäeval jõudsin seminari, käsin Poogna autorite õhtul, käis ka Liis. (Huvitavad erinevat "tüüpi" loomeinimesed. Rohkem kippusin vaatama, kui kuulama) Ühikasse jõudes me tantsisime üürgava maki saatel ja läksime peale seda magama

Kolmapäeval jõudsin ma esimesse loengusse, teises ma ei käinud. Meelitati hoopis Pirole passima. Küll käisin aga Britaga teatris. Tühirand. Mulle meeldis küll päris hästi kohe hoolimata sellest, et ootused-ettekujutused olid hoopis teistsugused. Kui ma filmi näen, siis mulje vb muutb. Praegu, nagu öeldud, on mulje hea. Liis tahtis tantsimaie. meie pidime siis Tallinna minemaie. Agatudengipäevad algasid meie mõlemi jaoks veidi ootamatult. Kõigepealt läksime ikkagi öölaulupeole. Keksisme osana inimketist, keksisime ka niisama. Oli lõbus.
Aga siis läksime me ikkagi kluppi. Mina olin oma entusiasmi mujale jätnud. Proovisin küll, aga tuju ei tulnud. Passisin siis vast veidi kibestununa tunduva näoga lihtsalt inimesi. Tegelikult ma ei olnud kibestunud, mul ei olnud lihtsalt tuju. Liis aga tantsis loodetavasti hästi :) Helika ilmus ka kluppi. Temal olevat väga lõbus olnud. Aga need on ju tema jutud....

Neljapäeval ärkasin peale lühikesevõitu und, jõin kohvi ja sõin. Siis kõndisin Helika autoni, et koos oma arvutiga Tallinna sõita. Loodetavasti arstitakse ta terveks. Rulluisutamist mainisin...
pesupoes käisime Helikaga ka. Valisin kaunid rinnahoidjad välja ja avastasin siis, et eile kadunuks jäänud pangakaart on endiselt kadunud. Pffffffff! (Müüja oli ka väga pettunud näoga)

Ma tahan veel kirjutada, aga praegu olen ma väsinud. Teie kindlasti ka, sest see oli ju igav ja tüütu postitus, mida lugeda. Järgmine tuleb ehk põnevam, koguge jõudu ja entusiasmi. (Ehk tuleb varem kui intervalli järgi võiks oodata)

Tšutšufrei!

Jägala juga

Alles käisime kevadet nautimas Keila- Joal, nüüd juba Jägala joal :)

Je ne veux pas travailler...

Tere reedet!

Nädalake hakkab jälle lõppema. Minu Tallinna nädal, mis on eelkõige olnud ühes kivimaja korteris varjumine ja arvuti ees küürutamine. Mis mul öelda on? Akende taga on kased hiirekõrvus, teise akna taga kihutavad autod ja sõidavad trollid. Küllaltki hall on kõik. Väljas ma ei käi, aga see-eest olen ma hästi kursis Vaprate ja ilusatega.

Ridge jahib Brooke'i, aga Brooke tahab Nicki. Bridget tahab Dantet ja Dante tahab Bridgetit, aga Dante kihlus hoopis Bridgeti poolõe Felicityga. Taylor magas Brooke'i isa Stepheniga ja loomulikult teavad seda nüüd kõik, ka Nicki ema, kellega Stephen nüüd semmib. Nick tahab Ridge'i nägu üles lüüa. Bridget käis salaja pimedas Dantega musitamas, siis kui ta pruut allkorrusel perekonnaga tutvus. Stephanie leppis Brooke'ga ära. Taylor halas taga õnnelikke aegu Ridgega...Ridge on kindel et Brooke ei armasta Nicki, vaid tahab talle lihtsalt kätte maksta. Nüüd on Ridgel plaan Brooke'i suudelda ja tema suhtele Nickiga surmasuudlus anda....
Issand, kesse neid asju välja mõtleb???? Räägitakse, et tulevikus saab Brooke'st ja Taylorist lesbipaar. Ootan pikkisilmi :D

Tegelikult ma käisin korra väljas ka. Läksin rahvusraamatukokku. Rahutult tarisin raamatuid lauale, lugesin, viisin riiulisse tagasi, tõin uued... Lõpuks veetsin seal ligi neli tundi. Siis tulin välja nagu poolearuline teadmata kuhu suunda minna. Triivisin Tõnismäelt kaubamekasse Viru keskusesse, mõtlesin ümber, mõtlesin uuesti ümber, kõndisin parfüümiosakonnast (öäkk!) läbi ja siis tulin teisest uksest välja ning läksin trolli peale. Aga inimesed olid hallid ja väsinud, mina ka.

Nüüd piinlen ma ikka veel bakaga. Kurvastan väga, et mul pole fotograafilist mälu, mis lubaks Piibli mahtu raamatuid tunniga läbi lugeda. Vähemalt poollollakas võiksin ma siis olla - vinguda vähem ja rohkem rõõmsasti p*ska trükkida. Murran hoolega läbi oma oskamatusest muudmoodi kui ainult päev enne tähtaega kirjutada. Murret pole olnud :( Ikka on selline tunne, et tuleks veel sada tarka teksti läbi lugeda, enne kui kirjutada saab. See tunne on alati olnud, aga enne tähtaega ei jää enam muud üle kui kasutada viite teksti, mis ka tegelikult on läbi loetud :D

Oeh, õudne. ma pole see nädal üldse ilukirjandust lugenud (GH välja arvata). Milline piin.
Ma sain teada ka, miks arvuti otsad andis. Emaplaat on katki. Helistaja ütles, et selle vahetamisel pole mõtet. Mis ma siis nüüd peale hakkan, ah? ah? ah?

Tahan kommi ja jäätist ja ma ei taha teha tööd.

Kevad tuppa!

Tegin kõik aknad lahti. Riskin muidugi seljavaludega, sest ma olen ikkagi Tallinnnas, kus puhub jahe meretuul, aga linnud siristavad nii ilusasti ja õhk on mõnusalt soe ja kevadiselt värske.
Äsja kõlkusin ämbliknaisena kolmanda korruse kohal ja pesin akna väljaspoolt puhtaks. Kummalisel kombel oli minu kõrgusekartus haihtunud ja seesugune kõlkumine tundus täitsa nauditavana. Mingi hääleke soovitas isegi aknalingist lahti lasta. Nii kaugele ma oma mõnus siiski ei läinud, pidasin seda salakavalaks lõksuks. Akna pesin ma ära aga neljakordselt. Selleks, et triipe ei jääks (tegelikult ikka selleks, et kauem aknal kõlkuda ).

Bakatöö edeneb väga visalt, aga natuke ikkagi edeneb. Mõtteid on, aga üleskirjutamise ja nende tõsiseltvõtmisega on raskusi. MSN on ka segamas. Pealegi on aknaid nii tore pesta, ja süüa on tore teha, kui sa ei asu ühikaköögis, ja pesu on tore kuivama panna. Kõik, mis pole intellektuaalne, paelub.

Linnud laulavad nii kutsuvalt. Terve päeva olen mõelnud ainult sellest, kuidas minna õue ja sinna jäädagi. Olin valmis isegi jooksma minema :D Aga sedagi pidasin ma alatuks lõksuks, mis takistab mul bakatööd kirjutamast. Kahest lõksust pääsesin, aga kolmas - blogger - püüdis ikka kinni. Kuigi enesele veidi au andes: mitte kohe hommikul vaid alles nüüd, pärastlõunal.

Kiisu magab, mina vegeteerin. Aeg-ajalt kiikan Gerdi poole ja kirjutan lausekesi üles. Linnud laulavad nii meelitavalt, et minagi tahaksin kuldnokaks või tihaseks saada. Ka vares olla poleks paha. Ilmselt on nende siristamises midagi tõesti erilist - kolm korda olen seda juba maininud :)

Nüüd olen ma kuhugile ära hajunud, võibolla kasvatasin endale tiivad ja lendan sinitaeva all. kes teab? Pea on aga mõtteist tühi ja kui baka välja arvata, siis on see hea.

Tegelikult tahaksin ma Tartus olla....