elu kui raamatus

Ei tea, vahel on nii, et tekib sündmusteahel. Tükk aega ei toimu midagi ja järsku see ja see ja see...Täpselt nagu mingisuguses raamatus, kokkusurutult ja sündmusterikkalt. Nii on põnev elada, pikapeale ehk väsitav, aga põnev.
Kaunases käidud (kes ei teadnud, seepärast polnudki kättesaadav). Pikk bussisõit oma mõtete ja unistuste jaoks. Kohalejõudmine ja kallistused.Vanaema ja isa, kes on raske isik, aga mingis mõttes üha armsam. Külalised ja tõesti südamlikud kallistused, musid- leedupärane tervitamine. Nii siiras! Vein, naer ja pisarad, midagi uut minevikust: inimesed paistavad teistsugustena kui enne. Küllakutsed ja lubadused, millal taas kohtume, ei tea. Nii palju käimata õieti pea kuskil. Aga katedraal oli tõesti ilus, rikkalik ja ilus. Uus kirik, kuhu piilusime, ka. Ja funikulöör, mäest ülessõitev tramm, toreda vanapapist kontrolöriga kes kandis punast vormi ja kel nimeks Edmundas. Siis kõik need naljakad fantaasiarikkad poed Laizvas Alejal nagu näiteks kauplus Riešutas - "Pähkel",
Gintarine vaistine - Mervevaigust apteek, Oda Imperija- naha(nahktoodete) impeerium või parim veel
Z'aibiškas taksi - Välkkiire takso :) Võibolla polekski eesti k nii naljakas olnud, aga leedu keeles küll
ka Vilnius! Nii ilus õhtune vanalinn. Kummaline õigeusu kirik, kus sisenejat tervitasid automaatsed klaasist uksed (nii ulmeline), lihtsalt majad ja lõpuks koidu värav, sealne kabel. (jah palju kirikuid jms, aga katoliiklik maa) siis veel tagasisõit.
Nüüd olen siin. Avarii, õnnelik õnnetus, mitte minuga. ja veel: rutemini kui tajuda on võimalik, tuleb meie sekka keegi veel :)