Kolmapäev, märts 28, 2007

virvarr

Virvarr tuppa lennanud tuvidest, Britast, Jürist, häbist, pettumustest, lootustest, kummalisest tühjast toast, pimedusest ja jalutuskäigust. Tahtmistest ja mittetahtmistest. Kompott, mis aju segadusse ajab, ärkveloleku ja une piire hägustab. Mis oleks, kui kõik, mis juhtub unes, juhtuks päriselt?
Ja ma olen ikka unes sama võimetu kui ärkvelolekus. Ometi on mõlemas reaalsuses võimalik ohjad enda kätte haarata. Kelle salanõu oli inimestele sisendada, et on olemas võimatuid asju? Nüüd ma ei teagi, kas minu mured on tingitud saamatusest või laiskusest. Kogemus on näidanud, et kõik see mida ma tõesti tahan, saab teoks. Aga mida ma tõesti nii väga tahta võiksin? Enne kui tahe täistuuridele lülitada, hakkab mõistust tööle. Kõik ei ole võimalik! Olgu, on küll, aga kas hind on seda väärt? Laiskus, apaatsus, jõudeolek.

Filosoofia tuleb sageli peale kainenemist. Kummalised uned tulevad ikka õlleuimas. Eile oli kojuminek eriliselt kerge ja hüplev. Just nagu Carlos Castaneda raamatutes. Tagasi mõeldes oli see õhtu lõpp sama ähmane ja sama lendlev nagu mu unenäod. Sedasorti uned, mida ammu pole olnud. Hüppad õhku ja kõndimise asemel lendad, iseenesestmõistetavalt. Eile jõudsin koju lenneldes. Ma ei tea kui kiiresti võrreldes tavalisega. Polegi oluline, aega ei olnud siis niikuinii. Avastasin õige õlle koguse ja annustamiskiiruse. Või oli see midagi muud?

Kõik need mõtted. Ükskord leidsime Piretiga elu mõtte. Istusime raamatukogus, õppisime esteetikat, ja ta tuligi. Tuli ja läks, sest see mõte on hetkeline valgus, midagi mis on igavesti muutuv ja igaühe jaoks, kui mitte erinev, siis vähemalt ise leiatav. Seda ei tohi üles kirjutada. Ükskõik kui õige ta sel hetkel poleks, paberil tardunud olekus muutuks see labaseks. Peab rääkima ridade vahele. Kirjutame romaani? Väga tahaks, aga kas rohkem kui laiskust? Hind on kallis, piirid on nähtaval ja pingul. Tuleb üle hüpata. Loobuda egost,eelarvamustest, hirmust, soovist meeldida, arusaamast, et kõik on tühine ja naeruväärne. Nagu seegi jutt. Eneseiroonia on parim relv, aga kõik relvad on ohtlikud.

Ja ikkagi tahaks kirjutada. Juba aastaid. Painav soov, mis aina süveneb. Kuni hetkeni, mil võtad lahti Wordi uue puhta lehe ja tahad vanasse mugavasse maailma tagasi. Turvalisse ja tutavasse mittemidagiütlevasse märkamatusse. Aga teine maailm kutusub proovima. Olen mitu korda tagasi pöördunud, aga õnneks ta kustub ikka veel. Kutsub ja ma tahan järgneda, aga juured on selles teises nii tugevasti kinni. Vaja on palju tahtejõudu ja pingutust. Aga kas ma jõudsin nüüd otsuseni?

3 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

selle peale oskan ma teha ainult "hmhh"
(sellise tooniga, nagu siis kui ma raamatuid lugedes möhisen)

Kurjam ütles ...

"hmhh" indeed :P

Anonüümne ütles ...

kurjam pole küll minu ploogis enne endast märku annud...seega ka minu poolt ainult hmhh