palju on juhtunud

kas just palju, aga ikkagi rohkm kui nädalavahetustel kombeks. Sellest tulenevalt ka erilist kirjutamishimu ei ole olnud. Niigi tegemist küll, millest sisi veel kirjutada. Kodus see vana õnnetu pensionär-arvuti kah, ootan ennastki halliks kuni ta minu soovide täitmisega hakkama saab.

Muidu oli nii, et nädalavahetus algas neljapäeval kui bussi peale läksin. Helikaga koos oli Maritki. Noh, kuniks Helikal oli hea olla, rääkis ta Maritigam ingitest kooliasjadest. Siis hakks tal üsna paha, siis pidime meie Maritiga omavahel rääkima. Oh ma ei ole temaga ammu suhelnud ja ainsaks tugevaks ühenduslüliks ja pikemat vestlust pakkuvaks teemaks sai Harry Potter. Nii juhtuski, et leppisime kokku ühise kinnomineku. HP uus film muidugi.

Tallinnasse me siiski jõudsime ilma, et Helika oma mao sisu välja oleks pursanud, kuigi vahepeal ähvardas. Läksime siis Tartu bussilt nr 17 peale. Pikk ja jube sõit ühistranspordis ka üleelatud. Koju ja siis teatrisse- Jaan Tätte näidend, Andrus Vaariku lavastatud "Palju õnne argipäevaks!"
Nalja sai palju, vaimukusi jätkus, aga üksluiseks ja igavaks kippus. Minu maitsele midagi ei pakkunud. Tüübid, ülepingutatud ja ebausutavad. Mingi hetkeni naljakad siis aga nii tüütud :D

Reede siis kinopäev. Maritiga. Saame kokku, läheme kinno, seisame pikka järjekorda, ootame ja...seanss on väljamüüdud! Milline nõmedus! Noh mis siis muud üle jäi kui Moskva kohvikuse minna ja veidi lihtsalt olla. Mina tellisin ananassimahla, see on taasavastatud lemmikjook ja kuulasin kuidas Marit oma päevadest rääkis. Ei, kuupuhastusega pole siin midagi ühist. Lihtsalt jutustaja nimetas tudengite sügispäevi jätkuvalt ja kangekaelselt lihtsalt päevadeks. Ma ei öelnud midagi. Ei pea igaüks teadma, et minu puhul kõik fertiilsusega seostub.

Jõime joogid ja läksime edasi. Varsti läks marit oma teed jam ina läksin sõna otseses mõttes Kaubamajja aega raiskama. Aeg raisatud läksin koju. Võtsin jope seljast ja andsin emale, kes läks kooli sünnipäevale. Pesin käed, tegin veel paar toimetust ja potsasin MSN-i. Ütlesin tere Aaronile. veel paar lauset. Tõusin püsti, kammisin juuksed, panin mantli selga ja läksin linna. Aaroniga kokku saama. Istusime veidi Tristanis ja Isoldes ja jalutasime pikki vahemaid.

Hoolimata Liisi kavalatest vihjetest hoolimata ei olnud ega ole meie suhe romantlist laadi. Lihtsalt lahe reisiv inimene, kellega põnev juttu vesta. Sellepärast olidki nii naljakad ja meelejäävad need "vihjed". neido li mitu aga päris lahe oli see kuidas käisime mööda vaikseid ja inimtühje Toompea tänavaid kui järsku hakkas üürgama Withney Houston. "....And I will always love you!" Mõlema jaoks oli see piisavalt imal, naerda sai :)
Igatahes ma vist väsitasin vaese mehe täiesti ära. Viin ta jalgsi Kadrioruni ja tagasi. Oma egoistlikust vaatepunktist oli tegemist aga väga laheda õhtupoolikuga. Sai vestelda ja liigutada, ja mitte üksi.

Laupäeval käisime semjaaga vennal külas. Vaatasime dok filmi sadamast ja giiditööst. Minu suvine tööoht. Mäletan, kuidas kaameramehed päev otsa Maret, üht mu ülemust, jälitasid. Mäletan, kuidas paaniliselt kaameratest eemale hoidsin. Pettumus missugune Maret oli filmis ehk kokku 30 sekundit. Kogu tegevus oli keskendatud ühele giidile, kes...oeh rääkis sihukest juttu, et naera herneks. Kalevipoeg ja Linda ja Kalev on tähsad rahvuskangelased. Need kõik on ka šokolaadid. Minu giidilik enesekindlus tuli küll tagasi :)
Venna Afganistaani pilte vaatasme ka, ja siis kuulasin kuidas ema ja vend autode teemal vaidlesid. Kaunase reis on ju ees. Jah eal on õigus Peugeot 206 võtab vähem benssu aga vennal on ka õigus mugavus maksab ja Audiga on kindlasti parem neljakesi resida.
Igatahes Kaunasesse saab mindud. Ema tahab loomaaias kaelkirjakut näha ja mina sooviks talle häid jõule.

Kodus tagasi, tegin pitsat. Njämm. Pühapäeva hommikul tegin hakklihapannkooke. Njämm. Sain oma kokkamisihad rahuldatud ja nüüd võib tagasipöörduda makaronide ja riisi juurde. (Väkk, kui vastik. Sööme seda veel!) Hiljem pühapäeval sõitsime Helikaga kahekesi Tartusse. Tore oli. Platrasin ja sõin šokolaadi. Palju parem kui tavapärane unine Tartusse naasmine.

Nädalavahetus lõppes hommikul kl 7.53 kui isa helistas ja küsis nõudlikult miks ma talle eile ei teatanud oma Tarusse saabumisest. ise oli ta sel ajal juba bussis ja kaunase pool teele.
Unenägusid see kõne õnneks läbi ei lõiganud. Mäletan mingit etteteatamata eksamit, kus kaks kolmandikku hindest moodustas mingisugune teatud koodis teksti õigesti kirjutamine. Kusjuures etteantud võti ja seletused olid küll väga segased. Vist ka üsna matemaatilised. Paaniliselt vaatasin siis mis on teine ülesanne. "Kirjuta oma päeviku sissekanne mõnest eesti ajaloos tähtsast isikust, kes on maetud Toomemäe kalmistule!" Veel hullem! Ainuke inimene, kes meenus, oli Koidula. keegi pakkus Pätsi aga talle ütlesin, et Päts on maetud hoopis Metsakalmistule. Paanitsesin mõlema ülesande pärast kuni mulle meenus järsku, et see kõik on uni ja ma ei pea tegelikult midagi tegema. :D
Nägin hoopis teise unenäo. Jälle kooliteemalise. MG-sse läksin nimelt. Sättisin end ilusti riidesse ja puha, rõõmuga lausa läskin kooli kui...valvelauas istuv poiss ütles, et olen hiljaks jäänud. Ta konfiskeeris minu Sõrmuste isanda raamatu, andis mulle paki pähkleid ja sada kroon öeldes, et raamatu saan tagasi siis, kui tulen järgmisel päeval tund aega varem kooli ja maksan sada krooni tagasi. Mis pähklitega tegema pidi, ei tea. Oli täiesti segaduses ja löödud. Siis hakkasin garerobi minemaja nägin kuidas Rus minu raamatut loeb :D
Sellised pöörased lood!