Tuul, vihm ja hämarus varjasel pärastlõunal. Vahepeal veidi päikest, aga õhutemperatuur oluliselt üle kahekümne kraadi ei tõuse. Keeduvorst, must leib ja paksult võid. Valged klaarid mädanevad, aga kuldrenetid pole veel valmis ja ega neid see aasta eriti vist ei tulegi. Kaevasime mädanenud õunade tarvis suure augu. Enne seda jõudsime teineteise peale vihastada ja vihal lahtuda lasta.
Veel üks grupp turiste ja mõniteist dollarit jootraha. Igatsus millegi nimetamatu järele. Itaalias igatsesin seda igatsust. Naljakas, millest inimene võib puudust tundma hakata. 29kraadistes öödes unistasin niiskest ja pimedast novembrist ainult selleks, et kõiksugu depressiivsete laulude kuulamiseks oleks õige (ja harjumuspärane keskkond). Oleks pime ja ma istuksin lambivalgel oma toas, laual aurav teetass. Kuulaksin näiteks Anathemat ja vaataksin aknast, kuidas plingib Soinaste raadiotorn.
Kohver pakitud. Õhtul sõidan bussiga Tartusse. See on teine reaalsus. Ootasin naasmist peaaegu terve suve, aga nüüd, kus see hetk on käes ei tea ma enam täpselt, mida arvata või mida oodata.
Üks paar korralikke kingi, liiga vähe sügiseks sobilikke riideid ja tuultes kõveraks paindunud vihmavari....
esmaspäev, august 31, 2009
esmaspäev, august 17, 2009
pühapäev, august 16, 2009
Inimesed....
Suured linnad on siiski väga huvitavad. Jah, arhitektuur; jah, põnevad muuseumid; jah, kõrgtasemel näitused, millesarnaseid Eestis näeks ehk kord kümne aasta jooksul....
Aga eelkõige siiski inimesed. Eriti huvitavad on metrooinimesed. Ükspäev nägime Liisiga nii umbes sajakilost blondeeritud tädi, kes kandis punast sätendavate litritega nabapluusi ja teksaminiseelikut. Noh, ja kui ta seal metroos siis seisis, siis nägi ta profiilis välja nagu disko-lumememm. Esimene pallike oli tema pea, teine tema sätendavad rinnad, kolmas paljas kõht, neljas alakeha miniseelikuga, mille ümber oli pluusiga klappiv sätendav punane vöö. Üks teine kord nägime aga soonilist meest. No tõesti oli sooniline. Just niisugune, nagu mõni koomiksimees. Selline, nagu see kivimees Fantastilisest nelikust, ainult palju kõhnem. Mina vaatasin lihtsalt oo, kui huvitav. Liis ütles aga maia häälega, et see mees meeldis talle väga, sest tema peal oleks nii lihtne olnud kanüüli panemist harjutada.
See ei olnud küll Roomas, vaid hoopis L'Aquilas, kus nägime filmistaar-munitsipaalpolitseinikku. Oli selline pikkade blondide juustega rinnakas habras ja superseksikas naispolitseinik. Eelistan mehi, aga seda tädi nähes jäi küll suu lahti ja ila oleks ka peaaegu tilkuma hakanud. Mina mõtlesin, et sellised naised "töötavad" ainult Hollywoodi seriaalides. Aga võta näpust, Hollywood on saanud inspiratsiooni tegelikkusest! Mehed, iseenesest, on siin väga ilusad ja väga lühikesed. Tööpäeviti kannavad kõik mehed polosärke ja igal kümnendal ikka midagi lillat seljas. Ahjaa, ja siis need mehed sisisevad ja karjuvad "Ciao, bella" ning need kellel on auto, ilmtingimata tuututavad, sest naiste nägemine on nende jaoks vist niivõrd erakordne :) Mõnikord on see isegi tore ja naljakas, aga kui mingisugune tüüp tuli jalgrattal vastu, vahtis mu büsti ja tegi mingit määgimisele sarnast häält, siis olin küll lihtsalt äärmiselt segaduses.
Kõige rohkem judinaid tekitas aga kakaopruun roosimüüja, üks neist tüütutest tegelastest, kes turistidele iga hinna eest roose üritavad pihku suruda ja pärast selle eest raha küsida. Roosimüüja annab kolm roosi ja sirutab tühja peo välja. Lõksupüütud mees või naine annab talle näiteks ühe euro. Kakaopruun onu hakkab protesteerima ja võtab ühe roosi tagasi. Antakse talle raha juurde, aga ikka ei kõlba, võtab ka teised kaks roosi tagasi. Ja raha jätab muidugi endale. Mõni algajam või heasüdamlikum tüüp jätab ehk ühe roosi siiski alles kah. Igatahes, see oli selline vana kakaopruun roosimüüja valgete juustega (huvitav kontrast iseenesest), kelles nii mina kui Liis eelistaksime näha mingit suvalist vanaätti. Aga siis ilmub see vanaätt oma roosidega Liisi ette ja ütleb: "Hello, sexy!" Uhhhh! Jube-jube!
Aga mittetuututavad itaallased on toredad. Mina, vana parnoiline inimene, arvan enamasti, et inimesed on minu vastu kenad lihtsalt moepärast ja viisakusest ja mõtlevad minust minu selja taga hirmsaid asju. Sellegipoolest on inimesed siin ikkagi avatumad ja kuigi iga "è stato piacere"* pole tõsiseltvõetav, tundub mulle ikkagi, et tuttavad inimesed tunnevad siiralt heameelt, kui mind näevad ja võibolla nad ei mõtlegi salaja eiteamida.
Paar päeva tagasi tõi majaomanik-naabritädi meile õhtul lihtsalt niisama parmegianat
(Gino oli kaugel, olime Liisiga kahekesi). Kohe üldse ei teadnud mida teha või kuidas olla. Noh, tegelikult ikka võtsin selle kohe vastu ja sõime selle hea meelega ära ka (mõtet, et ehk on see toit mürgitatud, hoidsin peas täpselt viis sekundit). Aga ikkagi oli meeldiv ja veider. Eks Eestis toovad ka naabrid teineteisele mõnikord (kord kümnendis?) head ja paremat. Sellisel juhul tean ma ka umbes-täpselt, kuidas käituda. Aga võõras riigis ja kultuuris tundub ka kõige lihtlabasem situatsioon nii teistsugune. Naabritädile viisin pärast taldriku muidugi tagasi. Lisasin sinna paki Kalevi komme. Huvitav, mida ta seal teisel pool seina oma abikaasaga neist arvata võis?
_____
* tõlge: Oli väga meeldiv. No kuidas sai väga meeldiv olla, kui mina pool-umbkeelne väljamaalane olin terve õhtu vait ja vestluses peaaegu ei osalenudki?
Aga eelkõige siiski inimesed. Eriti huvitavad on metrooinimesed. Ükspäev nägime Liisiga nii umbes sajakilost blondeeritud tädi, kes kandis punast sätendavate litritega nabapluusi ja teksaminiseelikut. Noh, ja kui ta seal metroos siis seisis, siis nägi ta profiilis välja nagu disko-lumememm. Esimene pallike oli tema pea, teine tema sätendavad rinnad, kolmas paljas kõht, neljas alakeha miniseelikuga, mille ümber oli pluusiga klappiv sätendav punane vöö. Üks teine kord nägime aga soonilist meest. No tõesti oli sooniline. Just niisugune, nagu mõni koomiksimees. Selline, nagu see kivimees Fantastilisest nelikust, ainult palju kõhnem. Mina vaatasin lihtsalt oo, kui huvitav. Liis ütles aga maia häälega, et see mees meeldis talle väga, sest tema peal oleks nii lihtne olnud kanüüli panemist harjutada.
See ei olnud küll Roomas, vaid hoopis L'Aquilas, kus nägime filmistaar-munitsipaalpolitseinikku. Oli selline pikkade blondide juustega rinnakas habras ja superseksikas naispolitseinik. Eelistan mehi, aga seda tädi nähes jäi küll suu lahti ja ila oleks ka peaaegu tilkuma hakanud. Mina mõtlesin, et sellised naised "töötavad" ainult Hollywoodi seriaalides. Aga võta näpust, Hollywood on saanud inspiratsiooni tegelikkusest! Mehed, iseenesest, on siin väga ilusad ja väga lühikesed. Tööpäeviti kannavad kõik mehed polosärke ja igal kümnendal ikka midagi lillat seljas. Ahjaa, ja siis need mehed sisisevad ja karjuvad "Ciao, bella" ning need kellel on auto, ilmtingimata tuututavad, sest naiste nägemine on nende jaoks vist niivõrd erakordne :) Mõnikord on see isegi tore ja naljakas, aga kui mingisugune tüüp tuli jalgrattal vastu, vahtis mu büsti ja tegi mingit määgimisele sarnast häält, siis olin küll lihtsalt äärmiselt segaduses.
Kõige rohkem judinaid tekitas aga kakaopruun roosimüüja, üks neist tüütutest tegelastest, kes turistidele iga hinna eest roose üritavad pihku suruda ja pärast selle eest raha küsida. Roosimüüja annab kolm roosi ja sirutab tühja peo välja. Lõksupüütud mees või naine annab talle näiteks ühe euro. Kakaopruun onu hakkab protesteerima ja võtab ühe roosi tagasi. Antakse talle raha juurde, aga ikka ei kõlba, võtab ka teised kaks roosi tagasi. Ja raha jätab muidugi endale. Mõni algajam või heasüdamlikum tüüp jätab ehk ühe roosi siiski alles kah. Igatahes, see oli selline vana kakaopruun roosimüüja valgete juustega (huvitav kontrast iseenesest), kelles nii mina kui Liis eelistaksime näha mingit suvalist vanaätti. Aga siis ilmub see vanaätt oma roosidega Liisi ette ja ütleb: "Hello, sexy!" Uhhhh! Jube-jube!
Aga mittetuututavad itaallased on toredad. Mina, vana parnoiline inimene, arvan enamasti, et inimesed on minu vastu kenad lihtsalt moepärast ja viisakusest ja mõtlevad minust minu selja taga hirmsaid asju. Sellegipoolest on inimesed siin ikkagi avatumad ja kuigi iga "è stato piacere"* pole tõsiseltvõetav, tundub mulle ikkagi, et tuttavad inimesed tunnevad siiralt heameelt, kui mind näevad ja võibolla nad ei mõtlegi salaja eiteamida.
Paar päeva tagasi tõi majaomanik-naabritädi meile õhtul lihtsalt niisama parmegianat
(Gino oli kaugel, olime Liisiga kahekesi). Kohe üldse ei teadnud mida teha või kuidas olla. Noh, tegelikult ikka võtsin selle kohe vastu ja sõime selle hea meelega ära ka (mõtet, et ehk on see toit mürgitatud, hoidsin peas täpselt viis sekundit). Aga ikkagi oli meeldiv ja veider. Eks Eestis toovad ka naabrid teineteisele mõnikord (kord kümnendis?) head ja paremat. Sellisel juhul tean ma ka umbes-täpselt, kuidas käituda. Aga võõras riigis ja kultuuris tundub ka kõige lihtlabasem situatsioon nii teistsugune. Naabritädile viisin pärast taldriku muidugi tagasi. Lisasin sinna paki Kalevi komme. Huvitav, mida ta seal teisel pool seina oma abikaasaga neist arvata võis?
_____
* tõlge: Oli väga meeldiv. No kuidas sai väga meeldiv olla, kui mina pool-umbkeelne väljamaalane olin terve õhtu vait ja vestluses peaaegu ei osalenudki?
pühapäev, august 09, 2009
Suur matk Monte Aquila otsa
Eile käisime Liisiga mäe otsas. Muidugi, IP ja tema sõber tulid ka. Oh, oli see vast raske ja vaevarikas ettevõtmine! Alguses oli tõesti kõik ilus ka tilulilu. Mehed istusid ees ja rääkisid mingisugused tarku itaaliakeelseid jutte. Meie, tibid, istusime tagaistmel ja siutsusime eesti keeles. Küll oli vaja teha "oi!" järjekordset lamba- või lehmakarja nähes, küll oli vaja itsitada, kui Liis jälle käänulisel mägiteel pöördekohas autos külili vajus. Siis jõudsime aga alguspunkti (Campo Imperatore), kus autosid oli parklas nii palju, et oleks võinud arvata, et tegemist on väiksemat sorti laulupeoga. Ka arrosticini- ja suveniiriletid olid turistide nimel avatud.
Noh, ja siis algas muidugi meie matk. Esimesed sammud olid tõesti reipad. Need esimesed sammud võrdlemisi tasasel pinnal. Seejärel agas aga tõus ja peale tosinat sammu ülesrühkimist, mõtlesin endamisi "õufakk", sest olin juba kergelt väsinud, aga tõusul ei tundunud lõppu tulevat. Siis käskis Liis mul lambaid pildistada ja mina olin rõõmuga nõus, sest nii sai hetkeks hinge tõmmata.
Aga jah, ainult hetkeks. Sest siis tuli edasi rühkida. Õnneks oli näha, et veidi kaugemal muutub rada tasapinnalisemaks ja see šokeeriv tõus kohe esimese ehmatajana esimest korda mägedes matkajale on meil õnnestunud läbida. Olime Liisiga juba higised ja punased kui peedid. Aga vaade oli tõesti ilus. Sellele siiski keskenda ei saanud, sest teerada oli umbes ühe inimese laiune, ühel pool mäekülg, teisel pool peadpööritav langus ning jalge all lahtised kivid. Mõned pildid ma siiski suutsin klõpsida.
"Näete, me lähme sinna!" ütles IPi sõber ja viipas vasakule (järgnevalt pildilt jääb too mäetipp napilt välja). Selle peale tundsin mina, kuidas see jõunatukene, mis mul veel alles oli, täielikult haihtus. Sinna mäetippu oli ju veel nii pikk maa! Ka Liis oli üsna väsinuvõitu. Aga siis läks meist rõõmsal sammul mööda järjekordne vanamemm järjekordse nii umbes 4aastase lapsega ja mina tundsin, kuidas sain uut jõudu puhtast kangekaelsusest. Kui igasugused memmed ja taadid ronivad oma lastelastega siin ringi nagu kitsed, siis kuidas meie, kaks täies elujõus noort naist, sellega hakkama ei saa? Isver, isegi mingid muidu nii hädistena tunduvad A m e e r i k a vanamemmed turnisid üha ülespoole!
Muide, see mäetipp, mis siit pildilt paistab, on Corno Grande, Apenniinide kõrgeim punkt (2912 meetrit).
Noh, ja nii me ronisimegi kõige kiuste edasi. Ajapikku harjusin sellega rühkimisega ära ja kohati oli see rada lausa täitsa mõnus. Siis aga tulid jällegi hirmsad peaaegu 45kraadised tõusud ja mina mõtisklesin omaette, et ei tea, kas ma jään ikka ellu, või kõngen siinsamas. Aga kohale me ikkagi jõudsime!
Alustasime selle punase hotelli juurest (pisike täpp vasakul), kus Mussolinit omal ajal vangis hoiti ja tulime mööda käänulist rada üha ülespoole. Teel tulid meile vastu igas vanuses naerusuised inimesed, aga sinna mäetippu, kuhu meie lõpuks välja jõudsime küll ükski loll ei tulnud. Enamik jäi siiski kuskile madalamale. Sellegipoolest, mäe otsas olles muutsuin isegi naerusuiseks ja alla tulles olin jätkuvalt naerusuine. Kuigi laskumine on ohtlikumgi kui tõus, oli alla minek nii kergejalgne ja mõnus.
Siin me neljakesi oleme naerusuistena mäe otsas. Lõpuks ometi!
Siin on üks ninnunännu mägine ilupilt IPiga
Ja siin on üks ilupilt mägihobustest!
Muide, Itaalia vikipeediat uskudes on Monte Aquila mäetipp 2494m kõrgusel.
Kui me lõpuks alla jõudsime, küsisin naljatlemisi IPi käest, et ei tea, kas me oma suure pingutuse eest ka mingid medalid saame. "Häh, Monte Aquila otsa ronimise eest?" oli tema vastus. Medaleid ei antud. Jõime kõik hoopis tassitäie teed.
Noh, ja siis algas muidugi meie matk. Esimesed sammud olid tõesti reipad. Need esimesed sammud võrdlemisi tasasel pinnal. Seejärel agas aga tõus ja peale tosinat sammu ülesrühkimist, mõtlesin endamisi "õufakk", sest olin juba kergelt väsinud, aga tõusul ei tundunud lõppu tulevat. Siis käskis Liis mul lambaid pildistada ja mina olin rõõmuga nõus, sest nii sai hetkeks hinge tõmmata.
Aga jah, ainult hetkeks. Sest siis tuli edasi rühkida. Õnneks oli näha, et veidi kaugemal muutub rada tasapinnalisemaks ja see šokeeriv tõus kohe esimese ehmatajana esimest korda mägedes matkajale on meil õnnestunud läbida. Olime Liisiga juba higised ja punased kui peedid. Aga vaade oli tõesti ilus. Sellele siiski keskenda ei saanud, sest teerada oli umbes ühe inimese laiune, ühel pool mäekülg, teisel pool peadpööritav langus ning jalge all lahtised kivid. Mõned pildid ma siiski suutsin klõpsida.
"Näete, me lähme sinna!" ütles IPi sõber ja viipas vasakule (järgnevalt pildilt jääb too mäetipp napilt välja). Selle peale tundsin mina, kuidas see jõunatukene, mis mul veel alles oli, täielikult haihtus. Sinna mäetippu oli ju veel nii pikk maa! Ka Liis oli üsna väsinuvõitu. Aga siis läks meist rõõmsal sammul mööda järjekordne vanamemm järjekordse nii umbes 4aastase lapsega ja mina tundsin, kuidas sain uut jõudu puhtast kangekaelsusest. Kui igasugused memmed ja taadid ronivad oma lastelastega siin ringi nagu kitsed, siis kuidas meie, kaks täies elujõus noort naist, sellega hakkama ei saa? Isver, isegi mingid muidu nii hädistena tunduvad A m e e r i k a vanamemmed turnisid üha ülespoole!
Muide, see mäetipp, mis siit pildilt paistab, on Corno Grande, Apenniinide kõrgeim punkt (2912 meetrit).
Noh, ja nii me ronisimegi kõige kiuste edasi. Ajapikku harjusin sellega rühkimisega ära ja kohati oli see rada lausa täitsa mõnus. Siis aga tulid jällegi hirmsad peaaegu 45kraadised tõusud ja mina mõtisklesin omaette, et ei tea, kas ma jään ikka ellu, või kõngen siinsamas. Aga kohale me ikkagi jõudsime!
Alustasime selle punase hotelli juurest (pisike täpp vasakul), kus Mussolinit omal ajal vangis hoiti ja tulime mööda käänulist rada üha ülespoole. Teel tulid meile vastu igas vanuses naerusuised inimesed, aga sinna mäetippu, kuhu meie lõpuks välja jõudsime küll ükski loll ei tulnud. Enamik jäi siiski kuskile madalamale. Sellegipoolest, mäe otsas olles muutsuin isegi naerusuiseks ja alla tulles olin jätkuvalt naerusuine. Kuigi laskumine on ohtlikumgi kui tõus, oli alla minek nii kergejalgne ja mõnus.
Siin me neljakesi oleme naerusuistena mäe otsas. Lõpuks ometi!
Siin on üks ninnunännu mägine ilupilt IPiga
Ja siin on üks ilupilt mägihobustest!
Muide, Itaalia vikipeediat uskudes on Monte Aquila mäetipp 2494m kõrgusel.
Kui me lõpuks alla jõudsime, küsisin naljatlemisi IPi käest, et ei tea, kas me oma suure pingutuse eest ka mingid medalid saame. "Häh, Monte Aquila otsa ronimise eest?" oli tema vastus. Medaleid ei antud. Jõime kõik hoopis tassitäie teed.
reede, august 07, 2009
minu uus sõber
Sel ajal kui ma oma suurt palavikku põdesin, leidsin uue sõbra. See kass on siin ennegi ringi rännanud ja IP on teda juba iidsetest aegadest saati toitnud. Aga viimasel ajal on ta lausa ise aeda tulnud ja "njäu" öelnud. See njäu tähendab muidugi seda, et "palun süüa, mul on kõht tühi" Peale seda njäud ja siis olen mina, suur kassiarmastaja, alati ummisjalu kööki jooksnud ja kassikrõbinad välja toonud. Ja nüüd, kus ma olen teda paar korda toitnud, tuleb ta minu end minu jalge vastu nühkima, ronib lausa süllegi! Isegi kassid on Itaalias sõbralikumad? Ma ei ole nii suure hellusega harjunud (kui räägime kassidest), aga naudin ma seda muidugi väga.
teisipäev, august 04, 2009
vot nii
Sel ajal kui Liis Itaalia teise otsa seikles, olin mina täiesti sündmustevaeselt kodus. Õigupoolest üks sündmus siiski oli. Üle pikkade aastate hankisin endale ühe tõsiseltvõetava palaviku. Nii ma siis istusin kodus 38,5kraadise palavikuga ajal, mil väljas oli 35 kraadi või rohkem. Tundus üsna naeruväärne. Juba aastaid pole ma suutnud oma keha kütta kõrgemaks kui 37,5 ja nüüd keset oma elu kõige kuumemat suve saan külmetuse! Pean seda just külmetuseks, sest seagripp oleks pidanud ju ka kõik ümberkaudsed haigeks tegema. Kuigi jah, eks ma ikka natuke muretsesin ka. Kui kogu meedia ikka ainult ümber seagripi soigub, siis tekib ikka kerge paranoia.
Nüüd on haigus juba peaaegu ära kadunud. On veel jäänud vaid kerge köha ja kui ma Eestisse tagasi jõuan, siis karantiini pole mind vaja panna.
Muudest toimetustest niipalju, et lõpuks vedasin Liisi ka Vatikani. Läksime sinna kella kaheks ning avastasime, et järjekororda praktiliselt ei olegi. Ostsime oma piletid ära, vahtisime ringi ja suundusime siis ka Sixtuse kabelisse. Mulle pole kunagi ülehaibitud kunstiväärtused meeldinud, aga nagu ma juba varem öeldnud olen, on Sixtuse kabel suurepärane erand. See on tõesti kogu haipi väärt ja kogu haibist hoolimata üks kõike ilusamaid kunstiväärtusi üldse. Aga mina nägin seda nüüd kolmandat korda ja vaimustus oli veidi väiksem kui kahel eelmisel korral. Eks oma mõju oli ka sellel, et oli augustikuu ja kabel massiliselt rahvast täis (eelmisel kahel korral rahvast nii väga palju polnudki).
Lisaks sellele viisime Liisi ka IPi mägikülla. Seal, tuleb välja, meeldis talle kõigist külastatud Itaalia paikadest kõige enam viibida. Ilus küla on küll, palju kasse ja toredad inimesed. Aga mina pole siiski hingelt maainimene ja minul on seal siiski veidi igav. Kuigi jah - kogu küla on väga väga ilus.
Ja siis käisime veel rannas ka. Minu esimene suplus sel suvel. Vesi oli muidugi tohutult soolane, aga nii tore oli veeta aega vees, kus pinnalpüsimiseks polnud üldse vaja oma jäsemeid meeleheitlikult vehkida. Ajasin lihtsalt keha sirgu ja hulpisingi - tore see soolane vesi hoolimata sellest, et juuksed on mul nüüd rastajuuksed ja nahk nii kuiv, nii kuiv. Ja lisaks sellele on mul nüüd päikesepõletus, jee! Ja Liis oli eile näost lausa lilla. Ehk jätab ta nüüd mõneks ajaks selle pideva jutu, mis mind kogu aeg hämmastama on pannud. Nimelt on ta peaaegu iga päev rääkinud, et ta pole veel piisavalt päikest saanud ja et ta peaks veel natuke päevitama.
Nüüd on haigus juba peaaegu ära kadunud. On veel jäänud vaid kerge köha ja kui ma Eestisse tagasi jõuan, siis karantiini pole mind vaja panna.
Muudest toimetustest niipalju, et lõpuks vedasin Liisi ka Vatikani. Läksime sinna kella kaheks ning avastasime, et järjekororda praktiliselt ei olegi. Ostsime oma piletid ära, vahtisime ringi ja suundusime siis ka Sixtuse kabelisse. Mulle pole kunagi ülehaibitud kunstiväärtused meeldinud, aga nagu ma juba varem öeldnud olen, on Sixtuse kabel suurepärane erand. See on tõesti kogu haipi väärt ja kogu haibist hoolimata üks kõike ilusamaid kunstiväärtusi üldse. Aga mina nägin seda nüüd kolmandat korda ja vaimustus oli veidi väiksem kui kahel eelmisel korral. Eks oma mõju oli ka sellel, et oli augustikuu ja kabel massiliselt rahvast täis (eelmisel kahel korral rahvast nii väga palju polnudki).
Lisaks sellele viisime Liisi ka IPi mägikülla. Seal, tuleb välja, meeldis talle kõigist külastatud Itaalia paikadest kõige enam viibida. Ilus küla on küll, palju kasse ja toredad inimesed. Aga mina pole siiski hingelt maainimene ja minul on seal siiski veidi igav. Kuigi jah - kogu küla on väga väga ilus.
Ja siis käisime veel rannas ka. Minu esimene suplus sel suvel. Vesi oli muidugi tohutult soolane, aga nii tore oli veeta aega vees, kus pinnalpüsimiseks polnud üldse vaja oma jäsemeid meeleheitlikult vehkida. Ajasin lihtsalt keha sirgu ja hulpisingi - tore see soolane vesi hoolimata sellest, et juuksed on mul nüüd rastajuuksed ja nahk nii kuiv, nii kuiv. Ja lisaks sellele on mul nüüd päikesepõletus, jee! Ja Liis oli eile näost lausa lilla. Ehk jätab ta nüüd mõneks ajaks selle pideva jutu, mis mind kogu aeg hämmastama on pannud. Nimelt on ta peaaegu iga päev rääkinud, et ta pole veel piisavalt päikest saanud ja et ta peaks veel natuke päevitama.
pühapäev, juuli 26, 2009
teine nädalake, jah!
Täna turgatas mulle pähe, et peaks õigupoolest vahelduse mõttes miskit ka bloogi üles märkima. Mulle tuli nimelt meelde, et tegelikult saab mul siin Itaalias kohe-kohe teine nädal täis. Ja kui ma järgin mõningate inimeste eeskuju, kes armastavad peale jaanipäeva öelda, et kohe on sügis käes, siis võin minagi öelda, et kohevarsti olen ma jälle kodus tagasi.
Kui esimene nädal siin oli väga väga dolce, siis see teine nädal tundub tsipake kibedamavõitu. Kunagi lugesin ma kellegi blogist mingusuguseid killukesi emigratsiooni erinevatest faasidest. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis esiteks on vaimustus, teiseks pettumus ja kolmandaks leppimine. Kui minu kolm kuud möödusid tõepoolest vaimustuses, siis nüüd olen ma jõudnud teise faasi. Mitte, et ma poleks endiselt vaimustunud siinsest kultuurist ja siinsetest inimestest, aga....üha enam hakkan ma kõhklema selles, kas minusugune siin Itaalias oleks võimeline endaga ka toime tulema. Ja ometi tahaksin ma seda kunagi teha. Olla siin aastake-kaks. Teisalt aga on minus ärganud mingisugune täiesti enneolematu jonnakus. Maksku mis maksab: ükskord ma siia tulen (päriseks) ja õpin ka kuidagi hakkama saama!
Muidu jookseb elu üsna sarnast jõesängipidi, nagu siis kui ma eelmine kord itaalias olin. Ainult, et praegu on Liis ka siin. Noh, nii me siis käimegi Roomas. Rohkem küll tõesti endiselt mitte vaatamisväärsusi, vaid fontanellasid vaatamas. Sest kraade on neljakümne ringis ja viis minutit päikese käes tähendab seda, et püksid ja särgid on higist läbimärjad. Duši all pole üldse mõtet käia. Kahe minuti pärast on endine läbihigistunud tunne taastunud. Nüüd hakkab ka Liis viimaks ometi mõistma, miks õhttust süüakse kell üheksa ja miks kõik inimesed alles öösiti piazzadele seltsielu elama kogunevad.
Ühtegi muuseumisse me polegi veel jõudnud. Küll oleme aga külas käinud Alanil, meie ühisel netituttaval. Seal me siis oleme ja taastume kümneminutilisest kõndimisest metroopeatusest tema korterini. Eile sõi Liis aga porchetta-võileiba ja ütles, et on leidnud kolmanda talle maitseva itaalia toidu. Ja pocket-coffee meeldis talle ka ;)*
Aga jalad on mul (ja Liisil ka) just nimelt sellised:
Triibulised ja villilised :)
_______
Kommentaar Maritile: Suvel tõesti Pocket Coffeed kuskil ei müüda, aga IP on mõned karbid ettenägelikult varem kõrvale pannud
Kui esimene nädal siin oli väga väga dolce, siis see teine nädal tundub tsipake kibedamavõitu. Kunagi lugesin ma kellegi blogist mingusuguseid killukesi emigratsiooni erinevatest faasidest. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis esiteks on vaimustus, teiseks pettumus ja kolmandaks leppimine. Kui minu kolm kuud möödusid tõepoolest vaimustuses, siis nüüd olen ma jõudnud teise faasi. Mitte, et ma poleks endiselt vaimustunud siinsest kultuurist ja siinsetest inimestest, aga....üha enam hakkan ma kõhklema selles, kas minusugune siin Itaalias oleks võimeline endaga ka toime tulema. Ja ometi tahaksin ma seda kunagi teha. Olla siin aastake-kaks. Teisalt aga on minus ärganud mingisugune täiesti enneolematu jonnakus. Maksku mis maksab: ükskord ma siia tulen (päriseks) ja õpin ka kuidagi hakkama saama!
Muidu jookseb elu üsna sarnast jõesängipidi, nagu siis kui ma eelmine kord itaalias olin. Ainult, et praegu on Liis ka siin. Noh, nii me siis käimegi Roomas. Rohkem küll tõesti endiselt mitte vaatamisväärsusi, vaid fontanellasid vaatamas. Sest kraade on neljakümne ringis ja viis minutit päikese käes tähendab seda, et püksid ja särgid on higist läbimärjad. Duši all pole üldse mõtet käia. Kahe minuti pärast on endine läbihigistunud tunne taastunud. Nüüd hakkab ka Liis viimaks ometi mõistma, miks õhttust süüakse kell üheksa ja miks kõik inimesed alles öösiti piazzadele seltsielu elama kogunevad.
Ühtegi muuseumisse me polegi veel jõudnud. Küll oleme aga külas käinud Alanil, meie ühisel netituttaval. Seal me siis oleme ja taastume kümneminutilisest kõndimisest metroopeatusest tema korterini. Eile sõi Liis aga porchetta-võileiba ja ütles, et on leidnud kolmanda talle maitseva itaalia toidu. Ja pocket-coffee meeldis talle ka ;)*
Aga jalad on mul (ja Liisil ka) just nimelt sellised:
Triibulised ja villilised :)
_______
Kommentaar Maritile: Suvel tõesti Pocket Coffeed kuskil ei müüda, aga IP on mõned karbid ettenägelikult varem kõrvale pannud
esmaspäev, juuli 20, 2009
Esimene Itaalia nädal
Kuna ma olen Roomas olnud sel aastal Rohkem kui Tallinnas või Tartus, on siinolek nii iseenesestmõistetav ja normaalne, et mul mingeid "esmamuljeid" ülestähendada polegi. See nädal on olnud väga palav ja väga kiirestimööduv.
Esiteks muidugi palavus. Ma ei tea, kas ma olengi enne sellist palavust nii pika perioodi jooksul kogenud. Niisiis kujunes meie linnatuur Liisiga eelkõige ühe fontanella juurest teise juurde. Seal me siis "kümblesime" nagu kaks kodutut. Niisutamist vajasid juuksed, nägu, kael, dekoltee ja käsivarred. Vett jõime kes-teab-kui-mitu liitrit. Aga kadumaläinud soola polnud kuskilt saada. Jõudsime Liisiga järeldusele, et kuskilt tuleb endale hankida üks veistele ja hobustele mõelud soolakivi, see endale kaela riputada ning seda aeg-ajalt lakkuda. Jah, keset Rooma linna. Miks mitte :) Teine võimalus oleks teineteist lakkuda, aga....
Liis on siin Rooma keskkonnas olnud aga just selline nagu ma eeldasingi. "Proovi, Liis, see on bruschetta, see on nii hea."
Liis proovib.
"Noh, kas oli hea?"
"Mitte eriti"
"Proovi, Liis, see on caprese. See on nii hea."
"Noh, kas oli hea?"
"Ei, tead see mozzarella, see oli liiga lehma maitsega!"
Ja nii sööbki Liis peamiselt röstsaia ja mingit kummalist ebaitaalialikku juustu :)
Aga IPi poolt ärapõlatud äädikane mereandide salat kõlbas Liisile küll. Isegi hoolimata sellest, et seal olid terved seepiad ja kaheksajala kombitsad. Hingasin kergendatult. Liis ei jäägi päris nälga.
Mina söön aga rõõmsasti peaaegu kõike. Ja terve nädalavahetus mööduski söömise tähe all. Liis jäi Rooma, aga meie IPiga läksime San Piosse, mägikülla, kus tema perekond praegu elutseb. Laupäeva lõunal tulid külla IPi õe sõbrad. Siis sõime kaheksakesi lõunat ja kui lõuna läbi sai, istusime laua ääres seni, kuni tuli aeg hakata end õhtusöögile sättima :) Kogu see aeg kuulasin ma, mida nad räägivad. Sõnadest sain aru, aga lausetest eriti nagu mitte. Lihtsalt mingi ühtlane sõnadevool oli. Aga minu tähetund loitis siiski ka. Serveerisin veidi Vana Tallinnat ja kõik aina kiitsid ja kiitsid :)
Pühapäeval läksime aga lammast sööma. Jõudsime kahe paiku sinna, vaatasime kuidas lammas potis podiseb, näksisime leiba, juustu ja salaamit. Kella neljaks sai lammas valmis ja umbes kell kuus, kui kolm arbuusi ja kolm kandikutäit tiramisusid oli ära söödud, hakkasime Rooma poole sõitma :) Söömise vahepeal sain paar lauset halba itaalia keelt kah rääkida: Jaaa, Eesti pealinn on Tallinn.; me sööme peamiselt kartuleid ja sealiha; ma olen siin umbes kuu aega. Ja muud sarnased tüüplaused, mis mul juba hästi selged on
Ütlesime Liisile, et jõuame Rooma kella kaheksaks. Viis minutit enne kaheksat olimegi kiirtee tollipunktis. Ja siis ootasime tollipunktis 45 minutit järjekorras. Ja Liis ootas bussipeatuses. Aga Itaalias ongi normaalne 45 minutit hilineda?
Igatahes, palavus kestab edasi ja tegelikult on mõnusam päevasel ajal hoopis toas istuda. Välja tasub minna, siis kui päike loojuma hakkab. Liis, nunnukene, tuli Rooma 5 kampsuniga (ei, ta ei ole neid kandnud). Mina aga kandsin eile terve nädala jooksul esimest korda sokke. Liis nõudis ööseks endale tekki. Minul on linagagi liiga palav magada.
Esiteks muidugi palavus. Ma ei tea, kas ma olengi enne sellist palavust nii pika perioodi jooksul kogenud. Niisiis kujunes meie linnatuur Liisiga eelkõige ühe fontanella juurest teise juurde. Seal me siis "kümblesime" nagu kaks kodutut. Niisutamist vajasid juuksed, nägu, kael, dekoltee ja käsivarred. Vett jõime kes-teab-kui-mitu liitrit. Aga kadumaläinud soola polnud kuskilt saada. Jõudsime Liisiga järeldusele, et kuskilt tuleb endale hankida üks veistele ja hobustele mõelud soolakivi, see endale kaela riputada ning seda aeg-ajalt lakkuda. Jah, keset Rooma linna. Miks mitte :) Teine võimalus oleks teineteist lakkuda, aga....
Liis on siin Rooma keskkonnas olnud aga just selline nagu ma eeldasingi. "Proovi, Liis, see on bruschetta, see on nii hea."
Liis proovib.
"Noh, kas oli hea?"
"Mitte eriti"
"Proovi, Liis, see on caprese. See on nii hea."
"Noh, kas oli hea?"
"Ei, tead see mozzarella, see oli liiga lehma maitsega!"
Ja nii sööbki Liis peamiselt röstsaia ja mingit kummalist ebaitaalialikku juustu :)
Aga IPi poolt ärapõlatud äädikane mereandide salat kõlbas Liisile küll. Isegi hoolimata sellest, et seal olid terved seepiad ja kaheksajala kombitsad. Hingasin kergendatult. Liis ei jäägi päris nälga.
Mina söön aga rõõmsasti peaaegu kõike. Ja terve nädalavahetus mööduski söömise tähe all. Liis jäi Rooma, aga meie IPiga läksime San Piosse, mägikülla, kus tema perekond praegu elutseb. Laupäeva lõunal tulid külla IPi õe sõbrad. Siis sõime kaheksakesi lõunat ja kui lõuna läbi sai, istusime laua ääres seni, kuni tuli aeg hakata end õhtusöögile sättima :) Kogu see aeg kuulasin ma, mida nad räägivad. Sõnadest sain aru, aga lausetest eriti nagu mitte. Lihtsalt mingi ühtlane sõnadevool oli. Aga minu tähetund loitis siiski ka. Serveerisin veidi Vana Tallinnat ja kõik aina kiitsid ja kiitsid :)
Pühapäeval läksime aga lammast sööma. Jõudsime kahe paiku sinna, vaatasime kuidas lammas potis podiseb, näksisime leiba, juustu ja salaamit. Kella neljaks sai lammas valmis ja umbes kell kuus, kui kolm arbuusi ja kolm kandikutäit tiramisusid oli ära söödud, hakkasime Rooma poole sõitma :) Söömise vahepeal sain paar lauset halba itaalia keelt kah rääkida: Jaaa, Eesti pealinn on Tallinn.; me sööme peamiselt kartuleid ja sealiha; ma olen siin umbes kuu aega. Ja muud sarnased tüüplaused, mis mul juba hästi selged on
Ütlesime Liisile, et jõuame Rooma kella kaheksaks. Viis minutit enne kaheksat olimegi kiirtee tollipunktis. Ja siis ootasime tollipunktis 45 minutit järjekorras. Ja Liis ootas bussipeatuses. Aga Itaalias ongi normaalne 45 minutit hilineda?
Igatahes, palavus kestab edasi ja tegelikult on mõnusam päevasel ajal hoopis toas istuda. Välja tasub minna, siis kui päike loojuma hakkab. Liis, nunnukene, tuli Rooma 5 kampsuniga (ei, ta ei ole neid kandnud). Mina aga kandsin eile terve nädala jooksul esimest korda sokke. Liis nõudis ööseks endale tekki. Minul on linagagi liiga palav magada.
kolmapäev, juuli 15, 2009
kohal
Olen elus ja terve ning Liisi saime lennujaamast ka kenasti kätte. Ilm on ka väga ilus ja palav. Aga esimestel päevadel on muudki teha kui blogida ja seega läheb veel veidi aega enne kui pikemalt blogin
neljapäev, juuli 09, 2009
tulevik või nii
"Kui sa nüüd sinna Rooma jälle tagasi lähed, siis mida sa seal õigupoolest tegema hakkad?" küsis mu tädi, küsis mu ema, küsis mõned tema sõbrannad, küsis Krissu ja küllap küsinuks samamoodi veel viisteist inimest, kui ma viimasel ajal vähem eraklik oleksin. Küsimust ei saa kuidagi pahaks panna, see on täiesti tavaline ja õigustatud küsimus. Aga minu vastus, mis on täiesti siiras ja minu jaoks täiesti konkreetne, ei ole teistele sobiv. "Mis ma seal tegema hakkan? Ma ei tea, eks paistab." Ja siis, mõned päevad hiljem küsib sama inimene sama küsimuse. "Mida sa seal tegema hakkad?" Vastus pole vahepeal muutunud. Aga küllap on vastus nii ebamäärane, et siis küsitakse sama asja veel kolmandatki korda. Sest alateadlikult on inimesel vist tunne, et ta pole sellele teda huvitavale küsimusele veel vastust saanud. Aga minu siiras vastus on jätkuvalt seesama ja kolmanda korra juures hakkan ma juba kergelt ärrituma kah.
Kevadel ostis mu ema paki porgandiseemneid ja luges, et pakis on 400 porgandiseemet. Siis käis ta ringi ja rõõmustas, et tal on 400 seemet ja lubas sügisel kõigile porgandeid jagada. Kui ta peale mõnda nädalat peenrat nägi, tuli välja, et porgandeid oli üles tõusnud neli-viis. Nüüd on neid, jah, veidi rohkem, aga vaevalt sealt neid nüüd nelisada välja ilmub.
Inimesed teevad ikka plaane. Ei pääse sellest minagi. Aga tulevik on kohutavalt ebausaldusväärne tegelane ja vaevalt, et ta allub mingi suvalise inimese reeglitele ja ettekirjutustele. Ja kui allubki, siis mitte kunagi üldse mitte tõrkumata. Ja kuigi see ebamäärasus mind vahetevahel masendusse ajab, on mul üldjuhul hea meel, et kõik on võimalik ja kõik on lahtine. Ja kui mul ongi plaane, siis eelistan neid hoida oma teada. Sest vanasse kaevu enne uue valmimist ei tasu sülitada ja ärasõnumine on ka üks kole tegu....
Aga millegipärast tundub mulle, et niisugune "lahtine" elamine on paljudele (vanematele?) inimestele täiesti mõistetamatu.
Kevadel ostis mu ema paki porgandiseemneid ja luges, et pakis on 400 porgandiseemet. Siis käis ta ringi ja rõõmustas, et tal on 400 seemet ja lubas sügisel kõigile porgandeid jagada. Kui ta peale mõnda nädalat peenrat nägi, tuli välja, et porgandeid oli üles tõusnud neli-viis. Nüüd on neid, jah, veidi rohkem, aga vaevalt sealt neid nüüd nelisada välja ilmub.
Inimesed teevad ikka plaane. Ei pääse sellest minagi. Aga tulevik on kohutavalt ebausaldusväärne tegelane ja vaevalt, et ta allub mingi suvalise inimese reeglitele ja ettekirjutustele. Ja kui allubki, siis mitte kunagi üldse mitte tõrkumata. Ja kuigi see ebamäärasus mind vahetevahel masendusse ajab, on mul üldjuhul hea meel, et kõik on võimalik ja kõik on lahtine. Ja kui mul ongi plaane, siis eelistan neid hoida oma teada. Sest vanasse kaevu enne uue valmimist ei tasu sülitada ja ärasõnumine on ka üks kole tegu....
Aga millegipärast tundub mulle, et niisugune "lahtine" elamine on paljudele (vanematele?) inimestele täiesti mõistetamatu.
pühapäev, juuli 05, 2009
Fotojaht: vesi (Itaalia eri)
Kuna ma olen viimane uimerdis, siis Itaaliabloogi jäidki pilt/pildid õigeaegselt saatmata. Parandan, mida parandada annan ja teen ise ühe vesise Itaaliaga seotud postituse. Isver, see teema on mulle nii meeltmööda ja samas nii raske. Uskuda horoskoope või mitte, ma ei tea, aga vähemalt ühe asjaga on astroloogid küll täppi pannud. Kalade tähtkuju esindajana armastan tõesti vett üle kõige. Ainuüksi purskkaevudest on mul sadamiljon pilti ja õigupoolest pole see postitus mitte Itaalia, vaid (Rooma)purskkaevude eri.
Vatikan
Villa d´Este, Tìvoli
Lihtsalt üks fontanella Trastevers. Mulle meeldib, et vesi on Roomas kõikjal kättesaadav ja tasuta. Karvastele ja sulelistele.
Boonuspilt: Vihmapiisad autoklaasil. Kuskil Abruzzos.
Purskkaev Pantheoni ees
Piazza Santa Maria Maggiore
Vatikan
Purskkaev Via del Corsol, kui ma veel õigesti mäletan
Villa d´Este, Tìvoli
Lihtsalt üks fontanella Trastevers. Mulle meeldib, et vesi on Roomas kõikjal kättesaadav ja tasuta. Karvastele ja sulelistele.
Boonuspilt: Vihmapiisad autoklaasil. Kuskil Abruzzos.kolmapäev, juuli 01, 2009
laupäev, juuni 27, 2009
Aga viimaste aegade ilusaim tsitaat tuleb ulmeseriaalist Babylon 5:
"We believe that the Universe itself is conscious in a way we can never truly understand. It is engaged in a search for meaning, so it breaks itself apart, investing its own consciousness in every form of life. We are the Universe, trying to explain itself."- Delenn
neljapäev, juuni 25, 2009
25. juuni
Peale seda kui ma olen joonud meeletutes kogustes teed ning äralutsutanud kaks pakki Halls'i, hakkab kesksuvine haigus ilmutama esimesi väsimuse märke. Sellegipoolest tundub mulle lausa naeruväärne elada juunikuus kinnise nina ja kinniste kõrvadega. Palavikku ei olnud ja seega ma seagrippi ei kahtlusta, aga noh, ebameeldiv sellegipoolest. Ja kes oleks võinud arvata, et ka maailma kõige lihtsamate kodutööde tegemine võib tatti täis peaga väga kurnav olla.
Jaanilaupäeval nuuskasin nina ja sõin kõhu liha täis. Õlu ei joonud, sõnajalaõit ei otsinud. Vaikne ja rahulik jaanipäev on mulle täiesti mokkamööda. Pealegi on viimasel ajal tekkinud kohutav vastumeelsus purjus inimeste suhtes. Üks- kaks klaasi veini või õlut ei lähe arvesse.
Öösiti, õigemini varahommikuti näen jälle und. Näiteks üle Lasnamäe lendamist, bussis ballitantsude tantsimist ja sõda. Päeval saadan aga spämm-kirju, mille sisuks on ühe teatud persooni curriculum vitae. Nüüd, kus tööd on raske saada, tunnen ma, kuidas tahaks kasvõi mõneks ajaks "päris" tööd teha.
Kahe nädala pärast sõidan jälle Rooma. Tunne on küll selline, nagu sõidaks Paidesse või Tartusse. See ei tähenda küll muidugi seda, et süda ei hüppaks rõõmust. Paarist- kahest Trevi purskkaevu visatud mündist näikse jätkuvat lausa eluajaks....
Jaanilaupäeval nuuskasin nina ja sõin kõhu liha täis. Õlu ei joonud, sõnajalaõit ei otsinud. Vaikne ja rahulik jaanipäev on mulle täiesti mokkamööda. Pealegi on viimasel ajal tekkinud kohutav vastumeelsus purjus inimeste suhtes. Üks- kaks klaasi veini või õlut ei lähe arvesse.
Öösiti, õigemini varahommikuti näen jälle und. Näiteks üle Lasnamäe lendamist, bussis ballitantsude tantsimist ja sõda. Päeval saadan aga spämm-kirju, mille sisuks on ühe teatud persooni curriculum vitae. Nüüd, kus tööd on raske saada, tunnen ma, kuidas tahaks kasvõi mõneks ajaks "päris" tööd teha.
Kahe nädala pärast sõidan jälle Rooma. Tunne on küll selline, nagu sõidaks Paidesse või Tartusse. See ei tähenda küll muidugi seda, et süda ei hüppaks rõõmust. Paarist- kahest Trevi purskkaevu visatud mündist näikse jätkuvat lausa eluajaks....
neljapäev, juuni 18, 2009
kell 5.03
Ajaga on mul viimasel ajal kummalised lood. Ütleks küll, et peale kodumaale tagasipöördumis on voolab elu vanas jõesängis. On vanad harjumused, endised seinad, samad kohvitassid ja samad ülesanded. Isegi töö on see mugavalt sissekulunud suvetöö. Aga midagi on ikkagi korrast ära ajaga. Ja mul ei õnnestu seda enam kuidagi paika saada. Varem toimus kella järgi elamine enam-vähem loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Nüüd olen ma aga pidevalt segaduses, et mis see kell siis ikkagi on.
Täna, näiteks, tõusin ma üles kell neli kolmkümmend. Ei, ma ei läinud lehma lüpsma. Ja tegelikult pidin ma tõusma, kujutage ette, alles kell pool kuus! Et ikka rõõmsasti sadamasse tööle minna. Panin siis õhtul endale ilusti äratuskella valmis ja läksin rahulikult magama, hommikul jõin rohelist teed õndsas rahulolus, et ülestõusmine nii valutult õnnestus. Siis läksin trollipeatuse poole ja imetlesin, kui kaunilt särab hommikupäike. Siis vaatasin juhuslikult mp3-mängija kella ja: 5.03! Mõni ime siis, et ühtegi trolli kuskil näha polnud. Ainult trollipargi bussid korjasid mõningaid inimesi (trollijuhte?) peatustest üles. Peatusestest mitmuses, sest magama ma ju ometi enam minna ei saanud. Kõndisin siis neli peatust edasi ja astusin viimaks esimese trolli peale. Oleks need minu vääratused siis tingitud italjaanolikust ajakäsitusest - (kiiret ei ole ). Aga minu ajaeksimused on ikka ja alati etepoole.
Võimaluse korral põõnan ma kasvõi 48 tundi järjest, aga tühi linn, mis sirab päikese käes, on imeilus.
Järjekordne lugu seeriasse Greta totrad möödapanekud.
Täna, näiteks, tõusin ma üles kell neli kolmkümmend. Ei, ma ei läinud lehma lüpsma. Ja tegelikult pidin ma tõusma, kujutage ette, alles kell pool kuus! Et ikka rõõmsasti sadamasse tööle minna. Panin siis õhtul endale ilusti äratuskella valmis ja läksin rahulikult magama, hommikul jõin rohelist teed õndsas rahulolus, et ülestõusmine nii valutult õnnestus. Siis läksin trollipeatuse poole ja imetlesin, kui kaunilt särab hommikupäike. Siis vaatasin juhuslikult mp3-mängija kella ja: 5.03! Mõni ime siis, et ühtegi trolli kuskil näha polnud. Ainult trollipargi bussid korjasid mõningaid inimesi (trollijuhte?) peatustest üles. Peatusestest mitmuses, sest magama ma ju ometi enam minna ei saanud. Kõndisin siis neli peatust edasi ja astusin viimaks esimese trolli peale. Oleks need minu vääratused siis tingitud italjaanolikust ajakäsitusest - (kiiret ei ole ). Aga minu ajaeksimused on ikka ja alati etepoole.
Võimaluse korral põõnan ma kasvõi 48 tundi järjest, aga tühi linn, mis sirab päikese käes, on imeilus.
Järjekordne lugu seeriasse Greta totrad möödapanekud.
pühapäev, juuni 14, 2009
fotojaht: tee
Selleks, et midagi näha või tunnetada, on vaja aega. Ja sellepärast on kõige õigem alati reisida jalgsi. (Järva-Madise kant)
Teid on väga palju ja väga erisuguseid. Aga lõpuks saavad kõige armsamaks need, mida kõige sagedamini on tallutud. Ja siis on kahju, kui neid enam ei ole....(Nooruse ühikad Tartus)
pühapäev, juuni 07, 2009
fotojaht: kolm
Kole mõelda kohe, mitu nädalat on möödas minu viimasest fotojahist. Vahet ei tahtnud enam kohe kuidagi pikemaks venitada ja nii hakkasin ma selle nädala teema jaoks meeleheitlikult pilti otsima. Ja ei leidnud. Ikka olid asjad ja esemed kahekahekaupa või neljakaupa. Aga siis nägin ma valgusfoori ja...tuli süttis põlema!
reede, juuni 05, 2009
Alles mitu tundi hiljem taipasin ma, et endise inglise keele õptetaja viisakusküsimusele "kuidas läheb?" ausalt ja ebareeglipäraselt vastamine võis panna küsija ebamugavust tundma. Vahel läheb mul meelest, et viisakurituaale tuleb täita täpipealt. Teine kord ma enam ei ütle, et "eklektiliselt". Ütlen nagu kord ja kohus "hästi".