Laupäev, veebruar 03, 2007

pealkirjata

Olen juba nii mit korda bloggerisse sisse loginud ja kirjutama hakanud. Ainult selleks, et avastada kuidas mul tegelikult midagi öelda ei ole. Noh, sündmusi pole rohkem ega vähem kui muidu ja neist lobiseda oleks täpselt samamoodi nagu alati, aga sellel, mida ma olen proovinud ei ole kuidagi kaalu olnud. Nii on kõik need ilusad (või koledad) algused maha kustutatud.

Võibolla olen ma liialt sellesse mittevalmivasse esseesse (vaadake kui ilus sümmeetriline sõna :) ) süvenenud. Kõik sõnad ja mõtted on selle ümber keerelnud. Nii huvitav, aga veel mitte sõnades väljendatav. Vähemalt mitte kümne lehekülje ulatuses. Kolm äärmiselt tuima lehekülge. Tahan paremat. Seega lähen vist esmaspäeval jälle tarku raamatuid puurima.

Kummalisel kombel on ka teoreetiliste tekstide lugemine mulle meeldima hakanud. Vanasti ma arvasin, et kirjandusteooria tundmine rikub lugemiselamuse maagilisuse. Tegelikult tuleb välja, et aina põnevamaks läheb....Ja kummaline on ka see, et kui ma istun paar tundi süvenenult mõne raamatu taga ja tõesti pingutan, siis lõpetades tänavale astudes on pea veidralt udune ja keha nii kerge, et ma justkui hõljuksin. Mulle pole seega narkootikume vaja, ainult entusiasmi raamatukoi mängimiseks :)))

Minu loominguline osa tegeleb kudumisega ja pliiatsikritseldustega, veidi ka luuletamisega. Minu laisk osa naudib elu voodis kohvi ja raamatuga. Nostalgiline osa toidab end vanade piltide ja ühe vana päevikuga. Käisime tädil külas ja vaatasime vanu slaide. Millised mõistatused! veerand piltidest olid nii tumedad, et tuli fantaseerida keda või mida on pildistatud. teine veerand piltidest olid ilusad kuid keegi ei mäletanud neid paiku. Oli see nüüd Gruusia, Suhuumi, Kaunas või Pärnu? Umbes poolte piltide puhul sai vastata küsimustele kus ja kes. Ometi ei mäletanud keegi, et selliseid pilte on kunagi tehtud. Vaatasime, et imik-Toomas on üsna samasugune nagu imik-Anna (järelikult pole naabrimehe laps :D) ja imestasime selle üle, kuidas Toomas väiksena alati nii huvitavaid ja erakordseid poose oskas leiutada. Ja mina olin nii ilus ja nunnu punaste pükstega liivakastis mängides :D Ei tea kui kalliks läheb maksma nende piltide paberile trükkimine? Masin levitas juba praegu kärsahaisu. ei tea ju kas ta järgmise nostalgiahoo ajal enam töötabki?
Kui loominguline osa "kunstisahtlist" värvilisi pabereid otsis, leidis ta ühe vana vihiku. Minu nn päevik. Esimene sissekanne aastast 2001, siis paar kuud hiljem, siis a 2003, siis 2004. Nii huvitav. Miniläbilõige minu senisest elust. Ei olnud seal miskit erilist, aga põnev , lausa veidi šokeeriv oli see, et ma olingi tegelikult 16-aastaselt hoopis keegi teine inimene. Üllatavalt mässumeelne veel ka :D (Minu kohta) ja siis nii ilus naiivne sissekanne Aimarist. Egoga inimestel on ikka põnev iseenda kohta lugeda :P

Mis muidu? magan liiga pikalt, et unesid selgelt mäletada. praegu meenub vaid see, et käisime Dorisega Piirissaarel (läksime jala üle Peipsi) ja see kuidas ma olin kuidagi lapse saanud. Väga väikene imik oli. Ja siis paju uduseid seiklusi.

Damien Rice laulab ja mina siin olen nautimas oma sõltuvust internetist.....

2 ...kaja:

Kat ütles ...

Sa ikka oled teadlik faktist, et kirjandusteooria essee esitamise tähtaeg oli 2. veebruar? :)

Anonüümne ütles ...

jah olen küll :D