pimedus

Pimedus, pimedus, pimedus, aga nüüd on juba natuke parem. Tore, et ma sain siiski veidi seltskondlikumasse olustikku. Suurepärane, et me rääkisime, et ütlesin välja selle, mis mind nii väga närib, aga mida ma pole maininud kellelegi peale ühe, kartuses, et keegi ei mõista.... Mul hakkas tohutult palju parem. Aitäh sulle.



pilt

Kuigi see ilmselt eriti kellelegi korda ei lähe, teatan siiski pidulikult, et vaatasin ära Babylon 5 viienda hooaja 22. episoodi - selle sarja kõige kõige viimasema osa. Natuke jah, kiskus ikka pisaraid ka. Aga oluline on hoopiski see, et terve see sari oli nii hea. Küünilise mätta otsast vaadatuna ehk küll liialt ilusaid klišeesid täis, aga minu jaoks väga nauditav ja heas mõttes kõige sügevmõttelisem TV-sari, mida olen jälginud. Aga see selleks, sest ega see teema vist väga kedagi ju ei huvitagi :)

Aga millest muust mul nii väga ikka ongi rääkida? Eelmistele sissekannetele mõeldes tundub mulle, et olen läinud sellisesse suunda, mis mulle ei meeldi. Tahaks justkui endast rääkida, aga mitte kõige olulisemast ja nii räägin sellest, mis on nii banaalne või siis sellest, mis just seetõttu, et ta siin kirjas on, tohutult banaalseks muutub....

Elu on peamiselt pime. Kella keeramisest hoolimata. Jah, muidugi elan ma üle ka selle sügise ja selle talve ja saan hakkama petliku märtsikuuga, aga 22 aastaga pole ma selle poolelus, poolsurnud hooajaga ikka veel ära harjunud ja vist ei harjugi kunagi. Tegelikult läheb see pimeduse ja külmaga kohandumine iga aastaga üha vaevalisemaks Mis siis, et liialt palavas päikeseküllases Roomas selle järgi salamisi ja väga ettevaatlikult isegi igatsesin...

tjah...

Tjah. Hooaeg alles algab, aga mina olen juba kaotanud ühe kinda, ühe helkuri ja ühe ISIC-pangakaardi ja võimalik (see on alles selgitamisel), et ka ühe USB-pulga. See asjade kaotamine on tohutult tüütu, aga kuskilt jäi kõrva taha mingisugune rahvauskumus, et kaotatud asjad on kaotatud probleemid. Ja kui ühe helkuri või kõrvarõngaga kaob mingi hinge närib mure, siis...helkureid võin ju optimismi meeleolude säilitamise nimel loovutada küll.

Aga igasugused tüütud olemured on ikka alles ja kadunud mälupulgast on tegelikult tohutult kahju.
Sellegipoolest, üldjoontes domineerib ikkagi optimism ja see, mu kallid, on väga tore. Iga aasta mind süstemaatiliselt ja paratamatult tabava piinava masenduseni pole enam väga palju aega jäänud, ja kurat võtaks, õnne ja rahulolu kavatsen praegu küll täie hooga nautida.

Nüüd on külm ja pime ja ma võiksin tõepoolest magada nii neliteist tundi järjest. Tahaksin panna raamatud padja alla ja loota, et kõik mis seal kirjas on imbub minusse läbi kõrvade. Siis oleks niivõrd palju lihtsam, sest jõudu ei ole. Entusiasm esialgu veel on, aga kauaks seda jätkub, kui jõudu ei ole. 1000 + n lehekülge nädalas kõlab väga jubedalt, aga kummalisel kombel on see täitsa nauditav, sest kui seminarides tõesti diskuteeritakse, siis saan ma tohutul kombel targemaks. Ja targemaks (isegi kui see on rangelt võttes ebapraktiline tarkus) olen ma alati saada tahtnud.

Soov kirjutada Maailma Parimat Romaani on jälle suureks paisunud. Arvan, et täna õhtul, peale seda, kui ma viimaks olen lõpetanud selle ülimalt raskeks ja tüütuks osutunud kirjatükiga, teen endale tassitäie teed ja jõllitan pikalt tühja valget Open Office writeri akent.

Sügis on nii melanhoolne, nii piinav-pime ja selles on nii palju masohhistlikku naudingut. Eriti veel kui kuulata niisuguseid laule ja mõelda sellest, kuidas asja eest teist taga tahaks nutta ämbritäie pisaraid....Ometi on alles oktoober.

Vahetevahel on peale mõne raamatu läbilugemist tunda, kuidas see tekst ikka kumab ja kumab edasi ja kui miskit ise kirjutada, siis oleks kõigel kirjutatul justkui selle raamatu autori hääl. Ei, mitte perfektne, kuid ometi nii mõjus, et ka kõige tühisem vastav stiilis kirjutatud lause mõjuks tõelise briljandina muidu nii hallide ja igavate lausete seas.

Niisuguseid raamatuid jääb üha vähemaks. Sellist laadi sisseelamisel on lapsik maik juures. Aga mina arvan, et need keskealised blaseerunud isikud lihtsalt ei suuda olla piisavalt empaatiavõimelised ja nii muigavadki nad irooniliselt, kui keegi vaimustatult mõnest äsjaloetud romaanist räägib. Eks ma muigan nõnda isegi, kui keegi räägib mulle sellest kuidas ta lausa vihastab selle peale, mida või kuidas autor miskit kirjutanud on. Ja nüüd, häbi küll, olen end ise lasknud ära petta ühel romaanil, tundes tugevaid antipaatiaid ja sümpaatiaid ning pettumust loo lõpu suhtes, vihastanud, kurvastanud, vahepeal autori stiilist surmani ära tüdinenud, siis jälle naernud, kurvastanud, rõõmustanud...

ilus hommik

Teate, täna oli nii ilus hommikupoolik. Selline väga väga filmilik. Puhus tugev tuul, minu juuksed ja pikk must seelik lehvisid ning sadas kollaseid lehti. Tundub küll väga klišee, kui ma seda kirjeldan, aga tegelikult ei olnud see seda üldse mitte. Lihtsalt olid mõned väga ilusad erilised hetked ja ma loodan, et tänane päev jääb tükiks ajaks meelde. Ja nii tuli juurde üks rida sellele luuletusele, mida ma juba mitu aastat mõttes kirjutan ja mis vist kunagi valmis ei saa...Idee luuletused on ikka ilusamad kui paberile kirjutatud luuletused. Aga prosaism on jällle muutunud luulekummardamiseks ja teisiti vist selliste kirjute ilmadega ei saagi. Elu ise on niikuinii liialt proosaline praegu. Ja liiga kiire... ja nii ongi, et oo, mu fännid, mu tuhaded fännid, peate ootama veidi paremaid blogimisaegu...Praegu on keskpunkt kuskil mujal.

Võta mind Vanemuises

ehk mõningaid populaarseid märksõnu minu blogisse jõudmiseks.
(Sest seda on nii popp teha, eks?)

• babuulja ohver
• "seksomnia"
• 12 aastane alasti
• alasti jooks
• anna laenu ja saad vihavaenlase
• avalikult alasti
• barista sureb välja
• geelküüned mustamäel
• iidne tunneli kaevamise masin
• inimestel ei ole maja remontimiseks raha
• kes on hästi märkamatuks jäänud, on hästi elanud
• kreetale seksima
• käiguvahetaja turist
• kõndisin kord mööda teed , kui järsku nägin lamavat naist
• liis oi põleb
• liis randus
• maasikast luuletused
• prussakad ja ita ever
• põrgupõhja pildid 2007
• rasvapõletus ujumine
• suitsiidjas ahv
• sukkpüksid leedu keeles
• tahaksin seksida koeraga
• toimus metamorfoos
• võta mind vanemuises

nägin unes et...

Täna hommikul nägin ma unes, et Edgar Savisaar suri ära. Oli nii, et kuulasin unes uudiseid ja siis uudistes öeldi, et Savisaar läks mingisugusele troopilisele saarele ja sai seal surma. Mida mu alateadvus mulle proovib mõista anda?

Siis nägin unes veel seda ka, et ronisime ema ja tädiga mingil põhjusel Pika Hermanni torni. Torn polnud sugugi kivist, nagu arvata võiks. Oh, ei! Tegelikult olid trepid pehkinud puust. Ja siis üks meist komistas ja torn vajus viltu, muutus väga ebakindlaks. Jällegi - mida ma alateadvus mulle proovib mõista anda?

Hea aeg

Unenäod tulevad suvepuhkuselt tagasi. Või siis ei osanud nad mind otsida, kui teistes kohtades rändasin. Nüüd on aga viimaks ometi jälle need lossides ekslemised, kummalised inimesed ja unistused, mis teispool ärkvelolekut on võtnud hoopis veidra vormi.

Lugesin "Alkeemikut". Ei tea, kas sellist asja üldse tohib avalikult tunnistada. Liiga paljude "mittekirjandusinimeste" lemmik ja liiga lihtne ja mis kõike veel. Vähemalt lugesin ma seda inglise keeles. Teist korda oma elus (See on veel hullem ülestunnistus). Rongis lugesin kolmveerand raamatut läbi ja ega rohkem polnudki vaja, et see miski, mis seal raamatus oli, toimima hakkaks. Heh, võib-olla see tekst pole ilukirjandus, vaid eneseabi, aga lootust ta andis ja ma ei tea, kas lugemisest tingituna või oli tegemist lihtsalt juhuste kokkulangemisega. Igatahes lootus. Ja siis midagi veel, mida ma päris täpselt sõnastada ei oska ja ega tahagi. Mõte on aga selles, et hoolimata kogu ebasobivate asjaolude armeest miski siiski toimib ja....

Väljas on ilus sügis ja minul on tunne, et olen jõudnud sammukese lähemale...eee...(parema sõna puudumisel) taipamisele. Ma arvan, et ma tean praegu täpselt, mis on kõige suurem jõud üldse ja ma tunnen seda iga oma keharakuga. Aga mis see on, seda ma muidugi välja öelda ei saa. Homseks võib kõik kardinaalselt muutunud olla hoolimata sellest, et mulle tundub, et nüüd on mul see, mis hoiab mind sihil tubli mitu aastat. Ja see miski kasvab. Praegu on hea aeg ja ma tean täpselt seda kohta, kus terves Tartu linnas olen kõige lähemal Kõiksusele ning ajatusele. See on see väike tänav seal ja selle nimel võib ka väga väsinuna koju minna väikese ringiga. Poleks iial arvanud, et Kõiksus redudutab väiksel, ja ebaolulisel kõrvaltänaval. Aga tundub, et just seal ta redutabki. Vähemalt see minu Kõiksus. Või nimetage teda kasvõi Jumalaks, kui tahate.

Muidugi ma ei taha, et see aeg lõppeks. Roosad prillid ja nii edasi....

700

Ma ei tea, kuhu küll kaob aeg. Nõnda öeldes tõestan ma muidugi oma vanainimeselikkust, aga tõesti ma ei mõista, kuidas aegadel, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, suvepäevad aina venisid ja venisid ja juba juulikuus oli selline tunne, et tahaks ometi kiiremini kooli minna. Aga praegu kaovad suved ühe silmapilguga ja sügised lähevad veel kiiremini. Kui jaanipäev möödas, võib tõesti juba jõule ootama hakata. Ja nii aastast aastasse.

Isegi siin Tartus, kus aeg voolab aeglasemalt kui kõikides teistes kohtades, kus olen kunagi viibinud, on kuidagi kiire hakanud... Aga nii on see muidugi igal koolisügisel, mil pakatan entusiasmist ja energiast. Jah, talveks on kõik rahulikumaks muutunud. Sellegipoolest, mulle tundub, et pikk vegeteerimine Itaalias on mulle mõjunud erakordselt hästi ses mõttes, et energiast ma pakatan tõepoolest. Jõuaksin kõikjale, teeksin kõike, oskaksin kõike ja kui miski ei tuleks välja, siis kuidagi ikka tuleks. Aga... Sügis on ikkagi nii eriline aeg. Noh, eriline nagu kevad ja suvi ja talvgi, aga see sügisetunne on mul mõnusasti südames ja kuidagi hea ja mõnus on olla. (Novembrile ei mõtle enne novembrit ja siis on mu elu täielik idüll.)

Ja muud nii väga ei olegi. Või tegelikult....tegelikult on absoluutselt kõik: mured ja rõõmud ja igatsused ja- jumal tänatud- sõbrad ja tuttavad ja unistused ja armastus, mis on mulle luba küsimata roosad prillid ette kleepinud, mis siis et veidi määrdunud. Ja eelkõige on muidugi kõikide asjaolude ebatäiuslikkus, mis häirib aga mis mulle mingil masohhistlikul viisil isegi meeldib. Muidu oleks lihtsalt liiga igav, eks?

Jah, auväärne seitsmesajas blogisissekanne.

september

Jälle Tartu, eksole. Pikad kiired sammud Riia maanteel, Pauluse kirik, Lotmani kuju ja raamatukogu. Õhtuti ikka seesama seitsmes korrus ja viimane uks koridori lõpus. Jälle unenäod. Ja kuigi see materiaalsus ja argimured, mis vanemaks saamisega paratamatult kaasnevad, pole päriselt vaikinud, karjuvad nad siin sellegipoolest kuidagi vaiksema häälega.

Turvaline harjumuspärasus ja mõningad kummastused: Meie perifeeriasse on tekkinud tsivilisatsioon kõnniteede ja parklatega. On tekkinud uus funktisoneeriv keemiahoone, kuhu viib uus ja sile tee, mis lõppeb vahetult enne ühikaid ning sealt edasi viib seesama vana ja enamasti porine rada. Avastus, et kõik uued tudengipoisid on ikka aastast aastasse kaheksateistaastased. Ja Doris, kes kolis oma viis aastat Narva maantee pappkast-toast kollasesse majja palju huvitavama ja ilusama nimega tänavale.

Vihm ja päike vaheldumisi. Intertekstuaalsus ja kultuuriteooria ja tüvitekstid ja metafoor ja fiktsioon ja kõik närvidele käiv, mis on jälle kasvõi natukenegi aega tohutult huvitav ja kõik raamatud, mida tahaks läbi lugeda, aga niikuinii iialgi ei jõua.

-"Kas nüüd, kus sa oled Roomas olnud, on Tartu liiga väike?"
-"Ei"
-Aga kumb siis ikkagi parem on?"
-"Ei üks, ei teine. Nad on lihtsalt erinevad"

Aga eesti tõekspidamiste järgi pehmeks keedetud pastaga ma võibolla enam ei harjugi...

Aklimatiseerun

Tuul, vihm ja hämarus varjasel pärastlõunal. Vahepeal veidi päikest, aga õhutemperatuur oluliselt üle kahekümne kraadi ei tõuse. Keeduvorst, must leib ja paksult võid. Valged klaarid mädanevad, aga kuldrenetid pole veel valmis ja ega neid see aasta eriti vist ei tulegi. Kaevasime mädanenud õunade tarvis suure augu. Enne seda jõudsime teineteise peale vihastada ja vihal lahtuda lasta.

Veel üks grupp turiste ja mõniteist dollarit jootraha. Igatsus millegi nimetamatu järele. Itaalias igatsesin seda igatsust. Naljakas, millest inimene võib puudust tundma hakata. 29kraadistes öödes unistasin niiskest ja pimedast novembrist ainult selleks, et kõiksugu depressiivsete laulude kuulamiseks oleks õige (ja harjumuspärane keskkond). Oleks pime ja ma istuksin lambivalgel oma toas, laual aurav teetass. Kuulaksin näiteks Anathemat ja vaataksin aknast, kuidas plingib Soinaste raadiotorn.

Kohver pakitud. Õhtul sõidan bussiga Tartusse. See on teine reaalsus. Ootasin naasmist peaaegu terve suve, aga nüüd, kus see hetk on käes ei tea ma enam täpselt, mida arvata või mida oodata.

Üks paar korralikke kingi, liiga vähe sügiseks sobilikke riideid ja tuultes kõveraks paindunud vihmavari....

50 mila

Aga mulle meeldib see laul nii väga!

Inimesed....

Suured linnad on siiski väga huvitavad. Jah, arhitektuur; jah, põnevad muuseumid; jah, kõrgtasemel näitused, millesarnaseid Eestis näeks ehk kord kümne aasta jooksul....

Aga eelkõige siiski inimesed. Eriti huvitavad on metrooinimesed. Ükspäev nägime Liisiga nii umbes sajakilost blondeeritud tädi, kes kandis punast sätendavate litritega nabapluusi ja teksaminiseelikut. Noh, ja kui ta seal metroos siis seisis, siis nägi ta profiilis välja nagu disko-lumememm. Esimene pallike oli tema pea, teine tema sätendavad rinnad, kolmas paljas kõht, neljas alakeha miniseelikuga, mille ümber oli pluusiga klappiv sätendav punane vöö. Üks teine kord nägime aga soonilist meest. No tõesti oli sooniline. Just niisugune, nagu mõni koomiksimees. Selline, nagu see kivimees Fantastilisest nelikust, ainult palju kõhnem. Mina vaatasin lihtsalt oo, kui huvitav. Liis ütles aga maia häälega, et see mees meeldis talle väga, sest tema peal oleks nii lihtne olnud kanüüli panemist harjutada.

See ei olnud küll Roomas, vaid hoopis L'Aquilas, kus nägime filmistaar-munitsipaalpolitseinikku. Oli selline pikkade blondide juustega rinnakas habras ja superseksikas naispolitseinik. Eelistan mehi, aga seda tädi nähes jäi küll suu lahti ja ila oleks ka peaaegu tilkuma hakanud. Mina mõtlesin, et sellised naised "töötavad" ainult Hollywoodi seriaalides. Aga võta näpust, Hollywood on saanud inspiratsiooni tegelikkusest! Mehed, iseenesest, on siin väga ilusad ja väga lühikesed. Tööpäeviti kannavad kõik mehed polosärke ja igal kümnendal ikka midagi lillat seljas. Ahjaa, ja siis need mehed sisisevad ja karjuvad "Ciao, bella" ning need kellel on auto, ilmtingimata tuututavad, sest naiste nägemine on nende jaoks vist niivõrd erakordne :) Mõnikord on see isegi tore ja naljakas, aga kui mingisugune tüüp tuli jalgrattal vastu, vahtis mu büsti ja tegi mingit määgimisele sarnast häält, siis olin küll lihtsalt äärmiselt segaduses.

Kõige rohkem judinaid tekitas aga kakaopruun roosimüüja, üks neist tüütutest tegelastest, kes turistidele iga hinna eest roose üritavad pihku suruda ja pärast selle eest raha küsida. Roosimüüja annab kolm roosi ja sirutab tühja peo välja. Lõksupüütud mees või naine annab talle näiteks ühe euro. Kakaopruun onu hakkab protesteerima ja võtab ühe roosi tagasi. Antakse talle raha juurde, aga ikka ei kõlba, võtab ka teised kaks roosi tagasi. Ja raha jätab muidugi endale. Mõni algajam või heasüdamlikum tüüp jätab ehk ühe roosi siiski alles kah. Igatahes, see oli selline vana kakaopruun roosimüüja valgete juustega (huvitav kontrast iseenesest), kelles nii mina kui Liis eelistaksime näha mingit suvalist vanaätti. Aga siis ilmub see vanaätt oma roosidega Liisi ette ja ütleb: "Hello, sexy!" Uhhhh! Jube-jube!

Aga mittetuututavad itaallased on toredad. Mina, vana parnoiline inimene, arvan enamasti, et inimesed on minu vastu kenad lihtsalt moepärast ja viisakusest ja mõtlevad minust minu selja taga hirmsaid asju. Sellegipoolest on inimesed siin ikkagi avatumad ja kuigi iga "è stato piacere"* pole tõsiseltvõetav, tundub mulle ikkagi, et tuttavad inimesed tunnevad siiralt heameelt, kui mind näevad ja võibolla nad ei mõtlegi salaja eiteamida.

Paar päeva tagasi tõi majaomanik-naabritädi meile õhtul lihtsalt niisama parmegianat
(Gino oli kaugel, olime Liisiga kahekesi). Kohe üldse ei teadnud mida teha või kuidas olla. Noh, tegelikult ikka võtsin selle kohe vastu ja sõime selle hea meelega ära ka (mõtet, et ehk on see toit mürgitatud, hoidsin peas täpselt viis sekundit). Aga ikkagi oli meeldiv ja veider. Eks Eestis toovad ka naabrid teineteisele mõnikord (kord kümnendis?) head ja paremat. Sellisel juhul tean ma ka umbes-täpselt, kuidas käituda. Aga võõras riigis ja kultuuris tundub ka kõige lihtlabasem situatsioon nii teistsugune. Naabritädile viisin pärast taldriku muidugi tagasi. Lisasin sinna paki Kalevi komme. Huvitav, mida ta seal teisel pool seina oma abikaasaga neist arvata võis?

_____
* tõlge: Oli väga meeldiv. No kuidas sai väga meeldiv olla, kui mina pool-umbkeelne väljamaalane olin terve õhtu vait ja vestluses peaaegu ei osalenudki?

Suur matk Monte Aquila otsa

Eile käisime Liisiga mäe otsas. Muidugi, IP ja tema sõber tulid ka. Oh, oli see vast raske ja vaevarikas ettevõtmine! Alguses oli tõesti kõik ilus ka tilulilu. Mehed istusid ees ja rääkisid mingisugused tarku itaaliakeelseid jutte. Meie, tibid, istusime tagaistmel ja siutsusime eesti keeles. Küll oli vaja teha "oi!" järjekordset lamba- või lehmakarja nähes, küll oli vaja itsitada, kui Liis jälle käänulisel mägiteel pöördekohas autos külili vajus. Siis jõudsime aga alguspunkti (Campo Imperatore), kus autosid oli parklas nii palju, et oleks võinud arvata, et tegemist on väiksemat sorti laulupeoga. Ka arrosticini- ja suveniiriletid olid turistide nimel avatud.

Noh, ja siis algas muidugi meie matk. Esimesed sammud olid tõesti reipad. Need esimesed sammud võrdlemisi tasasel pinnal. Seejärel agas aga tõus ja peale tosinat sammu ülesrühkimist, mõtlesin endamisi "õufakk", sest olin juba kergelt väsinud, aga tõusul ei tundunud lõppu tulevat. Siis käskis Liis mul lambaid pildistada ja mina olin rõõmuga nõus, sest nii sai hetkeks hinge tõmmata.


Aga jah, ainult hetkeks. Sest siis tuli edasi rühkida. Õnneks oli näha, et veidi kaugemal muutub rada tasapinnalisemaks ja see šokeeriv tõus kohe esimese ehmatajana esimest korda mägedes matkajale on meil õnnestunud läbida. Olime Liisiga juba higised ja punased kui peedid. Aga vaade oli tõesti ilus. Sellele siiski keskenda ei saanud, sest teerada oli umbes ühe inimese laiune, ühel pool mäekülg, teisel pool peadpööritav langus ning jalge all lahtised kivid. Mõned pildid ma siiski suutsin klõpsida.


"Näete, me lähme sinna!" ütles IPi sõber ja viipas vasakule (järgnevalt pildilt jääb too mäetipp napilt välja). Selle peale tundsin mina, kuidas see jõunatukene, mis mul veel alles oli, täielikult haihtus. Sinna mäetippu oli ju veel nii pikk maa! Ka Liis oli üsna väsinuvõitu. Aga siis läks meist rõõmsal sammul mööda järjekordne vanamemm järjekordse nii umbes 4aastase lapsega ja mina tundsin, kuidas sain uut jõudu puhtast kangekaelsusest. Kui igasugused memmed ja taadid ronivad oma lastelastega siin ringi nagu kitsed, siis kuidas meie, kaks täies elujõus noort naist, sellega hakkama ei saa? Isver, isegi mingid muidu nii hädistena tunduvad A m e e r i k a vanamemmed turnisid üha ülespoole!

Muide, see mäetipp, mis siit pildilt paistab, on Corno Grande, Apenniinide kõrgeim punkt (2912 meetrit).


Noh, ja nii me ronisimegi kõige kiuste edasi. Ajapikku harjusin sellega rühkimisega ära ja kohati oli see rada lausa täitsa mõnus. Siis aga tulid jällegi hirmsad peaaegu 45kraadised tõusud ja mina mõtisklesin omaette, et ei tea, kas ma jään ikka ellu, või kõngen siinsamas. Aga kohale me ikkagi jõudsime!

Alustasime selle punase hotelli juurest (pisike täpp vasakul), kus Mussolinit omal ajal vangis hoiti ja tulime mööda käänulist rada üha ülespoole. Teel tulid meile vastu igas vanuses naerusuised inimesed, aga sinna mäetippu, kuhu meie lõpuks välja jõudsime küll ükski loll ei tulnud. Enamik jäi siiski kuskile madalamale. Sellegipoolest, mäe otsas olles muutsuin isegi naerusuiseks ja alla tulles olin jätkuvalt naerusuine. Kuigi laskumine on ohtlikumgi kui tõus, oli alla minek nii kergejalgne ja mõnus.


Siin me neljakesi oleme naerusuistena mäe otsas. Lõpuks ometi!

Siin on üks ninnunännu mägine ilupilt IPiga


Ja siin on üks ilupilt mägihobustest!


Muide, Itaalia vikipeediat uskudes on Monte Aquila mäetipp 2494m kõrgusel.

Kui me lõpuks alla jõudsime, küsisin naljatlemisi IPi käest, et ei tea, kas me oma suure pingutuse eest ka mingid medalid saame. "Häh, Monte Aquila otsa ronimise eest?" oli tema vastus. Medaleid ei antud. Jõime kõik hoopis tassitäie teed.

minu uus sõber

Sel ajal kui ma oma suurt palavikku põdesin, leidsin uue sõbra. See kass on siin ennegi ringi rännanud ja IP on teda juba iidsetest aegadest saati toitnud. Aga viimasel ajal on ta lausa ise aeda tulnud ja "njäu" öelnud. See njäu tähendab muidugi seda, et "palun süüa, mul on kõht tühi" Peale seda njäud ja siis olen mina, suur kassiarmastaja, alati ummisjalu kööki jooksnud ja kassikrõbinad välja toonud. Ja nüüd, kus ma olen teda paar korda toitnud, tuleb ta minu end minu jalge vastu nühkima, ronib lausa süllegi! Isegi kassid on Itaalias sõbralikumad? Ma ei ole nii suure hellusega harjunud (kui räägime kassidest), aga naudin ma seda muidugi väga.

vot nii

Sel ajal kui Liis Itaalia teise otsa seikles, olin mina täiesti sündmustevaeselt kodus. Õigupoolest üks sündmus siiski oli. Üle pikkade aastate hankisin endale ühe tõsiseltvõetava palaviku. Nii ma siis istusin kodus 38,5kraadise palavikuga ajal, mil väljas oli 35 kraadi või rohkem. Tundus üsna naeruväärne. Juba aastaid pole ma suutnud oma keha kütta kõrgemaks kui 37,5 ja nüüd keset oma elu kõige kuumemat suve saan külmetuse! Pean seda just külmetuseks, sest seagripp oleks pidanud ju ka kõik ümberkaudsed haigeks tegema. Kuigi jah, eks ma ikka natuke muretsesin ka. Kui kogu meedia ikka ainult ümber seagripi soigub, siis tekib ikka kerge paranoia.
Nüüd on haigus juba peaaegu ära kadunud. On veel jäänud vaid kerge köha ja kui ma Eestisse tagasi jõuan, siis karantiini pole mind vaja panna.

Muudest toimetustest niipalju, et lõpuks vedasin Liisi ka Vatikani. Läksime sinna kella kaheks ning avastasime, et järjekororda praktiliselt ei olegi. Ostsime oma piletid ära, vahtisime ringi ja suundusime siis ka Sixtuse kabelisse. Mulle pole kunagi ülehaibitud kunstiväärtused meeldinud, aga nagu ma juba varem öeldnud olen, on Sixtuse kabel suurepärane erand. See on tõesti kogu haipi väärt ja kogu haibist hoolimata üks kõike ilusamaid kunstiväärtusi üldse. Aga mina nägin seda nüüd kolmandat korda ja vaimustus oli veidi väiksem kui kahel eelmisel korral. Eks oma mõju oli ka sellel, et oli augustikuu ja kabel massiliselt rahvast täis (eelmisel kahel korral rahvast nii väga palju polnudki).

Lisaks sellele viisime Liisi ka IPi mägikülla. Seal, tuleb välja, meeldis talle kõigist külastatud Itaalia paikadest kõige enam viibida. Ilus küla on küll, palju kasse ja toredad inimesed. Aga mina pole siiski hingelt maainimene ja minul on seal siiski veidi igav. Kuigi jah - kogu küla on väga väga ilus.


Ja siis käisime veel rannas ka. Minu esimene suplus sel suvel. Vesi oli muidugi tohutult soolane, aga nii tore oli veeta aega vees, kus pinnalpüsimiseks polnud üldse vaja oma jäsemeid meeleheitlikult vehkida. Ajasin lihtsalt keha sirgu ja hulpisingi - tore see soolane vesi hoolimata sellest, et juuksed on mul nüüd rastajuuksed ja nahk nii kuiv, nii kuiv. Ja lisaks sellele on mul nüüd päikesepõletus, jee! Ja Liis oli eile näost lausa lilla. Ehk jätab ta nüüd mõneks ajaks selle pideva jutu, mis mind kogu aeg hämmastama on pannud. Nimelt on ta peaaegu iga päev rääkinud, et ta pole veel piisavalt päikest saanud ja et ta peaks veel natuke päevitama.

fotojaht: puhkus

Peale väsitavat turistitamist Rooma põrgukuumuses tuleb ikka siestat pidada :)

teine nädalake, jah!

Täna turgatas mulle pähe, et peaks õigupoolest vahelduse mõttes miskit ka bloogi üles märkima. Mulle tuli nimelt meelde, et tegelikult saab mul siin Itaalias kohe-kohe teine nädal täis. Ja kui ma järgin mõningate inimeste eeskuju, kes armastavad peale jaanipäeva öelda, et kohe on sügis käes, siis võin minagi öelda, et kohevarsti olen ma jälle kodus tagasi.

Kui esimene nädal siin oli väga väga dolce, siis see teine nädal tundub tsipake kibedamavõitu. Kunagi lugesin ma kellegi blogist mingusuguseid killukesi emigratsiooni erinevatest faasidest. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis esiteks on vaimustus, teiseks pettumus ja kolmandaks leppimine. Kui minu kolm kuud möödusid tõepoolest vaimustuses, siis nüüd olen ma jõudnud teise faasi. Mitte, et ma poleks endiselt vaimustunud siinsest kultuurist ja siinsetest inimestest, aga....üha enam hakkan ma kõhklema selles, kas minusugune siin Itaalias oleks võimeline endaga ka toime tulema. Ja ometi tahaksin ma seda kunagi teha. Olla siin aastake-kaks. Teisalt aga on minus ärganud mingisugune täiesti enneolematu jonnakus. Maksku mis maksab: ükskord ma siia tulen (päriseks) ja õpin ka kuidagi hakkama saama!

Muidu jookseb elu üsna sarnast jõesängipidi, nagu siis kui ma eelmine kord itaalias olin. Ainult, et praegu on Liis ka siin. Noh, nii me siis käimegi Roomas. Rohkem küll tõesti endiselt mitte vaatamisväärsusi, vaid fontanellasid vaatamas. Sest kraade on neljakümne ringis ja viis minutit päikese käes tähendab seda, et püksid ja särgid on higist läbimärjad. Duši all pole üldse mõtet käia. Kahe minuti pärast on endine läbihigistunud tunne taastunud. Nüüd hakkab ka Liis viimaks ometi mõistma, miks õhttust süüakse kell üheksa ja miks kõik inimesed alles öösiti piazzadele seltsielu elama kogunevad.

Ühtegi muuseumisse me polegi veel jõudnud. Küll oleme aga külas käinud Alanil, meie ühisel netituttaval. Seal me siis oleme ja taastume kümneminutilisest kõndimisest metroopeatusest tema korterini. Eile sõi Liis aga porchetta-võileiba ja ütles, et on leidnud kolmanda talle maitseva itaalia toidu. Ja pocket-coffee meeldis talle ka ;)*

Aga jalad on mul (ja Liisil ka) just nimelt sellised:


Triibulised ja villilised :)



_______
Kommentaar Maritile: Suvel tõesti Pocket Coffeed kuskil ei müüda, aga IP on mõned karbid ettenägelikult varem kõrvale pannud

Esimene Itaalia nädal

Kuna ma olen Roomas olnud sel aastal Rohkem kui Tallinnas või Tartus, on siinolek nii iseenesestmõistetav ja normaalne, et mul mingeid "esmamuljeid" ülestähendada polegi. See nädal on olnud väga palav ja väga kiirestimööduv.

Esiteks muidugi palavus. Ma ei tea, kas ma olengi enne sellist palavust nii pika perioodi jooksul kogenud. Niisiis kujunes meie linnatuur Liisiga eelkõige ühe fontanella juurest teise juurde. Seal me siis "kümblesime" nagu kaks kodutut. Niisutamist vajasid juuksed, nägu, kael, dekoltee ja käsivarred. Vett jõime kes-teab-kui-mitu liitrit. Aga kadumaläinud soola polnud kuskilt saada. Jõudsime Liisiga järeldusele, et kuskilt tuleb endale hankida üks veistele ja hobustele mõelud soolakivi, see endale kaela riputada ning seda aeg-ajalt lakkuda. Jah, keset Rooma linna. Miks mitte :) Teine võimalus oleks teineteist lakkuda, aga....

Liis on siin Rooma keskkonnas olnud aga just selline nagu ma eeldasingi. "Proovi, Liis, see on bruschetta, see on nii hea."
Liis proovib.
"Noh, kas oli hea?"
"Mitte eriti"

"Proovi, Liis, see on caprese. See on nii hea."
"Noh, kas oli hea?"
"Ei, tead see mozzarella, see oli liiga lehma maitsega!"

Ja nii sööbki Liis peamiselt röstsaia ja mingit kummalist ebaitaalialikku juustu :)
Aga IPi poolt ärapõlatud äädikane mereandide salat kõlbas Liisile küll. Isegi hoolimata sellest, et seal olid terved seepiad ja kaheksajala kombitsad. Hingasin kergendatult. Liis ei jäägi päris nälga.

Mina söön aga rõõmsasti peaaegu kõike. Ja terve nädalavahetus mööduski söömise tähe all. Liis jäi Rooma, aga meie IPiga läksime San Piosse, mägikülla, kus tema perekond praegu elutseb. Laupäeva lõunal tulid külla IPi õe sõbrad. Siis sõime kaheksakesi lõunat ja kui lõuna läbi sai, istusime laua ääres seni, kuni tuli aeg hakata end õhtusöögile sättima :) Kogu see aeg kuulasin ma, mida nad räägivad. Sõnadest sain aru, aga lausetest eriti nagu mitte. Lihtsalt mingi ühtlane sõnadevool oli. Aga minu tähetund loitis siiski ka. Serveerisin veidi Vana Tallinnat ja kõik aina kiitsid ja kiitsid :)

Pühapäeval läksime aga lammast sööma. Jõudsime kahe paiku sinna, vaatasime kuidas lammas potis podiseb, näksisime leiba, juustu ja salaamit. Kella neljaks sai lammas valmis ja umbes kell kuus, kui kolm arbuusi ja kolm kandikutäit tiramisusid oli ära söödud, hakkasime Rooma poole sõitma :) Söömise vahepeal sain paar lauset halba itaalia keelt kah rääkida: Jaaa, Eesti pealinn on Tallinn.; me sööme peamiselt kartuleid ja sealiha; ma olen siin umbes kuu aega. Ja muud sarnased tüüplaused, mis mul juba hästi selged on

Ütlesime Liisile, et jõuame Rooma kella kaheksaks. Viis minutit enne kaheksat olimegi kiirtee tollipunktis. Ja siis ootasime tollipunktis 45 minutit järjekorras. Ja Liis ootas bussipeatuses. Aga Itaalias ongi normaalne 45 minutit hilineda?

Igatahes, palavus kestab edasi ja tegelikult on mõnusam päevasel ajal hoopis toas istuda. Välja tasub minna, siis kui päike loojuma hakkab. Liis, nunnukene, tuli Rooma 5 kampsuniga (ei, ta ei ole neid kandnud). Mina aga kandsin eile terve nädala jooksul esimest korda sokke. Liis nõudis ööseks endale tekki. Minul on linagagi liiga palav magada.