veidi tibijuttu:
ärkan täna hommikul, mölutan. Siis hakkan sättima autokooliks. Mõtlen, et ei viitsi täna vaeva näha - juukseid kammida niikuinii mõtet ei ole, meiki ka ei tee (ainult veidi huulevõõbet) Et veel kauem laiselda, lähen rattaga. Sõidan mõnuga, kiiremini kui tavaliselt. Seisan ühe valgusfoori ees ja näen, kuidas mingi mees mind kõrvalt vahib. Vaatan siis, et mis värk on... TEMA! Eks ikka peab oma ihaldusobjekte nägema siis, kui ise kõige sandim välja näed. Oeh jah.
Need paarteist meetrit mis meil ühiselt läbida oli, rääkisime sellist mittemidagiütlevat juttu. Mjah. Emotsioonitu ja hale. Kurat - ilus oli ta ikka! Mõtlesin, et see jama lõppeb ära, aga ei. Nüüd jälle miski närib. fui! fui fui

Reedel on mul eksam nr 4. Kas ma õpin? Teoreetiliselt on mul nii palju teha, et mul pole aega Liisiga juttugi ajada. Kohe teisipäeval tuleb ju eksam nr 5 otsa. Mida ma tegelikult teen? Eks ikka bloog, laupäevaks olen endale eksursiooni organiseerinud ja tahan nädalavahetusel veel kluppi ka minna. Raamatuid lugeda ei viitsi ja...täna õhtul lähen vist veel Dorisega elust irooniat otsima.

tegelikult hakkas nüüd südametunnistus piinama. Ma siis lähen ja teen vähemalt nägu, et ma õpin. Kui ma loen, ehk ma siis saan kirjandusele keskenduda ja lõpetada endale korrutamise, et ma ei ole armunud, et see on lihtsalt kinnisidee...

mnjah. kole lugu