mõtted elupöördest

Ootan pikkisilmi oma Loomingut ja Vikerkaart aga kumbki pole veel saabunud ja nii ma veedangi siin arvuti taga vahel mõttekalt ja sageli mõttetult oma aega. Mul on tunne, et midagi muud ma praegu lugeda ei suuda (ajalehti juba sirvisin...).

Kui ma näen eriti intensiivseid unesid, siis on pool vahel isegi terve päev ainult nende unenägude päralt ja miski muu mulle eriti mõttetesse ei mahugi. Nii ka täna. Aga sellest, mida ma unes nägin ma teile rääkima ei hakka, sest miski peab jääma siiski ka ainult minule. ja pealegi - niikuinii oli kõik liiga segane ja loogikavaba selleks, et seda sõnadega edasi anda. Mina kannan edasi seda tunnet. Ja see tunne oli nii hea ja mõnus, et ma tahaks kohe uuesti tagasi unedemaailma seda und jätkama minna. ma ei salga, et sellised uned on seotud minu igatsuste ja soovidega. Vahel on keegi nii suuremeelne, et kui ma seda päriselt kogeda ei saa, siis vähemalt unes antakse mulle see võimalus. Või tehakse seda just selleks, et ma sisemise vingumise ja hädaladamise asemel teeksin just seda, mida tarvis, et seda tunnet ka päriselus tunda?

Oeh, ma ei tea, ma ei tea. Igatahes valdab mind selline kummaline tunne, mis ei võimalda mul teha midagi muud kui lihtsalt blogida ja passiivselt vahtida samas kui nii mõnegi asja kordasaatmise pärast oleks vaja ainult imeväikest pingutust. ma ei saa praegu tegutseda. Saan ainult vaadelda ja kirjeldada seda, mis mu hinges toimub. Tegelikult ma nii väga seda kirjeldada ei tahakski. Need tunded ja protsessid näivad olevat veel liiga õrnad, et neid päevavalgusesse tuua. ma ise olen muidugi surmkindel, et kõik on õige aga kahjuks on mul kombeks meelt muuta ja nii ma ei tahakski enne hõiskama hakata kui esimene samm pole tehtud. Ja nii hirmus kui see ka poleks, kahtlen ma isegi oma kindlameelsuses nii palju, et isegi praegu tõelise vaimustuse tipul veidi kõhklen.


Segane jutt? Jah, segane mulle endalegi. Ma ei tea, kust sellised mõttekäigud üleüldse tulevad aga nagu näha nad tulevad. See on mingisugune lummuseseisund, mis ei saa kaua kesta aga mis oma lühiajalisuses on seda ilusam. Naljakas! Sain just teada, et mu töö Vargamäel lõppeb ära (asendatav tädi tuleb tööle tagasi) aga mina tunnen ennast nii kohutavalt hästi. Arvustust, mille ma kirjutasin, tuleb täiendada ja parandada aga mina ei muretse üldse.

ja tegelikult- te võibolla ei usu seda - on kõik kõige kiuste ilus. Niikuinii te ei usu seda, sest maailmas on miljon asja mille pärast muretseda. Aga minul on täna muredevaba päev. Niisiis kõik need küsimused stiilis "aga kuidas sa ära elad?" "aga kust sa raha saad" "aga nii on ju ohtlik ja vastutustundetu" jätke endale. Ma leian maailmast üha rohkem inimesi, kes ei ole sellepärast veel oma vabadust maha müünud, et sellistele küsimustele kindlaid vastuseid anda.
praegu on selline tunne, et viskaks oma senise elu nurka ja teeks midagi täiesti uut. Aga viimane vargamäe-nädal, prantsusmaa jaa kõikide korralike inimeste küsivad pilgud võivad muidugi mu hoo maha võtta. Eks kahe nädala pärast ole näha...

ajaviiteks....

Kuna ma pean tegelikult praegu midagi muud kirjutama, tulin muidugi kohe siia möla ajama ja "soojendust" tegema. Oeh, kolmapäev juba. Esmaspäeval pidin ma Krissu kirja posti panema aga kiri vedeleb siiamaani laua peal suure paksu paberi- ja raamatukuhila all. No mida teha- lihtsalt keegi koletis neelab mu aeg ja mälu. Tundub, et see pool nädalat on kestnud umbkaudu kaks tundi.
Midagi olen ma siiski jõudnud ka ette võtta. Kõige tähtsam on muidugi see, et sain jälle ropult raha kulutada. See-eest on mul nüüd eiteamitmes seelik ja kaks paari uusi kingakesi. Lisaks sellele veel uued kõrvarõngad ja uus suurem fotoka mälukaart. Kõik ikka selleks, et mu reis erakordselt tore välja kukuks. Mälukaart on 1GB. Ma võin end ogaraks pildistada. Ometi on õnn mu õuele saabunud! Eestlaste uus rahvussport on tarbimine. Tundub, et ma olen sel alal juba päris edukaks muutumas.

Esmaspäeval käisin ma isegi kinos. Kuna meil on Evaga tekkinud potteri-vaatamise traditsioon, läksimegi just seda uut, viiendat osa vaatama. Film oli üle ootuste hea. Mina ootasin ikka põhiliselt enam-vähem kerget lastefilmi ja meelelahust aga eest leidsin ma midagi enamat. Samas hakkas mul veidi lastest kahjugi, sest nemad vingusid ja neil oli ilmselt igav. Eriefektidest hoolimata. Need olid aga vägevad. Kinos meeldibki mulle vaadata muinasjutte ja plahvatusi, sest kinos on neil tõesti mõju, samas kui emotsioonidel ja dialoogil põhinevaid filme ongi mõnusam vaadata kuskil diivanil lösutades.

Teisipäeval sain ma veidi ujuda. Tegelikult ei olnud see ujumine, vaid suure tahtejõuga külma vette plärtsatamine aga mõnus sellegipoolest. Eksootika ja uudishimu rahuldamise nimel käisime Tallinna uusimas ametlikus rannas Pikakaril. Romantiline ja tühi ja tundus, et puhas. Kastsime end vette ja ronisime külmast veest õnnelikena välja. Siis nägime, kuidas rannavalve poisid punase lipu kollase vastu vahetasid :)

Kolmapäeval käisin jälle turiste sõidutamas ja jalutamas. Seekord hirmsas vihmas. Virisejaid õnneks ei olnud ja üks paar ütles isegi, et vihm neile meeldib, sest nende kodus seda pole. Mulle ka vihm meeldib, eriti suvine soe padukas. Aga rattaga mulle vihmas niiväga küll sõita ei meeldi. Seda enam, et riided pärast märjad ja porised on.
Õhtul läksime Britaga Piretit vaatama. Jõime veini ja rääkisime nii tarka kui ka lolli juttu. Tore oli :)

No näed siis Krissu, mul tõesti pole olnud aega seda kirja posti panna :D Ma enam ei anna lubadusi ka, sest siis pean jälle vabandama hakkama. Aga kuidas vabandada välja üks kanaaju?
Ma peaks nüüd seda teist asja kirjutama aga mulle tundub, et õige pea jätan selle katki ja tulen jälle netti aega viitma....

Nupsikud

Kelgin oma nunnu vennatütre Annaga (paremal), kes kohevarsti aastaseks saab. Siin on ta "vangis" koos oma tulevase peikaga :D

Argipäevaimed (mis sest, et täna on pühapäev)

Maailm on praegu ilus. Ma istun nagu iga hommik arvuti ees ja vaatan, et ma ikka oma internetiannuse kätte saaksin. Ei ole juhtunud midagi erilist või vapustavat. Lihtsalt...

Maailm on kogu aeg ilus aga vahel läheb see meelest ära. Maailm muutub tavaliseks ja iseenesestmõisttavaks. Õnneks tuleb mulle vahetevahel see ime meelde. Ja sellega koos meenub üks ülivähestest tsitaatidest, mida ma tean ja meeles pean:

There are two ways to live: you can live as if
nothing is a miracle; you can live as if everything is a miracle.

Albert Einstein

Albert ei olnud ju ometi mingi loll mees. Millegipärast ma arvan, et tema valis variandi nr 2: kõik on ime. Või siis mulle lihtslt meeldiks, et mul oleks sellise suurkujuga sama arvamus? Ei tea.

Igatahes on praegu suvi, ilm on haruldaselt ilus ja mul on ideaalne-imeline hommik kuigi ta ei erine eelnevates hommikutest kuigi palju. Väiselt mitte. Samas, meeleolu on just õige selleks, et märgata iga nurga taga peituvaid tavalisi imelisi rohukõrsi, lilleõisi, rohutirtse, linde, inimesi....

Hea on hommikuti ärgata nii, et õhtul vaevanud mõtted ja dilemmad on magades kuidagi kadunud või ära lahustunud. Noh, eks nad tulevad jälle aga praegu saan ma nautida vaikust. Mitte seda välist vaikust, mis siinkandis on domineeriv aga just seda sisemist vaikust, kus nõudlikud hääled on veidikeseks vaikinud ja mul on ka tegelikult võimalik kuulata seda välist vaikust millele lisandub pääsukeste sädistamine...

Käisin eile metsas jalutamas. Puudel on vaimsele tervisele tõesti suurepärane mõju :)

135

Kuna mul oli keskmisest veel igavam, sundisin oma aju mõtlema. Õnneks ei olegi ta nende "mõttetute" aastatega väga rooste läinud? Hmmm....Liisil oli ka 135. Ma see seletab nii mõndagi...

Congratulations, Greta!Your IQ score is 135

This number is based on
a scientific formula that compares how many questions you answered correctly on
the Classic IQ Test relative to others. Your Intellectual Type is Visionary
Philosopher. This means you are highly intelligent and have a powerful mix of
skills and insight that can be applied in a variety of different ways. Like
Plato, your exceptional math and verbal skills make you very adept at explaining
things to others — and at anticipating and predicting patterns. And that's just
some of what we know about you from your IQ results.

nüüd hakkan mina blogimaie

Alguses trükkisin ma vastavasse lahtrisse www.blogger.com, logisin end sisse ja olin vaimselt valmistunud mingisuguse loba kirjutamiseks. Siis läks mul aga kõht vaatamata eelnevalt söödud võileibadele ikkagi tühjaks ja ma pidin trükkimise katkestama. Siis tuli Liis msn-i ja siis ma pidin gmaili vaatama ja siis tuli veel igasugu tegelasi vestlema ja ma pidin jälle blogimise pooleli jätma. Siis tahtsin ma pissile ja samal ajal teed ka juu ning blogimine oli jälle takistatud.

Nüüd sain ma hädast lahti, kõht on täis, teetass nina ees ja oranžid ribad ekraani allääres on vilkumas.

Nüüd hakkan mina blogimaie

oma elust pajatamaie

alleaa alleaa

No ja mida ma siis pajatan? Et mis vahepeal juhtus? No põhiliselt olen ma siin muuseumis ikka istunud ja pääsukeste lendu vaadanud ja raamatut lugenud. Vahepeal ka veidi pinke tassinud ja prahti riisunud. Esmaspäeval käisin iirlastega rabas. Ja ma jätsin endast vist piisavalt "taimetarga" mulje ka. Õppisin mõningad inglisekeelsed taimenimed pähe ja siis seletasin, et näete whortleberry, näete crowberry, näete bog rosemary. Ja ainult päev varem sain ma ise teada, millised need taimed, ükstapuha kas inglise keeles või eesti keeles, tegelikult välja näevad. Aga inimesed äkki isegi jäid uskuma, et ma ka midagi taipan taimedest. Niisiis: mu giidiego on jälle paisunud. jahvata veskikene :)

Tegelikult sain ma üle pika Tallinnas giidi mängides paarilise. Paariline on muidugi küll inglise filoloog aga tema keeleoskus....Fantastiline! Niisiis: natuke mu giidiego kahanes. Sellegipoolest oli tore: sõitsime ratastega rocca al mares ja keegi ei läinud kaduma. Kõik inimesed olid vapustavalt intelligentsed, korrektsed, hea väljanägemisega, viisakad jne jne. Ainult, et.... viimne kui üks nende seas oli mees ja mitte ükski nende meeste seast ei tundnud huvi naiste vastu. Ja siis oli meil, neidudel, kurb meel, et sellised kenad ja intelligentsed mehed "võrgutamiskindlad" on. Paljad töömehed see-eest meeldisid neile sama palju kui mullegi. Asi seegi!

Eile käisin ma veel teatris ka. Laulasmaa ja Kivirähki "Uljas neitsi" Kõigil olid piletid välja arvastud minul, sest algselt pidin ma sel ajal Antoniga olema. Siiski vaatamata meeletule massile ja õnnestus mul siiski etendust näha. Mitmed inimesed saadeti tagasi aga minu kaval psühholoog-ema kasutas emotsionaalset veenmist ja mina, kes ma oleksin tegelikult võinud vabalt ka lihtsalt merekaldal unistada, sain siiski mustale kilekotile istuma ja kaasa elama.

Näitlejad olid muidugi võrratud. Ita Ever sai muidugi aplausi osaliseks selle juba selle eest, et ta on Ita Ever. Näitlejad olidki suurepärased. Kostüümid ja keskond ka. Ja muidugi kivirähkilik vaimukas tekst. Muidu oli asi siiski veidi lahja. Suveavastusele anname andeks, sest enamik inimesi tahabki lihtsalt veidi tsirkust aga sellest teemast oleks mu meelest saanud enamat välja pigistada. Vaadata tasub aga hinge ei lähe...

Aga ikkagi- miks päriselt tsirkust ei saa? Tuleks mõni seebine lugu vihavaenust või armastuse lugu või...noh, mõrvalugu ma tegelikult ei tahaks. Praegu on seikulsele kõige lähedamal see, et a) ma saan puukentsefaliidi või b) ma eksin metsas ära. seni olen ma mõlema vastu meetmeid rakendanud, sest ma loodan ikkagi love story peale...Aga kui midagi muud peale puukentsefaliidi tõesti üle ei jää.....

Ma peaneks siia veel ühe või paar rabapilti aga see muutuks vist liiga üksluiseks? Seal käimine muide ei ole end veel ammendanud. Täna otsisime Brita ja tema ema-tädiga murakaid. Ei leidnud. See-eest sain mitu suutäit maitsvaid mustikaid. Mmmmmm!

Noh, järgmised pildid tulevad siis ehk peale Prantsuse reisi. otsin endale kohe tickeri ka... 5. august on nii lähedal.....

armunud kärbes

Hommikud ja õhtud veedan ma koos ühe kärbsega. Praegugi tiirutab ta siin ringi kuigi meelsamini puhkaks ta minu varbal, käsivarrel või põsel. Kogu oma aja veedab too kärbes minu läheduses ja mulle hakkab tunduma, et siin on armastuse kuri käsi mängus. Aga kas tõesti olen ma suutnud panna ühe väikese kärbse endasse armuma ja kui jah, siis kuidas? levib minust ehk mingisugust vastupandamatut roiskumislõhna? Või meelitavad kärbsekest minu ärakraabitud sääsepunnid?

Mis iganes see ka poleks - minu kärbes mind ei jäta. Olen ta oma armuvõrku püüdnud. meelsasti laseksin ma ta küll akna kaudu jälle vabadusse aga küllap te teate isegi kui keeruline kärbest kinni püüda (välja arvatud kevadel). Nii siis ongi, et kaks hommikut järgemööda olen ärganud kellegi armunud sumina peale. Kui see ei aita, siis istutakse mulle põsele ja see garanteerib edu. Muidugi sirutan ma otsekohe käe ja ajan selle tegelase ära kuid tegelane on väga visa ja peale paari tiiru õhus on ta tagasi. ikka summmmmsummsummmsummm ja kõdi-kõdi.
Praegu istub kärbes monitori peal. Puhkab. Et järgmine hommik jälle uue hooga peale hakata. Ikka summmmmmsummmmmsummmm ja kõdi-kõdi.

Hetkeks püüdsin oma võimsate armumagnetitega siia enda juurde tuppa ka ühe pääsukesepoisi. Aga tema võttis mõistuse pähe ja püüdis siiski kiiresti toast ära saada. Aitasin ta aknast välja. Ta lendas kiiresti tamme otsa ja ausalt öeldes ei vaadanud ta isegi tagasi mitte. Kahju! Pääsu meeldis mulle rohkem see tüütu kärbes.
Aga... isegi solvamine ei aita, ta ei lähe ära. Ja oh õudu! Nüüd on siin juba kaks kärbest....

17 M

Rabalaugas

niisama

Krissu palus mul (veel) midagi siia bloogi kirjutada. No ma siis kirjutan ka, grafomaan nagu ma olen. Ma ei tea küll millest aga eks kirjutamise käigus selgub.

Täna on ilus ilm. Pääsukesed sädistavad ja inimesi käib siin selle võrra muidugi rohkem ka. Aga ikkagi on siin vaikne ja rahulik ja kui seda va internetti poleks, siis saaksin ma sel suvel ometi oma üüratust lugemisnimekirjast palju nimesid maha tõmmata. Kahjuks on siin siiski internett ka. Korraga kahjuks ja õnneks, sest ilma mingisuguste ka täiesti mõttetute vestlusteta
MSN-s läheksin ma võibolla täitsa hulluks. Õnneks on Krissu suurema osa ajast saadaval ja see on tõesti suur lohutus.

Siiski püüan ma arvutitest eemal olla ja aega suvisemalt sisustada. Sest ka pikk siseruumides passimine võib mind hulluks muuta. Nii ma käingi jalutamas. Eile sadas vihma ja kõik oli märg aga ikkagi toppisin oma nina ja muud liikmed rappa. Sealt ka see eelmise postituse pilt. Täna lähen jälle ja ehk õnnestub mul täna isegi laukasse ujuma saada? Vähemalt plaan on ju ilus :P

Eile ei teinud ma suurt midagi. Vähemalt mitte midagi peale selle lühikese jalutuskäigu. Eile nimelt sadas vihma ja nii ma siis passisingi suurema osa päevast seda kuidas taevast vihma alla sadas. Öö oli mul see-eest teguderohke. Kõigepealt lahendasin ma Poirot' eeskujul mõrvajuhtumi. Siis toimetasin niisama, siis arutasinme Liisiga seda, kuidas higipulka ikka kubemesse määrida ei tasu, sest see on nahale kahjulik.

Vahetult enne ärkamist juhtus aga midagi kummalist. Poolunes kuulsin justkui seda, kuidas põrand krigises ja keegi minu poole kõndis. Siis tundsin seda, et keegi oleks justkui voodile istunud. Aga mis toimus, seda ma ei mõistnud, sest ma ei suutnud liigutada mitte millimeetritki oma kehast. Isegi silmalaud ei kuulanud sõna. Kas see ongi see kurikuulus luupainaja, millest räägitakse? Imelik, mingit hirmu ma küll ei tundnud....Ainult et küsimus sellest et misasi siis tegelikult toimus kummitab praeguseni. Unes või ilmsi? Tont või inimene? Või lihtsalt fantaasia?
Süüdistan Liisi, kes eile õhtul küsis, kas Anton altkorruslet mul külas ei käigi. Ütlesin, et ei. Aga mine tea, äkki otsustas üle vaadata?

Käisin jalutamas

Tüüpiline rabapilt? No ja siis? Kindlasti teen ma neid veel hulgi.

Loodus (ja sh raba) ju peaaegu ukse all :)

kaine ja närviline

Kui Greta Liisiga ja tema tuttavatega Õllekale jõudis, olid kaduma läinud turistid juba ammu laevaga merel. Õlleka väravate juurde jõudes olid ka närvid juba lõdvenenud aga te võite ette kujutada kui hirmus on olukord kus mõned inimesed lihtsalt justnagu maa alla vajuvad. Küll otsitakse neid auto ja rattaga, küll tuvakaameraga aga välja ilmuvad nad täiesti ootamatus kohas täiesti ootamatus meeleolus: sadamasse saabuvad neli rahulikku inimest, kelle olekus pole paanikast jälgegi. Müstiline oli muidugi see, kuidas kaotatakse silmist suur rühm inimesi, kes pole kaugemal kui 100m aga sadamasse jõutakse ilusti ilma eksimata.
kes on süüdi või mis tegelikult juhtus, ei saa vist ma kunagi teada aga loo moraal on järgmine: kui sa arvad et kõik on lihtne ja loogiline, siis ikka ei ole küll. Äpardusteks on alati ruumi. Olen siiski maha rahunenud ja lisanud giidide folkloori järjekordse huvitava loo.

Aga seda, et ma Õllesummerile lähen, poleks ma küll kunagi uskunud. Õllesummer on ju pööblile aga mina kaldun snoobide poole. Kohale ma siiski läksin, sest mingi huvi ju ikkagi oli. Mulle näiteks meeldib inimesi vaadata. Eelistan ilusaid inimesi (eriti noormehi) aga ka huvitavad inimesed on väga põnevad. kahjuks olid õllesummeril valdavalt igavad koledad inimesed, kes püüdsid end põnevaks teha erinevaid kostüüme kandes. Aga seegi muutus tüüpiliseks, sest õhtu jooksul nägin vist kümmetkonda klouniparukaga meest.

Ja siis tuli mulle meelde, et ma pole üldse joonud ja see, et alko peaks inimesed ilusaks tegema. Siis ma mõtlesingi oma pinnapealseid mõtteid sellest, kuidas kõik inimesed üksteist ilmselt hästi "kenadeks" peavad, sest kesvamärjuke on peas. Aga mina ja Liis olime kained ja seega oli meil üsna igav.

Nalja sai muidugi ka. Nägime nahkšortsides ja sädelevates platvormides Jörbergi, tantsisime Anne Veski laulude saatel Elmari telgis, nägime et Blacky on emo ja saime teada, et meie soliidne ja korralik....[tsenseeritud :D] Infot kui palju.

Aga tegelikult hakkas mul ikkagi lõbus siis kui me Lauluväljakult ära tulime ja mere ääres istudes oma tavapärast lolli pläma rääkima hakkasime. Siis ootasime Liisi sõbrannat ja tema padupurjus meest ja ma avastasin, et kaine ja unisena kaob minu paljukiidetud kannatus ja kui ma oleks veel natuke ootama pidanud, siis võibolla oleksin ma kellelgi pea otsast hammustanud. Õnneks jõudsime taaruva purjus mehe kiuste ka viimasele bussile ja ma ei pidanudki kedagi lõhki rebima.

Siis käisin tööl, siis magasin, siis käisin tööl, siis magasin. Magasin kogu aeg. Päeval ja ööl. Vahepeal ärkasin üles, käisin pissil või joomas, siis magasin, ärkasin ja arvasin, et on hommik, aga eksisin. Nüüd olen ma siiski vist oma unepuuduse tasa teinud ja õhtust-hommikuni uinakuid tegema ei pea.

Olen Vargamäel. Pääsukesed sädistavad ja tasapisi läheb hämaraks

väike kiisu

Kui ma üleeile peale Liisiga lahkuminekut rahulikult ja mõtetes kodu poole kõndisin, katkestas mu idülli kellegi kurblik näugumine. Minu tee ristus Väikese Olevusega. Sellised appikarjed ei jäta mind kunagi külmaks aga nii pisikeste nutt on veel eriti südantlõhestav. Teadmata täpselt, miks, läksin lähemale. "Mis lahti, väike kiisu?" küsisin. Väike Olevus tuli seepeale veel lähemale ja lasi kuuldava järjekordse kurva "näu" "Kas sa oled siin täiesti üksi?" tundsin huvi. Vastuse asemel vaatas kiisuke mind oma suurte lapsesilmadega ja püüdis mööda mu püksisäärt üles ronida. Ju püüdis ta siis öelda, et enam ta üksi ei ole.

No mis jäi mul üle. Väikene õnnetu näljane ja eksinud loomake. Loomulikult tuli mul talle pakkuda öömaja ning õhtueinet. Võtsin kassi ja läksin koju. Üks karjus, teine ei näidanud oma tundeid eriti välja, kolmas tundis paanilist hirmu. Jätsin loomakese piima limpsima ja läksin uurima varjupaiga numbrit.

Väike kiisu uuris ümbrust, suur kiisu hoidis temast eemale. Ma ei tahtnud võõrast loomakest eriti puutuda. Välimuse poolest nägi ta välja puhas ja klanitud kuid igaks juhuks soovisin ma siiski kassihaigust võimaluse korral vältida...Aga lapsuke vajas hellust ja päris pai tegemata ma küll olla ei saanud. Mitte kuidagi ei saanud seda tegemata jätta. Aga paranoia tõttu pesin ja pesin oma käsi :D

Imearmas loomake. Vahepeal ma muidugi juba kahetsesin,et ma "hea inimene" olin, sest varjupaiga inimest, kes kiisule järgi pidi tulema ei paistnud kuskilt. Istusin kodus ja kuigi mulle aeg-ajalt meeldib kodus istuda, siis mitte kunagi just siis kui vaja on. Lõpuks sõidutasin kiisu Liisi abiga ise varjupaika. Peale mitut überpööramist ja eksimist, leidsime varjupaiga üles. Loodan, et kiisul läheb hästi. No ta on nii nunnu, et lihtsalt peab hästi minema, eks?

rattad all, keskelt valge, ülevalt punane

Mõista-mõista mis see on: rattad all, keskelt valge, ülevalt punane?*

Tulin hiljuti tagasi pikalt, pooleteisttunniselt rulluisutamiselt. Mõne jaoks on see ehk rohkem naljategemine kui trenn aga minugusugsele süldile oli see tõsine tase. Ma elan siiski ja tegelikult asi ei olegi eriti hull. Siiski, mingi kerge eneseületus see siiski on.

Tegelikult on ilmadel suur mõju. Eelmine suvi olin ma küllaltki suures ratta- ja rulluisuvaimustuses, aga see suvi olen ma pigem lösutanud ja vegeteerinud. Alati on liiga tuuline, liiga vihmane või liiga külm. Nüüd tuli päike välja ja kui sellised ilmad püsivad, ei suregi ma jälki rasvumissurma :) Mina ei ole siiski kahjuks selline entusiast, et ma ka siis, kui taevast konni sajab, end liigutama läheksin.

Ma arvan, et see oli Bobik, kes kunagi mainis, et talle meeldivad sportlikud naised. Mis seal salata, mulle jälle meeldivad sportlikud mehed. Nii oligi, et suure osa teest sõitsin mingi mehe sabas ja imetlesin tema võimsat selga ja turja. Ausõna, ma pole pervert. Meil oli lihtsalt täpselt ühesugune tempo :) Kahju ainult, et ta viimaks ära otse edasi läks samal ajal kui mina ära pöörasin. Kuna kellaaeg oli selline, et enamik inimesi passis veel kontorites, jäi see selg mu ainukeseks silmarõõmuks. Silmarõõme võiks muidgi rohkem olla, aga tervisesportlaste tipptunnist ma küll osa ei taha võtta. Oleksin nagu väike aeglane elevant keset gepardite karja.

Mulle tundub, et ka mina meeldin rulluistavana inimestele (pigem meestele) rohkem. Hoolimata sellest, et ma olen näost punane nagu peet ja kõhu pealt valge nagu lumi. Üks muldvana härra hõikas mulle lausa kiitusi, kui ma temast möödusin. Tõsi, üks veoautojuht saatis mulle jälle sõimu kui me kumbki ei suunud otsustada kas mina peaksin enne autot üle tee minema või tema peaks enne minema sõitma. (Pidurdada ma eriti ei oska ja seega tahan ma olla 110% veendunud, et keegi minust üle ei sõida kui ma teed üritan ületada)

Aga muidu on tore nii kord kvartalis sporti teha. Järjekordselt tunnen ma kerget kahetsust, et ma sellega tihemini ei tegele. Miks siis mitte? Sitt iseloom on :) Kõik, mis kasvõi kergelt meenutab rutiini, muutub surmigavaks. ja sellepärast ma üha alustan ja lõpetan, alustan ja lõpetan. Kui on tuju, rullitan, sõidan rattaga aga kui seda liiga tihti teha, muutub see igavaks. Samas ongi trenn ju põhiliselt pidevalt sama asja tegemine liikudes järkjärgult lihtsalt näiteks pikemate distantside või jõulisema liikumise poole.Ma mõtlesin, et peaks kasvõi sellele kena seljaga mehele järgi ruttama ja küsima kas ta trennikaaslast ei otsi. Siis oleks ju huvitav küll - mees ja naine ja palju higi :D Siiski ma loobusin, sest ei olnud mul särtsu talle järgi rutata (meie vahe oli u 30-40 m) ja ma polnud kindel kuidas ta peet-naistesse suhtub. Ja kes seda teab, milline ta eestvaates välja võis näha :)

Üldiselt oleks päris ilus, kui juhtuks nii, et mõne meeldiva vastassoost inimesega saaks tutvuda just nimelt kõige hullemas ja kurnatumas olekus. Peale seda saaksid inimesed ainult ilusamaks muutuda. Teine kohtumine võiks siis toimuda juba nii, et mõlemad on käinud duši all, pannud selga puhtad riided ja kamminud juuksed. Kahjuks seda vist siiski niisama ei juhtu, sest kõik tuhisevad ringi omi mõtteid mõeldes. Ja selleks et see ideaalne kandidaat leida, tuleks palju kordi uisutada. Selleks ma vist võimelin pole ja nii lõpetangi ma kindlasti mõne sinakasvalge hernekepiga :) Või tuleks kellelegi klišeelikult otsa koperdada? Muidugi nii, et ohus oleks nii minu kui ka vastaspoole tervis. Ja kui me ellu jääme, siis teeme pulmad :)

Nüüd olen sellest raskest füüsilisest tegevusest- klahvide toksimisest- väsinud. Peaks endale süüa otsima :) Küll oleks hirmus kui ma mõned üleliigsed kalorid kaotaks. Ei, olen liiga ahne :)

*vastus: Greta rulluiskudel

kilomeetrid ja kohtumised

Mind ei tohi üksinda linna peale lasta, sest see tähendab üliväikest tulu eesti majandusele ja suurt kahjumit mulle endale. Täna ostsin ma nii palju asju, et ma natukene kardan oma pangaarvet vaadata. Mul on tunne, et minu niigi nadi teenistus on nüüd vähemalt poole võrra kahanenud. Muidugi oli mul kõiki neid asju vaja, mis siis, et olen väga pikka aega ilma nendeta hakkama saanud. Tegelikult mul tõesti oli neid kõiki asju vaja. Ainult, et sellise radikaalse rahakulutamisega on mul pikast harjutamisest hoolimata ikkagi raske ära harjuda. See-eest on mul nüüd uus kott, uus pluus, uus ihukreem ja muidugi uus raamat. Raamatupoes veetsin ma muidugi kaks kolmandikku kogu ostlemisele kulutatud ajast.

Reedel käisime Piretiga Tartus lõpetajaid õnnitlemas. (Selle postituse all on ka pildid näha.) Suurema nurumiseta sain emalt laenuks auto, millega sõitsin Piretile Vargamäele järgi. Seejärel jätkasime juba koos sõitu Tartusse. Vihma muidugi sadas nii mis hirmus. Aga nüüd on mul juba mitmekordne Tallin-Tartu maantee kogemus. Oli küll hirmus, aga jumal hoidis kõige hirmsamad maniakid minu lohutuseks sel ajal maanteelt eemale. Võimalik muidugi, et mina olingi see kõige hullem - sõitsin ju lubatud kiirusega (või aeglasemalt) ja näitasin ka suunatuld. Muidugi tegin ma ka koledaid asju aga neist ma parema meelega ei räägiks. Need ei ole lihtsalt piisavalt šokeerivad. Mis puutub politseisse, siis märkasin neid põõsas just sel hetkel kui olin neist juba mööda sõitnud. Rahunesin siiski kiiresti, sest spidomeeter näitas täpselt 90km/h.

Alguses oli meil Piretiga plaan õhtul Zavoodi minna. Siis kutsuti aga Piret mingisugusele suvalisele üritusele ja aktsepteeriti ka minu kui autovaldaja/autojuhti kohalolu. Pidu oli minu jaoks küllat igav, ikkagi sõpruskonna värk. See on täiesti normaalne, aga halb siiski, sest see ainult süvendas minu sotsiofoobseid kalduvusi. Kõik peod ja sellega kaasas käiv alkohol muutub lausa minutitega üha mõttetumaks ja mõttetumaks. (On see alles elutõde, kas pole.) Kurb, et lõbusa tuju asemel tõi alkohol mulle hoopis musta masenduse peale, aga mitte pohmaka näol, vaid selle näol et kõigil teisetel oli lõbus ja minul ainult uni. (see alkoholi ja masenduse jutt on muidugi ka liigagi teada-tuttav.) Ja asi läks ainult hullemaks, sest Piretile sümpaatne inimene muutus minu jaoks kogu aina tüütumaks. Isegi magada ei lastud! Olin vihane ja tõre aga mis kõige hullem - hoidsin selle eneses. Võiks ju ometi õppida ära siira ja avaliku vihastamise. Tundub et seda ei juhtu, sest ka seda, et suvakatele pidudele muud moodi kui padupurjus peaga (aga padupurju ma end juua ei ole kunagi tahtnud) minna ei tasu, pole ma siiani ära õppinud.
Minu eraklikkus ja kibestumus muudkui kasvavad. Samas, on piisavalt neid erilisi inimesi, kes on peaaegu alati oodatud minu privaatsust häirima.

Hommikul sõidutasin ma veel nördimusest hõõguvana Pireti Vargamäele. Maantee kulges siiski mööda nõnda kaunist maastikku, et varsti saavutasin ma taas oma normaalse rõõmsameelse oleku. Lõpuks hakkas mul Piretist ja tema valutavast kõhust isegi kahju. Pealegi oli ta võrdlemisi osav kaardilugeja :) Jõudsime raskusteta Tormast Vargamäele.

Ja siis jäi Piret maha ja mina eksisin teel Tallinna koledatele kruusateedele, kus auto libisema kippus ja rõõmus meel jälle kaduda tahtis. Ilusa mõttetu ringiga jõudsin lõpuks ikkagi Tartu maanteele ja sealt edasi ka koju. peale autost välja tulemist ajas paljas mõte autosõidust mind iiveldama. Siiski olen ma supernaine marsruudil Tallinn-Vetepere-Tartu-Kirepi-
Tartu-Torma-Vetepere-[mõttetud asulad]- Tallinn.

Koju jõudes pesin pea ja hilinesin kohtumisele. Lõpuks sain siiski Aimariga kokku. Vestlesime ja jalutasime. Mõtteid tekkis palju, liigagi palju. Tahaks neist kirjutada, aga peale kolme mahakustutamist ma loobusin. Oli korraga tore ja ebamugav. Ja ma ei tea siiamaani, kumb tunne oli domineerivam. Aga selleks, et ükskõik mis juhtuda võiks, olin liiga unine. Kui ma koju jõudsin, vahtisin veidi zombina ringi ja seejärel uinusin 14-tunnisesse "tukastusse". Unes olin ma paljude laste ema ja pikkade mustade juustega piltilusa mehe abikaasa.

Loodan varsti jälle magama minna, sest ostlemine on väga väsitav tegevus. Seda enam, et minu päeva kuulub veel 20-minutiline lämbumine ja vastastikune hõõrumine kohalikus ühistranspordis inimesega, kelle kohta ma veel mitte kuidagi arvamust ei oska kujundada.

lõpetamise pildid

see linn

See linn on siiski huvitav. Siin on krišnaiidid, kes tantsisklevad kirevates hõlstides läbi linna ja ehk ka läbi elu. Trollibussis räägib umbes 12-aastane tütarlaps jumalast. Tal on ka isiklik vene keele tõlk. Inimesed muigavad, või püüavad jumala saadikuid ignoreerida. Aga mõned neist on jumala kullerite peale lausa pahased. Miks tuleb jumala vihast ja armastusest nii kõva häälega rääkida?

Kõik kohad on ikka turiste täis. Nad armastavad meie väikest iidset aga kõbusat vana linna. Linn on väike ja vana, aga mitte kibestunud. Seni on ta kõik need turistid ja nende meelitused vastu võtnud. Lasnamäed nähes tuntakse vaesele piinatud linnale kaasa, aga eks seegi on tähelepanu ja linn armastab tähelepanu. Kohalikud on aga liiga ametis ja nemad ei imetle linna lihtsalt piisavalt tihti. Tähtsam kirikutornist või munakivitänavast on leida varjupaik vihma ja tuule eest. Mina ja mu neli turisti peitsime end kohvikusse ja turgutasime end kohviga. Muidu toredad inimesed, aga irooniasoont neil ei kipu olema. Aga mis nali see on, kui see pole torkav ja irooniline?
Mina vaatan antiigiäris maali ja ütlen: "Oo, meie sõber Lenin!"
turist nr 1: "Oi, kas see on tõesti sinu sõber?"
Mina: "ei, ma tegin lihtsalt nalja."
turist nr 2, mitte nr 1 sõber: "See on ju V.I. Lenin, vene revolutsionäär. Ta tegi lihtsalt nalja! [paus] Eksole?"
Jah, tegin küll. Aga iroonia on üks peenike vidin. Selleks peab vist olema samamoodi soont nagu hapupiima ja verivorstide tarvis. Või mis toimub?
Ja miks pean ma neile niisama küsitud "Do you have a boyfriend?" küsimustele üldse vastama? "Yes, I have many," ütlen ma tavaliselt. Aga see on ju ka iroonia ja jälle olen ma sattunud kultuurilisse džunglisse, sest nad tõesti arvavad, et ma räägin tõsiselt. Miks ma ei ütle "ei" ? Ma tõesti ei tea. Mul on see mõtteis olnud, aga sisi tuleb see küsimus jälle nii ootamatult esile, et ma pean selle üle kasvõi enda tarvis nalja tegema.

Aga inimesed meeldivad mulle sellest hoolimata. Rahvusest ja kommetest hoolimata. Ainult ninakad ja ülbed mulle ei meeldi. Mis puutub igasugustesse boydesse ja friendidesse, siis nemad meeldivad mulle isegi siis, kui nad on veidi ülbed ja rohmakad. Ikka tekib mingi tunne. See ei pea olema iha või kirg. Vahel või isegi tihti on see lihtsalt midagi, mis on rohkem ligimisearmastus kui erootika. Aga nad panevad mind unistama ja siis muutub agape eroseks, kes jälitab mind unes ja ilmsi. Ja ühest väikesest mõttest hakkab kogu keha värisema.
Ja vahel piisab ühest juhuslikust naeratusest või pilgust selle linna tänavail, et muuta tuju heaks. Ma olen vähenõudlik. Enamat polegi tarvis,

Öised telefonikõned ei pane mind värisema. Vähemalt mitte see tänane. Ei tea, kas mind tuimestasid need betoonseinad või lihtsalt oli see lugu ajaga liialt ära kulunud aga
ma ei võtnud seda kõnet vastugi. Ja hommikul ei olnud ma enam kindel, kas see oli uni või tegelikkus, et telefon helises. Siis nägin, et telefon on peidetud padja sisse ja mõistsin, et see oli päriselt. Ma loodan, et ma tegin õige valiku. Miks siis see olematu kõne mu mõtteisse trügib? Kas tõesti on loobumine nii raske? Loobumine ka sellest, mida sul kunagi pole olnud? Siiski, süda väriseb. Mõned inimesed, ka need kes on rohkem võõrad, kui tuttavad, lähevad korda. Aga tormideni on vist veel aega. Sest minu tormid elavad Tartus ja sinna ma vist enne sügist ei satu.

Aga linn võib mind muidugi üllatada. Kes teab, mis palukesi ta mu teele visata võib. Mida te teate rääkida Tallinna huumorisoonest?

roigasaed

Ikka Vargamäe
(ülejääk on siin)

tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...

Eile rääkisin ma Tammsaarest ja tema isast-emast. Rääkisin nagu ma midagi teaksin ja lõpuks veensin iseennaski, sest tegelikult ma ju lugesin mõnda tekstikestki enne rahva ette astumist.
Taadid ja memmed jäid minuga vist rahule. Täna pean ma sedasama protseduuri kordama inglise keeles. Ennevanasti olin ma selle kõige suhtes täiesti cool ja relaxed, aga kui minu noor kolleeg... oi kui tore, ometi on keegi minust nii paju noorem, et mina teda nooreks saan nimetada. (pesamunakomplekisd?)...Aga teema juurde tagasi: kui minu noor :) kolleeg, küsis kas sa t õ e s t i hakkad tegema inglisekeelset ekskursiooni, siis ma muidugi sattusin kergesse pabinasse. Nüüd on mul selle tuleproovini aega 51 minutit.

Täna on viimane teater ja siis on ka pidu. Olen määratud muuhulgas ka lilleneiuks. Peole olen kutsutud, aga kas osaldeda, see on iseküsimus, sest minul on see aasta, mitte ilusmagus ja pehme summer of love vaid hoopiski soolamaiguline ja vintske summer of work. Nimelt kauplesin ma endale laupäevaks juba ühe ratatatataa blablabaa rattatuuri. Ma pean olema sadamas kl 6.45. Vargamäelt alustan sõitu kõige varem kl 23 paiku. Ja siis tuleb jaaniööd tähistada. Tuleb pidutseda ja lõbutseda ja mitte magada (muidugi on see iga eestlase kohustus), soovitatavalt kuskile pärapõrgusse sõita ja simmanit pidada. Aga pühapäeval on jälle tööd loota.
See tähendab, et kui ma tahan saada supernaiseks, siis tuleb mul veeta märksa rohkem aega ärkvelolles kui magades. Aga minu puhul käivad asjad teisiti. Niisiis kui ma muutun loiuks või tõredaks, siis pole see mitte PMS, vaid insomnia. (Nii võin ma ennast vähemalt välja vabandada)

Aga hoolimata suurest rabamisest ei saa ma vist ikkagi rikkaks. Issand kui hirmus! Ma teen esimesi koperdavaid samme miljonite täiskasvanute argimaailma. Hommikul tööle, töö kestab õhtuni, õhtul väsimus, suurim meelelahutus on telekas, mida vaadates diivanil tukkuma jäädakse. Ei, sinna on mul veel pikk tee, aga üha enam mõistan ma kui magus see tudengielu ikkagi on. Ma ei saa aru neist, kes suures rahahimus õppimise kõrvalt töötavad. Mina olen küll pigem vaene ja vaba, kui rikas, aga orjastatud. Aga teglikult olen ma varsti lihtsalt vaene JA orjastatud, hihii!

Eile oli mul ka kohe peale oma pikka tööpäeva meeletu uni. Aga mõned magusad fotod ma muidugi tegin. Varsti näitan! Nüüd lähen ja hakkan tööle.

unenägu

Ma nägin niisufust põnevat unenägu, et ei või olla. ja natuke olin ma selle ajal ka lucid. Mis siis, et ainult natuke :) Aga uni oli selline, et mingisugune sõjaväelane hakkas II ms üht juudionu aitama. Sõjaväelane teadis nimelt seda, kuhu on maetud üks eriti vägev allveelaev. Häda oligi aga just selles, et see laev oli merepõhja maetud nii, et nood kas meest pidid sukelduma ja siis hinge kinni hoides laeva välja kaevama. Sõjaväelasel ei läinud just kõige paremini. Sakslased said haisu ninna ja tulid mehi tapma. Sõjaväelasel sai õhk otsa ja ta tõusis pinnale oma surma vastu võtma. juut ga mõtles, et surma saab ta niikuinii, seega võib ta ka lihtsalt uppuda. Aga ta jõudis siiski läbi kaevatud tunneli allveelaevani. ta sai sinna sisse ja kuigi ta seda eriti juhtida ei osanud, valdas teda ellujäämise pärast suur joovastus. ja siis ma mõtlesin, et mis küll saaks kui see masin ka lennata suudaks. Ja masin hakkas lendama. Ja nii see juudike lendas ja mina elasin talle kaasa. Aga mingi hetk tuleb ju maanduda? Mees seda teha ei osanud. Nii sättisin ma talle maandumise merevette. kaldast täpselt parajasse kaugusesse, et juut ikka kaldale jõuaks ujuda. Meri oli nii ilus türkiissinine ja läbipaistev :) kaunis troopika. Juut jõudis kaldale, aga kaldal elasid kannibalid. Jooksis mehike, mis ta jooksis, ei aidanud ka minu lucid-olek- holokaustist põgenenud juut söödi kannibalide poolt ära.

Siis nägin ma unes veel seda, et minu väga vanal klassiõel Karoliinal oli mingisuguses lossis hiiglaslik korter. Ja igasugst muud kraami nägin ka...

Imeline elukas

Loomulikult käib see jutt kassist.
No vaadake ise. Kas Kass ei pane
mitte heldima?
Tal on tõeline anne poseerimiseks ja
tundub, et ka väga head fotogeenid.
Niisiis ei saa ka mina mitte kuidagi
Kassi lihtsalt mitte pildistada.

Eksole?
Selline see kasside sugu kord juba on.
Koledaid kasse ei olegi ju olemas.
On vaid räpaseid kasse ja haigeid kasse,
aga ka neis on palju ilu potentsiaali.



Eks kassidele kulub see nunnuks olemine marjaks
ära, sest eks vaid see kompenseerib nende pahateod. Näiteks meie kass ronib puhaste linade vahele magama, ajab kogu voodi sassi ja puistab siis kõik kohad oma karvu täis.

Meie kass on vanemaks ja rahulikumaks muutunud, aga ka vanad väärikad kassidaamid peavad vahetevahel oma küüsi proovima. Ja parim viis oma küünte (ja hammaste) proovimiseks on ikka rõõsa inimliha. No vahel teenin ma selle oma käitumisega ära, aga vahel tuleb see küll täiesti ebaausalt.

Muidugi on tore, et elukal iseloom on :)


Meie kassil on kindlasti iseloom ;) Inspektor Kass on tema hüüdnimi, sest üle kõige armastab ta korda ja täpsust. Kõik, mis toimub, peab olema kontrolli all. Nii on loomal üles seatud valvepostid, kust elutegevust jälgida. Vajadusel käib ta saabuvaid inimesi isiklikult inspekteerimas. Lõhnad ananvad enim informatsiooni :) Ja korraarmastus väljendub selles, et kui hommilul heliseb kell, siis tuleb voodisolijal kindlasti kohe üles tõusta. Kui ei tõuse, siis võtab Kass kasutusele meetmed. Ja kui üles tõusta ei ole vaja, siis valvab Kass magajat niisama. Kaks hommikut olen silmad avanud kassi jõllitavasse näkku.

Muidugi ma kahtlustan, et äratamise ja jõllitamise eesmärk on anda märku sellest, et kõht on tühi, sest kui subjekt end voodist välja ajab, suundub kass vilkalt kööki oma toidukausi juurde. Aga mine sa tea, mis tal tegelikult mõtteis.

Igatahes kassid on toredad. Ja kõiksugused kohatud kassid on mu südames kindla kohakese leidnud. Dorise kass, Tiina kass, Liisi laudakassid, kassid, kassid, kassid ;)